Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Grigori Adamov ·

Taina dvuhh okeanov

(romaan aastast 1939)

ajakirjapublikatsioon: «Pionerskaja pravda» 1938; 16. mai - 16. september
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Kahe ookeani saladus», Tallinn, ERK, 1957 (Seiklusjutte maalt ja merelt)

Hinne
Hindajaid
0
3
7
6
1
Keskmine hinne
2.706
Arvustused (17)
Tundmatu Arvustaja

"20 000 ljööd" "po sovetski". Ilmselt siiski rohkem plagiaat kui paroodia. Aga seiklusjuttude armastaja võiks siiski lugeda. Kunagi kirjutati ka nii. "2" sellepärast, et kirjutada saanuks ka hullemini.
Teksti loeti eesti keeles
Jüri Kallas

Täpselt nii. Jules Verne korrigeerituna nõukogude noorele. Tegelikult, oma ajastu dokument. Ideaalne näidistekst nn. "riigikaitseulmest" (oboronnaja fantastika) kogu tema viletsuses. Et leiutame ühe imerelva ning vaenlane värisebki. Antud juhul on tegu ülivõimsa allveelaevaga "Pioneer", mille jõudmine Jaapani rannikule kohe keiserlikud imperialistid käpuli paneb. Kes pole lugenud, neile teadmiseks, et romaani sisuks on allveelaeva teekond (vee all) ümber maakera. Noh, nagu see kapten Nemo tegigi. Aga sedapuhku on meie (nõukogude) inimesed. Vastavuses kaanoniga sisaldab romaan hulga kergelt maskeeritud populaarteaduslikke loenguid. On mingi tattninast "laevajänes". On diversant ja vaenlase agent laeva pardal. Jne, jne. Tegelikult totaalselt päevakajaline teos. Ilmus ju 1939. a. ning romaanis tehakse seinalehte "23. augusti eest" (oli vist nii). Kus olid MRP avalikustajate silmad! Nüüd hindest. Miks sihuke hullu koera unenägu saab kolme. (Hi! "Kääbikuga" võrdne). Esiteks nostalgia: õrnas nolgieas sai seda korduvalt loetud, järelikult meeldis. Kirjutatud on ta märksa paremini, kui enamus "riigikaitseulmet". Ka ei lange see tekst suisa lauslollustesse. Ning tõtt öelda on ta ka üsna ajatult kirjutatud, mõned detailid muuta ning saaks sihukese lohiseva jänkide (allvee)kosmoseooperi. Oma kolme on see tekst auga välja teeninud. Kel on huvi tutvuda zhanri ajalooga, võiks asja täitsa ette võtta. Jules Verne''i nõukogude remake!
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Olen täiesti nõus, et kirjanduslikult võiks see raamat isegi kolme välja venitada, kuid tänapäeva kontekstis puudub tema lugemisel küll igasugune mõte, lihtsalt ei ole väga usutav, et ta praegusel ajal rohkem kui kaheteistaastastele enam tõsist huvi pakuks, sellepärast üks hinne alla. Kui Jules Verne'i raamat, mille pealt antud kirjutis maha on tehtud, läbi on loetud, ei ole Adamovi oma lugemisel enam kuigi suurt mõtet IMHO - tehniliselt on mõlemad aegunud, midagi oluliselt uut peale rahvusvahelise imperialismiga ähvardamise lisatud pole ja kirjutamisstiil on Verne'il kõvasti parem.
Teksti loeti eesti keeles
Avo Nappo

Yhinen täiesti J.Kallase arvamusega - sygavas lapsepõlves sai seda loetud ja *põnev* oli! Ausalt! Ma ise ka jäin suhteliselt lolli näoga seda raamatut (ja mõtteliselt iseennast vahtima) kui ma teda miski paar aastat tagasi uuesti lugeda proovisin ja kohati ikka väga paha hakkas. Teisest kyljest.. võrreldes sellise nõukogude fantastika tähtteosega nagu "220 dnei v svezdoljote" pole nagu väga vigagi.. ;)
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Üldiselt võib eelkõnelejatega liituda. Aga on ka üks aga, nimelt kuulub see raamat sarja "Seiklusjutte maalt ja merelt", millesse oma põlvkonnale kohaselt teatava nostalgiaga suhtun. Muidugi - raamatu enda väärtusega ei ole sel esmapilgul mingit pistmist. Tegelikult siiski on. Lisandub positiivne eelarvamus, mis lapsepõlves loetule alati teatud värvi annab, ja tõstab jutustuse hinde kolmeni. Aga nendele, kes veel lugenud pole - tõlgendada võib romaani ka ajaloolise dokustaadina, kuidas Venemaal (ja Eestimaal) kujutati aastakümnete jooksul rahvaste sõprust (ja vaenu)uues ja paremas maailmas.
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

Lapsepõlves sai seda korra loetud ning isegi siis ei meeldinud. Seiklusjuttude sarja üks halvemaid raamatuid. Kaks, kahjuks.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Jules Verne`i plagiaat, riigikaitseulme, peale näpuotsaga teadmisi ookeanide floorast ja faunast, needki fantaasiaga läbi põimitud. Lugesin seda ajal, mil veel plastiliinist selle allveelaeva mudelit teha üritasin, hiljem on ta mind vaid sülitama pannud.
Teksti loeti eesti keeles
Enn Veevo

Huvitav, tuleb kah meelde, et poisikesena lugedes oli see üpriski põnev. Tegelikult fännan allveelaevalugusid siiani (ja Das Boot: Directors Cut) on riiulis. Hinna pandud rohkem sisu ideoloogilisusele kui kunagisele lugemiselamusele mõeldes.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Veskimeister

Vaatan ja imestan. Ei midagi väga hääd, isegi hääd mitte!? Parandame siis olukorra ja anname oma vähemalt kolmekordse ülelugemise eest (aastate eest) nelja ära!
Miks nii palju loetud?
Peamiselt seepärast, et suvekodu raamaturiiulis suurt muud polnud. Mereäärses suvekodus on aga hää merest lugeda, kasvõi mere alusest.
Tõepoolest - allveekosmoseooper!
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Sylitama otseselt ei pane, kuid ega vist mu silmad seda raamatut enam lugema naljalt ei t6useks. Atsi termin "riigikaitseulme" on ylimalt tabav: propagandast n6retav, kirjutatud täpselt momendisituatsiooni arvestades ja mitte varjates ka seda, kes on vaenlane. Asi, mida on 6petlik noortel lugeda, et saada aimu, millise propagandamasina hammasrataste vahelt on vanemad generatsioonid läbi käinud.
Teksti loeti eesti keeles
Taivo Rist

Minu silmis on ta ühe pulga peal Al-dr Kazantsevi "Polaarunistusega" ja hinne on ka sama.

Minu jaoks oli romaani peategelaseks reetur. Tema oli ainus, kelle juures oli nähtav isiksuse areng. Eks reeturitega ole ikka nii: annad vanapaganale sõrme, võtab terve käe. Reeturit ei jäeta enam kunagi rahule.

Poliitilise korrektsuse juures (meeskonna rahvuslik koossseis) ei pööranud Adamov tähelepanu naistele: ainus naine laevas oli koristaja. Ja laeva jõuallikas sarnanes kahtlaselt igiliikuriga.
Teksti loeti eesti keeles
Raux

Raamatut on materdatud päris kõvasti. Võrdleks seda romaani teab mitmendat korda TV3s näidatava Spielbergi rahadega valminud seriaaliga "Seaquest".

Mõlemas on enam-vähem superomadustega allveelaev. Mõlema laeva pardal on alaline teadlaskollektiiv. Mõlemad laevad täidavad ka sõjalisi ülesandeid. Mõlemal juhul vaenlane ei maga - olgu selleks siis Jaapan, Hiina, Ühinenud Okeaania või lihtsalt terroristid (vaenlaste leidmisega ei ole kunagi probleeme). Mõlemad laevad on (ainuõige) maailmakorra kaitsmise tehnoloogilised tippsaavutused. Mõlemal laeval on (ajastu mõistes) poliitiliselt korrektne meeskond (sinna sisse arvatakse ka jumbud, keda sellisel laeval tegelikult ei tohiks üldse olla).

Erinevused - Tehnoloogilised vidinad? See ju loomulik, 60 aastat ette näha ei suuda geeniuski. Delfiin meeskonnaliikmeks? See käib ka tehnoloogia alla. Propaganda? Ega sellest ju ei pääse - eks iga autor promob oma riigikorda, Hollywoodi toodang ju veel eriti. Reetur pardal? Kirjutamise aeg ju selline (1939), neid põrgulisi leiti igalt poolt. Seiklused? On needki ajastu märk, ei olnud varemalt tulnukaid nii palju ega ookeanireostust...

Võtame otsad kokku: Ons Spielberg raha tuulde loopinud ja saasta tootnud? Vaevalt küll. Ðedööver seriaal muidugi pole, aga ajaviitena sobib küll. Ons seriaal ja raamat sisuliselt erinevad? Mitte eriti. Kas keegi nuriseb seriaali näitamise üle? Ei ole nagu kuulnud (võib-olla ei vaatagi keegi). Ja miks siis raamat nii vilets on? Aegunud? Loomulikult, homset päeva kirjeldav ulme vananeb eriti kiiresti, mitte nii nagu sadu ja tuhandeid aastaid tulevikku visioneeriv kirjandus. Võõras ideoloogia? Selle ma olen osanud alati kahe silma vahele jätta.

Igatahes aja surnukslöömine antud tellisega andis soovitud resultaadi. Seiklusjuttude sarjas on muideks ka märksa mõttetuimaid asju.
Teksti loeti eesti keeles
Tarmo Õuemaa

Naljakas. Tatikana 1980. alguses lugesin igasuguseid nõukogude propagandast nõretavaid poistekaid, sh "220 päeva tähelaevas" ja "Kuunar Kolumbus". See teos on aga isegi nendega võrreldes meelde jäänud kuidagi rõvedana. Et mingid madrusesärkides vene ambaalid kaklevad kogu maailmaga ja ise arutavad sinna kõrvale, kuidas tekitada tõeliselt hirmsaid keskkonnakatastroofe.

Ausalt öeldes ei paigutanud ma seda raamatut lugemise ajal ulme alla. Lihtsalt nagu seiklusjutt Nõukogude Liidu ja ülejäänud maailma konfliktist. Muidugi oli allveelaev ise ulmevaldkonnast, aga täitsa võimalik, et ajal, kui Venemaa uhkustas iga päev oma tohutute edusammudega teaduse ja tööstuse vallas esitas autor selle näitena nõukogude tehnoloogia tipptasemest.
Teksti loeti eesti keeles
Olev Toom

Ah, olge nüüd. Meenutagem kõigepealt raamatu ilmumise aega -- kõige magusamat enne Venemaa kallaletungi Saksamaale (või, noh, ajaliselt ju vastupidi). Mismoodi oleks saanud kirjutada inimene, kes tahtis rääkida midagi meresügavustest, midagi tehnikast ja midagi puhtast fantaasiast, lisamata sinna kangelaslikke nõukogude inimesi nende puhaste mõtetega? Raamat on niivõrd igasugu gädžeteid täis, et mäletan, kuidas poisina seda neelasin ja ootasin, millal järgmine ette söödetakse. Ahjah, ja väitele, et see olla peaaegu kõige nõrgem raamat Seiklusjuttude sarjast, ei olegi vaja vastu vaielda. Piisab mõne pealkirja toomisest: "Eršoti kraater". "Trini". Noh, ja isegi "Polaarunistus". P.S. Ma ei tea, kas Adamov seda just nii kavatses, aga isegi lapsena seda raamatut lugedes oli mul Gorelovist kole kahju.
Teksti loeti eesti keeles
x
Targo Tennisberg
24.11.1978
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Targo Tennisberg

PUNK ON LAHE. Way etem vähemasti, kui klassikute pealt mahaviksitud tüütused, mis Marduses/Algernonis enamikku ruumist täidavad.
Btw, ma olen ka Jyrkaga 100% nõus, et ilgelt loll raamat. Peaaegu et kõige lollim raamat, mida ma üldse kunagi lugenud olen. Aga mis siis, kas teate.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Shucks, tuleb välja, et ma polegi ühele Heinleini romaanile veel viite pannud. See viga saab kohe parandatud ja olgu öeldud, et see raamat tõstis ka minu üldise keskmise hinnangu Heinleinile viie punkti peale. Nii positiivse hinnangu saab raamat eelkõige seal väljendatud ideede ja suhtumise pärast, kui asjale puhtkirjanduslikult läheneda, siis võib mitmesuguste asjade kallal norida, vahepeal laguneb sisu kuidagi koost ja tükk aega ei toimu tegelikult midagi asjalikku. Kui raamatut millegi tuntumaga võrrelda, siis mina võrdleksin Bradbury `Marsi Kroonikatega`, aga peapeale pööratud kombel. Seal, kus Bradburyl on maalased Marsil, on Heinleinil marslane Maal, seal, kus Bradbury on tõsine ja pessimistlik, on Heinlein ülemeelik ja lausa purskab laias kaares optimistlikku usku, et maailmast võib kõigist tema hädadest hoolimata veel asja saada. Üldises olustikus võib aga palju mitmesuguseid paralleele leida.
Teose sisu tutvustada oleks raske, nagu Heinleinil tihti kombeks, leiab ka siin aset suur hulk niisama sebimist ja midagi väga konkreetset ja heroilist otseselt toime ei panda. Aga see polegi tähtis, nende laialipuistatud detailide kaudu jõuab jutu mõte lugejale pareminigi kohale. Ühesõnaga - tegu filosoofilises mõttes kole hea raamatuga, mis ütlemata mõnusa feelingu tekitab.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Kole hea jutt tõesti, olin ise vist ca 11-12 aastat vana, kui seda lugesin, ja käisin pärast kõigile ühe teatud punase plastmassi huvitavatest omadustest seletamas ;-) Igal juhul tasub juba üksnes selle jutu pärast raamatukokku minna.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

On maailm ja inimesed selle sees. Ja äkki hakkab nende inimestega midagi Juhtuma. Midagi enneolematut ja senitundmatult kohutavat. Miks ja kuidas, seda ei tea keegi. Asja asub uurima kindral Alessander Buðmeister (tegelaste nimed selles raamatus on omaette pärl) - karmim mees, kui kõik tavapäraste ulmekate "Eriosakondlased" kokku, elav legend, kes hommikuti tööle sõites möödaminnes kakskümmend kurjategijat vaikseks teeb, Riigilt Eriti Ohtlike Kuritegude lahendamiseks peaaegu piiramatuid volitusi ja võimalusi omab, kõike oskab, kõike suudab ja kuraditki ei karda - viimane omadus on antud juhul eriti kasuks, sest vastane on igati kuratlik ning kindralist mitte vähem võimekas. Mis siis saab? Kas inimkonnal on lootust? Jah ja ei, kõik jääb suhteliseks, kõigel on hind ja kõik jõuab kunagi samasse punkti tagasi. Geniaalne raamat minu meelest - mul endal assotsieerus ta mõnevõrra "Meistri ja Margaritaga" ja ei jäänud viimasele (kuigi ma ka seda ülimalt kõrgelt hindan) üldse mitte oluliselt alla! Tuleb küll tõdeda, et vahepeal kipub tase veidi ära vajuma, aga üldmulje jääb endiselt muljetavaldavaks. Teos pole päriselt see, mida tavaliselt ulme alla liigitataks - autor ise ütleb selle kohta kaanel "Ohuromaan", aga on minu arvamuse kohaselt peajagu üle keskmisest Eesti ulmest. Soovitaksin mõtlevatele/mõtisklevatele ja kunsti juures vormi nautivatele inimestele.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Mõnus raamat vihmasel ajal lugemiseks, aga ei midagi väga meeldejäävat. Pool raamatut on täis 70. ja 2000. aasta olukirjeldusi, mis ehk omal ajal huvitavad oleksid olnud, aga praegu lugesin ma neid kohti küll diagonaalis. Otsest dünaamilist tegevustikku, kus ka midagi toimub, ei ole rohkem kui ntx Bootstrapsis, romaani kohta natuke vähevõitu. Insenerluse kohta käivad mõtted on tõesti muu sarnasega võrreldes suht asjalikud, nagu Andri juba mainis, kui välja jätta see ulmekirjanike veider arusaam, nagu peaks antigravitatsiooni leiutamine üks imelihtne asi olema, ja see, kuidas peategelane tänapäeva tehisintellektitehnika ees seisvaid fundamentaalseid probleeme nagu muuseas lahendas. Aga vähemasti oli 2000. aasta restoranilõuna hind õigesti ennustatud :-)
Teksti loeti inglise keeles
Targo Tennisberg

Ei mäleta minagi sellest raamatust suurt midagi peale mingi rõhuva lootusetusetunde, pideva madistamise ja äärmiselt puusse pandud ühiskonnakorraldusliku nägemuse. Sorry, aga eesti rahvas ei hakka selliseid tempe isegi alternatiivajaloos tegema. Kui see raamat oleks tõesti puhta fantastilise alternatiivajaloona kirjutatud, siis paneks isegi parema hinde, aga millegipärast oli raamatut lugedes kogu aeg tunne, et autor võtab seda asja kole tõsiselt.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

"Fall of Hyperion" on julmkarm raamat. Siin ei tunta halastust kellegi vastu, olgu tegemist inimese, jumala või tehisintellektiga. Sisust on raske rääkida, raamatul pole mingit konkreetset lineaarset ülesehitust, selle asemel vaadeldakse üksikuid pildikesi paralleelselt toimuvatest sündmustest. Aga millistest sündmustest see-eest!"Fall" sisaldab eneses üht kõige rikkalikumat kogumit ulmelisi detaile, see, mis kunagi seitsme palveränduri retkest alguse sai, areneb lõpuks grandioosseks madinaks, kus inimesed, masinad ja mitut laadi pooljumalikud olevused, kellele ei oskagi mingit nime anda, surevad ja ärkavad taas ellu, sooritavad peadpööritavaid hüppeid läbi aja ja ruumi ning klohmivad üksteist kõigega alates rusikatest ja sõimusõnadest kuni kurjemat sorti tuumapommide ja TechnoCore imevidinateni. Saabumata ei jää ka Universumi lõpp sellisena nagu me seda seni tunneme ja melodramaatiline läbu raamatu lõpus, kus ellujäänud teineteisel kätt suruvad ja ohkavad, et hää, et niigi läks. Aga kõik see on hirmus hästi kirja pandud ja eelkõige haarav, äärmiselt raske oli raamatut hetkekski käest panna.
Üldiseks subjektiivseks kommentaariks nii palju, et minul isiklikult oli TechnoCore`st kahju ja hoolimata kõigest koledast, mida nad korda saatsid, polnud seal midagi oluliselt hullemat, mida inimesed ise näiteks ahvidega ei teeks. Ja Ummon (miski tehisintellektide pealik) oli way sümpaatsem kui kõik need muud tüübid seal.
Aga kõigile, kellele "Hyperion" meeldis, soovitan raamatut kuumalt, asi ei lähe sugugi lahjemaks.
PS Vastuseks kriitikale minu tehisintellektimeelsuse kohta nii palju, et kui läheneda asjale natuke abstraktsemalt, mitte inimese, vaid mõistusliku olendi seisukohalt, siis kaotab idee sellest, kas ja kuidas inimene oma teed täpsemalt käima peab, suures osas mõtte. Ja see massimõrva idee (vt. järgmist arvustust) paistab ka hoopis teises valguses.
Teksti loeti inglise keeles
Targo Tennisberg

Card vajub "Xenocide`is" umbes samasse rappa nagu Herbert "Düüni" järgede puhul - suur hulk tegelasi ja paiku, vägevad kulissid, aga mida pole, see on huvitav tegevus. Toimuvast: Ender ja kõik `Speaker of the Deadist` tuttavad tegelased elavad rahulikult Lusitanial kui suur ja hirmus Starways Congress (mingi valitsus sisuliselt) on laevastiku teele saatnud, et mainitud planeeti olematusesse saata. Veel elavad Lusitanial pequeninod ehk põssad (hea nimi, Andri! :-) ), putuktegelased ja intelligentne viirus nimega Descolada. Kusagil arvutivõrgustikus pesitseb olevus, keda tuntakse Jane`i nime all, Enderi hea sõber. Ja mingil teisel planeedil elavad Congressi poolt geneetiliselt muudetud tegelased, kes on ühelt poolt väga andekad, aga teisalt Congressi psüühilise kontrolli all. Kui Jane siis paha valitsuse kontakti laevastikuga ära kaotab, peavad nood uurima, mis värk on.
Ühesõnaga külluses igasuguseid asju, mida ühes ulmekas vaja võiks minna ja ohtralt võimalusi mitmesugusteks huvitavateks süzheedeks. Aga selle asemel, et head ja huvitavat ulmet kirjutada, keskendub Card tegelaste idiootlikele, väiklastele ja igavatele perekonnatülidele, tõsiselt vihastamapanev.
Kõige jaburam on siiski see, kuidas raamatu peamine intriig lõpuks lahendatakse. Teatavasti ähvardatakse Lusitaniat õhkulaskmisega, lisaks on osad põssad fanatistlikult meelestatud ja tahavad inimkonnale Descolada abil ära teha, ja veel plaanivad pahad tegelased Jane`i arvutitest ära kustutada. Lusitanial, kus inimeste koloonia on nii tilluke, et isegi kõik veoautod on arvel, ei kaotata aga pead, kärmesti leitakse, et ainus, mis päästaks, on kiire mikrobioloogiline läbimurre, mis võimaldaks Descoladast jagu saada, ning oleks ka hea, kui keegi selle nipi välja mõtleks, kuidas valgusest kiiremini lennata. Aega on selle kõige jaoks umbes paar kuud. Antaksegi siis ühele tüübile üks ülesanne ja teisele teine ning ennäe, lendavadki laevad valgusest kiiremini. Mul poleks midagi selle vastu, kui Harrison oma rotiraamatutes midagi sellist korraldaks, aga Enderi sarjas, kus kõik muu nii surmtõsine on, jättis see küll ülimalt haige mulje. Raamatu lõpus juhtub muidu veel igasuguseid imelikke jurasid, aga neid lugegu juba need vaprad inimesed ise, kes selle raamatu kallale julgevad asuda.
Et miks hinne kolm, aga mitte madalam? Osad asjad selle suure ja vägeva settingu juures mulle täitsa meeldisid, kui neid poleks olnud, siis oleks raamat täitsa pooleli jäänud.
Teksti loeti inglise keeles
Targo Tennisberg

Harva tuleb ette seda, et mõne väga hea raamatu järg oleks endiselt väga hea, ikka esineb kvaliteedilangust ja seebistumist. Antud juhul on Card toonud targu sisse esimese raamatuga võrreldes hoopis uued ideed ja need ka hiilgavalt välja mänginud, nii et selle sarja esimesed raamatud on minu jaoks nüüd sama kõrgelt hinnatavad kui kunagised absoluutsed lemmikud "Asum" ning "Asum ja impeerium". Natuke võiks viriseda selle kallal, et tegelased käituvad vahel kuidagi naiivselt ja ebaloogiliselt nende üldist ülikõrget intellektuaalsust arvestades, samuti hakkab veidi häirima see peategelase märterlus. Ja muidugi hulk asju, mida isand Kristjan Sander bioloogilisteks mõttetusteks nimetaks :-) Aga üldiselt on raamatu ideed geniaalsed ja sündmustik põnev. Lisaks on väga nauditavad selle raamatu dialoogid, eriti need, kus Ender muu rahvaga maailma asjadest räägib. Milady arvustusest (ülalpool) ei saa ma hästi aru, küllap ta luges mõnda muud raamatut, igatahes mingit "jutlustamist" mina siit ei leidnud, pigem on just näha, et on võimalik ka ilma lõputu jahumiseta igasuguseid tarku asju ära öelda.
Ja Surnute eest Kõneleja on üks geniaalsemaid asju minu seniloetud raamatute hulgas. Millegipärast assotsieerub ta mul kogu aeg Hyperioni Veristajaga, kuigi nad vist tegelikult üsna erinevad välja näevad :-)
Teksti loeti inglise keeles
Targo Tennisberg

Tundub, et Clarke`il pole siin enam nii palju öelda kui 2001-s, siiski aitab raamat täiesti lugeda. Sisust suurt kirjutada ei ole, minnakse, jännatakse, lõpuks saadakse tagasi. Vahepealse ruumi täidavad julesvernelikud tehnilised kirjeldused (tundub tõesti, et Clarke`i jaoks on Von Neumanni masin sama, mis elektrimootor oli Verne`ile) sellest, kuidas kunagine David Bowman Maa peal endale vajalikku infot leiab ja mis põhimõttel kari musti monoliite Jupiteri põlema panevad. Mulle isiklikult sellised kirjeldused täitsa meeldivad, aga mõnele oleksid nad ehk igavad, soovitama seega ei hakka.
Teksti loeti inglise keeles
Targo Tennisberg

"Ender`s Game" on vihane raamat. Kõigel on konkreetne taust ja ratsionaalne eesmärk, isegi peategelase põdemised on mõistusliku iseloomuga. Eriti huvitav on raamatus selle koha pealt jälgida nn. vaenlasekontseptsiooni arendamist. Öeldakse, et kui on vaenlane, siis tuleb talle virutada nii kõvasti, et ta su igaveseks rahule jätab, kõik muud kaalutlused on kõrvalised. Ja lüüaksegi siis vaenlast - algul teisel kuueaastasel kiusajal hambad kurku, lõpus massihävitusrelvaga putukate koduplaneet puruks. Karmilt ja ratsionaalselt. Aga samas ei ole üldine filosoofia selle praktilisuse taha ära kadunud, raamatul on tõsised sõnumid edasi anda.Tõeliselt mõtlemapanev värk.
Üldiselt on Cardil selles raamatus igasugused detailid väga hästi välja tulnud, isegi kui peamine liin täiesti tähelepanuta jätta, on iga väike osa (kõik need erinevad mängud, Enderi võitlused, kogu see temaga manipuleerimise tehnika) ikkagi geniaalselt teostatud ja eraldi võetuna viievääriline.
Kui norida, siis vast selle lastevärgi kallal - minu meelest pole sugugi korrektne eeldada, et intellektuaalsed geeniused kohe ka sotsiaalselt nii täiskasvanulikud võiksid olla. Selles mõttes oleks peategelane vabalt võinud seitsme asemel ka seitseteist olla, niikuinii see vanus tegelikult kusagilt välja ei paistnud. Eelkirjutajad on siin ette heitnud selle maapealse liini naiivsust, aga kui me eeldame, et kaheksa-aastane võib nii täiskasvanulikult oma väge drillida, siis võivad kymne- ja kaheteistaastane ka vabalt oma kirjutistega maailma hullutada. Samuti saadakse vaenlasest lõpus jagu mingi imelikult lihtsa akrobaaditrikiga, mis kogu muu detailirohkuse kõrval kunstliku mulje jätab (aga see on ulmekatel tihti üldine viga, et peamisel vaenlasel on alati võimalik mingi labaselt nõrk koht leida ja sinna kasvõi mingi viirus sokutada). Ka ei saa Ender hoolimata oma geniaalsusest ise üldse aru, mis värk on, kuigi lugeja lahendust juba ammu aimab. Aga need on iluvead ja loetavust ei kahanda. Kokkuvõttes on tegemist ikkagi kuuepunktiraamatuga, soovitan eelkõige "Starship Troopersi" sõpradele.
Teksti loeti inglise keeles
Targo Tennisberg

Eelkirjutajad kurdavad, et see raamat on igati kole ja lootusetu ja sünge ja pessimistlik ja mida kõike veel... Mina isiklikult leian, et selline lõpptulemus oleks parim, mis inimkonnast kunagi saada võiks üldse (mitte et mul midagi inimkonna vastu oleks, aga kui üldse kusagile areneda, siis pigem sellises suunas). Kõige loogilisem ka tegelikult, iseasi, kas see just sellisel kujul peab toimuma. Igatahes on ACC seda liini väga ilusasti käsitlenud, au ja kiitus talle. Too kõiketeadva ja kõikjaloleva Mõistuse idee on talle üldse südamelähedane, "Odüsseias" on see üks olulistest teemadest, millele tähelepanu pööratakse, samuti semmivad selliste asjadega "Rama Revealed" ning "The City and The Stars". "Childhoodis" on see siiski vist kõige paremini õnnestunud - üdini fantastiline süzhee, mis samas üpris realistlikuna mõjub - selleks peab oskusi olema.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Eelnevad nelja ja viie vahel kõikujad on raamatule nelja pannud, ma panen siis tasakaalustamise mõttes viie :-)
Muidu - millegipärast vaatlevad kõik seda teost koos filmiga - mulle isiklikult tundub, et raamat on etem ja täiesti väärt iseseisvat esiletõstmist. Film aga oli lihtsalt kole igav, seda isegi tema vanust arvestades.
Kolmas asi, mille osas eelkirjutajad kõikunud on, paistab olevat hinnang sellele insenerlikule ja lõpus esinevale poolmüstilisele (määratlust "filosoofiline" see minu meelest ei vääri) osale. Mulle jättis see lõpp kuidagi kahtlase ja muu tekstiga mitte kõige paremini haakuva mulje, aga raamatu koguväärtust see õnneks ei vähenda.
PS "Rama" on parem. Sorry, Jyrka.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Eelkirjutajad on raamatule ette heitnud asjaolu, et seal ulmet ei ole. Selle mõiste konkreetses tähenduses ehk tõesti ei ole, aga mõnusaid ulmelisi IDEID on seal minu meelest rohkem kui mõne "päris" ulmekirjaniku viies teoses kokku. Lisaks veel Vonneguti tõeliselt suurepärane oskus asju omamoodi (ja sealjuures huvitavalt) esitada, raske on ükskõikseks jääda.Minu vaatevinklist nähtuna on selles raamatus ühendatud nii ulme kui ka "tavakirjanduse" häid omadusi, alla viie küll panna ei saa.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Mul on vist teiste BAASlastega võrreldes mõned kruvid puudu, aga see 5.0 keskmise hindena ei pea ka mitte püsima jääma. Kuidagi valede asjadega seotud sentimentaalsus ja kaheldava väärtusega sõnum on selles jutus. Koerad hauguvad, aga karavan läheb edasi.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Üks eelkirjutanu on öelnud, et Simaki kirjutised on kõik nagu ühe vitsaga löödud, minu meelest on see üks väärt vits olnud, sest ma ise küll temast ära tüdineda pole suutnud. Simak kirjutab juba kord sellisel viisil, mis mind asjade käigule kaasa paneb elama, antud jutt ainult kinnitab seda veelkord.
Teksti loeti eesti keeles