Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Isaac Asimov ·

Second Foundation

(romaan aastast 1953)

eesti keeles: «Teine Asum»
Tallinn «Eesti Raamat» 1996

Sarjad:
Sisukord:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
21
13
6
1
0
Keskmine hinne
4.317
Arvustused (41)
Andri Riid

Klassikalise triloogia viimane osa. 1996. aastal ka maakeelde ümber pandud. Asimov oli tõsistes raskustes triloogia lõpetamisega, mõtles koguni Seldoni ühestükkis tema psühhoajalooga kurele saata, aga ei. Muul saab kohitsetud ja raamatu teises novellis toimub mõõduvõtmine tehnokraatliku esimese ja psühhohuligaanidest teise Asumi vahel. Pisut totakaks läheb, aga siiski lugeda võib.
Teksti loeti inglise ja eesti keeles
Raul Sulbi

Klassikalise triloogia kohta tõeliselt vilets üllitis. Muulal pannaksegi püksid püüli sõeluma ja psühhohuligaanid pidutsevad. Ebausutav ja vilets. Kunstlik. Sensawunda on kuhugi kadunud. Ilmne näide, et Golden Age hakkas lõppema.
Teksti loeti eesti keeles
Tundmatu Arvustaja

"Asumite Saaga" tugevuselt teine teos ("Asumi" järel). Kindlasti oleks Asimov saanud ja suutnud jätkata oma pajatusi II Impeeriumi võiduka taasünnini ning "ratastoolis inimkogu" päevakohase sõnavõtuni. I.A. läks teist, kuigi ettekavatsetud, teed - Teine Asum on, muuseas, paika pandud juba esimeses osas! Ilmselt tüütas katkematu progress ja võidumarss orkestrihelide saatel teda ära. Teoses on sära ja värskeid ideid. Pisut on "sugulust" "Igaviku Lõpuga" Mitte põhiidee, kuivõrd meetodite poolest. Tahaks siin puudutada küsimust Asimovi karakterite mannetusest. tihti on kurdetud, et need on igavad ja hallid. Minu arvates ei ole. Lihtsalt siin ei eksiteeri ühtegi isiksust. Isiksust indiviidiumi. Siin eksisteerivad isiksused-tüpaazhid: Meisterkaupmees, Väepealik, Linnapea... Skitseeritud nappide joontega, pigem karikatuurid kui portreed, on nad ometigi selged ja äratuntavad. Vastupidi, nagu laulis tuntud bard: "Tut ne ni odnoi personalnoi sudbõ, Zdez vse sudbõ v jedinuju slitõ!" (V. Võssotski, "Bratskije mogilõ") Muidugi, kui ennast butafooriast pimestada lasta, siis hakkavad nad naljakate pappist figuuridena paistma. Näiteks Hari Seldonit kujutakse tihti PÜHAMEHENA ratastoolis. No mis kuradi pühamees on HS? Et kavatseb kvadriljonid inimesed enam kui tuhandeks aastaks panna arenema suunas, mida TEMA parimaks peab? Minu arvamus nii Hari Seldonist kui Heast Doktorist enesest on: "Vana patukott ja võrukael!" Ja nimbust on neile mõlema sama palju tarvis, kui Kuradile pühitsetud vett. Nõnda siis pole mõtet otsida seda, mida pole. Inimeste ja inimassidega manipuleerimise idee on peamine, mis köidab Head Doktorit. Esimeste "Asumite" massidega manipuleerimise juurest jõuab IA siin indiviididega manipuleerimiseni. Nii tundub mulle isiklikult. "Viis" peamiselt originaalsuse ja (mõtte)julguse eest.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Targo Tennisberg

Ühinen eelkõnelejatega selles osas, et selle raamatu 'viis' pole enam nii tugev kui eelmiste oma, aga ka mitte nõrk. Raamatu esimene osa meeldis sellelt seisukohalt vaadates rohkem, s.t. sündmustiku areng oli nauditavam ja lihtsalt juhtus rohkem asju. Asimov paistab üldse silma teravmeelsete konstruktsioonidega inimestega manipuleerimise alal - antud juhul on see taas päris hästi välja tulnud.
Teine osa enam nii väga huvitav ei ole - pisut liiga palju on krimka sugemeid, aga see on muidugi maitseasi. Eesti keeles oli Asumi raamatute teise ja kolmanda osa ilmumise vahel võrdlemisi pikk paus, seetõttu on 'Teine Asum' paljudel ikka veel lugemata, nendele soovitan kindlasti, tasub ära.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Igal juhul Asumi-sarjas on ta küll kõige nõrgem lugu. Ega ma ise pole ka mingi Asumi fänn. Ei avaldanud kogu see sari erilist muljet ja see viimane jupp veel kõige vähem. Kuidagi kunstlik oli ta tõesti. Tekkis selline tunne, et vaja kähku selle sarjaga ühele poole saada ja siis ruttu ruttu valmis vehitud. Fännid ehk on sillas selle peale, aga mina küll mitte. Asimovil on tunduvalt paremaid tükke kui see Asumi-sari. Lugeda ju võib tegelikult hädapärast. Aga seda ka ainult siis, kui midagi targemat teha pole. Kolm... ei, kaks tegelikult.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Lööb välja Asimovile omane (kuigi ta ise seda eitab) armastus kriminullide vastu, teoses on kõvasti spiooniromaani sugemeid. Samas on eksitud elementaarse action-loogika vastu (tüdruk hirmutab noort tugevat meest oma voodi all oleva kaikaga, mida ta ilmselt kättegi ei saaks, kui asi tõsiseks läheks). Nõrgem teos kui triloogia esimesed kaks osa, kuid siiski piisavalt tasemel, et 5 ära teenida. Meeldib elegantne lahendus, millega Teine Asum sündmused taas Seldoni Plaani radadele pöörab.

15.08.2010: hinne alandatud 4 peale.

Lugupeetud kaasarvustajad võiksid üldistusi ikka endasuguste, mitte kõigi eestlaste kohta teha.
Teksti loeti inglise keeles
Maniakkide Tänav

Ülalpool olevad Salundi ja Sulbi-poiss panevad päris arukat teksti." Õige jutt,õige jutt," kisan ma ainult. Läbi saab ta loetud a nõrk, lihtsalt nõrk. Ei hakkagi pikemalt maha tegema.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Espenberg

Tjah, arvamuste kõikumised on siin päris suured: "kahest" kuni "viieni". Mina panin eesti keeles ilmunud triloogia kahele esimesele raamatule "viie" ja ei näe põhjust, miks see mingi erand peaks olema. Teise Asumi "psühhohuligaanid" annavad Muulale rõõmsalt üle küüru. Tuli välja, et teiseasumlased omavad samasugust annet nagu Muulgi. Nimelt suudavad mõjutada inimese mõtteid, samuti ka neid lugeda. Teine osa oli, nagu juba eespool öeldud, konfliktist kahe Asumi vahel. Kuidas siis miski professor leiutab hulga seadmeid teiseasumlaste avastamiseks. Kusjuures mõne saab ta ka kätte. Ja siin on siis sisse toodud ka mõningad kriminaalsugemed. Seesamune professor avastab, et Asumil on spioonid.... Teiselt Asumilt. Lõpp oli ikka ilge shokk. Selgus, et Teine Asum asetseb..... Ah, nagunii on kõik lugenud, asetseb Trantoril, vana (esimese) Impeeriumi keskuses. Ja, et teiseasumlaste abiga võitis asumlaste laevastik pahalasi jne jne. Minule meeldis kogu see sari. Läks päris ilusti peale. Kõik need kolm raamatut olid enam-vähem sama tasemega. Hindeks "viis".
Teksti loeti eesti keeles
Siim Sõber

Andis seda tükki ikka oodata. Kui ma asumi esimesi osi lugesin olin nii noor, et ei teadnud veel mida tähendab sõna "triloogia". "Asumi ja impeeriumi" tagakaanele aga oli just märgitud, et triloogiaga tegu. Sai siis asi välja uuritud ja sest peale polnud mul enam aastaid rahu - ootasin muudkui 3. osa.

Ja kui see lõpuks tuli ja häppi end kätte jõudis olin mina hoobilt kaheksandas taevas.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

See "viis", mis ma nüüd annan, on Asimovi "viis". Mõni teine autor oleks selle eest "nelja" saanud. Kummati meeldis "Teine Asum" enam, kui eelmine osa. Juurde tuli rohkem avarust ja fantaasialendu, lahtised otsad hakkasid kokku sobituma ning tegid seda üpris kummalisel moel. Aga teise Asumi asukoha arvasin ma poole peal ära! Liialt palju kriminulle vist loetud.Ja veel tundub mulle, et selles raamatus on Asimovit ennast rohkem, kui mõnes teises.
Teksti loeti eesti keeles
Dragofor

See romaan ei ole kindlasti Asumi klassikalise triloogia tippsaavutus, sest igal juhul jääb täpselt selline tunne, et autor on asjaga veidi üle pingutanud ega oska lõpuga midagi peale hakata. Siin-seal hakkab silma lausa üleloomulikult lollakaid loogikavigu. No kuidas võib selline mees ja selline ulmekirjanik neid teha? Põnevus on jäänud teisejärguliseks, see tähendab, et seda ei ole. Eelmistele osadele omane intellektuaalsus on kadunud, Asimov on kirjutanud sellise arvestusega, et mida huvitavam, seda parem. Ei olnud huvitavam. Parem ka ei olnud.
Teksti loeti eesti keeles
Taivo Rist

Mulle oli juba "Asumit" lugedes selge, et on see Tähe Tipp kus ta on, aga Trantorile lihtsalt peab keegi jääma.

Ma ei tea, mis on sensavunda, aga midagi, millele ma nime panna ei oska, on kaduma läinud ega võimalda raamatut nautida. Läbi sai ta muidugi loetud.
Teksti loeti eesti keeles
Kalevipoeg

Lugesin algul inglise keeles. Hiljem tuli ta ka eesti keelde. Lugesin siis sedasi ka läbi. Lootsin, et läheb paremaks. Ei läinud. Neli ja miinusega.

Mis siin oluline on? Oluline on see, et yha enam aj enam hakkavad rolli mängima yksikisikud. Muul hävitatakse nende abil, kriis kaotatakse nende abil. Vabandust, aga esimesed kaks osa meeldisid just tänu sellele fatalismipisikule - et rabeled, mis sa rabeled, aga miskit niikuinii ei muutu, universum ju nii suur ja lai. Nyyd siis muutub. Muula kammitsemine oli veel ilus ja huvitav, sest yksikisikust saab ikka yksikisiku abil lahti, aga edasi... edasi on Asum juba mandunud.

Muidugi on siin ka yks väga hea mõte - nimelt Kalganlaste käitumine. Jälle on see planeet areenil esiplaanil koos Siwennaga, mis olid ilmselt Seldoni lemmikplaneedid. Kalganlaste vaprus ja uskmatus surnud käesse on lihtsalt sympaatsed. kahju ainult, et nad kaotasid...Aga halvasti Asimov siiski ei kirjuta...
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Tarts

Peale kahe esimese "Asumi" lugemist ei saanud ma muidugi kuidagist ilma kolmandata. Kui ma 6ieti mäletan, lasin selle vist endale j6uludeks kinkida. Ega ma ei kahetse. Samas suurt ja ylevoolavat r66mu selle yle kah ei tunne. K6iksepealt on tegelt t6lge pehmelt öeldes sitake ja teiseks meeldis mulle I asum tunduvalt rohkem, kui Psi-v6imetega II asumi rahvas. Nohjah, eks tehnokraadid olid ehk rohkem inimest moodi, kui II asumi vennikesed. Sellegipoolest: alla viie ei pane masellelegi mitte.
Teksti loeti vene keeles
Pioneer

Mulle ei meeldinud Teise Asumi juures üks asi - see, et peategelaseks oli pisike tüdrukutirts. Kogu raamatu maailm oli projitseeritud läbi tema silmade ja seetõttu tundus lapsikuna. Minu arvates on ulme piisavalt tõsine asi, et temaga mitte liialt palju eksperimenteerida. Sisuga küll, aga mitte vormiga. Samas on ikkagi tegemist Asumiga.
Teksti loeti eesti keeles
Aivar Yorick

Neli. Nii hindan kõgu "Asumi" seeriat. Kuigi "Asum II-s" kohtas uut (värsket, aga mitte ilmtingimata paremat) lähenemisviisi.
Teksti loeti eesti keeles
Jaanus Arumaa

Asumi sarjast on kõik teosed väärt lugemist. Sellel soovitusel puudub ratsionaalne argumentatisoon, kuna mind isiklikult Asimovi stiil lihtsalt ei haara kaasa sedavõrd, kui nii mõnigi ebaloogiline ja lapsik seiklusulme. Aga mingil seletamatul põhjusel jäävad tema teostest alati väga head mälestused ja esimesel võimalusel võtan käsile järgmise.
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Eespool kirja pandud arvustustest peegeldab minu arvamust kõige paremini Indrek Hargla oma - ka mulle meeldis "Teine Asum" samadel põhjustel rohkem, kui "Asum ja Impeerium". Eelmise osa juures häiris just see üksikisiku mängutoomine, kuid nüüd oskas Asimov kõik jälle paika loksutada, põhjendades küllaltki veenvalt Muula alistamise ning taastades lõpuks Esimese Asumi (olgugi, et näilise) ülemvõimu.

Loomulikult oli teoses ka küsitavusi. Kasvõi seesama Muula mänglev alistamine - miks keegi ta lähikondsetest ometi ei küsinud või temas ei kahelnud, miks ta Teise Asumi otsimise nii järsku lõpetas?

Siiski polnud mõned loogikavead nii suured, et minu hinnet mõjutada. Pigem mõjutas seda jällegi loo lõpp ja seda positiivses suunas. Raamatu viimasel paarikümnel leheküljel arenesid sündmused vägagi pööraselt - Teise Asumi asukohta pakuti ja lükati ümber sama elegantselt nagu püstitaks keegi kaardimajakest, et see siis jälle uppi puhuda. Ning kui lõpuks selgus, kes oli Esimene Rääkija, paigutusid viimasedki mosaiigitükid oma kohtadele.
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Sepp

Asumi "klassikalise" triloogia kolmas ja kõige nõrgem osa. Maagia on kuhugi ära kadunud, jääb mulje nagu oleks Asimov selle suht vägisi välja punnitanud. Ühtlasi annab see raamat ka hea maigu, mis veel tulema hakkab. Kui keegi kavatseb Asumi - sarja lugema hakata, siis siinkohal soe soovitus: piirdugegi selle triloogiaga, eel-ja järellugudesse pole üldse mõtet süvenedagi.

Eestlasest lugejale annab ühe peategelase nimi Munn mõnusalt nilbe varjundi sellele romaanile.
Teksti loeti eesti keeles
Tarmo Õuemaa

Mina ka mõtlesin, et kolmandas osas on midagi kaduma läinud, sest kui ma seda esimest korda lugesin, olin igatahes pettunud. Nüüd lugesin üle, seadmata kõrgeid ootusi, ja oli tegelikult täitsa mõnus lugemine. Äkki oli asi lihtsalt selles, et kümne aastaga, mis teise ja selle osa eesti keeles ilmumise vahele oli jäänud, olin ma ise suureks kasvanud ja natuke nõudlikumaks muutunud.

Sisust väga detailselt rääkida ei saa, et mitte paljastada, kes on Teiselt Asumilt või kes kelle mõju all. Nii palju võib öelda, et algab kahe anonüümse Teise Asumi esindaja nõupidamisega, kus pealikum tüüp selgitab nooremale, miks Muula võitmisest ei olnud piisav, et Seldoni plaan jälle tööle hakkaks. Põhiliselt seepärast, et tänu Muulale saavad Esimese Asumi jõmmid varem või hiljem aru, et Teise Asumi omadel võivad olla samasugused võimed, nad võivad Teist Asumit kartma hakata, või õigupoolest piisab juba sellest, et Teise Asumi olemasolule mõeldakse, et plaan nässu keerata.

Tõepoolest, Esimese Asumi kõvemad ajud mõtlevad Teisele Asumile ja otsustavad seda otsima hakata. Vana Munn saadetakse Muula lossi arhiividesse tuhnima, temaga aga hiilib kaasa terane tütarlaps, eelmise osa kangelanna lapselaps.
Teksti loeti eesti keeles
Tormi Ariva

Võibolla on triloogia kolmas osa pisut nõrgem, kui esimesed kaks, aga see ei muuda tõika, et nad kõik on minu jaoks meistritööd. Raamat on täis ootamatuid pöördeid ja mõttekäike. Tegemist on väärilise järjega eelmistele raamatutele.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Olev Toom

Miinusega viis; miinus peamiselt selle psii-värgiga liialdamise eest. Nigu söör Arthur vanast peast.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
x
Targo Tennisberg
24.11.1978
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Targo Tennisberg

PUNK ON LAHE. Way etem vähemasti, kui klassikute pealt mahaviksitud tüütused, mis Marduses/Algernonis enamikku ruumist täidavad.
Btw, ma olen ka Jyrkaga 100% nõus, et ilgelt loll raamat. Peaaegu et kõige lollim raamat, mida ma üldse kunagi lugenud olen. Aga mis siis, kas teate.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Shucks, tuleb välja, et ma polegi ühele Heinleini romaanile veel viite pannud. See viga saab kohe parandatud ja olgu öeldud, et see raamat tõstis ka minu üldise keskmise hinnangu Heinleinile viie punkti peale. Nii positiivse hinnangu saab raamat eelkõige seal väljendatud ideede ja suhtumise pärast, kui asjale puhtkirjanduslikult läheneda, siis võib mitmesuguste asjade kallal norida, vahepeal laguneb sisu kuidagi koost ja tükk aega ei toimu tegelikult midagi asjalikku. Kui raamatut millegi tuntumaga võrrelda, siis mina võrdleksin Bradbury `Marsi Kroonikatega`, aga peapeale pööratud kombel. Seal, kus Bradburyl on maalased Marsil, on Heinleinil marslane Maal, seal, kus Bradbury on tõsine ja pessimistlik, on Heinlein ülemeelik ja lausa purskab laias kaares optimistlikku usku, et maailmast võib kõigist tema hädadest hoolimata veel asja saada. Üldises olustikus võib aga palju mitmesuguseid paralleele leida.
Teose sisu tutvustada oleks raske, nagu Heinleinil tihti kombeks, leiab ka siin aset suur hulk niisama sebimist ja midagi väga konkreetset ja heroilist otseselt toime ei panda. Aga see polegi tähtis, nende laialipuistatud detailide kaudu jõuab jutu mõte lugejale pareminigi kohale. Ühesõnaga - tegu filosoofilises mõttes kole hea raamatuga, mis ütlemata mõnusa feelingu tekitab.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Kole hea jutt tõesti, olin ise vist ca 11-12 aastat vana, kui seda lugesin, ja käisin pärast kõigile ühe teatud punase plastmassi huvitavatest omadustest seletamas ;-) Igal juhul tasub juba üksnes selle jutu pärast raamatukokku minna.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

On maailm ja inimesed selle sees. Ja äkki hakkab nende inimestega midagi Juhtuma. Midagi enneolematut ja senitundmatult kohutavat. Miks ja kuidas, seda ei tea keegi. Asja asub uurima kindral Alessander Buðmeister (tegelaste nimed selles raamatus on omaette pärl) - karmim mees, kui kõik tavapäraste ulmekate "Eriosakondlased" kokku, elav legend, kes hommikuti tööle sõites möödaminnes kakskümmend kurjategijat vaikseks teeb, Riigilt Eriti Ohtlike Kuritegude lahendamiseks peaaegu piiramatuid volitusi ja võimalusi omab, kõike oskab, kõike suudab ja kuraditki ei karda - viimane omadus on antud juhul eriti kasuks, sest vastane on igati kuratlik ning kindralist mitte vähem võimekas. Mis siis saab? Kas inimkonnal on lootust? Jah ja ei, kõik jääb suhteliseks, kõigel on hind ja kõik jõuab kunagi samasse punkti tagasi. Geniaalne raamat minu meelest - mul endal assotsieerus ta mõnevõrra "Meistri ja Margaritaga" ja ei jäänud viimasele (kuigi ma ka seda ülimalt kõrgelt hindan) üldse mitte oluliselt alla! Tuleb küll tõdeda, et vahepeal kipub tase veidi ära vajuma, aga üldmulje jääb endiselt muljetavaldavaks. Teos pole päriselt see, mida tavaliselt ulme alla liigitataks - autor ise ütleb selle kohta kaanel "Ohuromaan", aga on minu arvamuse kohaselt peajagu üle keskmisest Eesti ulmest. Soovitaksin mõtlevatele/mõtisklevatele ja kunsti juures vormi nautivatele inimestele.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Mõnus raamat vihmasel ajal lugemiseks, aga ei midagi väga meeldejäävat. Pool raamatut on täis 70. ja 2000. aasta olukirjeldusi, mis ehk omal ajal huvitavad oleksid olnud, aga praegu lugesin ma neid kohti küll diagonaalis. Otsest dünaamilist tegevustikku, kus ka midagi toimub, ei ole rohkem kui ntx Bootstrapsis, romaani kohta natuke vähevõitu. Insenerluse kohta käivad mõtted on tõesti muu sarnasega võrreldes suht asjalikud, nagu Andri juba mainis, kui välja jätta see ulmekirjanike veider arusaam, nagu peaks antigravitatsiooni leiutamine üks imelihtne asi olema, ja see, kuidas peategelane tänapäeva tehisintellektitehnika ees seisvaid fundamentaalseid probleeme nagu muuseas lahendas. Aga vähemasti oli 2000. aasta restoranilõuna hind õigesti ennustatud :-)
Teksti loeti inglise keeles
Targo Tennisberg

Ei mäleta minagi sellest raamatust suurt midagi peale mingi rõhuva lootusetusetunde, pideva madistamise ja äärmiselt puusse pandud ühiskonnakorraldusliku nägemuse. Sorry, aga eesti rahvas ei hakka selliseid tempe isegi alternatiivajaloos tegema. Kui see raamat oleks tõesti puhta fantastilise alternatiivajaloona kirjutatud, siis paneks isegi parema hinde, aga millegipärast oli raamatut lugedes kogu aeg tunne, et autor võtab seda asja kole tõsiselt.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

"Fall of Hyperion" on julmkarm raamat. Siin ei tunta halastust kellegi vastu, olgu tegemist inimese, jumala või tehisintellektiga. Sisust on raske rääkida, raamatul pole mingit konkreetset lineaarset ülesehitust, selle asemel vaadeldakse üksikuid pildikesi paralleelselt toimuvatest sündmustest. Aga millistest sündmustest see-eest!"Fall" sisaldab eneses üht kõige rikkalikumat kogumit ulmelisi detaile, see, mis kunagi seitsme palveränduri retkest alguse sai, areneb lõpuks grandioosseks madinaks, kus inimesed, masinad ja mitut laadi pooljumalikud olevused, kellele ei oskagi mingit nime anda, surevad ja ärkavad taas ellu, sooritavad peadpööritavaid hüppeid läbi aja ja ruumi ning klohmivad üksteist kõigega alates rusikatest ja sõimusõnadest kuni kurjemat sorti tuumapommide ja TechnoCore imevidinateni. Saabumata ei jää ka Universumi lõpp sellisena nagu me seda seni tunneme ja melodramaatiline läbu raamatu lõpus, kus ellujäänud teineteisel kätt suruvad ja ohkavad, et hää, et niigi läks. Aga kõik see on hirmus hästi kirja pandud ja eelkõige haarav, äärmiselt raske oli raamatut hetkekski käest panna.
Üldiseks subjektiivseks kommentaariks nii palju, et minul isiklikult oli TechnoCore`st kahju ja hoolimata kõigest koledast, mida nad korda saatsid, polnud seal midagi oluliselt hullemat, mida inimesed ise näiteks ahvidega ei teeks. Ja Ummon (miski tehisintellektide pealik) oli way sümpaatsem kui kõik need muud tüübid seal.
Aga kõigile, kellele "Hyperion" meeldis, soovitan raamatut kuumalt, asi ei lähe sugugi lahjemaks.
PS Vastuseks kriitikale minu tehisintellektimeelsuse kohta nii palju, et kui läheneda asjale natuke abstraktsemalt, mitte inimese, vaid mõistusliku olendi seisukohalt, siis kaotab idee sellest, kas ja kuidas inimene oma teed täpsemalt käima peab, suures osas mõtte. Ja see massimõrva idee (vt. järgmist arvustust) paistab ka hoopis teises valguses.
Teksti loeti inglise keeles
Targo Tennisberg

Card vajub "Xenocide`is" umbes samasse rappa nagu Herbert "Düüni" järgede puhul - suur hulk tegelasi ja paiku, vägevad kulissid, aga mida pole, see on huvitav tegevus. Toimuvast: Ender ja kõik `Speaker of the Deadist` tuttavad tegelased elavad rahulikult Lusitanial kui suur ja hirmus Starways Congress (mingi valitsus sisuliselt) on laevastiku teele saatnud, et mainitud planeeti olematusesse saata. Veel elavad Lusitanial pequeninod ehk põssad (hea nimi, Andri! :-) ), putuktegelased ja intelligentne viirus nimega Descolada. Kusagil arvutivõrgustikus pesitseb olevus, keda tuntakse Jane`i nime all, Enderi hea sõber. Ja mingil teisel planeedil elavad Congressi poolt geneetiliselt muudetud tegelased, kes on ühelt poolt väga andekad, aga teisalt Congressi psüühilise kontrolli all. Kui Jane siis paha valitsuse kontakti laevastikuga ära kaotab, peavad nood uurima, mis värk on.
Ühesõnaga külluses igasuguseid asju, mida ühes ulmekas vaja võiks minna ja ohtralt võimalusi mitmesugusteks huvitavateks süzheedeks. Aga selle asemel, et head ja huvitavat ulmet kirjutada, keskendub Card tegelaste idiootlikele, väiklastele ja igavatele perekonnatülidele, tõsiselt vihastamapanev.
Kõige jaburam on siiski see, kuidas raamatu peamine intriig lõpuks lahendatakse. Teatavasti ähvardatakse Lusitaniat õhkulaskmisega, lisaks on osad põssad fanatistlikult meelestatud ja tahavad inimkonnale Descolada abil ära teha, ja veel plaanivad pahad tegelased Jane`i arvutitest ära kustutada. Lusitanial, kus inimeste koloonia on nii tilluke, et isegi kõik veoautod on arvel, ei kaotata aga pead, kärmesti leitakse, et ainus, mis päästaks, on kiire mikrobioloogiline läbimurre, mis võimaldaks Descoladast jagu saada, ning oleks ka hea, kui keegi selle nipi välja mõtleks, kuidas valgusest kiiremini lennata. Aega on selle kõige jaoks umbes paar kuud. Antaksegi siis ühele tüübile üks ülesanne ja teisele teine ning ennäe, lendavadki laevad valgusest kiiremini. Mul poleks midagi selle vastu, kui Harrison oma rotiraamatutes midagi sellist korraldaks, aga Enderi sarjas, kus kõik muu nii surmtõsine on, jättis see küll ülimalt haige mulje. Raamatu lõpus juhtub muidu veel igasuguseid imelikke jurasid, aga neid lugegu juba need vaprad inimesed ise, kes selle raamatu kallale julgevad asuda.
Et miks hinne kolm, aga mitte madalam? Osad asjad selle suure ja vägeva settingu juures mulle täitsa meeldisid, kui neid poleks olnud, siis oleks raamat täitsa pooleli jäänud.
Teksti loeti inglise keeles
Targo Tennisberg

Harva tuleb ette seda, et mõne väga hea raamatu järg oleks endiselt väga hea, ikka esineb kvaliteedilangust ja seebistumist. Antud juhul on Card toonud targu sisse esimese raamatuga võrreldes hoopis uued ideed ja need ka hiilgavalt välja mänginud, nii et selle sarja esimesed raamatud on minu jaoks nüüd sama kõrgelt hinnatavad kui kunagised absoluutsed lemmikud "Asum" ning "Asum ja impeerium". Natuke võiks viriseda selle kallal, et tegelased käituvad vahel kuidagi naiivselt ja ebaloogiliselt nende üldist ülikõrget intellektuaalsust arvestades, samuti hakkab veidi häirima see peategelase märterlus. Ja muidugi hulk asju, mida isand Kristjan Sander bioloogilisteks mõttetusteks nimetaks :-) Aga üldiselt on raamatu ideed geniaalsed ja sündmustik põnev. Lisaks on väga nauditavad selle raamatu dialoogid, eriti need, kus Ender muu rahvaga maailma asjadest räägib. Milady arvustusest (ülalpool) ei saa ma hästi aru, küllap ta luges mõnda muud raamatut, igatahes mingit "jutlustamist" mina siit ei leidnud, pigem on just näha, et on võimalik ka ilma lõputu jahumiseta igasuguseid tarku asju ära öelda.
Ja Surnute eest Kõneleja on üks geniaalsemaid asju minu seniloetud raamatute hulgas. Millegipärast assotsieerub ta mul kogu aeg Hyperioni Veristajaga, kuigi nad vist tegelikult üsna erinevad välja näevad :-)
Teksti loeti inglise keeles
Targo Tennisberg

Tundub, et Clarke`il pole siin enam nii palju öelda kui 2001-s, siiski aitab raamat täiesti lugeda. Sisust suurt kirjutada ei ole, minnakse, jännatakse, lõpuks saadakse tagasi. Vahepealse ruumi täidavad julesvernelikud tehnilised kirjeldused (tundub tõesti, et Clarke`i jaoks on Von Neumanni masin sama, mis elektrimootor oli Verne`ile) sellest, kuidas kunagine David Bowman Maa peal endale vajalikku infot leiab ja mis põhimõttel kari musti monoliite Jupiteri põlema panevad. Mulle isiklikult sellised kirjeldused täitsa meeldivad, aga mõnele oleksid nad ehk igavad, soovitama seega ei hakka.
Teksti loeti inglise keeles
Targo Tennisberg

"Ender`s Game" on vihane raamat. Kõigel on konkreetne taust ja ratsionaalne eesmärk, isegi peategelase põdemised on mõistusliku iseloomuga. Eriti huvitav on raamatus selle koha pealt jälgida nn. vaenlasekontseptsiooni arendamist. Öeldakse, et kui on vaenlane, siis tuleb talle virutada nii kõvasti, et ta su igaveseks rahule jätab, kõik muud kaalutlused on kõrvalised. Ja lüüaksegi siis vaenlast - algul teisel kuueaastasel kiusajal hambad kurku, lõpus massihävitusrelvaga putukate koduplaneet puruks. Karmilt ja ratsionaalselt. Aga samas ei ole üldine filosoofia selle praktilisuse taha ära kadunud, raamatul on tõsised sõnumid edasi anda.Tõeliselt mõtlemapanev värk.
Üldiselt on Cardil selles raamatus igasugused detailid väga hästi välja tulnud, isegi kui peamine liin täiesti tähelepanuta jätta, on iga väike osa (kõik need erinevad mängud, Enderi võitlused, kogu see temaga manipuleerimise tehnika) ikkagi geniaalselt teostatud ja eraldi võetuna viievääriline.
Kui norida, siis vast selle lastevärgi kallal - minu meelest pole sugugi korrektne eeldada, et intellektuaalsed geeniused kohe ka sotsiaalselt nii täiskasvanulikud võiksid olla. Selles mõttes oleks peategelane vabalt võinud seitsme asemel ka seitseteist olla, niikuinii see vanus tegelikult kusagilt välja ei paistnud. Eelkirjutajad on siin ette heitnud selle maapealse liini naiivsust, aga kui me eeldame, et kaheksa-aastane võib nii täiskasvanulikult oma väge drillida, siis võivad kymne- ja kaheteistaastane ka vabalt oma kirjutistega maailma hullutada. Samuti saadakse vaenlasest lõpus jagu mingi imelikult lihtsa akrobaaditrikiga, mis kogu muu detailirohkuse kõrval kunstliku mulje jätab (aga see on ulmekatel tihti üldine viga, et peamisel vaenlasel on alati võimalik mingi labaselt nõrk koht leida ja sinna kasvõi mingi viirus sokutada). Ka ei saa Ender hoolimata oma geniaalsusest ise üldse aru, mis värk on, kuigi lugeja lahendust juba ammu aimab. Aga need on iluvead ja loetavust ei kahanda. Kokkuvõttes on tegemist ikkagi kuuepunktiraamatuga, soovitan eelkõige "Starship Troopersi" sõpradele.
Teksti loeti inglise keeles
Targo Tennisberg

Eelkirjutajad kurdavad, et see raamat on igati kole ja lootusetu ja sünge ja pessimistlik ja mida kõike veel... Mina isiklikult leian, et selline lõpptulemus oleks parim, mis inimkonnast kunagi saada võiks üldse (mitte et mul midagi inimkonna vastu oleks, aga kui üldse kusagile areneda, siis pigem sellises suunas). Kõige loogilisem ka tegelikult, iseasi, kas see just sellisel kujul peab toimuma. Igatahes on ACC seda liini väga ilusasti käsitlenud, au ja kiitus talle. Too kõiketeadva ja kõikjaloleva Mõistuse idee on talle üldse südamelähedane, "Odüsseias" on see üks olulistest teemadest, millele tähelepanu pööratakse, samuti semmivad selliste asjadega "Rama Revealed" ning "The City and The Stars". "Childhoodis" on see siiski vist kõige paremini õnnestunud - üdini fantastiline süzhee, mis samas üpris realistlikuna mõjub - selleks peab oskusi olema.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Eelnevad nelja ja viie vahel kõikujad on raamatule nelja pannud, ma panen siis tasakaalustamise mõttes viie :-)
Muidu - millegipärast vaatlevad kõik seda teost koos filmiga - mulle isiklikult tundub, et raamat on etem ja täiesti väärt iseseisvat esiletõstmist. Film aga oli lihtsalt kole igav, seda isegi tema vanust arvestades.
Kolmas asi, mille osas eelkirjutajad kõikunud on, paistab olevat hinnang sellele insenerlikule ja lõpus esinevale poolmüstilisele (määratlust "filosoofiline" see minu meelest ei vääri) osale. Mulle jättis see lõpp kuidagi kahtlase ja muu tekstiga mitte kõige paremini haakuva mulje, aga raamatu koguväärtust see õnneks ei vähenda.
PS "Rama" on parem. Sorry, Jyrka.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Eelkirjutajad on raamatule ette heitnud asjaolu, et seal ulmet ei ole. Selle mõiste konkreetses tähenduses ehk tõesti ei ole, aga mõnusaid ulmelisi IDEID on seal minu meelest rohkem kui mõne "päris" ulmekirjaniku viies teoses kokku. Lisaks veel Vonneguti tõeliselt suurepärane oskus asju omamoodi (ja sealjuures huvitavalt) esitada, raske on ükskõikseks jääda.Minu vaatevinklist nähtuna on selles raamatus ühendatud nii ulme kui ka "tavakirjanduse" häid omadusi, alla viie küll panna ei saa.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Mul on vist teiste BAASlastega võrreldes mõned kruvid puudu, aga see 5.0 keskmise hindena ei pea ka mitte püsima jääma. Kuidagi valede asjadega seotud sentimentaalsus ja kaheldava väärtusega sõnum on selles jutus. Koerad hauguvad, aga karavan läheb edasi.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Üks eelkirjutanu on öelnud, et Simaki kirjutised on kõik nagu ühe vitsaga löödud, minu meelest on see üks väärt vits olnud, sest ma ise küll temast ära tüdineda pole suutnud. Simak kirjutab juba kord sellisel viisil, mis mind asjade käigule kaasa paneb elama, antud jutt ainult kinnitab seda veelkord.
Teksti loeti eesti keeles