Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Mary Shelley ·

Frankenstein, or, The Modern Prometheus

(romaan aastast 1818)

eesti keeles: «Frankenstein, ehk moodne Prometheus»
Tallinn «Eesti Raamat» 1984 (Mirabilia)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
10
9
7
0
0
Keskmine hinne
4.115
Arvustused (26)
Jüri Kallas

Selle raamatuga, ning veel rohkem nimega Frankenstein, on seotud sihuke hulk popkultuuri, et originaal kipub kogu selle lasu alla ära uppuma.

Aga kahju! Romaan on võrratu.

Sisu ei hakka ma siin ümber jutustama, kes soovib loeb ise läbi. Tuleb vaid öelda võimalikele võhikutele, et Victor Frankenstein on selle arsti nimi, kes monstrumi lõi. Monstrumil endal nime polnudki. Lihtsalt kogu see hilisem (põhiliselt) Hollywoodi ladestus pakkus Frankensteini pähe just monstrumi välja.

Romaan on kummaline segu gootikast ja ulmest ning põlglikule lugejale võib ta isegi jabur tunduda. Kuid seda tuleb võtta just oma ajastu märgina. Brian W. Aldiss on seda romaani nimetanud ulmekirjanduse alguseks. Ma ei tea Brian W. Aldissi täpseid põhjendusi, kuid põhimõtteliselt olen ma ta`ga nõus. Minu meelest on «Frankenstein» just sihuke eheda ulmekirjanduse nullpunkt, kus kirjandus, fantastika ja teadus (ehtne ning ka väljamõeldud) on sihukese meeldiv-tasakaaluka sünteesini jõudnud.

Olen lugenud omajagu igasugu nn. eelulmet ning pean ütlema, et «Frankenstein» on tõesti sihuke romaan, mille lugemisel ei pea tegema liiga suuri mööndusi, et oma ajastu hõngu täis jne., raamatut võib üsna hubaselt lugeda ilma igasuguseid kommentaare ja eelteadmisi omamata. Hea kirjanduse põhivõlu ju ongi, et võtad raamatu ja kukud lugema. Ja lihtsalt loedki!
Teksti loeti eesti keeles
Tundmatu Arvustaja

Klassika. Üks esimesi ja kindlasti üks parimaid. Nõustun eeskirjutaja arvamusega täielikult. Tegelikult, vaadates seda, millist kõntsa on meie arenenud XX sajandil genereeritud antud (tehisinimene/tehismõistus) teemal, võib "Frankensteini" ja tema autorit vaid imetleda.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Laur Salundi

Kui nüüd ausalt öelda, tundus too raamat tibake liiga pateetiline ja veidike häiris see stiil kah. Muidugi, antud teos on antud stiilis üks esimesi ja samuti paremaid, aga see liiga tundeline stiil ei sobi mulle ka hästi. Tiba liiga halamiseks muutus kätte vahepeal. Sellisele teosele sobiks rohkem Bradbury või siis Lovecrafti stiilis kirjeldused. Muidu idee poolest nagu öeldud üks esimesi. Tugev neli. Ent see film, mis selle raamatu järgi (???) tehti oli küll nõrk. See Branagh ei saand küll vist asjale üldse pihta. Raamat on tegelikult kõigest sellest Frankensteini-stafist ikka see kõige parem.
Teksti loeti eesti keeles
Lauri Haav

Kaasreisijate kommentaarid filmide kohta, mis sellest raamatust tehtud on vägagi õiged. Lollywood pole asjale rohkem pihta saanud kui, et nimi Frankenstein ja enamasti on sedagi kasutatud mitte doktori vaid monstrumi enda kohta. Lisaks on filmiloojad haaranud teosest välja inimmonstrumi kuju kui sümboli - ära sina, sitanikerdis, ikka jumalat mängi! Ja on unustanud et tegemist on äärmiselt kurva tegelasega, kes algselt pole sugugi vaenulik, inimeste väiklus ja dr. Frankenstaeini kui looja hirm loodu ees on asjad , mis "uue inimese" endast välja viivad.
Teksti loeti inglise keeles
Avo Nappo

Pean tunnistama, et mina sellest raamatust erilisse vaimustusse sattuda ei suutnud. Hoolimata sellest, et tegemist on kahtlemata klassikaga. Ei meeldinud mull ei see võõrastamapanevalt vanamoeline paatos (Scotti või Stevensoni loen näitex hea meelega) ega loo moraal kui niisugune - ära torgi asju mis on (naabrite arvates) ainult jumala pädevuses. Sellisest idoloogiast lähtudes oleks tulnud ka too sell, kes esimesena lõket yritas teha kividega surnuks loopida. Isegi tavalise õudusjutuna oli ta pehmeltöeldes kesine - kui näitex Poe''ga võrrelda. Kokkuvõtteks: yhtegi positiivset emociooni see raamat minus tekitada ei suutnud.
Teksti loeti eesti keeles
Urmas Muinasmaa

Kui ma õieti mäletan, oli autor seda raamatut kirjutades 18 või 19 aastane neiu, ning arvestades raamatu kirjutamise aega (1819), on tegemist tippteosega. Ka mina materdan Branaghit (nõme kuju) ja tema filmi. Robert de Niro monstrumina oli siiski hea.
Teksti loeti eesti keeles
Kaimar Karu

Selle stiili ramatutest üks paremaid. Ainus raske moment oli vanast inglise keelest aru saamine, tekst ei olnud just kuigi kaasaegne. Eks raamat liigutas paljude kirjanike mõtteid sellele rajale, niisiis ilmusi pärast seda raamatut veel lugematud samasisulised, seekord aga sopakirjanduse hulka kuuluvad teosed. Kellel aga vähegi viitsimist, võiks raamatu siiski originaalkeeles läbi lugeda. Igal juhul stiilne. Viis plussiga.
Teksti loeti inglise keeles
Siim Espenberg

Mary Wollstonecraft Shelley oli tõepoolest 19 aastane neiuke, kui ta sellise tippteose valmis kirjutas. Samuti on imeteldav, et selline raamat valmis 1818 aastal. Need kaks fakti ise annavad raudse "5". Lisaks oskab autor tõesti normaalselt kirjutada. Eks ta selliseks halamiseks läks küll ja stiililtki oli suhteliselt võõras, aga siin tuleb meenutada aastarvu, millal see kirjutati. Tollal ju kirjutatigi niimoodi. Raamat saab hindeks kindla "5". Nüüd, mis filmidesse puutub, siis mina ausalt öeldes ühtegi normaalset selleteemalist filmi ei teagi. Ja see on ikka õudselt mage, et monstrumile on doktori nimi pandud. Kes raamatut lugenud ei ole, arvabki, et koletise nimi on Frankenstein. Seega, enamus antud teemal tehtud filme on ilge saast ja nendele ei ole mõtet aega kulutada (raamatule aga küll).
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

Üks Golemi-versioon, millest ulmekirjandus alguse sai? Täitsa võimalik. Mis sest, et autor oli 19-aastane ja käis niiöelda tundamtuid radu, ja kirjutati see asi 19. algul. Minu jaoks oli see raamat lihtsalt igav. Ootasin kogu aeg mingit kulminatsiooni aga tulemata see jäigi. Mingid kahekümnendate filmid mõjusid palju jubedamalt kui raamat, Branagh` versioon oli tehniliselt hästi teostatud, kuid ega sellisest lamedast alusmaterjalist suurepärast filmi ikka ei tee kah.
Teksti loeti eesti keeles
Dragofor

Igav raamat oli. Selline veniv ja ilma pinge laeta. Sa loed ja ootad pidevalt, et nüüd tuleb see suur ja tähtis moment, tippude tipp, mis annab põhjuse taluda seda igavust ning ajaraiskamist... Ning mis juhtub tegelikult? Seda hetke ei saabu, ta jääbki selliseks ühtlaseks looks, kus pole ühtegi kulminatsiooni. Siis sa mõtled: mille kuradi pärast ma seda üldse lugesin? Kas sellepärast, et see on klassika? Ilmselt, sest muud põhjust ei suuda ma leida. 19-aastane ta ju tollal oli ning ma arvan, et kui ta oleks selle veidi vanemana kirja pannud, siis oleks sellest ka midagi hulga paremat välja kukkunud...
Teksti loeti eesti keeles
Erkki Lindpere

Kui ma oleksin seda raamatut lugenud umbes sellel ajal, kui ta kirjutati, oleksin arvatavasti 5 pannud. Tegelikult peaksingi 5 panema kui tahaksin täiesti objektiivselt hinnata. Praegusel ajal enam keegi nii ei kirjuta ja on ka veits raske sellist teksti lugeda, samuti ei tekitanud see tekst minus erilist õudustunnet, mida autor tahtis saavutada. Unes võis see talle tõesti õudsena tunduda, kuid nii palju liigseid detaile sisaldav tekst lahustab pinevuse. Aga siiski oli tegu hea raamatuga, kaasa elama pani ja lõpupoole läks ka põnevamaks: mõtlesin, et kas saavad nüüd selle peletise kätte või ei saa.Aga mis sellest, et filmides Frankenstein monstrumi nimi on? Mis siis, et mõned ei saa teada, et tegelikult oli see teadlase nimi? See pole ju nii oluline informatsioon.
Teksti loeti eesti keeles
Satyros

Frankenstein... ja ei olnud minuaust kuigi vapustav raamat. Klassika ta ju on, kuid see ei tähenda, et ta ilmtingimata ideaalne oleks. Minuarust mitte. Kui olin selle läbi lugenud siis küsisin endalt, mis mind segas kõige rohkem selle juures. Tõenäoliselt oli see liigne sentimentaalsus. Vahepeal tundus isegi, et ma loen pigem mingit nutulaulu kui ulmeromaani. Põnev ta ka eriti ei olnud, pigem monotonne. Koll käis mööda ilma ringi ja tappis Dr.Frankensteinile lähedasi inimesi, kuni doktor otsustas koletise ära tappa. Ja nii see lugu siis kestiski. Kuid kuidas monstrum neid tappis võis vaid kaudselt oletada. Minu arust on tugevalt paremaid raamatuid olemas kui see, nagu näiteks "Ärka Famagustas". Kuid maitsed on ju erinevad ja mulle tundub, et selle raamatu kohta käib see eriti.
Teksti loeti eesti keeles
Kalevipoeg

Aga jah, lugu oli igav ja tuim, seda eriti kirjaniku enda teiste samateemaliste teostega v6rreldes. Oot, mis need nyyd olidki, enam pole meeles, aga v6in ju v2lja otsida ja Shelleytibinale viiekese ka 2ra panna. Teised ta tundmatumad teosed, kuigi ehk hilisemad, olid siiski parema stiiliga kirjutatud, ja k6lbavad lugeda ka nyydsel ajal, mis muu sama aja Frankensteini-meelse kirjanduse kohta ei kipu kehtima.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Krister Haav

Lugu, mis on jätnud oma jälje... Kui vaadata selle raamatu kirjutamise-ilmumise aega, jääb täiesti mõistetamatuks, kuskohats see daam selle idee võttis... Tore, kuigi vanamoodne.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Laur

Lugesin poisikesepõlves ning mäletan, et tundus väga igav. Kui aega leian, võtan loen ta uuesti läbi... hinne ilmselt paraneks.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Suurema osa arvustuste ruumist ja mu endagi kõhklustest võtab seesama - et kas tõsta hinnet paljalt selle pärast, et "mis ajal ta kirjutati" jne. Tänapäeval ei ole ta jah suurt midagi, eelteadmisteta hindaksin seda tõenäoliselt "3" või isegi "2"ga, aga kui on tahtmist vähegi sügavamalt taibata, kust ulme omal ajal üldse alguse sai, tuleb raamat kindlasti läbi lugeda. St nö tõelise fänni "kohustuslik kirjandus" ;-)

Ja ärge filme vaadake - olen neid näinud tükki kolm, kõik tõeline saast.
Teksti loeti eesti keeles
Taivo Rist

Tundub, et enamik kõhkleb kõvasti, kas tõsta hinnet jutu ajaloolise tähtsuse või selle pärast, et autor oli naine ja 19-aastane... Ma siiski ei tõsta.

Mulle hakkas vastu, et Frankenstein oma loodud koletist kartis. Ta ju nägi teda enne elustamist ja pidi teadma, mis juhtub, kui katse õnnestub. Pealegi on oma laps igale armas. Samuti ei meeldinud, et Frankenstein ei andnud oma "teosele" nime. Nimeks võiks olla Frank Einstein.
Palju enam meeldiks mulle, et Frankenstein armastas oma loomingut palavalt ja õpetas talle headust ning kõiksugu asju, aga siis temaga juhtus midagi, keegi teine koletist ei armastanud, kuni ta kibestus.

Teised Frankensteini lood saaksid minu käest enamasti ühe ja nendest jääb Shelley teos paremaks ikkagi.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Minu meelest pole selles, et oma doktor loomingut kartis, midagi üllatavat. Näiteks tuumafüüsikud kah pehmelt öeldes kergelt jahmatusid, kui seenekujulised pilved tõusma hakkasid.
Teksti loeti eesti keeles
Kätlin Traks

Viit ei pane ma sellepärast, et ega ta nüüd nii huvitav ka polnud, et poleks saanud käest panna, aga kolme ka ei raatsi panna, kuna siiski, on olemas palju jubedamaid raamatuid ning kirjutamise aeg ja kirjutaja vanus mõjutavad ka parema hinde poole.
Teksti loeti eesti keeles
Lauri Heinsalu

Lugesin kaua aega tagasi.Üks mõnedest asjadest, mida ma mäletan, oli see, et see tundus olevat igav. Kui ma aga nüüd järgi mõtlen ja tuletan raamatu kohta nii palju meelde, kui ma suudan, siis tundub see raamat üpris normaalsena. Nii...ütleme, et umbes...neljaväärilisena!

Hollywoodi filmide mõju tänapäeva inimestele on tugevalt näha! Mõni hetk tagasi käis mu õde toast läbi ja küsis, et mis raamatut ma arvustan. Kui ma ütlesin, et "Frankensteini" siis tema lausus selle peale, et "kas see poltidega sell??!!" Ühesõnaga arvab temagi, et Frankenstein oli see suur laibatükkidest kokku pandud sell, mitte see professor!

Raamatu nime osas ei saa ma aru, et mille pärast lisati sinna lõppu "or The Modern Prometheus"? Lihtsalt Frankenstein oleks ka piisanud!
Teksti loeti eesti keeles
Ragnar Lepa

Oh jah! Omamoodi ulme on ju seegi, kuidas see teos üldse sündis, väidetavalt ühe nädalalõpuga ja tuntud lordid saamislooga seotud. Samas tuleb tunnistada, et selle kena daami esimene vasikas jõudis kaugemale kui ülejäänud teosed (mitte vasikad) Hinne 4, ajastuhõng ja innovatiivsus eelkõige, aga mitte ainult!
Teksti loeti eesti keeles
Erkki Toht

Eestikeelse väljaande järelsõna autor nimetab "Frankensteini" gooti õudusromaaniks. Ma ei tea kas E.T.A. Hoffmanni õudusjutud ka gooti õuduskirjanduse alla mahuvad, aga ajaliselt on nad lähedased ja midagi ühist neil tundus "Frankensteiniga" olevat.

Võõrandumise teema tundub oluline olevat. Victor on juba lapsepõlves eraklik kuju ja asi ei lähe paremaks kui ta ülikooli läheb. Loeb mingeid vanu teadlasi, huvitub alkeemiast, nokitseb omaette ja kui midagi valmis saab siis hakkab oma loometööd pelgama.

Mulle meeldis see kuidas autor edastas Victori poolt loodud olendi siseilma: tema katsed siseneda inimühiskonda; tõrjumine inimeste poolt, kusjuures ebaõiglane tõrjumine, mis tehtud eelkõige välimuse põhjal; tema kibestumine ja viha.
Teksti loeti eesti keeles
Mart Pechter

Frankenstein on õudus-ulmelugu, mille sisu põhiteema (teadlase poolt surnukehadest kokku pandud ja elustatud inimkoletis jälitab kättemaksuhimuliselt oma loojat) on tuttav vist küll igaühele. Selle teadmiseks ei pea olema ei raamatut lugenud ega ka ühtegi loendamatutest selleteemalistest filmidest näinud.
 
Minu jaoks oli see Frankensteini neljas lugemine (esimene kord teose algkeeles). On huvitav, et sellest loost on mul iga kord jäänud hea mulje, kuigi need neli korda on üsna võrdselt nelja aastakümne peale jagatud. Õudne tundus see küll vaid kõige esimesel korral, kuid õudus polegi siin tegelikult kõige olulisem.
 
Mingis mõttes on see lugu ju lihtsalt romantiline tragöödia, mis laenab põhilise idee Sophokleselt. Peategelasele on selle järgi määratud saatus, mida ta võiks vältida, kuid oma uhkuse tõttu ei tee ta seda. See paneb aluse hukatusele, mis hävitab peategelase loo lõpuks vääramatult.
 
Samuti näen ma siin palju mõjutusi sarnaseid punkte kasutavast Samuel Taylor Coleridge poeemist "The Rime of the Ancient Mariner" (mida Frankensteinis ka teksti sees korra tsiteeritakse). Lisaks meresõidule polaaraladel ja peategelast tabavale needusele on seal üheks osaks ka surnute maagiline elluäratamine.
 
Tõesti, enamalt jaolt käitub ka Frankensteini koletis peaaegu kui maagiline olend. Teadlane märgib küll jutustuse käigus, et ta püüdis koletist luues inimest täiustada, ning seetõttu andis talle üliinimliku jõu ja vastupidavuse ning geniaalse mõistuse. Siiski läheneb koletise võime täpselt õigel ajal õiges kohas ilmuda fantaasia piiridele.
 
Kuid see koletis pole siiski maagia abil liikuma pandud golem või zombi. Loo tõeline teadusulmeline väärtus peitubki selles, et tema teaduslik loomine võis sellel ajahetkel tunduda juba lähimas tulevikus täiesti reaalsena - ning sama lähedaseks aga ikkagi kättesaamatult kaugeks on see jäänud kogu vahepealse kahesaja aasta jooksul.
 
Kui teost ka kritiseerida, siis on see kirja pandud tollal populaarses epistolaarses stiilis, mis siinkohal pigem häirib (kuigi kolm üksteise sisse peidetud jutustust on tehniliselt korralik mõte). Samuti varjutavad tegelaste peetavad pikad monoloogid siin nii mõneski kohas tegevuse, mis selle tulemusena venima jääb.
 
Seda korvab siiski autori stiil, mis on küll romantikule kohaselt ülevoolav ja lopsakas, kuid ka meeldivalt enesekindel. Paljud kriitikud toovad hinnangule juurde arvestamiseks välja, et autor oli lugu kirja pannes alles teismeline tütarlaps - kuid minu arvates pole siin allahindlusi teha vaja. Seda lugu ei peaks häbenema üheski vanuses autor.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles
x
Targo Tennisberg
24.11.1978
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Targo Tennisberg

PUNK ON LAHE. Way etem vähemasti, kui klassikute pealt mahaviksitud tüütused, mis Marduses/Algernonis enamikku ruumist täidavad.
Btw, ma olen ka Jyrkaga 100% nõus, et ilgelt loll raamat. Peaaegu et kõige lollim raamat, mida ma üldse kunagi lugenud olen. Aga mis siis, kas teate.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Shucks, tuleb välja, et ma polegi ühele Heinleini romaanile veel viite pannud. See viga saab kohe parandatud ja olgu öeldud, et see raamat tõstis ka minu üldise keskmise hinnangu Heinleinile viie punkti peale. Nii positiivse hinnangu saab raamat eelkõige seal väljendatud ideede ja suhtumise pärast, kui asjale puhtkirjanduslikult läheneda, siis võib mitmesuguste asjade kallal norida, vahepeal laguneb sisu kuidagi koost ja tükk aega ei toimu tegelikult midagi asjalikku. Kui raamatut millegi tuntumaga võrrelda, siis mina võrdleksin Bradbury `Marsi Kroonikatega`, aga peapeale pööratud kombel. Seal, kus Bradburyl on maalased Marsil, on Heinleinil marslane Maal, seal, kus Bradbury on tõsine ja pessimistlik, on Heinlein ülemeelik ja lausa purskab laias kaares optimistlikku usku, et maailmast võib kõigist tema hädadest hoolimata veel asja saada. Üldises olustikus võib aga palju mitmesuguseid paralleele leida.
Teose sisu tutvustada oleks raske, nagu Heinleinil tihti kombeks, leiab ka siin aset suur hulk niisama sebimist ja midagi väga konkreetset ja heroilist otseselt toime ei panda. Aga see polegi tähtis, nende laialipuistatud detailide kaudu jõuab jutu mõte lugejale pareminigi kohale. Ühesõnaga - tegu filosoofilises mõttes kole hea raamatuga, mis ütlemata mõnusa feelingu tekitab.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Kole hea jutt tõesti, olin ise vist ca 11-12 aastat vana, kui seda lugesin, ja käisin pärast kõigile ühe teatud punase plastmassi huvitavatest omadustest seletamas ;-) Igal juhul tasub juba üksnes selle jutu pärast raamatukokku minna.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

On maailm ja inimesed selle sees. Ja äkki hakkab nende inimestega midagi Juhtuma. Midagi enneolematut ja senitundmatult kohutavat. Miks ja kuidas, seda ei tea keegi. Asja asub uurima kindral Alessander Buðmeister (tegelaste nimed selles raamatus on omaette pärl) - karmim mees, kui kõik tavapäraste ulmekate "Eriosakondlased" kokku, elav legend, kes hommikuti tööle sõites möödaminnes kakskümmend kurjategijat vaikseks teeb, Riigilt Eriti Ohtlike Kuritegude lahendamiseks peaaegu piiramatuid volitusi ja võimalusi omab, kõike oskab, kõike suudab ja kuraditki ei karda - viimane omadus on antud juhul eriti kasuks, sest vastane on igati kuratlik ning kindralist mitte vähem võimekas. Mis siis saab? Kas inimkonnal on lootust? Jah ja ei, kõik jääb suhteliseks, kõigel on hind ja kõik jõuab kunagi samasse punkti tagasi. Geniaalne raamat minu meelest - mul endal assotsieerus ta mõnevõrra "Meistri ja Margaritaga" ja ei jäänud viimasele (kuigi ma ka seda ülimalt kõrgelt hindan) üldse mitte oluliselt alla! Tuleb küll tõdeda, et vahepeal kipub tase veidi ära vajuma, aga üldmulje jääb endiselt muljetavaldavaks. Teos pole päriselt see, mida tavaliselt ulme alla liigitataks - autor ise ütleb selle kohta kaanel "Ohuromaan", aga on minu arvamuse kohaselt peajagu üle keskmisest Eesti ulmest. Soovitaksin mõtlevatele/mõtisklevatele ja kunsti juures vormi nautivatele inimestele.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Mõnus raamat vihmasel ajal lugemiseks, aga ei midagi väga meeldejäävat. Pool raamatut on täis 70. ja 2000. aasta olukirjeldusi, mis ehk omal ajal huvitavad oleksid olnud, aga praegu lugesin ma neid kohti küll diagonaalis. Otsest dünaamilist tegevustikku, kus ka midagi toimub, ei ole rohkem kui ntx Bootstrapsis, romaani kohta natuke vähevõitu. Insenerluse kohta käivad mõtted on tõesti muu sarnasega võrreldes suht asjalikud, nagu Andri juba mainis, kui välja jätta see ulmekirjanike veider arusaam, nagu peaks antigravitatsiooni leiutamine üks imelihtne asi olema, ja see, kuidas peategelane tänapäeva tehisintellektitehnika ees seisvaid fundamentaalseid probleeme nagu muuseas lahendas. Aga vähemasti oli 2000. aasta restoranilõuna hind õigesti ennustatud :-)
Teksti loeti inglise keeles
Targo Tennisberg

Ei mäleta minagi sellest raamatust suurt midagi peale mingi rõhuva lootusetusetunde, pideva madistamise ja äärmiselt puusse pandud ühiskonnakorraldusliku nägemuse. Sorry, aga eesti rahvas ei hakka selliseid tempe isegi alternatiivajaloos tegema. Kui see raamat oleks tõesti puhta fantastilise alternatiivajaloona kirjutatud, siis paneks isegi parema hinde, aga millegipärast oli raamatut lugedes kogu aeg tunne, et autor võtab seda asja kole tõsiselt.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

"Fall of Hyperion" on julmkarm raamat. Siin ei tunta halastust kellegi vastu, olgu tegemist inimese, jumala või tehisintellektiga. Sisust on raske rääkida, raamatul pole mingit konkreetset lineaarset ülesehitust, selle asemel vaadeldakse üksikuid pildikesi paralleelselt toimuvatest sündmustest. Aga millistest sündmustest see-eest!"Fall" sisaldab eneses üht kõige rikkalikumat kogumit ulmelisi detaile, see, mis kunagi seitsme palveränduri retkest alguse sai, areneb lõpuks grandioosseks madinaks, kus inimesed, masinad ja mitut laadi pooljumalikud olevused, kellele ei oskagi mingit nime anda, surevad ja ärkavad taas ellu, sooritavad peadpööritavaid hüppeid läbi aja ja ruumi ning klohmivad üksteist kõigega alates rusikatest ja sõimusõnadest kuni kurjemat sorti tuumapommide ja TechnoCore imevidinateni. Saabumata ei jää ka Universumi lõpp sellisena nagu me seda seni tunneme ja melodramaatiline läbu raamatu lõpus, kus ellujäänud teineteisel kätt suruvad ja ohkavad, et hää, et niigi läks. Aga kõik see on hirmus hästi kirja pandud ja eelkõige haarav, äärmiselt raske oli raamatut hetkekski käest panna.
Üldiseks subjektiivseks kommentaariks nii palju, et minul isiklikult oli TechnoCore`st kahju ja hoolimata kõigest koledast, mida nad korda saatsid, polnud seal midagi oluliselt hullemat, mida inimesed ise näiteks ahvidega ei teeks. Ja Ummon (miski tehisintellektide pealik) oli way sümpaatsem kui kõik need muud tüübid seal.
Aga kõigile, kellele "Hyperion" meeldis, soovitan raamatut kuumalt, asi ei lähe sugugi lahjemaks.
PS Vastuseks kriitikale minu tehisintellektimeelsuse kohta nii palju, et kui läheneda asjale natuke abstraktsemalt, mitte inimese, vaid mõistusliku olendi seisukohalt, siis kaotab idee sellest, kas ja kuidas inimene oma teed täpsemalt käima peab, suures osas mõtte. Ja see massimõrva idee (vt. järgmist arvustust) paistab ka hoopis teises valguses.
Teksti loeti inglise keeles
Targo Tennisberg

Card vajub "Xenocide`is" umbes samasse rappa nagu Herbert "Düüni" järgede puhul - suur hulk tegelasi ja paiku, vägevad kulissid, aga mida pole, see on huvitav tegevus. Toimuvast: Ender ja kõik `Speaker of the Deadist` tuttavad tegelased elavad rahulikult Lusitanial kui suur ja hirmus Starways Congress (mingi valitsus sisuliselt) on laevastiku teele saatnud, et mainitud planeeti olematusesse saata. Veel elavad Lusitanial pequeninod ehk põssad (hea nimi, Andri! :-) ), putuktegelased ja intelligentne viirus nimega Descolada. Kusagil arvutivõrgustikus pesitseb olevus, keda tuntakse Jane`i nime all, Enderi hea sõber. Ja mingil teisel planeedil elavad Congressi poolt geneetiliselt muudetud tegelased, kes on ühelt poolt väga andekad, aga teisalt Congressi psüühilise kontrolli all. Kui Jane siis paha valitsuse kontakti laevastikuga ära kaotab, peavad nood uurima, mis värk on.
Ühesõnaga külluses igasuguseid asju, mida ühes ulmekas vaja võiks minna ja ohtralt võimalusi mitmesugusteks huvitavateks süzheedeks. Aga selle asemel, et head ja huvitavat ulmet kirjutada, keskendub Card tegelaste idiootlikele, väiklastele ja igavatele perekonnatülidele, tõsiselt vihastamapanev.
Kõige jaburam on siiski see, kuidas raamatu peamine intriig lõpuks lahendatakse. Teatavasti ähvardatakse Lusitaniat õhkulaskmisega, lisaks on osad põssad fanatistlikult meelestatud ja tahavad inimkonnale Descolada abil ära teha, ja veel plaanivad pahad tegelased Jane`i arvutitest ära kustutada. Lusitanial, kus inimeste koloonia on nii tilluke, et isegi kõik veoautod on arvel, ei kaotata aga pead, kärmesti leitakse, et ainus, mis päästaks, on kiire mikrobioloogiline läbimurre, mis võimaldaks Descoladast jagu saada, ning oleks ka hea, kui keegi selle nipi välja mõtleks, kuidas valgusest kiiremini lennata. Aega on selle kõige jaoks umbes paar kuud. Antaksegi siis ühele tüübile üks ülesanne ja teisele teine ning ennäe, lendavadki laevad valgusest kiiremini. Mul poleks midagi selle vastu, kui Harrison oma rotiraamatutes midagi sellist korraldaks, aga Enderi sarjas, kus kõik muu nii surmtõsine on, jättis see küll ülimalt haige mulje. Raamatu lõpus juhtub muidu veel igasuguseid imelikke jurasid, aga neid lugegu juba need vaprad inimesed ise, kes selle raamatu kallale julgevad asuda.
Et miks hinne kolm, aga mitte madalam? Osad asjad selle suure ja vägeva settingu juures mulle täitsa meeldisid, kui neid poleks olnud, siis oleks raamat täitsa pooleli jäänud.
Teksti loeti inglise keeles
Targo Tennisberg

Harva tuleb ette seda, et mõne väga hea raamatu järg oleks endiselt väga hea, ikka esineb kvaliteedilangust ja seebistumist. Antud juhul on Card toonud targu sisse esimese raamatuga võrreldes hoopis uued ideed ja need ka hiilgavalt välja mänginud, nii et selle sarja esimesed raamatud on minu jaoks nüüd sama kõrgelt hinnatavad kui kunagised absoluutsed lemmikud "Asum" ning "Asum ja impeerium". Natuke võiks viriseda selle kallal, et tegelased käituvad vahel kuidagi naiivselt ja ebaloogiliselt nende üldist ülikõrget intellektuaalsust arvestades, samuti hakkab veidi häirima see peategelase märterlus. Ja muidugi hulk asju, mida isand Kristjan Sander bioloogilisteks mõttetusteks nimetaks :-) Aga üldiselt on raamatu ideed geniaalsed ja sündmustik põnev. Lisaks on väga nauditavad selle raamatu dialoogid, eriti need, kus Ender muu rahvaga maailma asjadest räägib. Milady arvustusest (ülalpool) ei saa ma hästi aru, küllap ta luges mõnda muud raamatut, igatahes mingit "jutlustamist" mina siit ei leidnud, pigem on just näha, et on võimalik ka ilma lõputu jahumiseta igasuguseid tarku asju ära öelda.
Ja Surnute eest Kõneleja on üks geniaalsemaid asju minu seniloetud raamatute hulgas. Millegipärast assotsieerub ta mul kogu aeg Hyperioni Veristajaga, kuigi nad vist tegelikult üsna erinevad välja näevad :-)
Teksti loeti inglise keeles
Targo Tennisberg

Tundub, et Clarke`il pole siin enam nii palju öelda kui 2001-s, siiski aitab raamat täiesti lugeda. Sisust suurt kirjutada ei ole, minnakse, jännatakse, lõpuks saadakse tagasi. Vahepealse ruumi täidavad julesvernelikud tehnilised kirjeldused (tundub tõesti, et Clarke`i jaoks on Von Neumanni masin sama, mis elektrimootor oli Verne`ile) sellest, kuidas kunagine David Bowman Maa peal endale vajalikku infot leiab ja mis põhimõttel kari musti monoliite Jupiteri põlema panevad. Mulle isiklikult sellised kirjeldused täitsa meeldivad, aga mõnele oleksid nad ehk igavad, soovitama seega ei hakka.
Teksti loeti inglise keeles
Targo Tennisberg

"Ender`s Game" on vihane raamat. Kõigel on konkreetne taust ja ratsionaalne eesmärk, isegi peategelase põdemised on mõistusliku iseloomuga. Eriti huvitav on raamatus selle koha pealt jälgida nn. vaenlasekontseptsiooni arendamist. Öeldakse, et kui on vaenlane, siis tuleb talle virutada nii kõvasti, et ta su igaveseks rahule jätab, kõik muud kaalutlused on kõrvalised. Ja lüüaksegi siis vaenlast - algul teisel kuueaastasel kiusajal hambad kurku, lõpus massihävitusrelvaga putukate koduplaneet puruks. Karmilt ja ratsionaalselt. Aga samas ei ole üldine filosoofia selle praktilisuse taha ära kadunud, raamatul on tõsised sõnumid edasi anda.Tõeliselt mõtlemapanev värk.
Üldiselt on Cardil selles raamatus igasugused detailid väga hästi välja tulnud, isegi kui peamine liin täiesti tähelepanuta jätta, on iga väike osa (kõik need erinevad mängud, Enderi võitlused, kogu see temaga manipuleerimise tehnika) ikkagi geniaalselt teostatud ja eraldi võetuna viievääriline.
Kui norida, siis vast selle lastevärgi kallal - minu meelest pole sugugi korrektne eeldada, et intellektuaalsed geeniused kohe ka sotsiaalselt nii täiskasvanulikud võiksid olla. Selles mõttes oleks peategelane vabalt võinud seitsme asemel ka seitseteist olla, niikuinii see vanus tegelikult kusagilt välja ei paistnud. Eelkirjutajad on siin ette heitnud selle maapealse liini naiivsust, aga kui me eeldame, et kaheksa-aastane võib nii täiskasvanulikult oma väge drillida, siis võivad kymne- ja kaheteistaastane ka vabalt oma kirjutistega maailma hullutada. Samuti saadakse vaenlasest lõpus jagu mingi imelikult lihtsa akrobaaditrikiga, mis kogu muu detailirohkuse kõrval kunstliku mulje jätab (aga see on ulmekatel tihti üldine viga, et peamisel vaenlasel on alati võimalik mingi labaselt nõrk koht leida ja sinna kasvõi mingi viirus sokutada). Ka ei saa Ender hoolimata oma geniaalsusest ise üldse aru, mis värk on, kuigi lugeja lahendust juba ammu aimab. Aga need on iluvead ja loetavust ei kahanda. Kokkuvõttes on tegemist ikkagi kuuepunktiraamatuga, soovitan eelkõige "Starship Troopersi" sõpradele.
Teksti loeti inglise keeles
Targo Tennisberg

Eelkirjutajad kurdavad, et see raamat on igati kole ja lootusetu ja sünge ja pessimistlik ja mida kõike veel... Mina isiklikult leian, et selline lõpptulemus oleks parim, mis inimkonnast kunagi saada võiks üldse (mitte et mul midagi inimkonna vastu oleks, aga kui üldse kusagile areneda, siis pigem sellises suunas). Kõige loogilisem ka tegelikult, iseasi, kas see just sellisel kujul peab toimuma. Igatahes on ACC seda liini väga ilusasti käsitlenud, au ja kiitus talle. Too kõiketeadva ja kõikjaloleva Mõistuse idee on talle üldse südamelähedane, "Odüsseias" on see üks olulistest teemadest, millele tähelepanu pööratakse, samuti semmivad selliste asjadega "Rama Revealed" ning "The City and The Stars". "Childhoodis" on see siiski vist kõige paremini õnnestunud - üdini fantastiline süzhee, mis samas üpris realistlikuna mõjub - selleks peab oskusi olema.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Eelnevad nelja ja viie vahel kõikujad on raamatule nelja pannud, ma panen siis tasakaalustamise mõttes viie :-)
Muidu - millegipärast vaatlevad kõik seda teost koos filmiga - mulle isiklikult tundub, et raamat on etem ja täiesti väärt iseseisvat esiletõstmist. Film aga oli lihtsalt kole igav, seda isegi tema vanust arvestades.
Kolmas asi, mille osas eelkirjutajad kõikunud on, paistab olevat hinnang sellele insenerlikule ja lõpus esinevale poolmüstilisele (määratlust "filosoofiline" see minu meelest ei vääri) osale. Mulle jättis see lõpp kuidagi kahtlase ja muu tekstiga mitte kõige paremini haakuva mulje, aga raamatu koguväärtust see õnneks ei vähenda.
PS "Rama" on parem. Sorry, Jyrka.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Eelkirjutajad on raamatule ette heitnud asjaolu, et seal ulmet ei ole. Selle mõiste konkreetses tähenduses ehk tõesti ei ole, aga mõnusaid ulmelisi IDEID on seal minu meelest rohkem kui mõne "päris" ulmekirjaniku viies teoses kokku. Lisaks veel Vonneguti tõeliselt suurepärane oskus asju omamoodi (ja sealjuures huvitavalt) esitada, raske on ükskõikseks jääda.Minu vaatevinklist nähtuna on selles raamatus ühendatud nii ulme kui ka "tavakirjanduse" häid omadusi, alla viie küll panna ei saa.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Mul on vist teiste BAASlastega võrreldes mõned kruvid puudu, aga see 5.0 keskmise hindena ei pea ka mitte püsima jääma. Kuidagi valede asjadega seotud sentimentaalsus ja kaheldava väärtusega sõnum on selles jutus. Koerad hauguvad, aga karavan läheb edasi.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Üks eelkirjutanu on öelnud, et Simaki kirjutised on kõik nagu ühe vitsaga löödud, minu meelest on see üks väärt vits olnud, sest ma ise küll temast ära tüdineda pole suutnud. Simak kirjutab juba kord sellisel viisil, mis mind asjade käigule kaasa paneb elama, antud jutt ainult kinnitab seda veelkord.
Teksti loeti eesti keeles