Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Aleksei Tolstoi ·

Giperboloid inženera Garina

(romaan aastast 1927)

ajakirjapublikatsioon: «Krasnaja nov» 1925; nr. 7, 1926; nr. 4 – nr. 9
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Insener Garini hüperboloid»; Aleksei Tolstoi «Insener Garini hüperboloid. Aeliita»

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
11
10
2
0
0
Keskmine hinne
4.391
Arvustused (23)
Tundmatu Arvustaja

Jõhker raamat!

Kõnealune romaan meenutab jäämäge - 9/10 on veel all ja sa ei aimagi midagi enne, kui oled sinna otsa põrutanud. Enamus killukohti (aga romaan suisa kubiseb neist!) on alles nüüd mulle hoomatavaks saanud... Tjah, tööliste-talupoegade krahv võis olla erakordne kaabakas ja lurjus, ei hakka vaidlema, kuid täiesti kindel on, et ta polnud sugugi mitte loll mees...

Siin kohas meenuvad kohe lood autori paljuräägitud teaduslikust ettenägelikusest (laser!). Tuleb inimesi kurvastada - Al. Tolstoi ei leiutanud laserit! Igat masti "surmakiired" olid tollases ulmekirjanduses moeasjaks (sama hästi võib väita, et laseri mõtles välja Wells - marslaste "soojuskiir"!). Hüperboloid on AT-le lihtsalt vahend - relv, mille abil ta saab oma tegelased viia soovitud situatsiooni.

Tegelastest sööbib mällu eelkõige insener Garin ise. Kes mäletavad 1970.-l aastal tehtud (vist) 4 jaolist telefilmi, ilmselt nõustuvad, kui ütlen, et filmi-Garinil, poheemlasest-intelligendikesel psühhopaadil ja raamatu jõulisel, robustsel ja kurikavalal ning targal Garinil pole midagi ühist! Garin - see on homse päeva poliitik! Absoluutselt amoraalne kuju, kes püstitatud eesmärkide saavutamise nimel ei põrku tagasi ükskõik milliste vahendite kasutamisest, olgu need siis kas majanduslikud, poliitilised või (sõja)tehnilised. Lummavakõlalise nimetusega "hüperboloid" sümboliseerib siin KOGU kõrgtehnoloogiat. Kõige üldisemas ja kõrgemas tähenduses. (Sõna "homne" tuleb mõista "homsena" kirjutamise aja suhtes)

"Insener Garini hüperboloid" on geniaalne teos, on seda justnimelt ulmeromaanina, kuid, nagu ma juba rõhutasin - pole tegemist teaduslik-tehnilise ulmeromaaniga, vaid sotsiaalse ulme tähtteosega.

Autor on marksist-leninist... veel enam, autor on stalinist! Raamat pole lugu hüperboloidist, see on lugu Maailmarevolutsioonist! Maailmarevolutsioonist täies, 110% vastavuses Jossif Vissarionovitsh Stalini ideedega: las mingi fashistlik diktaator ( kui soovib, siis kõrgtehnoloogia abiga, kui ei soovi - ilma) purustab kodanlik-demokraatlikud lääneriigid, las püstitab koonduslaagrid ja külvab rahvuslikku vaenu. MEIE tuleme tema kannul, me tuleme ta kõrval, me tuleme ta lähimas kaaskonnas... Me tuleme ja võtame kõik! ("Seltsimehed, minu käes on võimas revolutsioonirelv, hüperboloid!" (Shelga))

Romaan kubiseb sümboolikast.. Kõik tegelased, alates bandiit Gaston "Pardinokast" ja lõpetades Garini endaga, on sümbolid, koondkujud. Mida maksab juba ainuüksi stseen, kus Euroopa kultuur (professor) mängib malet ja vestleb oma õpilastega (natsism ja kommunism)? ;-)

Lugesin jutu lapseeas ühehingetõmbega läbi, kuid mulje on siiani meeles! Vaatamata nappidele ja otsatult skemaatilistele joontele (nagu hooletult tahutud graniitrahn) on tegelased õnnestunud. Nad jäävad meelde!

Lugege!
Teksti loeti vene ja eesti keeles
Targo Tennisberg

Teaduslikkusega pole sellel autoril mitte midagi pistmist. Kui inimene ei tea isegi mitte seda, et tema poolt kirjeldatud huvitavate optiliste omadustega kumerpinda ei nimetata mitte HÜPERBOLOIDIKS, vaid PARABOLOIDIKS, siis soovitaks tal ainult koolis teinekord tähelepanelikum olla. Kui seda apsakat poleks olnud, siis oleksin ramatule 'viie' pannud, ses muidu on tegemist hea ja huvitava jutuga, isegi see punane värv ei häiri nii väga. Mdx, laserist on raamatus kirjeldatud seadis sama kaugel kui vibunool 'Stinger' raketist - laseri põhimõtted on ikka hoopis midagi muud, mõningate detailide sarnasus on juhuslik ja pealiskaudne.
Teksti loeti eesti keeles
Andri Riid

Raamat on põhimõtteliselt loetav, eriti kui võrrelda Aeliitaga. Lugu ühe tahtekindla mehe katsest vormida maailma oma näo järgi. Kõige rohkem meeldis mulle kapitalistlike kahekümnendate kirjeldus. Romaani punasus on tegelikult vaevumärgatav - kah positiivne. Miinuseks on see, et tegelikult lool mingit sisu ei olegi - vähemalt nii mulle see tundus. Kerge pulp'i maik on ka man. Kerge ununema.
Teksti loeti eesti keeles
Killu

Omas ajas oli ilmselt teedrajav teos. Huvitav selle poolest, et ajas tema mõju ei muutu. Kahekümnendate, kolmekümnendate, neljakümnendate jne. kaheksakümnedate noored loevad seda ikka ühte moodi. Mis see siis on, mis köidab? Au ja ilu ja.. ? Või insener Garini särav kuju, teisi kujusid seal ju pole...? Või on asi lihtsalt selles, et kirjanik on andekas ja kui ta midagi kirjutab, siis on see hea? Eks kõik need asjad vist... ja muidugi veel teatav lihtsus: nagu ulmes ikka, venjitatakse siingi üht ühiskonna parameetrit välja. Aga mitte liiga palju, tegelased jäävad ikka inimesteks ja nende soovid inimlikeks (rikkaks saada ntx). Siin võiks paralleeli tõmmata "Maailmavalitsejaga". Sarnase ideega raamatud, sarnaselt kirjutatud. Lõppu ei tule aga kummalgi lugeda: need pole nende omad. Aga tol ajal ei saanud teisiti (kohustuslikud, moraalsed eessõnad ja..). Huvitav aga, kas neil oli iseenda jaoks teine lõpp olemas, või ehk kirja pandud kujulgi, või kirjutati autommatselt mingi jama, sest muidu ei oleks teost avaldada saanud...
Teksti loeti eesti keeles
Jüri Kallas

Mis sel «Maailmavalitseja» lõpul viga? Tolstoi oli ju tööliste ja talupoegade krahv (loe: üsna suur poliitiline prostituut).

See Garini jura oli tal algselt kolmeköitelise epopöana plaanitud. Tolstoi avaldas isegi ajakirja «Krasnaja nov» 1927. aasta 2s numbris jutu (kahjuks pole seda ise küll kusagilt kätte saanud) «Garin-diktator», mis oli romaani lõpu teine versioon. «Insener Garini hüperboloid» on põhiliselt (plaanitud) esimene köide, kuhu on lisatud toormaterjali järgedest. Seda on ka lugedes tunda: algab sihukese mõnusa Wellsiliku realistliku rahuga ning siis mingil hetkel kukub klippadi-klappadi lõpu poole punuma.

Raamatule on ka omane paljude positiivsete tekstide häda: tee sinna hädaorgu on üsna veenvalt kirja pandud, helge lõpp aga sedavõrd veenev enam pole, suisa otsitud ja sulest välja imetud teine.

Romaani päästabki eelkõige Garini kuju ja Tolstoi üldiselt hea kirjanduslik tase. Sellest ka neli — lugeda on mõnus ja hea!

Sisult on ta aga siiski üsna tavaline pulpseiklus. Eriti hästi panevad romaani paika tõlked teistesse keeltesse: tõlgete pealkirjad on selles stiilis, et «Surmakast», «Surmakiired» jne. Mujal maailmas pole Aleksei Nikolajevitshil seda tunnustatud klassiku oreooli...

Ilmselt kuulun ma ka selle vähemuse hulka, kes «Aeliitat» Garinist paremaks peab.
Teksti loeti eesti ja vene keeles
Urmas Muinasmaa

Hoolimata teaduslikest apsakatest, millele eespool viidati, päris mõnus lugu. Raamat ise sattus minu kätte siis, kui Vennaskonnal samanimeline lugu superhitt oli... See, et Trubetsky sellest laulu kirjutas, tähendab ka muidugi midagi - seda, et raamatust võib sobiv inimene leida tugeva annuse romantikat.
Teksti loeti eesti keeles
Arvi Nikkarev

Omal ajal, kui ilmus sari ”Seiklusjutte maalt ja merelt”, kuulus Tolstoi köide sarja esitosinasse. Ulmekatest oli tolle raa-matuga võrdväärne vast Beljajevi köide. Strugatskid, Jefremov jt. jäid kõvasti alla. Nüüd olen muidugi rohkem lugenud ja ka paremaid leidnud. Jäägu hindeks siiski 5 (arvestades ka kirjutamisaastat).
Teksti loeti eesti keeles
Märt Laur

Tahes-tahtmata hakkasin tõmbama sarnasusi "Garini" ning "Mr. Costello - Hero" vahele. Kumb nüüd parem on... ei oska ütelda; sõltub vist meeleolust. Jäägu esialgu siis 4.
Teksti loeti eesti keeles
Saara

Hüperbool, parabool - kes neid reaalaineid ikka kauemaks kui kontrolltööni õppida viitsis... AGA just tänu vähesele füüsikatundmisele tundub raamat väga teaduslik ja hästi põhjendatud. Nii et soovitatav on seda lugeda enne, kui koolis füüsikat õppima hakatakse. Ja tõusev tempo mõjub minu meelest ka pigem positiivselt - mida hullumeelsemaks südmused lähevad, seda närvilisemaks ja hakitumaks raamatu õhkkond muutub. Aga "Aeliita" on parem.
Teksti loeti eesti keeles
Krister Haav

Minu silmis üks kultusraamatutest - kes ei oleks siis sellest teosest kuulnud! Minule ta igatahes meeldis, kuigi kohati üsnagi punane oli. Ja pealegi, mis viga lugeda maailmarevolutsioonist, kui sellest (seni) pole asja saanud!
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Alustama pean sellest, et ma ei oska nimetet teosesse suhtuda. Ma olen kasvanud koos selle raamatuga. Ma olen teda lugenud esmakordselt vast allakümnesena, kui hakkasin end läbi närima "Seiklusjutte maalt ja merelt" sarjast. Ma olen seda vähemalt kümme korda lugenud, siit ja sealt, piki ja põigiti. Ma olen unes näinud plahvatavaid keemiatehaseid ja põletanud tapeedisse augu, üritades diaprojektori valgust kiireks koondada...

Öö on siin soe
Veidi rõske ja soe
Miski ei loe
Mitte miski ei loe
Minu ees laual on hüperboloid
[värsid siin ja edaspidi - Tõnu Trubetsky "Insener Garini hüperboloid"]

Kui seda Vennaskonna laulu kuulsin, oli palju äratundmisrõõmu, lapsepõlvenostalgiat ja meeldivat teadmist, et ka keegi teine on läbi aastate toimuvat hingeahistavalt mõjusa kangastusena silme ees kandnud. Udune Petrograad, varemed, kusagil keldris tasase vuhinaga töötav aparaat, mis muudab maailma saatust. Mees, geenius ja unistaja, kel polnud sellel maal midagi teha, maailm pulss lõi mujal, ja ta hülgas selle pisikese ja tühise paigakese, läks heitma kõiksusele väljakutset.

Pimestav kiir
Silmipimestav kiir
Tunnete piir
Meie tunnete piir
See on ju hukatus hüperboloid

Jah, hüperboloid on sümbol. Ma ei mäleta enam, millal tuli - isegi natuke kurb - mõistmine, et midagi sellist olla ei saa, see on absoluutselt, totaalselt võimatu. Alates sellest, et kirjeldatud pind on tõesti paraboloid, ning toodud joonis kehtiks teoreetiliselt, kui valgusel ei oleks lainepikkust ja oleks võimalik teha punktvalgusallikat. Niisamuti ei läbi selline kiir suitsu, ta murdub vihmas või lumetormis ja ilusa lõikejoone asemel oleks tegu pigem rebestava plahvatusega, kui energiat jätkub. Aga see pole üldse tähtis. Võib ju öelda, et tollal ei teatud eriti midagi "surmakiirte" tegelikust mõjust ja kaasnevatest efektidest, kuigi sellised alates Wellsi "maailmade sõjast" väga populaarsed olid. AT kasutas hüperboloidi "absoluutse relva" tähenduses. Selle vastu oli võimalik võidelda, aga mitte otseselt. See suutis kõik, see muutis kõik. Nii, nagu tänased poisikesed sooviksid kuidagi muutuda Terminaatoriks, ihalesime tollal hoida käes hüperboloidi.

Unistav sarm
Sinu unistav sarm
Zoja mu arm
Minu Zoja mu arm
See on ju igatsus hüperboloid

Selles raamatus ei ole tegelikult naisi selles tähenduses, kui hilisemates - vaid kena mängukanni kangelasele. Zoja oli isiksus, kes tegutses omatahtsi, ja vist ajastu üldise suhtumise viga oli, et naisena ei ole ta mulle kunagi paistnud. Ometi ta elas ja armastas, soovis omal viisil võidelda oma koha eest maailmas, teades, et ka kõige halvemal juhul ei lähe ta eales tagasi oma rüvetatud ja skisofreenilisele kodumaale, vegeteerima vaesuses ja mustuses. Kui hästi ma teda mõistan!

Uinub Pariis
Taas kui uinub Pariis
Kohtume siis
Siin me kohtume siis
See on ju armastus hüperboloid

Ei Pariis, ega ükski muu koht jutustuses tekita äratundmisrõõmu. Karikatuurid on nad, ma kahtlen, kas autor oli neid kunagi näinud. Kui ma kunagi teismelisena, aastaid peale raamatu esimest lugemist seda uuesti üle lugesin, avastasin imestusega, et juttu oli ka Ameerikast, et Garin sai USA diktaatoriks ja seal puhkes revolutsioon. Naljakas, see ei ole mind kunagi häirinud, nii ürgtobe on see - raamatus kirjeldatud Ameerika ei ole mul kunagi assotsieerunud "päris"-Ameerikaga.
Küll aga on siiani silme ees Neva jahedad veed, hüljatud suvilad ta kallastel, purustatud ehitised, kus elavad endal röövimisega hinge sees hoidvad kaltsukubud. Anarhia ja korratus, kinninaelutatud aknad ja paljal raudvoodil lebav surnukspiinatud mees, nuga kõris.

Pealuuga lipp
Surnupealuuga lipp
Tundmuste tipp
Sinu tundmuste tipp
See on ju vabadus hüperboloid

"…Garin leppis Rollingiga kokku. Ajaloole anti kannuseid. Ajalugu pistis kappama, klabistades oma kuldsete kabjaraudadega lollide pealuudel…" Paljalt nende sõnade eest annaks tüübile preemia. Millal raamat kirjutati - ajal, kui õhus oli tulekahju lõhna! Ükski terve mõistusega inimene ei kahelnud, et IIWW tuleb. Kraane keerati kinni, Vene piiri valvati järjest tugevamalt, kontakte piirati, hakkas kaduma inimesi, helget tulevikku aga ei olnud kusagilt näha. Kuipalju poolikuid vihjeid, kui otsida…

Sinavad veed
Vaikse ookeani veed
Marmorpaleed
Roosad marmorpaleed
See on ju paradiis hüperboloid

Huvitav, kellele olid paleed? Vist lugejale ja tsensuurile. Garin ju õieti ei elanud seal, ta töötas mujal. Naljakas on lugeda seda osa tekstist - et autor teab, mida tuleb kirjutada, lugeja teab, et selliselt kirjutatu tuleb lasta hävida ja mõneti hoolimatult üle nurkade sõites juhitakse raamatut tema lõpu suunas. Mõttetu on esitada küsimust, milline oleks raamat olnud, kui autorit ei oleks kammitsenud teadmine ajastust ja oma loomingule esitatavatest nõuetest? Võitma pidi kasin maa, kus ühtlasesse halvastiistuvasse vormi topitud mehed ja naised päevast päeva "helge tuleviku" nimel rühmavad. Teistel lihtsalt ei saanud hästi minna. Nad ei saanud leida sõpru ja toetajaid, selle asemel juhtisid vaprad bolðevikud ka teiste maade rõhutud ülestõusule. Seda viimast usuti siis tegelikult ju tõemeeli…

Elu ja surm
Meie elu ja surm
Taevalik hurm
Nõnda taevalik hurm

Lumi on maas
Siis kui lumi on maas
Kohtume taas
Siis me kohtume taas

Aga need viimased salmid käivad muide ilmselt juba "Aeliita" kohta.
Teksti loeti eesti keeles
tvr

Hm. Nad on endale oma pisuhänna teinud ja kiidavad nüüd seda.

Kui Trubetsky hüperboloidilugu hakkas jõudsalt edetabeleid vallutama, taipasin tõsiasja, et igavene lapsepõli müüb igale järgmisele põlvkonnale. TT häda peitus ilmselt selles, et talle ei meeldinud omal ajal olemasolev võim - sobinuks ka mõned muud, aga hirmkõvasti karjutav aaaa-narhiaaaa paistis haakuvat rohkemate inimestega, kui näiteks utoopiline diktatuur vormis "nimetame nad tööerakondlasteks" - mis sobiks trubetskytele paremini, kui rübata külma õlut, kõige suurema toru päästik näpu all, valitud seltskonnaga - ja tööd teevad teised ? Idüll missugune.

Ma pole kategooriliselt nõus nõukogudevastase allteksti otsimisega AT raamatutes. Loetagu kasvõi "Kannatuste rada". AT võib oma raamatutes kaevelda vähem või rohkem elu julmuse üle, mille toob endaga kaasa paratamatu, vajalik, maailma muutev revolutsioon - see ei muuda asja. Andekas kirjanik saab hästi kirjutada asjadest, millesse ta usub. Arvestades kasvõi siinseid arvustusi - raamat on hea, pakub tõlgendusvõimalusi nii veendunud stalinistidele kui rahvusromantilistele unistajatele. Võrdlusmaterjali tellimuskirjandusega on terve NSVL-i omaaegne kirjanduslugu täis.

Mitmeplaanilisus ? Siin tekib üks huvitav nüanss. Raamat on küllaltki päevapoliitiline - sama lõik, kus professor natsi ja kommunistiga kohvi joob, muutub mida aeg edasi, seda arusaamatumaks, kuna intelligentsi kui klassi hävitamisega sai NSVL kokkuvõttes ikkagi hästi hakkama. Seega muutub raamat lugeja jaoks lihtsamaks; puhtalt selletõttu, et keskmine trubetskymuusikasõber ei jaga ajastust ja selle sümbolitest tuhkagi.

Kahtlemata saab Garini endale sümpaatsemaks muuta. Lõpuks väidavad Garini ideevargaks ja teiste halastamatuks ärakasutajaks ikkagi Garini käest vastu näppe saanud tüübid. Ja - kui mulle meeldib näiteks miski kasakatest rääkiv teos, kus peategelane natuke vägistas ja natuke purjutas - arvestades seda, et kasakad olid nõukogudevastased ja muidu kanged, ehk tütarlaps nagu ise tahtis ka, ja nõukogude ajal joodi hoopis rohkem ?

Jack London olla kuuldavasti imestanud, et Martin Eden lugeja silmis positiivseks kangelaseks kujunes. Garini saatus eesti lugeja silmis oleks teda arvata kõvasti lohutanud...
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Tolstoid hindama kutsus mind kaks asjaolu: 1. Täbna saabtema surmast ymber 58 astat (mitte et see mingi eriti tähenduslik nummer oleks) 2. Öösel tuli ETV`st film "Briljandid proletariaadi diktatuurile". Tegelikult just see viimane oli p6hiajendiks. Olen lähemad 15 aastat juurelnud, et mis see on, mis mind Tolstoi juures v6lub. Ja leidsin vastuse: nagu Julian Semjonovgi (ehk siis sama, kes kirjutas "Seitseteist kevadist hetke" ja kelle sulest on pärit ka "Briljandid..") olles sygavalt punane ei ole kaoptanud oma juttudest inimlikku m66det. Nende teostes tegutsevad INIMESED, kellel on omad sympaatiad ja antipaatiad, omad k6hklused ja meeletused, omad tugevused ja n6rkused. Laskumata objektiivsesse analyysi kahe (v6i enama) ilmakorra oaremustest-halvemustest on nad lahendanud kysimuse puht emotsionaalsel tasandil ja saavutanud selle, et subjektiivselt ja puhtemotsionaalselt ON kommunism meeldivaim olelusvorm.
Rääkides justnimelt "Giperboloid.."`st, siis sisalduvad selles raamatus nii suured teaduslikud idiootsused kui suured ja puhtad tunded. Ja ega ei saagi ju täiesti tunnetuslikult kirjutatud asjalt mingit suurt teadust n6uda, kahtlemata on tegu raamatuga, millest palöjud hilisemad kirjutajad on eeskuju v6tnud. Lähen isegi nii kaugele, et väidan, et ka Strugatskid on siit nii m6ndagi yle v6tnud. Ning need eeskujuv6tmised on head. S6naga, tegemist on hea kirjandusega
Teksti loeti eesti keeles
Olev Toom

Mõned raamatud on põhjendamatult kauaks arvustamata jäänud... nii ka see. A' võib-olla on asi selles, et eelarvustajad on kõik ära öelnud; minu kirjutamatajääv arvustus läheks vist kuhugi Wõroka alias Tundmatu Arvustaja ja Ats Milleri kirjutiste vahele.
Igatahes on raamat märkimisväärne juba järgmise pisiasja pärast. Punkmuusika ja mina oleme ortogonaalsed, aga see hüperboloidi-lugu jäi mulle kõrva ja kuulan teda suure mõnuga siiani. Ju siis tekitab romaan igasuguseid vägevaid tundeid.
Ja "хорошо пишет, шельма", nagu Kivrin ütles.
 
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
x
Targo Tennisberg
24.11.1978
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Targo Tennisberg

PUNK ON LAHE. Way etem vähemasti, kui klassikute pealt mahaviksitud tüütused, mis Marduses/Algernonis enamikku ruumist täidavad.
Btw, ma olen ka Jyrkaga 100% nõus, et ilgelt loll raamat. Peaaegu et kõige lollim raamat, mida ma üldse kunagi lugenud olen. Aga mis siis, kas teate.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Shucks, tuleb välja, et ma polegi ühele Heinleini romaanile veel viite pannud. See viga saab kohe parandatud ja olgu öeldud, et see raamat tõstis ka minu üldise keskmise hinnangu Heinleinile viie punkti peale. Nii positiivse hinnangu saab raamat eelkõige seal väljendatud ideede ja suhtumise pärast, kui asjale puhtkirjanduslikult läheneda, siis võib mitmesuguste asjade kallal norida, vahepeal laguneb sisu kuidagi koost ja tükk aega ei toimu tegelikult midagi asjalikku. Kui raamatut millegi tuntumaga võrrelda, siis mina võrdleksin Bradbury `Marsi Kroonikatega`, aga peapeale pööratud kombel. Seal, kus Bradburyl on maalased Marsil, on Heinleinil marslane Maal, seal, kus Bradbury on tõsine ja pessimistlik, on Heinlein ülemeelik ja lausa purskab laias kaares optimistlikku usku, et maailmast võib kõigist tema hädadest hoolimata veel asja saada. Üldises olustikus võib aga palju mitmesuguseid paralleele leida.
Teose sisu tutvustada oleks raske, nagu Heinleinil tihti kombeks, leiab ka siin aset suur hulk niisama sebimist ja midagi väga konkreetset ja heroilist otseselt toime ei panda. Aga see polegi tähtis, nende laialipuistatud detailide kaudu jõuab jutu mõte lugejale pareminigi kohale. Ühesõnaga - tegu filosoofilises mõttes kole hea raamatuga, mis ütlemata mõnusa feelingu tekitab.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Kole hea jutt tõesti, olin ise vist ca 11-12 aastat vana, kui seda lugesin, ja käisin pärast kõigile ühe teatud punase plastmassi huvitavatest omadustest seletamas ;-) Igal juhul tasub juba üksnes selle jutu pärast raamatukokku minna.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

On maailm ja inimesed selle sees. Ja äkki hakkab nende inimestega midagi Juhtuma. Midagi enneolematut ja senitundmatult kohutavat. Miks ja kuidas, seda ei tea keegi. Asja asub uurima kindral Alessander Buðmeister (tegelaste nimed selles raamatus on omaette pärl) - karmim mees, kui kõik tavapäraste ulmekate "Eriosakondlased" kokku, elav legend, kes hommikuti tööle sõites möödaminnes kakskümmend kurjategijat vaikseks teeb, Riigilt Eriti Ohtlike Kuritegude lahendamiseks peaaegu piiramatuid volitusi ja võimalusi omab, kõike oskab, kõike suudab ja kuraditki ei karda - viimane omadus on antud juhul eriti kasuks, sest vastane on igati kuratlik ning kindralist mitte vähem võimekas. Mis siis saab? Kas inimkonnal on lootust? Jah ja ei, kõik jääb suhteliseks, kõigel on hind ja kõik jõuab kunagi samasse punkti tagasi. Geniaalne raamat minu meelest - mul endal assotsieerus ta mõnevõrra "Meistri ja Margaritaga" ja ei jäänud viimasele (kuigi ma ka seda ülimalt kõrgelt hindan) üldse mitte oluliselt alla! Tuleb küll tõdeda, et vahepeal kipub tase veidi ära vajuma, aga üldmulje jääb endiselt muljetavaldavaks. Teos pole päriselt see, mida tavaliselt ulme alla liigitataks - autor ise ütleb selle kohta kaanel "Ohuromaan", aga on minu arvamuse kohaselt peajagu üle keskmisest Eesti ulmest. Soovitaksin mõtlevatele/mõtisklevatele ja kunsti juures vormi nautivatele inimestele.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Mõnus raamat vihmasel ajal lugemiseks, aga ei midagi väga meeldejäävat. Pool raamatut on täis 70. ja 2000. aasta olukirjeldusi, mis ehk omal ajal huvitavad oleksid olnud, aga praegu lugesin ma neid kohti küll diagonaalis. Otsest dünaamilist tegevustikku, kus ka midagi toimub, ei ole rohkem kui ntx Bootstrapsis, romaani kohta natuke vähevõitu. Insenerluse kohta käivad mõtted on tõesti muu sarnasega võrreldes suht asjalikud, nagu Andri juba mainis, kui välja jätta see ulmekirjanike veider arusaam, nagu peaks antigravitatsiooni leiutamine üks imelihtne asi olema, ja see, kuidas peategelane tänapäeva tehisintellektitehnika ees seisvaid fundamentaalseid probleeme nagu muuseas lahendas. Aga vähemasti oli 2000. aasta restoranilõuna hind õigesti ennustatud :-)
Teksti loeti inglise keeles
Targo Tennisberg

Ei mäleta minagi sellest raamatust suurt midagi peale mingi rõhuva lootusetusetunde, pideva madistamise ja äärmiselt puusse pandud ühiskonnakorraldusliku nägemuse. Sorry, aga eesti rahvas ei hakka selliseid tempe isegi alternatiivajaloos tegema. Kui see raamat oleks tõesti puhta fantastilise alternatiivajaloona kirjutatud, siis paneks isegi parema hinde, aga millegipärast oli raamatut lugedes kogu aeg tunne, et autor võtab seda asja kole tõsiselt.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

"Fall of Hyperion" on julmkarm raamat. Siin ei tunta halastust kellegi vastu, olgu tegemist inimese, jumala või tehisintellektiga. Sisust on raske rääkida, raamatul pole mingit konkreetset lineaarset ülesehitust, selle asemel vaadeldakse üksikuid pildikesi paralleelselt toimuvatest sündmustest. Aga millistest sündmustest see-eest!"Fall" sisaldab eneses üht kõige rikkalikumat kogumit ulmelisi detaile, see, mis kunagi seitsme palveränduri retkest alguse sai, areneb lõpuks grandioosseks madinaks, kus inimesed, masinad ja mitut laadi pooljumalikud olevused, kellele ei oskagi mingit nime anda, surevad ja ärkavad taas ellu, sooritavad peadpööritavaid hüppeid läbi aja ja ruumi ning klohmivad üksteist kõigega alates rusikatest ja sõimusõnadest kuni kurjemat sorti tuumapommide ja TechnoCore imevidinateni. Saabumata ei jää ka Universumi lõpp sellisena nagu me seda seni tunneme ja melodramaatiline läbu raamatu lõpus, kus ellujäänud teineteisel kätt suruvad ja ohkavad, et hää, et niigi läks. Aga kõik see on hirmus hästi kirja pandud ja eelkõige haarav, äärmiselt raske oli raamatut hetkekski käest panna.
Üldiseks subjektiivseks kommentaariks nii palju, et minul isiklikult oli TechnoCore`st kahju ja hoolimata kõigest koledast, mida nad korda saatsid, polnud seal midagi oluliselt hullemat, mida inimesed ise näiteks ahvidega ei teeks. Ja Ummon (miski tehisintellektide pealik) oli way sümpaatsem kui kõik need muud tüübid seal.
Aga kõigile, kellele "Hyperion" meeldis, soovitan raamatut kuumalt, asi ei lähe sugugi lahjemaks.
PS Vastuseks kriitikale minu tehisintellektimeelsuse kohta nii palju, et kui läheneda asjale natuke abstraktsemalt, mitte inimese, vaid mõistusliku olendi seisukohalt, siis kaotab idee sellest, kas ja kuidas inimene oma teed täpsemalt käima peab, suures osas mõtte. Ja see massimõrva idee (vt. järgmist arvustust) paistab ka hoopis teises valguses.
Teksti loeti inglise keeles
Targo Tennisberg

Card vajub "Xenocide`is" umbes samasse rappa nagu Herbert "Düüni" järgede puhul - suur hulk tegelasi ja paiku, vägevad kulissid, aga mida pole, see on huvitav tegevus. Toimuvast: Ender ja kõik `Speaker of the Deadist` tuttavad tegelased elavad rahulikult Lusitanial kui suur ja hirmus Starways Congress (mingi valitsus sisuliselt) on laevastiku teele saatnud, et mainitud planeeti olematusesse saata. Veel elavad Lusitanial pequeninod ehk põssad (hea nimi, Andri! :-) ), putuktegelased ja intelligentne viirus nimega Descolada. Kusagil arvutivõrgustikus pesitseb olevus, keda tuntakse Jane`i nime all, Enderi hea sõber. Ja mingil teisel planeedil elavad Congressi poolt geneetiliselt muudetud tegelased, kes on ühelt poolt väga andekad, aga teisalt Congressi psüühilise kontrolli all. Kui Jane siis paha valitsuse kontakti laevastikuga ära kaotab, peavad nood uurima, mis värk on.
Ühesõnaga külluses igasuguseid asju, mida ühes ulmekas vaja võiks minna ja ohtralt võimalusi mitmesugusteks huvitavateks süzheedeks. Aga selle asemel, et head ja huvitavat ulmet kirjutada, keskendub Card tegelaste idiootlikele, väiklastele ja igavatele perekonnatülidele, tõsiselt vihastamapanev.
Kõige jaburam on siiski see, kuidas raamatu peamine intriig lõpuks lahendatakse. Teatavasti ähvardatakse Lusitaniat õhkulaskmisega, lisaks on osad põssad fanatistlikult meelestatud ja tahavad inimkonnale Descolada abil ära teha, ja veel plaanivad pahad tegelased Jane`i arvutitest ära kustutada. Lusitanial, kus inimeste koloonia on nii tilluke, et isegi kõik veoautod on arvel, ei kaotata aga pead, kärmesti leitakse, et ainus, mis päästaks, on kiire mikrobioloogiline läbimurre, mis võimaldaks Descoladast jagu saada, ning oleks ka hea, kui keegi selle nipi välja mõtleks, kuidas valgusest kiiremini lennata. Aega on selle kõige jaoks umbes paar kuud. Antaksegi siis ühele tüübile üks ülesanne ja teisele teine ning ennäe, lendavadki laevad valgusest kiiremini. Mul poleks midagi selle vastu, kui Harrison oma rotiraamatutes midagi sellist korraldaks, aga Enderi sarjas, kus kõik muu nii surmtõsine on, jättis see küll ülimalt haige mulje. Raamatu lõpus juhtub muidu veel igasuguseid imelikke jurasid, aga neid lugegu juba need vaprad inimesed ise, kes selle raamatu kallale julgevad asuda.
Et miks hinne kolm, aga mitte madalam? Osad asjad selle suure ja vägeva settingu juures mulle täitsa meeldisid, kui neid poleks olnud, siis oleks raamat täitsa pooleli jäänud.
Teksti loeti inglise keeles
Targo Tennisberg

Harva tuleb ette seda, et mõne väga hea raamatu järg oleks endiselt väga hea, ikka esineb kvaliteedilangust ja seebistumist. Antud juhul on Card toonud targu sisse esimese raamatuga võrreldes hoopis uued ideed ja need ka hiilgavalt välja mänginud, nii et selle sarja esimesed raamatud on minu jaoks nüüd sama kõrgelt hinnatavad kui kunagised absoluutsed lemmikud "Asum" ning "Asum ja impeerium". Natuke võiks viriseda selle kallal, et tegelased käituvad vahel kuidagi naiivselt ja ebaloogiliselt nende üldist ülikõrget intellektuaalsust arvestades, samuti hakkab veidi häirima see peategelase märterlus. Ja muidugi hulk asju, mida isand Kristjan Sander bioloogilisteks mõttetusteks nimetaks :-) Aga üldiselt on raamatu ideed geniaalsed ja sündmustik põnev. Lisaks on väga nauditavad selle raamatu dialoogid, eriti need, kus Ender muu rahvaga maailma asjadest räägib. Milady arvustusest (ülalpool) ei saa ma hästi aru, küllap ta luges mõnda muud raamatut, igatahes mingit "jutlustamist" mina siit ei leidnud, pigem on just näha, et on võimalik ka ilma lõputu jahumiseta igasuguseid tarku asju ära öelda.
Ja Surnute eest Kõneleja on üks geniaalsemaid asju minu seniloetud raamatute hulgas. Millegipärast assotsieerub ta mul kogu aeg Hyperioni Veristajaga, kuigi nad vist tegelikult üsna erinevad välja näevad :-)
Teksti loeti inglise keeles
Targo Tennisberg

Tundub, et Clarke`il pole siin enam nii palju öelda kui 2001-s, siiski aitab raamat täiesti lugeda. Sisust suurt kirjutada ei ole, minnakse, jännatakse, lõpuks saadakse tagasi. Vahepealse ruumi täidavad julesvernelikud tehnilised kirjeldused (tundub tõesti, et Clarke`i jaoks on Von Neumanni masin sama, mis elektrimootor oli Verne`ile) sellest, kuidas kunagine David Bowman Maa peal endale vajalikku infot leiab ja mis põhimõttel kari musti monoliite Jupiteri põlema panevad. Mulle isiklikult sellised kirjeldused täitsa meeldivad, aga mõnele oleksid nad ehk igavad, soovitama seega ei hakka.
Teksti loeti inglise keeles
Targo Tennisberg

"Ender`s Game" on vihane raamat. Kõigel on konkreetne taust ja ratsionaalne eesmärk, isegi peategelase põdemised on mõistusliku iseloomuga. Eriti huvitav on raamatus selle koha pealt jälgida nn. vaenlasekontseptsiooni arendamist. Öeldakse, et kui on vaenlane, siis tuleb talle virutada nii kõvasti, et ta su igaveseks rahule jätab, kõik muud kaalutlused on kõrvalised. Ja lüüaksegi siis vaenlast - algul teisel kuueaastasel kiusajal hambad kurku, lõpus massihävitusrelvaga putukate koduplaneet puruks. Karmilt ja ratsionaalselt. Aga samas ei ole üldine filosoofia selle praktilisuse taha ära kadunud, raamatul on tõsised sõnumid edasi anda.Tõeliselt mõtlemapanev värk.
Üldiselt on Cardil selles raamatus igasugused detailid väga hästi välja tulnud, isegi kui peamine liin täiesti tähelepanuta jätta, on iga väike osa (kõik need erinevad mängud, Enderi võitlused, kogu see temaga manipuleerimise tehnika) ikkagi geniaalselt teostatud ja eraldi võetuna viievääriline.
Kui norida, siis vast selle lastevärgi kallal - minu meelest pole sugugi korrektne eeldada, et intellektuaalsed geeniused kohe ka sotsiaalselt nii täiskasvanulikud võiksid olla. Selles mõttes oleks peategelane vabalt võinud seitsme asemel ka seitseteist olla, niikuinii see vanus tegelikult kusagilt välja ei paistnud. Eelkirjutajad on siin ette heitnud selle maapealse liini naiivsust, aga kui me eeldame, et kaheksa-aastane võib nii täiskasvanulikult oma väge drillida, siis võivad kymne- ja kaheteistaastane ka vabalt oma kirjutistega maailma hullutada. Samuti saadakse vaenlasest lõpus jagu mingi imelikult lihtsa akrobaaditrikiga, mis kogu muu detailirohkuse kõrval kunstliku mulje jätab (aga see on ulmekatel tihti üldine viga, et peamisel vaenlasel on alati võimalik mingi labaselt nõrk koht leida ja sinna kasvõi mingi viirus sokutada). Ka ei saa Ender hoolimata oma geniaalsusest ise üldse aru, mis värk on, kuigi lugeja lahendust juba ammu aimab. Aga need on iluvead ja loetavust ei kahanda. Kokkuvõttes on tegemist ikkagi kuuepunktiraamatuga, soovitan eelkõige "Starship Troopersi" sõpradele.
Teksti loeti inglise keeles
Targo Tennisberg

Eelkirjutajad kurdavad, et see raamat on igati kole ja lootusetu ja sünge ja pessimistlik ja mida kõike veel... Mina isiklikult leian, et selline lõpptulemus oleks parim, mis inimkonnast kunagi saada võiks üldse (mitte et mul midagi inimkonna vastu oleks, aga kui üldse kusagile areneda, siis pigem sellises suunas). Kõige loogilisem ka tegelikult, iseasi, kas see just sellisel kujul peab toimuma. Igatahes on ACC seda liini väga ilusasti käsitlenud, au ja kiitus talle. Too kõiketeadva ja kõikjaloleva Mõistuse idee on talle üldse südamelähedane, "Odüsseias" on see üks olulistest teemadest, millele tähelepanu pööratakse, samuti semmivad selliste asjadega "Rama Revealed" ning "The City and The Stars". "Childhoodis" on see siiski vist kõige paremini õnnestunud - üdini fantastiline süzhee, mis samas üpris realistlikuna mõjub - selleks peab oskusi olema.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Eelnevad nelja ja viie vahel kõikujad on raamatule nelja pannud, ma panen siis tasakaalustamise mõttes viie :-)
Muidu - millegipärast vaatlevad kõik seda teost koos filmiga - mulle isiklikult tundub, et raamat on etem ja täiesti väärt iseseisvat esiletõstmist. Film aga oli lihtsalt kole igav, seda isegi tema vanust arvestades.
Kolmas asi, mille osas eelkirjutajad kõikunud on, paistab olevat hinnang sellele insenerlikule ja lõpus esinevale poolmüstilisele (määratlust "filosoofiline" see minu meelest ei vääri) osale. Mulle jättis see lõpp kuidagi kahtlase ja muu tekstiga mitte kõige paremini haakuva mulje, aga raamatu koguväärtust see õnneks ei vähenda.
PS "Rama" on parem. Sorry, Jyrka.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Eelkirjutajad on raamatule ette heitnud asjaolu, et seal ulmet ei ole. Selle mõiste konkreetses tähenduses ehk tõesti ei ole, aga mõnusaid ulmelisi IDEID on seal minu meelest rohkem kui mõne "päris" ulmekirjaniku viies teoses kokku. Lisaks veel Vonneguti tõeliselt suurepärane oskus asju omamoodi (ja sealjuures huvitavalt) esitada, raske on ükskõikseks jääda.Minu vaatevinklist nähtuna on selles raamatus ühendatud nii ulme kui ka "tavakirjanduse" häid omadusi, alla viie küll panna ei saa.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Mul on vist teiste BAASlastega võrreldes mõned kruvid puudu, aga see 5.0 keskmise hindena ei pea ka mitte püsima jääma. Kuidagi valede asjadega seotud sentimentaalsus ja kaheldava väärtusega sõnum on selles jutus. Koerad hauguvad, aga karavan läheb edasi.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Üks eelkirjutanu on öelnud, et Simaki kirjutised on kõik nagu ühe vitsaga löödud, minu meelest on see üks väärt vits olnud, sest ma ise küll temast ära tüdineda pole suutnud. Simak kirjutab juba kord sellisel viisil, mis mind asjade käigule kaasa paneb elama, antud jutt ainult kinnitab seda veelkord.
Teksti loeti eesti keeles