Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Stephen Baxter ·

The Time Ships

(romaan aastast 1995)

eesti keeles: «Ajalaevad»
Tallinn «Varrak» 1997 (F-sari)

  • F-sari
Hinne
Hindajaid
17
7
10
1
0
Keskmine hinne
4.143
Arvustused (35)

''Ajalaevade'' lugejal on kaks võimalust - ta kas on või ei ole enne lugenud Wellsi ''Ajamasinat''. Esimene variant näib olevat pisut nauditavam, sest sel juhul on näha kogu see uus kvaliteet, mille Wellsi teos on omandanud, samuti on arusaadavam Ajaränduri suhtumine eloidesse, morlokitesse ja muusse kraami, mis juba Wellsil olemas oli. Üks suur naudinguallikas seda raamatut lugedes ongi see metamorfoos, mille teevad läbi Ajaränduri arusaamad, mis alguses meenutavad Wellsi omaaegset kangelast, s.o. 19. sajandi lõpu inimest, aga hiljem on märksa omasemad tänapäeva, s.t. 20. sajandi mõtteviisile. Muuseas, Baxter on oma raamatu kirjutamisel üritanud võimalikult palju järgida Wellsi ''Ajamasina'' stiili - tegevus toimub mina-vormis ning jutustaja (Ajarändur) näeb maailma ja kirjeldab oma tegevust endiselt nagu viktooria-ajastu inimene. ''Ajamasinat'' mittelugenutel võib sellega seoses ehk mingi ebakõla tekkida, kuid Wellsi fännide jaoks on asi imho täiesti nauditav - vahel tundub, nagu kadunud meister ise oleks ellu ärganud. Siiski jäetakse suurelt osalt kõrvale Wellsi aegne mentaliteet ja selle asemele astub tänapäevane (a la tuleb olla salliv kõigi ja kõige vastu) - morlokid, keda Wells kujutas jubedate ja jälestusväärsetena, osutuvad teises ajaloovariandis hoopis tarkadeks ja pühendunud teadlasteks-filosoofideks, tema oma kaasaegsed ja 20. sajandi alguse inimesed on aga hoopis sõjardid, kes oma ninaotsast kaugemale ei näe. Raamatu teist peategelast, morlok Nebogipfelit, ongi kujutatud vaimses mõttes kogu meie mõistes inimkonnast peajagu üle olevana - kakskümmend tugrikut Baxterile nt. selliste kohtade eest, kus morlok aastast 657208 seletab postindustriaalse infoühiskonna põhitõdesid inimesele aastast 1891. Väga head olid veel näiteks ideed sellest, kuidas Ajaränduri leiutis paneb lõppkokkuvõttes erinevad ajalood paljunema nagu kärbsed ning muidugi grandioosne mõte Aja enese algusse minekust. Märkimata ei saa ka jätta seiku, kus Ajarändur koos oma varasema minaga seikleb ringi keset mitmekümne aasta pikkuseks veninud Esimest Maailmasõda. Baxter käib üldse väga kergekäeliselt ümber ideedega võimalikest paradoksidest ja aja kõverdumisest tagasi iseenda juurde - Ajarändur kohtub iseendaga erinevatest aegadest kokku kolm korda, põhjustades nii muuhulgas ka ajamasina leiutamise. Mismoodi see kõik ka välja tuleb ja mis sellest erinevate ajalugude paljususe puntrast saab, seda loeb juba igaüks ise. Üks mõte mul siiski jäi - 1895. aastal kirjutas Wells ''Ajamasina''. 1995. aastal kirjutas Baxter ''Ajalaevad''. Mida kirjutatakse aastal 2095? Aeg näitab.
Teksti loeti eesti keeles

See ongi siis see pikk lohe, millele vanahärra Wells kaudselt aluse on pannud. Ega jutukesel muidu midagi viga ei ole, kui pikkus mind isikl. kohutavalt häiris. Raamat venis ja venis ja sellepärast ei ole ma suutnud ennast seda veel teist korda lugema sundida. Muidugi, ühtteist head seal oli, aga see tohutu tellis on ikka liig.
Teksti loeti eesti keeles

Kui Wells''i "Ajamasin" oli kaunis tülikas lugemine ja pidin endale turgutamiseks meenutuma selle raamatu vanust, siis ometi tuleks see enne "Ajalaevade" kallale asumist läbi lugeda. Siis alles tunned seda võimast kvalitatiivset hüpet, mille SF viimase sajandiga on läbi teinud. Baxter on väga delikaatselt Wells''i kirjtist jätkanud ning oma väljamõeldistega põiminud, nii et olles süvenenult lugemas "Ajalaevu", tundub "Ajamasin" olevat selle loomulik osa ja üldsegi mitte selline, nagu algul näis. Raamat jättis ääretult võimsa mulje. Käsitletud on praktiliselt "kogu ajaskaalat", kogu universumit, mõistusliku elu tegevust, erinevaid eesmärke ja tagajärgi. Aegade paljususe idee annab võimaluse lõpmatuks arvuks erinevateks ajalugudeks. Raamat paneb mõtlema ning mul oli tükk aega raskusi midagi uut lugema hakata, kuna loetu kääris veel kaua ajudes. Ei taha kedagi solvata, kuid julgen arvata, et raamat meeldib rohkem füüsikutele, matemaatikutele, keemikutele jne.
Teksti loeti eesti keeles

Nii, alustama peaks vist sellest, et Wellsi ajamasin mulle üldse ei meeldi. Põhjuseid on õige mitu, see XIX saj. lõpp võib ju õiget tore vabandus olla, aga raamat (Ajamasin) on hõre, nüüdseks lootusetult aegunud ja vastikust võltsromantikast pungil. Kirjaniku arusaam evolutsioonist on ka imelik. Fakt et Ajalaevad on järg Ajamasinale, ei tekitanud mul kuigi soodsat eelarvamust. Ja tagantjärele võib nentida, et õigusega. Kui Ajamasin on kasin brosüür, siis Baxteri raamat võib hoobelda lehekülgede rohkusega. Paraku ei kaasne sellega erilist kvaliteedi tõusu. Raamat on täis pikitud erinevaid ja olemuselt erinevaid sündmusi ent selline piltide virvarr mõjub juhuslikult laialipoetatuna ja eesmärgituna. Pean salamisi ennast ka just nimelt Hard SF-i fänniks, aga kui see on Hard SF, siis vabandust. Ainsaks plussiks võib lugeda Wellsi stiili oskuslikku jäljendamist, aga arvestades Ajamasina kehva reitingut minu silmis, oli seegi pigem miinus. Nii ei ole ma sugugi kindel, kas antud raamat oli Baxteri loomingi tutvustamiseks just kõige õigem valik. Aga tegu on juba tehtud.
Teksti loeti eesti keeles

Idee Wellsi "Ajamasinale" järge kirjutada on ju iseenesest kyllat andekas ja ka teostus stiili ja oma mastaapsuse poolest kyllalt.. tasemel. Samas ei kvalifitseerunud ta vähemasti minu jaoks millekski, mille puhul õhtu kiiremat saabumist ootaks, et edasi saaks lugeda. Tegelikult kõigub hinne kuskil kolme ja nelja vahel, sest halb see raamat nyyd otseselt ka ei olnud. Mis Baxteri muudesse asjadesse puutub, siis "Flux" oli minuarust parem.
Teksti loeti inglise keeles

Eespool on raamtu kohta öeldud palju head ja mitte nii head. Minu arust oli raamat igati tasemel. On öeldud välja (mitte siin), et Baxter ei küüni Wellsi tasemel aj et see pole ikka see. Mina, kes ma olen Wellsi "Ajamasinat" lugenud ütlen, et olles enne kuulnud ainult natuke sogast kriitikat, leidsin raamatu olevat väga hea. Minu jaoks ei muutunud ta venivaks ja igavaks ajuti. Pigem olid kõik need pikad kirjeldused vajalikud, et olukorda mõista. Samuti oli mulle meele järele, et oli mindud lõpuni ajas rändamistega. Alati jäetakse midagi lahtiseks, kuid siin oli kirja pandud tagasiminek aja algusesse. Vot see oli täielik kompu :) Tuleb tunnistada, et Baxter on vist parme raamatuga maha saanud kui Wells... mis mulle veel raamatust silma-kõrva jäi, oli aegade paljususe idee. Asja üle järele mõeldes jõudsin minagi järeldusele, et iga otsus muudab ajaloo kulgu ja iga otsus võib põhjustada ajaloo jagunemise. Eelmiste arvustuste kohta tahan öelda, et esimeses arvustuses välja öeldu, et morlokid olid "Ajalaevades" teistsugused kui "Ajamasinas", leiab lahenduse siis kui raamatut hoolikamalt lugeda. Nimelt ei sattunud Ajarändur ju uuesti tulevikku minnes enam samasse tulevikku ... Väga hea buk. Lugege ja nautige :)
Teksti loeti eesti keeles

Ei saa salata, et raamat tervikuna mulle istus. Paremaks pean raamatu esimest poolt, tempo on mõõdukas, sisu selge ja küllalt tihe. Hiljem kiskus asi segaseks, häiris autori püüe nii oma ajasreisimise teooria kui ka inimkonna erinevate tulevikustsenaariumite kõiki aspekte (materjali mahu kohta suhteliselt) vähestel lehekülgedel selgitada ja analüüsida. Oleks veel, et nagu Verne õpetlikes lõikudes kontrollitud faktid ning sa võid uskuda ja meelde jätta mida loed, aga ei -- kohati tundus autor olevat oma arusaamise piiri peal (minu tunne võib ka muidugi vale olla). Mis puutub Wellsi raamatu jätkamisse, siis tegemist on täiesti uue kvaliteediga ja neid võrrelda ei saa. Samuti leidub põhjendamatusi: miks näevad uued morlokid välja nagu Wellsi omad -- tegemist oli ju täiesti uue ajalooga, see ideaalne teadusele pühendunud rass valdas ju geenitehnoloogiat mille abil endile praktilisemat keha saada, või lähevadki inimesed pikast pimedaselamisest karvaseks? jms. Kuid kõigist puudustest hoolimata lugesin ma raamatu ühe hingetõmbega läbi ja sellest ka kõrge hinne.
Teksti loeti eesti keeles

Ei tea...venis kuidagi see asi...Wells '' oli isegi parem kuid toda lugesin ammu ja arvatavasti sellepärast parem tundus Kuid läbi ma ta sain ja olen suht rahul
Teksti loeti eesti keeles

Aprillis 96 andis Baxter intervjuu “Locus”-ile. Seal ta ütles, et:”SF on ainus kirjandusliik, milles peategelaseks on maailmakõiksus....SF on ainus kirjandus, mis annab meile ettekujutuse sellest, kes me oleme...” Sellisest ulme mõistmisest lähtuvalt on Baxter kirjutanud oma jutte ja romaane, mis kuuluvad kõige tüüpilisemasse hardcore SF:sse. Vaadeldav Baxteri romaaan, nagu ka ta eelmine (Anti-Ice, 93), kuulub n-ö. “steampunk” alaliiki. Ka Gibsoni ja Sterlingi “The Difference Engine” on steampunk- romaan. Kõigis neis on tegevus viidud eelmisse sajandisse, kuninganna Victoria aega. Nagu Wells, nii oli ka Wellsi ajarändur oma aja toode. Wells ei näinud seetõttu oma loodud tegelases mingeid vastuolusid. SB näeb ajarändurit põhiliselt heatahtliku, kuid meelsamini rusikaid viibutava kui mõtleva olendina. Ajarändyr jääb lugeja tehtud võrdlustes enamasti alla oma kaaslasele, kultuursele morlokile Nebogipfelile ning tajub lõpuks isegi, et tas on kõike seda, mida viktoriaanlikus gentelmenis on halba: rassismi ja seksismi. Mulle tõlge meeldis, pisut vananev wellsilik stiil sobis hästi Wellsi loo järjele. Ilmselt on see ka originaalis nii. Kindel 5
Teksti loeti eesti keeles

Vabandan juba ette kätt südamele surudes kõigi Baxteri ja "Ajalaevade" fännide eest, sest nüüd tulevad saatuslikud sõnad - ei meeldi mulle Baxter! Ei meeldi tema kirjanduslik stiil (ehk siis eestikeelsemalt - käekiri), mis (minu arust ja aru mul väga subjektiivne) on üpriski küündimatu, keeleliselt vaene ja pingutet. Ja veel, mis kõige tähtsam, tundub mulle teinekord tema asju lugedes, et "yks veike Jumal on kirjutanud veikse Piibli". SF, ükskõik kui tõsiselt teda ka võtma ei kiputaks, on siiski vaid mäng. Spekulatsioon. Häid mängijaid tunneb sellest, et ta ei lase Mängul üle pea kasvada. Minu arust Baxter laseb. Aga te võite mulle alati vastupidist tõestada - olen aldis kuulama!
Teksti loeti eesti keeles

Mõningate reservatsioonidega annan hindeks "5", sest autor oli suutnud Wellsi klassikalist teemat mõnusalt edasi arendada ning oli välja pakku- nud ka ülikauge tuleviku stsenaariumi.
Teksti loeti eesti keeles

Viis, muidugi- lugesin hiljuti teist korda ja sain palju tugevamalt kätte selle helevalge, kauge ja särava tunde,mis oli tingitud noist baxterlikest arutlustest, mõttekäikudest, maailmapildist.S.Baxter omab nüüd mu ulmeeelistuste hulgas üht esikohta.
Teksti loeti eesti keeles

Palju öelda ei ole, ainult et kas Baxteril oma ideed olid nii viletsad , et pidi teise mehe raamatualuseks võtma? Stiililt hakkas kah vastu,aga mõtteid (ja loogilisi ) ju oli.
Teksti loeti eesti keeles

Väga raske arvustada.Ühest küljest nagu oleks kõik paigas. Teisest küljest on kõigiti lonkav ja tüütav. Olgu peale "neli" on töö ja fantaasialennu eest. Parimad kohad alternatiivajaloo lõigud, igavamad ülipikad ja lohisevad kirjeldused ning Ajaränduri, andke andeks, hädapätaklus.Wellsi imiteerimine tegi asja igavamaks, kui muidu oleks võinud olla. Aga inglaste asi - neile oli see ajastu väga oluline, kõigi oma väärtushinnangute ja kõlbeliste probleemidega. Tuli end hooti lugema sundida, selline töövõit siis. Aga ei kahetse. Mulle üldiselt ajakamm meeldib, aga siin viskas ta liiga kaootiliseks.
Teksti loeti eesti keeles

Oma ajastu kohta on Baxter loonud üpris hea ulmelise teose. Palju on küll ulmelistnaiivsust, aga lugu jääb siiski heaks.Arutelud ja mõtisklused on lihtsad ja enamasti kõigile arusaadavad. Paistab, etBaxterile meeldib anda kõigest ümbritsevast selge pilt või ettekujutus.Lugeja võib vabalt panna ennast kogu jutusisse ja kujutada kõike toimuvat. Pole öelda midagi halba.
Teksti loeti eesti keeles

Uskumatult hästi kirja pandud SF teos. Selline, kus teise maailma lummus selgelt ka lugeja endani ulatub. Teine maailm on siinkohal siis teine aegruum, siitsamast, meie kõrvalt, kuhu meie pilk tavaliselt ei ulatu. Tavaliselt. Kuid tänu Baxterile on see välja tulnud. Lihtsalt vaimustav lugemispala kõigile neile, kes on lugu pidanud korralikest ajauperpallidest, sest see siin on üks parimaid nende seast.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat on igati tasemel. Minumeelest lööb Wellsi peris iasti. Samas miski nagu segas. Justkui oleks kaks äärmust: yhel juhul seletatakse kõik lahti ja rohkemgi veel aga samashoopis keerulisemad asjad vaikitakse lihtsalt maha ja lugeja ei saa mitte halligi aru. No alla nelja ei pane ma kyll kuidagi. Ja see neli on kah väga tugev neli.
Teksti loeti eesti keeles

Ülihea raamat. Mõnusas viktoriaanlikus stiilis ning tunduvalt parem kui Wells ise. Raske võrreldagi neid kahte. Baxteril fantaasiat palju enam. Erit head kohad tulid lõpu poole--kõiki ainelisi vajadusi rahuldav maailm ning ümberorganiseerivatest rauaosakestest koosnevad mõistuslikud olendid. Pole rohkem Baxterit lugenud, kuid kui tema teised raamatud ka nõnda sügavad ning head on, siis tuleb see ülesanne ette võtta.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin seda raamatut mõni aasta juba tagasi, kui mitte rohkem, kui ma nüüd õieti mäletam...Väga hea...Võrreldakse kõvasti Wellsi ``Ajamasinaga``Kui nii siis nii, ega nemad siis ainsana pole kirjutanud teemadel "ajamasin", ja ehk nad kõik ole natule sarnased. Ennemgi kirjutatud üle mõni romaan ja vaata, et samaväärne raamat või vaat, et paremgi välja tulnud.Naudin veidi mahukamaid raamatuid, aga seda ei tea mis giga teoseks mõõdult nimetada küll ei saa (nagu keegi mainis). Sisu oli nauditav igatpidi. Lõpu poole läks asi päris heaks, pidevalt püüdes kaasa minna kõiksugu teoorjatega, hakkasin juba ise mõtlema, et kuida asi nagu nüüd välja kukub. Ise endaga kohtumine, ikka valus küll, lihtsalt see teooria ajas mind hulluks aega-ajalt ja tekkisid igasugused asjad peas, et see pole ikka loogiline, et see aja-ring nii kordub. Selline kiuste oleks jalg vanale taha panna ja kõik peeti keerata:)
Teksti loeti eesti keeles

Minu meelest on see üks parimaid ulmeraamatuid üldse ja seda just tänu Baxteri hulljulgele fantaasiale. Sain sellest raamatust palju inspiratsiooni oma ajateemalise töö kirjutamiseks ja leian, et inimene, kes kirjutas nii huvitava ja mõtlemisainet pakkuva ning sealjuures ka teadusliku tagapõhjaga raamatu, on üks igati väärt ja tark inimene. Suur tänu Baxterile!
Teksti loeti eesti keeles

aplaus! aplaus ka tõlkijale! kiidusõnu polegi nagu rohkem vaja - asi räägib iseenda eest. piisab kui ytelda et raamat intrigeerib nii oma kirjandusliku eelkäija suhtes kui ka oma ideede poolest - aga ideed on sellised mis pärast lugemist tunduvad nagu enda omadena, aga kus nad olid enne lugemist??? (ilmselt mingis paralleelses ajaloovarjandis...)
Teksti loeti eesti keeles

Tuletagem meelde, et Wellsile polnud ulme tähtis omaette, vaid vahend kuidas oma ideid väljendad. kui aga see idee muudetakse ringi ning ulme muutub eesmärgiks omaette, ei aita siin enam ka see, et pyytud jälgida Wellsi stiili. Ning lubagem meelde tuletada, et W. ajarändur polnud sugugi ylbe ja piiratud mötlemisega. Ning mulle lihtsalt meeldib 19. saj vaim rohkem kui tänapäeva oma ning pessimism rohkem kui optimism. Vastuolud maailmas ju jäävad.
Teksti loeti eesti keeles

Mis see siis oli? Esimesel hetkel on tahtmine nõustuda, et järg on palju parem kui asi ise. Aga on see nii ka näiteks juba mainitud aastal 2095, kui oleks nagu aeg teha järgmine järg? Kas siis ei öelda, et kui Wellsi raamat oli lühike ja oma aja kohta geniaalne, siis järge võib mõista vaid katsena raha teenida? Kas pole raamat samuti kinni omas ajas, olles küll mahukam ja loetavam, ent reklaamides sama tölbi naeruväärsusega seisukohti, mida tulevikus vaid ühe kindla ajastuga seostatakse? Wells oli (minu arvates) suur teadlane ja visionäär ning keskpärane kirjanik; ilma eriti tolle ajastu kohta põrutavate ideedeta ei kõlbaks ta raamatud kuhugi. Baxter… nojah, on hea jutusoonega ja hea fantaasiaga tegelane, aga midagi põrutavat ta teostes pole, pigem läks lõpp loogiliselt põhjendamatuks ja hõredaks.

Siiski ei ole ma raamatu peale väga kuri, tegemist on mõnusa lugemisvaraga.

------ 1.11.2014, hinne 4 -> 3 -----

Lugemisest on möödas peaaegu 14 aastat, osaliselt mälu värskendamiseks teatud projektide jaoks ja osaliselt lihtsalt huvist võtsin raamatu taas kätte. Vahepeal olen ajarändude teemaga rohkem kokku puutunud ja ju vist vanemaks ja sapisemaks läinud, igatahes pani raamat mu kohati vanduma, sellest ka põhjus, et viitsin natuke kribada, miks ma hinde alla tõmbasin.
Kõigepealt loogikaaugud [spoiler alert]: Tüüp käis tulevikus ja terve ajalugu muutus. Pärast käivad pikaleveninud I ilmasõja sõdurid oma masinaga ajalugu TORKIMAS ja oskavad kuidagi õnnelikult mööda vaadata faktist, et nad ei satu kunagi samasse kohta tagasi; see oleks pidanud ilmnema juba esimesel korral, kui nad peategelase kaasa viisid; tähendab, mingi tasemel (nagu autor paista laskis) nad mõistsid muutusi, kuid kui nad sakslastega vastastikku teineteise kindraleid maha lõid ja üldse ajaloo kallal sorkisid, peaks ju esimesel katsel selge olema, et ajarändur ei saa KUNAGI oma aega tagasi... Ja samas vaimus edasi, no ei usu sõnagi. Kuni lõpuni välja, kus tüüp võetakse algosakesteks ja pannakse uuesti kokku, ta on ajanud asju universumi vaimuga ja nii edasi ja mitte midagi ei ole muutunud, ikka ei oska ta muud targemat teha, kui kaotatud alamõõdulist daami otsima minna... Masendav.

Teksti loeti eesti keeles

Arvustuse alguseks peaks ma vist lgp. Andri Riidi arvustuse alguse kopeerima. Täpselt minu mõtted. Ei meeldinud mulle Wells, mis on kaunikest vananenud ja ei meeldi ka see Baxteri üllitis. Kuigi Baxter on hästi tabanud Wellsi kirjutamisstiili ja viktoriaanliku minategelase mõttemaailma, on raamat liiga pikaks venitatud. Sinna on pikitud palju mõttetult pikki kirjeldusi, samuti on peategelane täielik tölpa. Oleks Wells peategelase selliseks ohmuks kirjutanud, saaks veel aru, aga Baxter pingutas sellega küll üle. Ja lõpp on kah mõttetu. Plusspoolele saaks ehk kanda ainult peategelase seiklusi 19. sajandi lõpus ja pikaks veninud Esimese Maailmasõja ajal. Need kohad olid mõnusalt loetavad ja hästi kirja pandud alt. ajalugu. Kokkuvõttes üle kolme miinuse praegu ei pane, kuna olen seda raamatut oma pool tosinat korda üritanud lugeda, kuid proloogist kaugemale pole jõudnud. Nüüd siis pusisin läbi, kuigi ka siin sai kannatus ennem lõppu otsa ja viimased 15-20 leheküljest libistasin pilgu diagonaalis üle. Ei tea, ei istu kohe see raamat mulle kuidagi.
Teksti loeti eesti keeles

Kohe na häbi panna sellist kehva hinnet, kui kõik targad inimesed ütlevad, et asi on hea. "Ajalaevadega" seoses meenub mulle Isaac Asimovi "Igaviku lõpp" ja see tundus ikka mitme pügala võrra parem. Baxteri kiituseks võib ütelda, et Wellsi hingust oli romaanis rohkemgi, kui küll. Ei meeldinud mulle "Ajamasin", mis klassikaga tutvumise tuhinas sai läbi loetud, ega meeldinud mulle ka "Ajalaevad", mille läbi lugemine lõpuks lausa kohustusena hakkas tunduma (vaevalt, et see raamatu eesmärk oli). Aga võibolla olin ma lihtsalt vale inimene seda raamatut lugema.
Teksti loeti eesti keeles

Ajalaevade juures meeldis mulle see, et oli nagu Wellsi iseenda kirjutatud. Täpselt nagu Wells oleks ellu ärganud, järje valmis kirjutanud, kirjastajale viinud ja tagasi hauda vajunud! Võin kujutada ette kirjastaja imestust kui ta koputuse peale ukse lahti teeb ja laip vahib sealt talle otsa. Silme ette juba ilmub kuidas laip ütleb:"See on järg ajamasinale. Võtke või jätke!" Annab selle sõnatule kirjastajale ja kobob tagasi hauda! Ei tahaks selle kirjastaja nahas olla!

Aga jutu kohta ütleks, et oli tasemel. Pikkus ajas hulluks ja see pooleli jätmise hõng, mis ole ka Wellsi omal. Kui Wells ütles, et peategelane läks jälle ajamasinaga rändama, siis Baxter ütleb, et peategelane läks morlokide juurde aga mis tast sai, vot, seda ta ei ütle! Oi, kui vihale see ajas! Ma loodan, et Baxter otsustab veel ühe järje kirjutada ja seal ära seletada, et mis värk edasi juhtub!

Teksti loeti eesti keeles
x
Targo Tennisberg
24.11.1978
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

PUNK ON LAHE. Way etem vähemasti, kui klassikute pealt mahaviksitud tüütused, mis Marduses/Algernonis enamikku ruumist täidavad.
Btw, ma olen ka Jyrkaga 100% nõus, et ilgelt loll raamat. Peaaegu et kõige lollim raamat, mida ma üldse kunagi lugenud olen. Aga mis siis, kas teate.
Teksti loeti eesti keeles

Shucks, tuleb välja, et ma polegi ühele Heinleini romaanile veel viite pannud. See viga saab kohe parandatud ja olgu öeldud, et see raamat tõstis ka minu üldise keskmise hinnangu Heinleinile viie punkti peale. Nii positiivse hinnangu saab raamat eelkõige seal väljendatud ideede ja suhtumise pärast, kui asjale puhtkirjanduslikult läheneda, siis võib mitmesuguste asjade kallal norida, vahepeal laguneb sisu kuidagi koost ja tükk aega ei toimu tegelikult midagi asjalikku. Kui raamatut millegi tuntumaga võrrelda, siis mina võrdleksin Bradbury `Marsi Kroonikatega`, aga peapeale pööratud kombel. Seal, kus Bradburyl on maalased Marsil, on Heinleinil marslane Maal, seal, kus Bradbury on tõsine ja pessimistlik, on Heinlein ülemeelik ja lausa purskab laias kaares optimistlikku usku, et maailmast võib kõigist tema hädadest hoolimata veel asja saada. Üldises olustikus võib aga palju mitmesuguseid paralleele leida.
Teose sisu tutvustada oleks raske, nagu Heinleinil tihti kombeks, leiab ka siin aset suur hulk niisama sebimist ja midagi väga konkreetset ja heroilist otseselt toime ei panda. Aga see polegi tähtis, nende laialipuistatud detailide kaudu jõuab jutu mõte lugejale pareminigi kohale. Ühesõnaga - tegu filosoofilises mõttes kole hea raamatuga, mis ütlemata mõnusa feelingu tekitab.
Teksti loeti eesti keeles

Kole hea jutt tõesti, olin ise vist ca 11-12 aastat vana, kui seda lugesin, ja käisin pärast kõigile ühe teatud punase plastmassi huvitavatest omadustest seletamas ;-) Igal juhul tasub juba üksnes selle jutu pärast raamatukokku minna.
Teksti loeti eesti keeles

On maailm ja inimesed selle sees. Ja äkki hakkab nende inimestega midagi Juhtuma. Midagi enneolematut ja senitundmatult kohutavat. Miks ja kuidas, seda ei tea keegi. Asja asub uurima kindral Alessander Buðmeister (tegelaste nimed selles raamatus on omaette pärl) - karmim mees, kui kõik tavapäraste ulmekate "Eriosakondlased" kokku, elav legend, kes hommikuti tööle sõites möödaminnes kakskümmend kurjategijat vaikseks teeb, Riigilt Eriti Ohtlike Kuritegude lahendamiseks peaaegu piiramatuid volitusi ja võimalusi omab, kõike oskab, kõike suudab ja kuraditki ei karda - viimane omadus on antud juhul eriti kasuks, sest vastane on igati kuratlik ning kindralist mitte vähem võimekas. Mis siis saab? Kas inimkonnal on lootust? Jah ja ei, kõik jääb suhteliseks, kõigel on hind ja kõik jõuab kunagi samasse punkti tagasi. Geniaalne raamat minu meelest - mul endal assotsieerus ta mõnevõrra "Meistri ja Margaritaga" ja ei jäänud viimasele (kuigi ma ka seda ülimalt kõrgelt hindan) üldse mitte oluliselt alla! Tuleb küll tõdeda, et vahepeal kipub tase veidi ära vajuma, aga üldmulje jääb endiselt muljetavaldavaks. Teos pole päriselt see, mida tavaliselt ulme alla liigitataks - autor ise ütleb selle kohta kaanel "Ohuromaan", aga on minu arvamuse kohaselt peajagu üle keskmisest Eesti ulmest. Soovitaksin mõtlevatele/mõtisklevatele ja kunsti juures vormi nautivatele inimestele.
Teksti loeti eesti keeles

Mõnus raamat vihmasel ajal lugemiseks, aga ei midagi väga meeldejäävat. Pool raamatut on täis 70. ja 2000. aasta olukirjeldusi, mis ehk omal ajal huvitavad oleksid olnud, aga praegu lugesin ma neid kohti küll diagonaalis. Otsest dünaamilist tegevustikku, kus ka midagi toimub, ei ole rohkem kui ntx Bootstrapsis, romaani kohta natuke vähevõitu. Insenerluse kohta käivad mõtted on tõesti muu sarnasega võrreldes suht asjalikud, nagu Andri juba mainis, kui välja jätta see ulmekirjanike veider arusaam, nagu peaks antigravitatsiooni leiutamine üks imelihtne asi olema, ja see, kuidas peategelane tänapäeva tehisintellektitehnika ees seisvaid fundamentaalseid probleeme nagu muuseas lahendas. Aga vähemasti oli 2000. aasta restoranilõuna hind õigesti ennustatud :-)
Teksti loeti inglise keeles

Ei mäleta minagi sellest raamatust suurt midagi peale mingi rõhuva lootusetusetunde, pideva madistamise ja äärmiselt puusse pandud ühiskonnakorraldusliku nägemuse. Sorry, aga eesti rahvas ei hakka selliseid tempe isegi alternatiivajaloos tegema. Kui see raamat oleks tõesti puhta fantastilise alternatiivajaloona kirjutatud, siis paneks isegi parema hinde, aga millegipärast oli raamatut lugedes kogu aeg tunne, et autor võtab seda asja kole tõsiselt.
Teksti loeti eesti keeles

"Fall of Hyperion" on julmkarm raamat. Siin ei tunta halastust kellegi vastu, olgu tegemist inimese, jumala või tehisintellektiga. Sisust on raske rääkida, raamatul pole mingit konkreetset lineaarset ülesehitust, selle asemel vaadeldakse üksikuid pildikesi paralleelselt toimuvatest sündmustest. Aga millistest sündmustest see-eest!"Fall" sisaldab eneses üht kõige rikkalikumat kogumit ulmelisi detaile, see, mis kunagi seitsme palveränduri retkest alguse sai, areneb lõpuks grandioosseks madinaks, kus inimesed, masinad ja mitut laadi pooljumalikud olevused, kellele ei oskagi mingit nime anda, surevad ja ärkavad taas ellu, sooritavad peadpööritavaid hüppeid läbi aja ja ruumi ning klohmivad üksteist kõigega alates rusikatest ja sõimusõnadest kuni kurjemat sorti tuumapommide ja TechnoCore imevidinateni. Saabumata ei jää ka Universumi lõpp sellisena nagu me seda seni tunneme ja melodramaatiline läbu raamatu lõpus, kus ellujäänud teineteisel kätt suruvad ja ohkavad, et hää, et niigi läks. Aga kõik see on hirmus hästi kirja pandud ja eelkõige haarav, äärmiselt raske oli raamatut hetkekski käest panna.
Üldiseks subjektiivseks kommentaariks nii palju, et minul isiklikult oli TechnoCore`st kahju ja hoolimata kõigest koledast, mida nad korda saatsid, polnud seal midagi oluliselt hullemat, mida inimesed ise näiteks ahvidega ei teeks. Ja Ummon (miski tehisintellektide pealik) oli way sümpaatsem kui kõik need muud tüübid seal.
Aga kõigile, kellele "Hyperion" meeldis, soovitan raamatut kuumalt, asi ei lähe sugugi lahjemaks.
PS Vastuseks kriitikale minu tehisintellektimeelsuse kohta nii palju, et kui läheneda asjale natuke abstraktsemalt, mitte inimese, vaid mõistusliku olendi seisukohalt, siis kaotab idee sellest, kas ja kuidas inimene oma teed täpsemalt käima peab, suures osas mõtte. Ja see massimõrva idee (vt. järgmist arvustust) paistab ka hoopis teises valguses.
Teksti loeti inglise keeles

Card vajub "Xenocide`is" umbes samasse rappa nagu Herbert "Düüni" järgede puhul - suur hulk tegelasi ja paiku, vägevad kulissid, aga mida pole, see on huvitav tegevus. Toimuvast: Ender ja kõik `Speaker of the Deadist` tuttavad tegelased elavad rahulikult Lusitanial kui suur ja hirmus Starways Congress (mingi valitsus sisuliselt) on laevastiku teele saatnud, et mainitud planeeti olematusesse saata. Veel elavad Lusitanial pequeninod ehk põssad (hea nimi, Andri! :-) ), putuktegelased ja intelligentne viirus nimega Descolada. Kusagil arvutivõrgustikus pesitseb olevus, keda tuntakse Jane`i nime all, Enderi hea sõber. Ja mingil teisel planeedil elavad Congressi poolt geneetiliselt muudetud tegelased, kes on ühelt poolt väga andekad, aga teisalt Congressi psüühilise kontrolli all. Kui Jane siis paha valitsuse kontakti laevastikuga ära kaotab, peavad nood uurima, mis värk on.
Ühesõnaga külluses igasuguseid asju, mida ühes ulmekas vaja võiks minna ja ohtralt võimalusi mitmesugusteks huvitavateks süzheedeks. Aga selle asemel, et head ja huvitavat ulmet kirjutada, keskendub Card tegelaste idiootlikele, väiklastele ja igavatele perekonnatülidele, tõsiselt vihastamapanev.
Kõige jaburam on siiski see, kuidas raamatu peamine intriig lõpuks lahendatakse. Teatavasti ähvardatakse Lusitaniat õhkulaskmisega, lisaks on osad põssad fanatistlikult meelestatud ja tahavad inimkonnale Descolada abil ära teha, ja veel plaanivad pahad tegelased Jane`i arvutitest ära kustutada. Lusitanial, kus inimeste koloonia on nii tilluke, et isegi kõik veoautod on arvel, ei kaotata aga pead, kärmesti leitakse, et ainus, mis päästaks, on kiire mikrobioloogiline läbimurre, mis võimaldaks Descoladast jagu saada, ning oleks ka hea, kui keegi selle nipi välja mõtleks, kuidas valgusest kiiremini lennata. Aega on selle kõige jaoks umbes paar kuud. Antaksegi siis ühele tüübile üks ülesanne ja teisele teine ning ennäe, lendavadki laevad valgusest kiiremini. Mul poleks midagi selle vastu, kui Harrison oma rotiraamatutes midagi sellist korraldaks, aga Enderi sarjas, kus kõik muu nii surmtõsine on, jättis see küll ülimalt haige mulje. Raamatu lõpus juhtub muidu veel igasuguseid imelikke jurasid, aga neid lugegu juba need vaprad inimesed ise, kes selle raamatu kallale julgevad asuda.
Et miks hinne kolm, aga mitte madalam? Osad asjad selle suure ja vägeva settingu juures mulle täitsa meeldisid, kui neid poleks olnud, siis oleks raamat täitsa pooleli jäänud.
Teksti loeti inglise keeles

Harva tuleb ette seda, et mõne väga hea raamatu järg oleks endiselt väga hea, ikka esineb kvaliteedilangust ja seebistumist. Antud juhul on Card toonud targu sisse esimese raamatuga võrreldes hoopis uued ideed ja need ka hiilgavalt välja mänginud, nii et selle sarja esimesed raamatud on minu jaoks nüüd sama kõrgelt hinnatavad kui kunagised absoluutsed lemmikud "Asum" ning "Asum ja impeerium". Natuke võiks viriseda selle kallal, et tegelased käituvad vahel kuidagi naiivselt ja ebaloogiliselt nende üldist ülikõrget intellektuaalsust arvestades, samuti hakkab veidi häirima see peategelase märterlus. Ja muidugi hulk asju, mida isand Kristjan Sander bioloogilisteks mõttetusteks nimetaks :-) Aga üldiselt on raamatu ideed geniaalsed ja sündmustik põnev. Lisaks on väga nauditavad selle raamatu dialoogid, eriti need, kus Ender muu rahvaga maailma asjadest räägib. Milady arvustusest (ülalpool) ei saa ma hästi aru, küllap ta luges mõnda muud raamatut, igatahes mingit "jutlustamist" mina siit ei leidnud, pigem on just näha, et on võimalik ka ilma lõputu jahumiseta igasuguseid tarku asju ära öelda.
Ja Surnute eest Kõneleja on üks geniaalsemaid asju minu seniloetud raamatute hulgas. Millegipärast assotsieerub ta mul kogu aeg Hyperioni Veristajaga, kuigi nad vist tegelikult üsna erinevad välja näevad :-)
Teksti loeti inglise keeles

Tundub, et Clarke`il pole siin enam nii palju öelda kui 2001-s, siiski aitab raamat täiesti lugeda. Sisust suurt kirjutada ei ole, minnakse, jännatakse, lõpuks saadakse tagasi. Vahepealse ruumi täidavad julesvernelikud tehnilised kirjeldused (tundub tõesti, et Clarke`i jaoks on Von Neumanni masin sama, mis elektrimootor oli Verne`ile) sellest, kuidas kunagine David Bowman Maa peal endale vajalikku infot leiab ja mis põhimõttel kari musti monoliite Jupiteri põlema panevad. Mulle isiklikult sellised kirjeldused täitsa meeldivad, aga mõnele oleksid nad ehk igavad, soovitama seega ei hakka.
Teksti loeti inglise keeles

"Ender`s Game" on vihane raamat. Kõigel on konkreetne taust ja ratsionaalne eesmärk, isegi peategelase põdemised on mõistusliku iseloomuga. Eriti huvitav on raamatus selle koha pealt jälgida nn. vaenlasekontseptsiooni arendamist. Öeldakse, et kui on vaenlane, siis tuleb talle virutada nii kõvasti, et ta su igaveseks rahule jätab, kõik muud kaalutlused on kõrvalised. Ja lüüaksegi siis vaenlast - algul teisel kuueaastasel kiusajal hambad kurku, lõpus massihävitusrelvaga putukate koduplaneet puruks. Karmilt ja ratsionaalselt. Aga samas ei ole üldine filosoofia selle praktilisuse taha ära kadunud, raamatul on tõsised sõnumid edasi anda.Tõeliselt mõtlemapanev värk.
Üldiselt on Cardil selles raamatus igasugused detailid väga hästi välja tulnud, isegi kui peamine liin täiesti tähelepanuta jätta, on iga väike osa (kõik need erinevad mängud, Enderi võitlused, kogu see temaga manipuleerimise tehnika) ikkagi geniaalselt teostatud ja eraldi võetuna viievääriline.
Kui norida, siis vast selle lastevärgi kallal - minu meelest pole sugugi korrektne eeldada, et intellektuaalsed geeniused kohe ka sotsiaalselt nii täiskasvanulikud võiksid olla. Selles mõttes oleks peategelane vabalt võinud seitsme asemel ka seitseteist olla, niikuinii see vanus tegelikult kusagilt välja ei paistnud. Eelkirjutajad on siin ette heitnud selle maapealse liini naiivsust, aga kui me eeldame, et kaheksa-aastane võib nii täiskasvanulikult oma väge drillida, siis võivad kymne- ja kaheteistaastane ka vabalt oma kirjutistega maailma hullutada. Samuti saadakse vaenlasest lõpus jagu mingi imelikult lihtsa akrobaaditrikiga, mis kogu muu detailirohkuse kõrval kunstliku mulje jätab (aga see on ulmekatel tihti üldine viga, et peamisel vaenlasel on alati võimalik mingi labaselt nõrk koht leida ja sinna kasvõi mingi viirus sokutada). Ka ei saa Ender hoolimata oma geniaalsusest ise üldse aru, mis värk on, kuigi lugeja lahendust juba ammu aimab. Aga need on iluvead ja loetavust ei kahanda. Kokkuvõttes on tegemist ikkagi kuuepunktiraamatuga, soovitan eelkõige "Starship Troopersi" sõpradele.
Teksti loeti inglise keeles

Eelkirjutajad kurdavad, et see raamat on igati kole ja lootusetu ja sünge ja pessimistlik ja mida kõike veel... Mina isiklikult leian, et selline lõpptulemus oleks parim, mis inimkonnast kunagi saada võiks üldse (mitte et mul midagi inimkonna vastu oleks, aga kui üldse kusagile areneda, siis pigem sellises suunas). Kõige loogilisem ka tegelikult, iseasi, kas see just sellisel kujul peab toimuma. Igatahes on ACC seda liini väga ilusasti käsitlenud, au ja kiitus talle. Too kõiketeadva ja kõikjaloleva Mõistuse idee on talle üldse südamelähedane, "Odüsseias" on see üks olulistest teemadest, millele tähelepanu pööratakse, samuti semmivad selliste asjadega "Rama Revealed" ning "The City and The Stars". "Childhoodis" on see siiski vist kõige paremini õnnestunud - üdini fantastiline süzhee, mis samas üpris realistlikuna mõjub - selleks peab oskusi olema.
Teksti loeti eesti keeles

Eelnevad nelja ja viie vahel kõikujad on raamatule nelja pannud, ma panen siis tasakaalustamise mõttes viie :-)
Muidu - millegipärast vaatlevad kõik seda teost koos filmiga - mulle isiklikult tundub, et raamat on etem ja täiesti väärt iseseisvat esiletõstmist. Film aga oli lihtsalt kole igav, seda isegi tema vanust arvestades.
Kolmas asi, mille osas eelkirjutajad kõikunud on, paistab olevat hinnang sellele insenerlikule ja lõpus esinevale poolmüstilisele (määratlust "filosoofiline" see minu meelest ei vääri) osale. Mulle jättis see lõpp kuidagi kahtlase ja muu tekstiga mitte kõige paremini haakuva mulje, aga raamatu koguväärtust see õnneks ei vähenda.
PS "Rama" on parem. Sorry, Jyrka.
Teksti loeti eesti keeles

Eelkirjutajad on raamatule ette heitnud asjaolu, et seal ulmet ei ole. Selle mõiste konkreetses tähenduses ehk tõesti ei ole, aga mõnusaid ulmelisi IDEID on seal minu meelest rohkem kui mõne "päris" ulmekirjaniku viies teoses kokku. Lisaks veel Vonneguti tõeliselt suurepärane oskus asju omamoodi (ja sealjuures huvitavalt) esitada, raske on ükskõikseks jääda.Minu vaatevinklist nähtuna on selles raamatus ühendatud nii ulme kui ka "tavakirjanduse" häid omadusi, alla viie küll panna ei saa.
Teksti loeti eesti keeles

Mul on vist teiste BAASlastega võrreldes mõned kruvid puudu, aga see 5.0 keskmise hindena ei pea ka mitte püsima jääma. Kuidagi valede asjadega seotud sentimentaalsus ja kaheldava väärtusega sõnum on selles jutus. Koerad hauguvad, aga karavan läheb edasi.
Teksti loeti eesti keeles

Üks eelkirjutanu on öelnud, et Simaki kirjutised on kõik nagu ühe vitsaga löödud, minu meelest on see üks väärt vits olnud, sest ma ise küll temast ära tüdineda pole suutnud. Simak kirjutab juba kord sellisel viisil, mis mind asjade käigule kaasa paneb elama, antud jutt ainult kinnitab seda veelkord.
Teksti loeti eesti keeles