Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Norman Spinrad ·

The Iron Dream

(romaan aastast 1972)

eesti keeles: «Terasunelm»
Saue «Skarabeus» 1998

Tekst leidub kogumikes:
  • Skarabeus
Hinne
Hindajaid
13
11
2
2
1
Keskmine hinne
4.138
Arvustused (29)
Arvi Nikkarev

Romaan romaanis.Pärast 1.Maailmasõda emigreerub Hitler USA-sse.Kui inglise keel selge,hakkab kirjutama ulmet.Sureb 1953 ja saab posthuumselt Hugo-auhinna "Lord of Swastika" eest.ID koosnebki ülalmainitud Hitleri romaanist ja 11 leheküljelisest järelsõnast. "Lord of Swastika" tegevus toimub tuhandeid aastaid pärast Viimast Sõda. Peategelase Feric Jaggari juhtimisel hakkavad tõupuhtad aarialased puhastama inimkonda idas elavatest mutantidest. "Lord of Swastika" sisaldab germanisme ja märgatavalt “Mein Kampfi”ideoloogiat, fraase. Lõpuks mutantide hordid hävitatakse täielikult.

ID parodeerib fantasy-zanri ja on satiiriliselt rassismivastane.Teos on keelatud Saksamaal ja tast ei ole peaaegu uusväljaandeid,mistõttu eriti haruldane. Kui Internetis peale satute,ostke! Ilmselge klassika.

NB! 6.11.2012. Soomes avaldati Terasunelm 2008. aastal (originaal 1972. aastal). Ajakirjas PORTTI 2/08 ilmus arvustus raamatust. Toon ära selle alguse ja lõpu.

Ülaltoodud ilmumisandmetes on viga. Terasunelma algteos on The Lord of Swastika ehk Haakristi isand ning avaldamisaasta 1954 (mitte 1972). Ka kirjanik on vale. Teose autor on nimelt Adolf Hitler (1889-1953) ning teos võitis 1955. aastal Hugo-auhinna parima 1954. aastal avaldatud ulmeromaanina. See kõik selgub romaani 1959. aastal ilmunud teise trüki järelsõnast, mida ka siin soomekeelses tõlkes võib lugeda.

Täiendavat lugemist:
Adolf Hitler: Minu võitlus (WSOY 1942, originaal Mein Kampf 1925-26 kahes osas).
Norman Spinrad: A Prince from Another Land (teoses Fantastic Lives, 1981).
Norman Spinrad: Introduction – Hitler Victorious (teoses Hitler Victorious, 1986).

Juhani Hinkkanen
Teksti loeti inglise keeles
Avo Nappo

Sattusin peale, ostsin, lugesin. Abiks! Aitähh soovitamast. Kui midagi ette heita, siis kohati läks asi _pisut_ monotoonseks kätte. Viis sellest hoolimata.
Teksti loeti inglise keeles
Targo Tennisberg

Raske on hinnata seda raamatut... Idee iseenesest - ulmekirjanikust Hitler - on muidugi kuut punkti väärt, aga ainult selle idee nimel oli küll natuke väsitav terve raamat läbi lugeda. Kahesajal leheküljel ainult lõpmatuid kirjeldusi sellest, kuidas targad, head ja ilusad Tõelised Inimesed tulistavad, raiuvad, põletavad ja sõidavad mootorratastega üle pahade ja eemaletõukavate mutantide hordidest, ise sellest meeletut kaifi saades - pehmelt öeldes ilge jutt, mis sellest, et satiir. Isegi mainit ideed arvestades oleks võinud natuke millestki muust ka kirjutada.
Kokkuvõttes siis - idee eest kuus, jutu eest üks ja järelsõna eest neli, kokku neli miinus.
Teksti loeti eesti keeles
Jako Bergson

Idee ju huvitav. Raamat ise oeh kui mustvalge. Pikapeale hakkad tajume, et see on niiiii mustvalge, et pole enam tõsine, pigem Tarzanilugude paroodia. Küll ma lugedes mõtlesin, milleks see vajalik on, kus tuleb puänt. Poole peal taipasin, et just selline võiski tõesti olla Hitleri mõttemaailm - ei saa teha selliseid tegusid olemata oma jumalikus õiguses neid teha absoluutselt veendunud. Iseenesest jääb kangelasest täiesti positiivne mulje, kui vaid õigeid eeldusi kasutada. Parim osa oligi vist "järelsõna", siin tekkis assotsiatsioon "Valguse Isandaga", samuti äsjaloetud "M-päevaga", mis samuti asjalikult tõestab et Hitler enesetapjaliku rünnaku tegi sundseisus. Järelsõna, mis üritab tõestada, et sellised massipsühoosid on tegelikult võimatud, kaotab veidi just sellise Suure Juhi järgi õhates. Aga Hitleri "romaan" poleks küll ühtegi auhinda saanud, vähemalt mitte ulmefännidelt, kui siis külma sõja ja SNL-i vastastelt.
Teksti loeti eesti keeles
Maniakkide Tänav

Alguses ei jaganud kuidagi ära miks kaks pealkirja ja kirjanikku. Tuleb oma lollust ja lihtsameelsust tunnistada ja arvasingi,et Adolfi nimekaim on olemas old. Raamat ise tekitas sellise tunde, nagu siis kui sattusin Tartus kogemata mingile skinheadide kontserdile. Minu arvamus - TÕELISELT HAIGE RAAMAT. Silmaringi avardamiseks võiks siiski läbi lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Espenberg

Njamh. Sai ka see siis läbi loetud. Kirjanduslikku väärtust sellel raamatul küll ei ole. Halb on lugeda, kui üks ja seesama sõna pidevalt kordub. Mõned sellised sõnad olid urineerima, hammustama, lööma, peksma, protoplasma jne. Väga rõve. Samas mõtted olid üpris head: kirjanikust Hitler (tema mõttemaailm on minu arvates suurepäraselt ära tabatud), tuumasõja tagajärjel tekkinud inimvärdjad ja mõjutajad jne. See Hitleri kontseptsioon Tõelistest Inimestest (üliinimesed ehk üle kahe meetri pikkused, siniste jäiste silmadega, blondid SS-lased) oli ikka päris ilge. Feric Jaggari puhul on see täiuslikult ära kasutatud. Juurde on lisatud igasugune fashistlik atribuutika (Heil Jaggar, koonduslaagrid, "halastustapmine", haakrist jne. jne.), mis lugemise üpris ilgeks tegi. Pole see fashism midagi nii head ja helget. Tegelikult oli lugeda päris huvitav. Tundsin ennast täisväärtusliku SS-lasena, oi kui lahe oleks mootorrattaga üle nilbete mutantide sõita, neid nuiaga peksta, neile kuulipildujaga tina anda. Üldiselt oli raamat väga-väga haiglane. "Nelja" saab ta peaasjalikult ideede eest. Mingit muud väärtust sellel küll ei ole. NB! Minu viimane lause ei anna märku sellest, et ma raamatu mõttest aru ei saanud. Asi on selles, et siis kui Hitler oleks selle raamatu ise kirjutanud, ei omaks see erilist tähtsust maailmakirjanduses. Loomulikult ei vaidle keegi selle vastu, et Norman Spinrad on tabanud väga hästi Hitleri mõttemaailma. Spinradi poolt on see tõeline meistriteos. "Nelja" panin selle eest, et minu meelest oli ta hea, aga mitte väga hea.
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Väga hea raamat. Raamat, mis näib tekitavat inimestes vastuokslikke hinnanguid, kuid ikkagi väga hea. Ei teagi ühtegi teist raamatut, mis nii hästi suudaks simuleerida totalitaristlikku mõttemaailma. Ja tabatud oli seda maailma pisiasjadeni. Eriti liigutavad olid kohad, kus võitluskaaslased teineteist muheldes vaatavad ja üksteist sõnadeta mõistavad. Norman Spinrad ei ole ise ometi ju totalitaarses ühiskonnas elanud, kuidas ta ometi selle olemuse "inimliku poole" nii täpselt ära on tabanud, seejuures irooniast kübetki kaotamata? Olete lugenud stalinismi klassikuid (?), seltsimehelikkuse õhkkond on täpselt sama. Krooniks oli kahtlemata veel järelsõna. Ka tõlke üle ei saa kurta. Need sõnade kordamised ja muud vead, mis paljusid lugejaid näivad vaevavat on selle jutu kohustuslikud osad. Proovige ikka mõista ka, mida loete, olemuslikult mõista. Kahtlemata on õigus ka neil, kes raamatut haigeks nimetavad. Kuid, kuidas saanuks selline raamat üldse teistsugune olla. Kirjutaja ju oligi haige. Ja kuidas mõista haigust, ilma nö haigusesse sisenemata, seda läbi elamata, nimelt selle võimaluse Spinrad aga annab. See, et teost Ameerikaski on kõrgelt hinnatud, paneb mind igatahes Üle Lombi elavaist ulmefännist jupp maad paremini arvama, nii lihtne on ju jutu põhiideest mööda lugeda ja selle autorit karvustama hakata. Veel on võimalik lasta fantaasial vabalt lennata, eksperimenteerida ja leida küllaldasel arvul kodanikke, kes Sinust isegi aru saavad. Üllatav.
Teksti loeti eesti keeles
Chris

See on üks väga, väga haige raamat. Ei oska rohkem kohe midagi öeldagi. Eelkõige on mul kahju sellest osast laupäevasest päevast, mis mul kulus selle lugemiseks. Muidugi kõlakad räägisid kui millesthi "Väga Heast", mis oli ka põhjuseks, miks ma seda üldse lugema hakkasin ning mis seal salata: algus tundus paljutõotav, kuid mida edasi seda kiiremini hakkas hinnang langema. Mõttelisest viiest sai üsna kiiresti mõtteline kolm, mis tänaseks on langenud üsna konkreetse kahe peale. Põhjuseid on palju. Esiteks, korralik idee on ära lörtsitud. Jutt on üsna fantaasiavaeselt kirja pandud, sama jutt ja sisu kordu pidevalt, kõige rohkem ärritas võitlusstseenide kirjeldus. No kaua sa ikka loed, kuidas "... omadega segamini vaenlased üksteist klohmisid ja röhkisid..." Lisaks südant pahaks ajav paatos, mis oli küll taotuslik, aga sellest hoolimata veider. Kuskilt lugesin, et autor oli kõvasti vaeva näinud, et valada jutt sellisesse vormi nagu ta praegu on - minu poolest oleks selle võinud jätta tegemata, 200 lk kahtlase väärtusega sisu, no ma ei tea. Kõige lõppu jäi mul kummitama üks küsimus. Kuigi tervel mõistusel ja loogikal pole sedalaadi teoste juures asja, tahaks siiski näha tegelast, kes suudab vähemalt liitrise mootoriga chopperil mööda põldu kimada, vehkida mingi nuia ja püstolkuulipildujaga ja veel nii et ta seejuures surma ei saa, vähe sellest,isegi ei kuku. Ma pole küll Spinradi teisi teoseid lugenud kuid loodan siiralt, et neid ühendab antud raamatuga ainult autori nimi kaanel.
Teksti loeti eesti keeles
Tundmatu Arvustaja

Pean ütlema, et lähenesin sellele raamatule suure ettevaatlikusega. Üldselt on mul väga suur eelarvamus igasuguste Lääne raamatute suhtes, mille kaanel on haakrist ja kus on mainitud Hitleri nime. Enamasti on tegemist armetute paskvillidega, millel pole ei Kapral Aadu, natsionaalsotsialismi ega ka totalitarismiga peale nimetatud sõnade eneste mingit pistmist.

Nõustun nendega, kes näevad selles loos õnnestunud paroodiat, paroodiat filmi-raamatu Hitleri ja sõjafilmide kohta üleüldse. Lehvivas svastika-mantlis ja mustas nahkmundris Suur Juht, kes tsikli seljas terasnuiaga jälgi välimusega (ilaseid, limaseid, tilkuvaid) "pahasid" tümitab... Pea kohal undamas juhitavate raketidega relvastatud reaktiivlennukid ja selja taga (!!! 8-]]] )> mürisevad tankid. Aurutankid ja mutantide veetavad Zindi sõjavankrid takkapihta...(Meenub massiliselt imekauneid kaadreid näituseks (tõsi, palju hilisemal ajal tehtud) filmikestest "Delta force"... või siis "Rambo"...)

Ilmse irooniaga esitatud kirjeldused massimanifestatsioonidest ja paraadidest, mis VÕINUKSID olla maha viksitud kasvõi"Indiana Jones`ist" ... kui see film olnuks kirjutamise ajal juba tehtud, muidugi mõista. :-))

Autor irvitab ilmse mõnuga sõjajärgse Lääne massimeedia natsismikäsitluse üle. Erilise selgusega ilmneb see lõppsõnas, mis suisa NÕRETAB psühhoanalüüsi pehmekaanelise taskuväljaande "freudismist". Kuna Freudi seksuaalsuse kontseptsioonil põhinev psühho"analüüs" osutus ainukeseks vahendiks, mis ideoloogilisi realiteete silmas pidades jäi odavate rahvaväljaannete autorite käsutusse hitlerismist rääkides, siis pole raske näha õelat muiet tüütava monotoonsusega "fallosesümboolikast" udutaval suul.

Raamatut lugedes polnud mulle veel selge, millise hinde ma romaanile panen, kuid hästitehtud "raam" hävitas mu kahtlused: "viis"!
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Lahe raamat. Hitler ja ulmekirjanik... võimalikud variandid, hästi ära tabatud stiil igatahes. Too järelsõna jääb küll natuke välja tollest jutust minu meelest, kuid eks seegi ole omamoodi tore. Lugeda igaks juhuks ei soovitaks, kuna ta on ikka suhteliselt haige tükk, aga samas... miks ka mitte.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Kõik oluline eespool ära öeldud. Ette võiks teosele heita vaid seda, et ta on tüütult pikk ning lõputu ülepakkumisega langeb autor kohati rollist välja, nagu oleks tal vaja tõestada, et ta kirjutatut siiski tõsiselt ei mõtle. Mis minule silma jäi just inimeste arvamusi kuulates - peale on kasvanud põlvkond, kelle jaoks totalitarism on sama ajalooline mõiste, kui, ütleme, inkvisitsioon, ja kontekstist väljas on seda raamatut võimatu mõista ja hinnata. (Õnnelik põlvkond!) Suurepärane raamat, tõesti üks omapärasemaid, mis eesti keeles ilmunud.
Teksti loeti eesti keeles
Andri Riid

Lugemise ajendiks oli asjaolu, et raamat Stalkeri nimekirjas oli. Peab ütlema, et "Haakristi isand" on minu jaoks väga naljakas raamat. Kaua võib tõsiselt võtta plekitus univormis rassipuhaste inimsoo poegade või vastukaaluks mõttelagedate üksteist täiskusevate värdjate kirjeldusi. Samuti seda, et naisi oli romaanis näha vaid üks kord - siis kui oli vaja kellegi rikutust rõhutada. Raamisisene teos oli otsast otsani jabur sonimine, kui mõelda kasvõi sellele, kuidas SSi teadlased (!) justkui käisest kõikvõimalikke tehnikaimesid puistasid. Ja siis see Jaggar - kõiki lahendusi teadev juht, kes vahetevahel endale asetäitjate kambas südamliku naerulagina lubas. Aga sellest kõigest oli piisavalt juttu ka Homer Whipple`i järelsõnas.Teatavat huvi tekitas see, et võrdlemisi täpselt oli järgitud tegeliku Hitleri võimulepääsemise kronoloogiat - ullikeste partei, SA ja Röhmi hävitamine, võimulepääs seaduslike mehhanismide järgselt jne., nii et minus tekkis kibelus teada saada, milline on Jaggari kaugeim eesmärk ehk kuhu tahtis Adolf Hitler (reaalne) välja jõuda. Ja me nägime seda - ideaalis täidavad maakera ja miks ka mitte kogu universumi üksteisega identsed, pikad, blondid, noored mehemürakad! Sada korda naljakam kui Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas". Meeldis Domide lõhatud tuumapomm ja sellejärgne hetkeline peataolek ning segadus Heldoni leeris ning lisaks võib järelsõna ridade vahelt välja lugeda, et Hitleri kirjandusele pühendumise peamine tulemus oli punase katku tõkestamatu levik - vabaks jäävad vaid USA ning Jaapan.Ma ei julge eriti arvata, kas seda romaani tingimata maakeelde vaja oli. Oma mätta otsast tundub siiski, et Hitleri või suvalise autoritaarse rezhiimiga on siinmail piisavalt kokkupuuteid olnud, et vajalikul määral raamat siin niikuinii kedagi ei shokeeri. Hitleri romaani adressaadiks on tervet huumorit armastavad inimesed. Spinradi romaani adressaadiks pole eestlased. Ei ole ka mina. Aamen.
Teksti loeti inglise keeles
Märt Laur

Ka Hitler ise poleks seda nii hästi kirjutanud :-) Raamatu mõttemaailmaga on Spinrad igatahes kümnesse tabanud. Viie saab idee ning kaasakiskuvuse eest.. ja kõik muu on eelpool juba mitmekordselt ära öeldud (nende poolt, kes `4` või `5` panid). Mul tekkis vaid küsimus, mida hakkavad nood hordid sinisilmseid kahemeetriseid tõsikarme mehepoegi enda poolt asustatud planeetidel tegema...?
Teksti loeti eesti keeles
Margus Freudenthal

Hinne kõigub viie miinuse ja nelja plussi vahel. Panen siiski avansiks viie.Tegemist on tõepoolest väga vihase raamatuga ning veel vihasema järelsõnaga. (huvitav, kas Spinrad kirjutas mõned detailid meelega romaani sisse, et hiljem järelsõnas falloslikust atribuutikast jahuda?) Paar asja käisid ka närvidele: esiteks see, kuidas Jaggar oma Haakristi rüütlitega igal pool laamendas ja valitsusele hukku kuulutas ning too valitsus selle peale midagi ei teinud. Minu arvates oleks suht lihtne olnud kogu see paarisajaliikmeline partei pokri panna ja oleks igasuguseid jamasid vältida saanud (mõjutajate poole pealt vaadatuna). Teiseks läks see mutantide rappimine ikka üsna tüütuks kätte. Suht igav oli lugeda n korda seda, kuidas Feric vibutas Teraskomandöri ning 20 mutanti kohe kukkusid.Mingil määral vähendas raamatu võlu ka see, et olin just lõpetanud Burroughsi Barsoomi sarja kaks esimest osa. Seal seisnes tegevus samuti selles, kuidas õilsad ja füüsiliselt täiuslikud Head lasevad sadade kaupa üdini paheliste Pahade soolikaid välja. Nii et A. Hitleri sarnaseid psühhosid leidub ka mujal peale Saksamaa.
Teksti loeti eesti keeles
Sander Vahter

Perfektne raamat. Okei, tegelikult on ju tõesti tegu kahesajaleheküljeliseks venitatud anekdoodiga, nagu keegi kunagi kuskil arvas, aga minu meelest poleks ta saanud olla ei eriti lühem, ega ka eriti pikem.
Tegelikult polnud ju kirjaniku ülesanne kuigi raskete killast: ;-) kõigepealt tuli välja mõelda, mis oleks siis saanud, kui natsid oleksid ilmasõja võitnud; siis panna selle kuulsusrikka sõjakäigu tee kirja alates Hitleri kujunemisest nii, nagu seda oleks kujutanud natsipropaganda; ning lõpuks viia kogu sündmustik tuumasõjajärgsesse maailma ning käia tegelaste nimedest ja nimetustest find&replace`iga üle. ;-) Hehee, tüsedusele kalduv feldmarssal Waffing. :-)

Kindlasti pole aga sisu poolest tegu natsipropagandaga, mitte ühestki küljest. Kuigi kui sakslased ta ära on keelanud, tuleb neist ka aru saada, mõni vatipea (kardan, et tegelikult päris palju) ikka leidub, kes seda raamatut sõna-sõnalt võtaks.

Õnneks olin ma enne lõpuni jõudmist pisut BAAS-ist arvustusi piilunud. Muidu oleks, ma kardan, see lõppsõna mind endast välja viinud. Teate, mul ei ole üldiselt midagi sõna "fallos" vastu, kuid on olemas mingi piir, mitu korda ma ühes lauses teda taluda suudan. Aga Wõroka selgitus rahuldas mind täielikult, seega etteheiteid selle koha pealt ei ole. Ning kokkuvõttes tuli see lõppsõna ju ka kasuks, seletades ka neile, kes ikka veel pointi taga otsisid, ilusti ära, mis toimub.
Teksti loeti eesti keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Romaani idee ja vorm on head, ka kirjutatud on hästi, kuid lõpus muutub raamat liiga üheülbaliseks. See must-valge Tõeliste Inimeste teerulliga ülesõit kõikidest teistest muutub pikapeale tüütuks ja igavaks. Kuid see-eest järelsõna on mõnusalt haiglane :) Kokkuvõttes nõrgemapoolne "4".
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Hämmastav,et keegi selles suurepärases,heas ja mitmekihilises loos natsipropgandat näeb."Väljasirutatud käega saluteerimine,mis sageli kordub kinnisideena,on ilmselgelt falooslik zhest..."Väide,et kui Hitler poleks Saksamaa diktaatoriks saanud,oleks Nõukogude Liit varsti enamiku maailmast ära vallutanud,on muidugi totter,ent ega Spinrad polegi vist seda tõsiselt mõelnud.Tegelikult on see ju irooniline pila antikommunistlik natsismi a la "Alfons Rebane võitles tulevase NATO eest" pihta.Ja ka kerge provokatsioon lõõmavate antinatsidele.Mida ükski tark inimene muidugi tõsiselt ei võta.Mitmekihiline je hea!
Teksti loeti eesti keeles
Taivo Rist

Kõige paremini on asja selgitanud Wõrokas, kellega ma olen täiesti ühel nõul. Lugemise ajal kõhklesin 4 ja 5 vahel, aga järelsõna hävitas kahtlused: 5+.

Ka Sander Vahteriga olen nõus. Eks võrrelgem: Rudolf Hess -- Ludolf Best, Hermann Göring -- Lar Waffing, Heinrich Himmler -- Bors Remler, Joseph Goebbels -- Bogel, Ernst Röhm -- Stag Stopa, Adolf Hitler -- Feric Jaggar. Viimane nimi on tõlgitud. Adolf tähendab vanagermaani keeles õilsat hunti ja Feric on hundiga seotud vanaskandinaavia keeles.

Ja õigus oli veel Siim Espenbergil, kes ütles, et kirjanduslikku väärtust sellel raamatul ei ole. On hoopis ajalooline väärtus. Ka Bertolt Brechti "Arturo Ui lakkamatu tõus" räägib Hitleri võimuletulekust, ainult Brecht kujutas natse maffiajõuguna. Need raamatud kõlbavad lisamaterjaliks ajalooõpikule.
Teksti loeti eesti keeles
Arvo Laarmann

Miski hakkas selles raamatus juba esimestest lehekülgedest alates vastu ja mida edasi seda hullemaks asi läks. Pool raamatut alles läbi lugemata, panin asja vastikus tundega käest. Nii, et siin mitmel korral mainitud järelsõna jäi minu poolt avastamata.
Teksti loeti eesti keeles
Silver Sära

Soovitan "Terasunelma" asemel lugeda "Mein Kampfi", võib olla on sellel mingi ajalooline väärtus. Spinradi raamatu juures aga ei taju ma ei kirjanduslikku ega ajaloolist väärtust. Jabur tükk. Miskipärast tundub mulle, et autor arvab ise end millegi väga vaimukaga hakkama saanud olevat ja nagu näha, on ta suutnud ka suure hulga lugejaid ära petta, nagu osav silmamoondaja. Või pigem siiski sharlatan. Minu aplaus Chrisile, A.Laarmannile ja M.Tänavale, kes mainstreamile vastu on julgenud hakata.

Kas miski võinuks päästa, et panna kolm ära? Mõjutajate tuumapommi ohu juures mõtlin, et ehk kombineerib autor kuidagi mingi huvitava puändi, aga ei. Raamatu lugemisel kogetud negatiivsed impulsid ei saanud leevendust ka lõpplahenduses. Mingi pro-psühhoanalüütiline "järelsõna"... Teravat poliitilist sõnumit kandev kirjandus provotseerib ka lugejat/arvustajat justkui midagi selle kohta ütlema. Kõnealune romaan on siiski liiga lahmiv (ja seetõttu igav), et autori positsioon kuidagigi kiitmist või laitmist vääriks. Tuleks laskuda tema tasemele, et seda teha.
Teksti loeti eesti keeles
Ingvar Savasson

Huvitav ja omanäoline teos.Mõnus on natsiliidrite ülekandumine raamatukangelasteks . Eriti hea on "järelsõna" . Kahjuks kisub teos lõpupoole liiga üksluiseks tampimiseks , mis kisub hinnet alla .
Teksti loeti eesti keeles
Madis Veskimeister

Ohh, hirmus raamat. Kogu ulatuses, lausa kohutav!!!
Muidugi oli äärmiselt huvitav lugeda, kuid nõudis vaheldust ja õhku, et suuta lõpuni jõuda.
Sellegipoolest soovitav lugeda, annab piisavalt painava ning idiootliku pildi. Lineaarsest ilmavaatest.
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

VÄRDJALIK RAAMAT! Ja oma värdjalikkuses täiuslik. Kuidas saab kirjutada midagi, mis oleks rohkem mainkampfilik kui "Mein Kampf" seda ise on? Kas saab sellest aru inimene, kes pole T6ELIST totalitarismi justkui nuusutanudki. Ja kui saab, siis kuidas ta sellest aru saab? Kas "ID" on skinhead`ide piibel (jätame näiteks järels6na välja)? Ja kui pole, siis miks? Kas ilmselgelt l6ikav ja mitmetes kohtades yliv6rdesse t6usev ilkumine läbi ylistamise ikkagi on ikkagi yldiselt arusaadav? Pean kahetsusega märkima, et lugedes nii m6ningaidki eelnevaid arvustusi ei ole ma selles sugugi nii kindel - liig palju on inimesi, kes tunduvad asja olevat t6siselt v6tnud.

Tegemist ei ole ju tegelikult niiv6rd ulmekirjandusega kuiv6rd äärmiselt v6imsa ja seda SUURTE RASVASTE TÄHTEDEGA r6hutava allegooriaga teemadel massid vs massid, mida m6lemalt poolt liigutavad mingid minoriteedid (ehk siis Svastika Pojad vs mõjutajad). Ehk siis ekstrapoleerides j6uame ju järelduseni, et raamatus toodud riigikord on ju tegelikult DEMOKRAATIA, mida on pisut k6verpeeglis näidatud. Kas oli Spinrad visionäär, et ta seda ette nägi? Ei tea, ehk on see analoogia otsitud, kuid ta sobib tänasesse päeva nagu rusikas "kolmnurka". Jah, hingetuks v6ttis. Jah, pani aegajalt jälkusest sylitama. Jah, on v6imas ja tugev romaan. See on raamat, mida peaks kutsuma "kohustuslikuks kirjanduseks", kuid enne seda siiski uurima iga lugeja IQ testi assiotsiatiivsete v6imete osas. Hindes ei ole kahtlust.
Teksti loeti eesti keeles
Martin Kirsipuu

Tõsiselt haige raamat. Aga mulle meeldis. Neli punkti saab sellepärast, et lahingute kirjeldused lähevad vahepeal veidike yle "noa tera"(väga haiglased lahingu kirjeldused).See on raamat, mille üle isegi Hitler oleks uhke olnud. Ps. See raamat on minuteada Iisraelis ikka veel keelatud.
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Krips

Iseenesest on idee muidugi väga hea. Teose lugemist iseloomustas vähemasti alguses selline väga nihkes mulje, kus jõledaid sündmusi kirjeldatakse triumfeerivatena (võrdleksin seda ühe tuttava muljega filmist "Muumia", milles ta nägi muumiat hea tegelasena, kes võitleb oma armastuse eest ja lõpus, kus tema unistused luhtuvad, kõlab triumfeeriv muusika. )Alguses oli ka täitsa naljakas, eriti sõnadega nagu "heroiline", "võimas", "tugev", "otsekohene", "kindlameelne" jne. liialdamine, aga keskel viskas üle, andke andeks, liiga pikk oli. Umbes siis, kui lõpust jäi viiskümmend lehte puudu, viskas üle, lugesin lõppsõna ära ja panin raamatu kõrvale. Wikipediast lugesin lõpu ära, muidu ei viitsinud enam aega raisata, sest tegu on ju meelega halvasti kirjutatud romaaniga ja esimesed sada lehekülge tegid idee väga selgeks. Edasi ei olnud minu arvates enam mõtet lugeda. Ma saan aru, et ajaloolist tõde tuleb ka järgida ja Jaggari lugu lõpuni kirjutada, aga ma usun, et oleks ehk saanud ka lühemalt teha.Liigse pikkuse pärast ka üks pall viiest maha, muidu väga hea.
Teksti loeti eesti keeles
Mart Pechter

“Terasunelm” on satiirilis-provokatiivne lugu-loos kogumik, mis koosneb kolmest osast. Esimene neist on alternatiivajalooline sissejuhatus romaanile “Haakristi isand”, mille järgi kolis Adolf Hitler pärast poliitikas läbi kukkumist 1919. aastal Ameerika Ühendriikidesse ja hakkas kirjutama ulmet. Teine osa on Adolf Hitleri romaan “Haakristi isand”, mis on ulmefännide seas kõrgelt hinnatud ja 1954. aastal Hugo auhinna ära teeninud. Viimane osa on taaskord alternatiivajalooline järelsõna nimetatud romaanile Külma sõja aegses maailmas, kus Nõukogude Liit on terve Euroopa endale allutanud.
 
Ma olen seda kogumik-raamatut aastate jooksul päris mitu korda lugenud ning hästi huvitav on see, kuidas lugemiskogemus ajas muutunud on. Esimest korda lugemist lõpetades oli emotsioon umbes säärane, et “mida kuradit ma just lugesin”. Pärast seda oli mitu aastat, kus ma lugesin seda vänge, süsimusta huumorina ning soovitasin seda teistele eelkõige ka selles võtmes, et mis oleks, kui Hitler oleks kirjutanud ulmet, kas pole mitte jabur. Praegu aga, pärast seda kui raamat oli riiulis mitu aastat seisnud, oli seda kuidagi ootamatult nukker lugeda.
 
Sisust pole siin liiga palju mõtet rääkida, sest Spinrad on kogu oma satiiri nii elemendid kui ka mõtte järelsõnas professor Homer Whipple’i suu kaudu juba puust ja punaseks teinud ning sinna on raske midagi lisada. On omamoodi kurioosne, et isegi niimoodi on inimesed suutnud seda tõsiselt lugeda ja võtta. Eks see näitab, et paroodia on riskantne valdkond, sest hea paroodia võib mingil hetkel olla lihtsalt eristamatu asjast, mida see parodeerib - ning muutuda nõnda täiesti jõuetuks. Küllap Spinrad ise kahtlustas sedasama, sellest siis see järelsõna.
 
Üks väike ja mitte eriti oluline osa, mis mulle silma jäi, oli see, et Spinradil on ilmselt kõrgfantaasia temaatikaga oma kana kitkuda. Eks 70ndad olid ka vist Tolkieni-vastase tagasilöögi kõrgaeg, ka Michael Moorcocki kuulus essee “Eepiline Puhh” langeb sellesse aega - ning kui mõelda, et mida ulmekirjanduse tollase uue laine kirjanikud ise püüdsid teha, siis võib sellest aru saada. Samas tunnen ma ise selle taga teatavat tahtlikku pimestatust. Kõrgfantaasia jaoks on vaja omaette siirust, mis paljudel kipub lihtsalt meelest minema.
 
Aga “Haakristi isand”, see väljamõeldud romaan alternatiivajalooliselt ulmekirjanikult nimega Adolf Hitler on tegelikult üks kurb lugemine. See on tüütu ja vastik - ning lihtsalt asjaolu, et see on ilmselgelt taotluslikult tüütu ja vastik, ei tee lugemist palju paremaks. Kuidagi on mul aastatega kaduma läinud selline külm distantseeritus, mis võimaldab teksti lugeda võllahuumoriga. Natuke on sellest muidugi kahju, sest teisest küljest ma ikkagi austan seda, mida Spinrad siin teeb.
 
Sest mingis mõttes on sellise kogumiku kirjutamine nõudnud ikka parajat jultumust - ma ütlen kogumiku, sest igal osal on siin oma roll. Mulle meeldib mõelda, et Spinrad alustas romaanist “Haakristi isand”, siis pani sinna juurde sissejuhatuse ja viimasena ka järelsõna, kuni kõik need kolm jalga tema mõtet juba rahuldavalt püsti hoidsid. Mulle võibolla ei meeldi, mis see kõik kokku on, kuid mulle meeldib, mis see kõik kokku on (loodetavasti on see arusaadav). Ning lõpuks meeldib mulle täitsa siiralt, et see meie jaoks tõlkes olemas on. Seda väärib see kindlasti.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti eesti keeles
x
Targo Tennisberg
24.11.1978
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Targo Tennisberg

PUNK ON LAHE. Way etem vähemasti, kui klassikute pealt mahaviksitud tüütused, mis Marduses/Algernonis enamikku ruumist täidavad.
Btw, ma olen ka Jyrkaga 100% nõus, et ilgelt loll raamat. Peaaegu et kõige lollim raamat, mida ma üldse kunagi lugenud olen. Aga mis siis, kas teate.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Shucks, tuleb välja, et ma polegi ühele Heinleini romaanile veel viite pannud. See viga saab kohe parandatud ja olgu öeldud, et see raamat tõstis ka minu üldise keskmise hinnangu Heinleinile viie punkti peale. Nii positiivse hinnangu saab raamat eelkõige seal väljendatud ideede ja suhtumise pärast, kui asjale puhtkirjanduslikult läheneda, siis võib mitmesuguste asjade kallal norida, vahepeal laguneb sisu kuidagi koost ja tükk aega ei toimu tegelikult midagi asjalikku. Kui raamatut millegi tuntumaga võrrelda, siis mina võrdleksin Bradbury `Marsi Kroonikatega`, aga peapeale pööratud kombel. Seal, kus Bradburyl on maalased Marsil, on Heinleinil marslane Maal, seal, kus Bradbury on tõsine ja pessimistlik, on Heinlein ülemeelik ja lausa purskab laias kaares optimistlikku usku, et maailmast võib kõigist tema hädadest hoolimata veel asja saada. Üldises olustikus võib aga palju mitmesuguseid paralleele leida.
Teose sisu tutvustada oleks raske, nagu Heinleinil tihti kombeks, leiab ka siin aset suur hulk niisama sebimist ja midagi väga konkreetset ja heroilist otseselt toime ei panda. Aga see polegi tähtis, nende laialipuistatud detailide kaudu jõuab jutu mõte lugejale pareminigi kohale. Ühesõnaga - tegu filosoofilises mõttes kole hea raamatuga, mis ütlemata mõnusa feelingu tekitab.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Kole hea jutt tõesti, olin ise vist ca 11-12 aastat vana, kui seda lugesin, ja käisin pärast kõigile ühe teatud punase plastmassi huvitavatest omadustest seletamas ;-) Igal juhul tasub juba üksnes selle jutu pärast raamatukokku minna.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

On maailm ja inimesed selle sees. Ja äkki hakkab nende inimestega midagi Juhtuma. Midagi enneolematut ja senitundmatult kohutavat. Miks ja kuidas, seda ei tea keegi. Asja asub uurima kindral Alessander Buðmeister (tegelaste nimed selles raamatus on omaette pärl) - karmim mees, kui kõik tavapäraste ulmekate "Eriosakondlased" kokku, elav legend, kes hommikuti tööle sõites möödaminnes kakskümmend kurjategijat vaikseks teeb, Riigilt Eriti Ohtlike Kuritegude lahendamiseks peaaegu piiramatuid volitusi ja võimalusi omab, kõike oskab, kõike suudab ja kuraditki ei karda - viimane omadus on antud juhul eriti kasuks, sest vastane on igati kuratlik ning kindralist mitte vähem võimekas. Mis siis saab? Kas inimkonnal on lootust? Jah ja ei, kõik jääb suhteliseks, kõigel on hind ja kõik jõuab kunagi samasse punkti tagasi. Geniaalne raamat minu meelest - mul endal assotsieerus ta mõnevõrra "Meistri ja Margaritaga" ja ei jäänud viimasele (kuigi ma ka seda ülimalt kõrgelt hindan) üldse mitte oluliselt alla! Tuleb küll tõdeda, et vahepeal kipub tase veidi ära vajuma, aga üldmulje jääb endiselt muljetavaldavaks. Teos pole päriselt see, mida tavaliselt ulme alla liigitataks - autor ise ütleb selle kohta kaanel "Ohuromaan", aga on minu arvamuse kohaselt peajagu üle keskmisest Eesti ulmest. Soovitaksin mõtlevatele/mõtisklevatele ja kunsti juures vormi nautivatele inimestele.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Mõnus raamat vihmasel ajal lugemiseks, aga ei midagi väga meeldejäävat. Pool raamatut on täis 70. ja 2000. aasta olukirjeldusi, mis ehk omal ajal huvitavad oleksid olnud, aga praegu lugesin ma neid kohti küll diagonaalis. Otsest dünaamilist tegevustikku, kus ka midagi toimub, ei ole rohkem kui ntx Bootstrapsis, romaani kohta natuke vähevõitu. Insenerluse kohta käivad mõtted on tõesti muu sarnasega võrreldes suht asjalikud, nagu Andri juba mainis, kui välja jätta see ulmekirjanike veider arusaam, nagu peaks antigravitatsiooni leiutamine üks imelihtne asi olema, ja see, kuidas peategelane tänapäeva tehisintellektitehnika ees seisvaid fundamentaalseid probleeme nagu muuseas lahendas. Aga vähemasti oli 2000. aasta restoranilõuna hind õigesti ennustatud :-)
Teksti loeti inglise keeles
Targo Tennisberg

Ei mäleta minagi sellest raamatust suurt midagi peale mingi rõhuva lootusetusetunde, pideva madistamise ja äärmiselt puusse pandud ühiskonnakorraldusliku nägemuse. Sorry, aga eesti rahvas ei hakka selliseid tempe isegi alternatiivajaloos tegema. Kui see raamat oleks tõesti puhta fantastilise alternatiivajaloona kirjutatud, siis paneks isegi parema hinde, aga millegipärast oli raamatut lugedes kogu aeg tunne, et autor võtab seda asja kole tõsiselt.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

"Fall of Hyperion" on julmkarm raamat. Siin ei tunta halastust kellegi vastu, olgu tegemist inimese, jumala või tehisintellektiga. Sisust on raske rääkida, raamatul pole mingit konkreetset lineaarset ülesehitust, selle asemel vaadeldakse üksikuid pildikesi paralleelselt toimuvatest sündmustest. Aga millistest sündmustest see-eest!"Fall" sisaldab eneses üht kõige rikkalikumat kogumit ulmelisi detaile, see, mis kunagi seitsme palveränduri retkest alguse sai, areneb lõpuks grandioosseks madinaks, kus inimesed, masinad ja mitut laadi pooljumalikud olevused, kellele ei oskagi mingit nime anda, surevad ja ärkavad taas ellu, sooritavad peadpööritavaid hüppeid läbi aja ja ruumi ning klohmivad üksteist kõigega alates rusikatest ja sõimusõnadest kuni kurjemat sorti tuumapommide ja TechnoCore imevidinateni. Saabumata ei jää ka Universumi lõpp sellisena nagu me seda seni tunneme ja melodramaatiline läbu raamatu lõpus, kus ellujäänud teineteisel kätt suruvad ja ohkavad, et hää, et niigi läks. Aga kõik see on hirmus hästi kirja pandud ja eelkõige haarav, äärmiselt raske oli raamatut hetkekski käest panna.
Üldiseks subjektiivseks kommentaariks nii palju, et minul isiklikult oli TechnoCore`st kahju ja hoolimata kõigest koledast, mida nad korda saatsid, polnud seal midagi oluliselt hullemat, mida inimesed ise näiteks ahvidega ei teeks. Ja Ummon (miski tehisintellektide pealik) oli way sümpaatsem kui kõik need muud tüübid seal.
Aga kõigile, kellele "Hyperion" meeldis, soovitan raamatut kuumalt, asi ei lähe sugugi lahjemaks.
PS Vastuseks kriitikale minu tehisintellektimeelsuse kohta nii palju, et kui läheneda asjale natuke abstraktsemalt, mitte inimese, vaid mõistusliku olendi seisukohalt, siis kaotab idee sellest, kas ja kuidas inimene oma teed täpsemalt käima peab, suures osas mõtte. Ja see massimõrva idee (vt. järgmist arvustust) paistab ka hoopis teises valguses.
Teksti loeti inglise keeles
Targo Tennisberg

Card vajub "Xenocide`is" umbes samasse rappa nagu Herbert "Düüni" järgede puhul - suur hulk tegelasi ja paiku, vägevad kulissid, aga mida pole, see on huvitav tegevus. Toimuvast: Ender ja kõik `Speaker of the Deadist` tuttavad tegelased elavad rahulikult Lusitanial kui suur ja hirmus Starways Congress (mingi valitsus sisuliselt) on laevastiku teele saatnud, et mainitud planeeti olematusesse saata. Veel elavad Lusitanial pequeninod ehk põssad (hea nimi, Andri! :-) ), putuktegelased ja intelligentne viirus nimega Descolada. Kusagil arvutivõrgustikus pesitseb olevus, keda tuntakse Jane`i nime all, Enderi hea sõber. Ja mingil teisel planeedil elavad Congressi poolt geneetiliselt muudetud tegelased, kes on ühelt poolt väga andekad, aga teisalt Congressi psüühilise kontrolli all. Kui Jane siis paha valitsuse kontakti laevastikuga ära kaotab, peavad nood uurima, mis värk on.
Ühesõnaga külluses igasuguseid asju, mida ühes ulmekas vaja võiks minna ja ohtralt võimalusi mitmesugusteks huvitavateks süzheedeks. Aga selle asemel, et head ja huvitavat ulmet kirjutada, keskendub Card tegelaste idiootlikele, väiklastele ja igavatele perekonnatülidele, tõsiselt vihastamapanev.
Kõige jaburam on siiski see, kuidas raamatu peamine intriig lõpuks lahendatakse. Teatavasti ähvardatakse Lusitaniat õhkulaskmisega, lisaks on osad põssad fanatistlikult meelestatud ja tahavad inimkonnale Descolada abil ära teha, ja veel plaanivad pahad tegelased Jane`i arvutitest ära kustutada. Lusitanial, kus inimeste koloonia on nii tilluke, et isegi kõik veoautod on arvel, ei kaotata aga pead, kärmesti leitakse, et ainus, mis päästaks, on kiire mikrobioloogiline läbimurre, mis võimaldaks Descoladast jagu saada, ning oleks ka hea, kui keegi selle nipi välja mõtleks, kuidas valgusest kiiremini lennata. Aega on selle kõige jaoks umbes paar kuud. Antaksegi siis ühele tüübile üks ülesanne ja teisele teine ning ennäe, lendavadki laevad valgusest kiiremini. Mul poleks midagi selle vastu, kui Harrison oma rotiraamatutes midagi sellist korraldaks, aga Enderi sarjas, kus kõik muu nii surmtõsine on, jättis see küll ülimalt haige mulje. Raamatu lõpus juhtub muidu veel igasuguseid imelikke jurasid, aga neid lugegu juba need vaprad inimesed ise, kes selle raamatu kallale julgevad asuda.
Et miks hinne kolm, aga mitte madalam? Osad asjad selle suure ja vägeva settingu juures mulle täitsa meeldisid, kui neid poleks olnud, siis oleks raamat täitsa pooleli jäänud.
Teksti loeti inglise keeles
Targo Tennisberg

Harva tuleb ette seda, et mõne väga hea raamatu järg oleks endiselt väga hea, ikka esineb kvaliteedilangust ja seebistumist. Antud juhul on Card toonud targu sisse esimese raamatuga võrreldes hoopis uued ideed ja need ka hiilgavalt välja mänginud, nii et selle sarja esimesed raamatud on minu jaoks nüüd sama kõrgelt hinnatavad kui kunagised absoluutsed lemmikud "Asum" ning "Asum ja impeerium". Natuke võiks viriseda selle kallal, et tegelased käituvad vahel kuidagi naiivselt ja ebaloogiliselt nende üldist ülikõrget intellektuaalsust arvestades, samuti hakkab veidi häirima see peategelase märterlus. Ja muidugi hulk asju, mida isand Kristjan Sander bioloogilisteks mõttetusteks nimetaks :-) Aga üldiselt on raamatu ideed geniaalsed ja sündmustik põnev. Lisaks on väga nauditavad selle raamatu dialoogid, eriti need, kus Ender muu rahvaga maailma asjadest räägib. Milady arvustusest (ülalpool) ei saa ma hästi aru, küllap ta luges mõnda muud raamatut, igatahes mingit "jutlustamist" mina siit ei leidnud, pigem on just näha, et on võimalik ka ilma lõputu jahumiseta igasuguseid tarku asju ära öelda.
Ja Surnute eest Kõneleja on üks geniaalsemaid asju minu seniloetud raamatute hulgas. Millegipärast assotsieerub ta mul kogu aeg Hyperioni Veristajaga, kuigi nad vist tegelikult üsna erinevad välja näevad :-)
Teksti loeti inglise keeles
Targo Tennisberg

Tundub, et Clarke`il pole siin enam nii palju öelda kui 2001-s, siiski aitab raamat täiesti lugeda. Sisust suurt kirjutada ei ole, minnakse, jännatakse, lõpuks saadakse tagasi. Vahepealse ruumi täidavad julesvernelikud tehnilised kirjeldused (tundub tõesti, et Clarke`i jaoks on Von Neumanni masin sama, mis elektrimootor oli Verne`ile) sellest, kuidas kunagine David Bowman Maa peal endale vajalikku infot leiab ja mis põhimõttel kari musti monoliite Jupiteri põlema panevad. Mulle isiklikult sellised kirjeldused täitsa meeldivad, aga mõnele oleksid nad ehk igavad, soovitama seega ei hakka.
Teksti loeti inglise keeles
Targo Tennisberg

"Ender`s Game" on vihane raamat. Kõigel on konkreetne taust ja ratsionaalne eesmärk, isegi peategelase põdemised on mõistusliku iseloomuga. Eriti huvitav on raamatus selle koha pealt jälgida nn. vaenlasekontseptsiooni arendamist. Öeldakse, et kui on vaenlane, siis tuleb talle virutada nii kõvasti, et ta su igaveseks rahule jätab, kõik muud kaalutlused on kõrvalised. Ja lüüaksegi siis vaenlast - algul teisel kuueaastasel kiusajal hambad kurku, lõpus massihävitusrelvaga putukate koduplaneet puruks. Karmilt ja ratsionaalselt. Aga samas ei ole üldine filosoofia selle praktilisuse taha ära kadunud, raamatul on tõsised sõnumid edasi anda.Tõeliselt mõtlemapanev värk.
Üldiselt on Cardil selles raamatus igasugused detailid väga hästi välja tulnud, isegi kui peamine liin täiesti tähelepanuta jätta, on iga väike osa (kõik need erinevad mängud, Enderi võitlused, kogu see temaga manipuleerimise tehnika) ikkagi geniaalselt teostatud ja eraldi võetuna viievääriline.
Kui norida, siis vast selle lastevärgi kallal - minu meelest pole sugugi korrektne eeldada, et intellektuaalsed geeniused kohe ka sotsiaalselt nii täiskasvanulikud võiksid olla. Selles mõttes oleks peategelane vabalt võinud seitsme asemel ka seitseteist olla, niikuinii see vanus tegelikult kusagilt välja ei paistnud. Eelkirjutajad on siin ette heitnud selle maapealse liini naiivsust, aga kui me eeldame, et kaheksa-aastane võib nii täiskasvanulikult oma väge drillida, siis võivad kymne- ja kaheteistaastane ka vabalt oma kirjutistega maailma hullutada. Samuti saadakse vaenlasest lõpus jagu mingi imelikult lihtsa akrobaaditrikiga, mis kogu muu detailirohkuse kõrval kunstliku mulje jätab (aga see on ulmekatel tihti üldine viga, et peamisel vaenlasel on alati võimalik mingi labaselt nõrk koht leida ja sinna kasvõi mingi viirus sokutada). Ka ei saa Ender hoolimata oma geniaalsusest ise üldse aru, mis värk on, kuigi lugeja lahendust juba ammu aimab. Aga need on iluvead ja loetavust ei kahanda. Kokkuvõttes on tegemist ikkagi kuuepunktiraamatuga, soovitan eelkõige "Starship Troopersi" sõpradele.
Teksti loeti inglise keeles
Targo Tennisberg

Eelkirjutajad kurdavad, et see raamat on igati kole ja lootusetu ja sünge ja pessimistlik ja mida kõike veel... Mina isiklikult leian, et selline lõpptulemus oleks parim, mis inimkonnast kunagi saada võiks üldse (mitte et mul midagi inimkonna vastu oleks, aga kui üldse kusagile areneda, siis pigem sellises suunas). Kõige loogilisem ka tegelikult, iseasi, kas see just sellisel kujul peab toimuma. Igatahes on ACC seda liini väga ilusasti käsitlenud, au ja kiitus talle. Too kõiketeadva ja kõikjaloleva Mõistuse idee on talle üldse südamelähedane, "Odüsseias" on see üks olulistest teemadest, millele tähelepanu pööratakse, samuti semmivad selliste asjadega "Rama Revealed" ning "The City and The Stars". "Childhoodis" on see siiski vist kõige paremini õnnestunud - üdini fantastiline süzhee, mis samas üpris realistlikuna mõjub - selleks peab oskusi olema.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Eelnevad nelja ja viie vahel kõikujad on raamatule nelja pannud, ma panen siis tasakaalustamise mõttes viie :-)
Muidu - millegipärast vaatlevad kõik seda teost koos filmiga - mulle isiklikult tundub, et raamat on etem ja täiesti väärt iseseisvat esiletõstmist. Film aga oli lihtsalt kole igav, seda isegi tema vanust arvestades.
Kolmas asi, mille osas eelkirjutajad kõikunud on, paistab olevat hinnang sellele insenerlikule ja lõpus esinevale poolmüstilisele (määratlust "filosoofiline" see minu meelest ei vääri) osale. Mulle jättis see lõpp kuidagi kahtlase ja muu tekstiga mitte kõige paremini haakuva mulje, aga raamatu koguväärtust see õnneks ei vähenda.
PS "Rama" on parem. Sorry, Jyrka.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Eelkirjutajad on raamatule ette heitnud asjaolu, et seal ulmet ei ole. Selle mõiste konkreetses tähenduses ehk tõesti ei ole, aga mõnusaid ulmelisi IDEID on seal minu meelest rohkem kui mõne "päris" ulmekirjaniku viies teoses kokku. Lisaks veel Vonneguti tõeliselt suurepärane oskus asju omamoodi (ja sealjuures huvitavalt) esitada, raske on ükskõikseks jääda.Minu vaatevinklist nähtuna on selles raamatus ühendatud nii ulme kui ka "tavakirjanduse" häid omadusi, alla viie küll panna ei saa.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Mul on vist teiste BAASlastega võrreldes mõned kruvid puudu, aga see 5.0 keskmise hindena ei pea ka mitte püsima jääma. Kuidagi valede asjadega seotud sentimentaalsus ja kaheldava väärtusega sõnum on selles jutus. Koerad hauguvad, aga karavan läheb edasi.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Üks eelkirjutanu on öelnud, et Simaki kirjutised on kõik nagu ühe vitsaga löödud, minu meelest on see üks väärt vits olnud, sest ma ise küll temast ära tüdineda pole suutnud. Simak kirjutab juba kord sellisel viisil, mis mind asjade käigule kaasa paneb elama, antud jutt ainult kinnitab seda veelkord.
Teksti loeti eesti keeles