Kasutajainfo

Isaac Asimov

2.01.1920–6.04.1992

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Isaac Asimov ·

Robbie

(jutt aastast 1940)

ajakirjapublikatsioon: «Super Science Stories» 1940; september [pealkirjaga «Strange Playfellow»]
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Robbie»
antoloogia «Lilled Algernonile: Anglo-ameerika kirjanike ulmelugusid» 1976

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
10
13
7
0
1
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (31)

Ilus looke sellest, kuidas väike tüdruk kiindub oma laosehoidjasse, kuidas tüdruku emale lapsehodja aga ei meeldi. Ema otsustab lapsehoidja asemele muretseda kutsu ja lapsehoidaja hoopis tehasesse tööle saata. Mis edasi saab, seda võib igaüks ise lugeda, kes seda veel teinud pole. Neid pole vist kuigi palju. Jutt on I.A.-le iseloomuliku huumoriga kirjutatud, kuigi ei kuulu minu arvates just nende kõige paremate hulka. P.S. Lisada võiks, et lapsehoidja oli robot.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Eks seal ole ikka sygavamat mötet ka natuke sees, st. et laps peab ikka saama seda, mida ta tahab. Ja üldse ei maksa lapsi liialt masinate mõju alla lasta langeda.
Teksti loeti eesti keeles

Ilmselt pole mõtet siin sisust rääkida... kes vähegi viitsinud, on lugenud... Asimov nüüd küll (Eestis) alalugemise all ei kannata. Pigem seletan hinnet. Lugu on hea, aga natuke tobe. Tobe on ta pisiasjades... robot on näiteks liialt emotsionaalne. Üldiselt pole mul kombeks viriseda mingite teaduslike põhjenduste kallal, aga siin hakkas see liialt häirima. Et tegu on SF-i (loe, teadusliku fantastikaga), siis on see miinus, mida ta poleks ulmelise sotsiaalse satiiri (a la "Ahvide planeet") puhul. Aga siiski neli, lugu on hea... kuigi nõrgem, kui teised sama sarja lood. Avalooks kõlbab küll.
Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Mina seda roboti liigset emotsionaalsust (vt. hr. Jüri Kallase arvustust) nii väga maha ei teeks, eriti jutu eesmärki arvestades. Loodan, et keegi ei pahanda, kui panen siia kirja ''I, Roboti'' tagakaanelt võetud Susan Calvini tsitaadi:
"To you, a robot is a robot. Gears and metal. Electricity and positrons. Mind and iron! Human-made! If necessary, human-destroyed. But you haven't worked with them, so you don't know them. They're a cleaner, better breed than we are."
Vaat selle koha pealt olen ma vana hea Susan Calviniga täiesti ühel nõul, eriti kui inimkond oma lollustega jälle meelehärmi hakkab tekitama. Lähtudes sellest filosoofiast on ka Robbie emotsionaalsus omal kohal, antud jutus (tegelikult ka väga paljudes teistes Asimovi robotijuttudes) on toodud esile just inimene vs. robot vastuolu (kus minu sümpaatia kaldub peaaegu eranditult robotite poolele), kogu see emotsionaalne moos on toodud selle vastuolu paremaks illustreerimiseks ja esiletoomiseks. Selline on vähemalt minu nägemus asjast. Arvutiteaduslikke möödalaskmisi Asimovil muidugi esineb, kuid minu arvamuse kohaselt on neid siiski vähem, kui analoogilistes juttudes keskmiselt, olen ka palju-palju hullemate apsude otsa sattunud teiste kirjanike puhul.
Teksti loeti inglise keeles

Kuidas on lugu seotud teiste robotisarja juttudega? Nimelt on ühes kohas mainitud 15-aastat Susan Calvinit, kes "tõuseb ja muuseumist lahkub".
Teksti loeti eesti keeles

Kui roboti asemel oleks lapsehoidjaks neeger, ei kõlbaks see lugu üldse lugeda. Mitte, et ma neegreid ei salliks vaid siis oleks jutt lihtsalt ilavalt sentimentaalne. .. aga siis ei oleks lugu ka põrmugi SF ju ...... Kui jälle A.D. 1998 keegi sihukese asja kirjutaks oleks tegemist ulmefännide vastase genotsiidiga (pool vihastaks end surnux, teine pool naeraks vigaseks).....Tegelikult, mis ma öelda tahtsin on see, et tegemist on Meistri poolt 1940. aastal kirjutatud suurepärase, armsa robotilooga, millest on tõenäoliselt inspireeritud väga paljude autorite hiljem kirjutatud palad.Ja teaduslikus, ehk see kas Robbie energiaallikaks on tuumareaktor, aurumasin või hooratas, ei oma selle loo juures üldsegi mingit tähtsust.
Teksti loeti eesti keeles
TVP

1998 aasta New York... No see loos mainutud aeg on nüüd kätte jõudnud ja möödagi läinud. Asimov pole pooltki nii hea prohvet kui kirjanik.
Teksti loeti eesti keeles

Mäletan, et kui ma väiksest peast Robbiet esimest korda lugesin, siis ajas see ema mind ikka tõsiselt närvi. Kuidas ikka saab niiviisi last kiusata? Aga nüüd... mine sa võta kinni. Kas see sinane maailm on ikka väärt neid samuseidki pisaraid?
Teksti loeti eesti keeles

Mõneti ilus tore väike muinasjutt, aga samas jälle ka õpetlik. Kuivõrd veider on tegelikult robot mängukaaslasena ja seltsilisena väiksele tüdrukule. Loo järgi sobib ta selleks ideaalselt. Masin - minu parim sõber? Mida rohkem me tuleviku poole läheme seda tavalisem see tundub. Eks mõelge ise mille tagant, te neid arvustusikirjutate.
Teksti loeti eesti keeles

Hmm, imelik ema, imelik laps ja 1le1ldse imelikud inimesed selles loos. Ainukene usutav tegelane tundub olevat robot. Sellega peaks siis loo plussid ja miinused 2ra 8eldud olema. Ahjaa, isa oli kah loomulikult usutav ja s1mpaatne figuur selles loos, aga ta kippus roboti ning ebausutavate inimeste taha varju j22ma. Sellest siis see kolmeke.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Juttu enam eriti ei mäletagi, kuid mäletan oma muljet sellest. Oli selline halearmas looke, kuid väga head tunnet see mulle ei valmistanud. Rahuldav sellegipoolest.
Teksti loeti eesti keeles

Normaalsed vanemad hoiavad oma lapsi ise... Või palkavad inimesest lapsehoidja (on igal juhul töökindlam, vähemalt hoiatab ette, kui läbi põlema hakkab). Aga ju siis need ameeriklased ongi imelikud.
Teksti loeti eesti keeles

Asimov prohvetina ei kõlba tõesti kuhugi, nagu juba eespool mainitud, aga aastal 40 nägi ta ette probleeme ning lõi nende kujutamise kaudu maailma, mis praeguse ulme vundament, juba nii sügaval, et ei märkagi, millele hoone toetub. Hea jutt.
Teksti loeti eesti keeles

Roboti kirjeldus oli parajalt groteskne. Vähemalt minusuguse mugava inimese jaoks :)Kummalisena tundub see, et kui robotit on arendatud juba nii kaugele, et tal on tunded (!), siis miks jumala pärast ei ole talle lisatud kõneseadet?
Teksti loeti eesti keeles

Pean paljusid teisi Asimovi robotijutte paremaks. Aastal 1940 oli ka teaml ettekujutus robotist kui mehaanilisest innimesest, keda sai rahumeeli panna ükspäev last hoidma ja teinepäev keevitama ilma ümberprogrammeerimata. Positronaju idee tuli vist hiljem? Ja robootika 3 seadust. Aga lugu oli üsna loetav.
Teksti loeti eesti keeles

"Lilled Algernonile" ja tema tähtsus N-Eesti ulmemaastikul... Nii lihtne on seda hinnata ja äärmiselt raske ylehinnata. Sama kipub olema ka seal ilmutet juttudega, millest "Robbie" paraku mitte k6ikse tugevam ei ole. Sugugi mitte halb, eriti oma aega arvestades. Sugugi mitte halb ka Asimovi yldist taset arvestades. Kyll aga n6rgem eelmainit kogumiku keskmist arvesse v6ttes. Niisiis: hea, aga mitte vaimustav, ehkki on kurat teab mitu korda yha enam kapsastuvast köitest yle loetud.
Teksti loeti eesti keeles

Hea lugu, mis oli mul meeles vist üle viie aasta, kuni juhtusin seda uuesti üle lugema. Meeldis enne ja meeldib ka nüüd.
Teksti loeti eesti keeles

Metsa - Mulle meeldis. Kohati lapsik ja valesti seadistatud, eksimused?, kuid mulle meeldis. Just see südamlikkuse osa - kobaka roboti `armastus` inimlapse vastu ja tolle vastamine samaga, isegi tugevamalt arvestades, et inimene ja puha. Kui see peaks `Lilled Algernonile` üks nõrgemaid olema siis peaks kogumik mult kohe kindlasti viie saama. Aga selle otsustamiseni veel aega on.
Teksti loeti eesti keeles

Sisust ja detailidest mäletan suht vähe, oli selline armas looke, nagu mingi Yankestani "perefilm" . Enamikust Asimovi loomingust-ja ka ulmest, mida olen lugenud-suht erinev. Ent ei midagi meeldejäävat. Hamba all ei karjunud, aga vaimustust kah ei tekitanud. Kaalusin tükk aega kahe hinde vahel, ent jõudsin järeldusele, et seekord peab Rätsep madalama hinde panema. Pole nii autentset mälestust, millega "nelja" välja venitaks.
Teksti loeti eesti keeles

Tige pereema nõuab abikaasalt, et nende tütrekese robot-lapsehoidja saadetaks minema, sest laps armastab robotit rohkem kui teda. Pealegi ei ole robotid enam moes ja külarahvas juba räägib neist jutte. Pereisa ei jõua lõpuks hädaldamist enam ära kuulata ja teebki nii, nagu naine tahab. Kuid laps on lohutamatu. Lõpp on hea.

Selge see, et roboti võis selles loos asendada ükskõik millise uuendusega, probleem on selles, kes mida tähtsaks peab - kellele kodurahu, kellele tõeline sõprus ja lähedus, kellele teiste arvamus.

Ei olnud ma sellest 1940ndate USA elupildist koos raudmehega vaimustunud lapsena, ei ole ka nüüd. Aga samas on see oma olemuselt eeskujulik ulmelugu.

Teksti loeti eesti keeles

No eks ta ole. Autori tollast 19-aastast vanust arvestades täitsa hea, aga muidu...
Heal Doktoril on sadu paremaid jutte.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
x
Targo Tennisberg
24.11.1978
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

PUNK ON LAHE. Way etem vähemasti, kui klassikute pealt mahaviksitud tüütused, mis Marduses/Algernonis enamikku ruumist täidavad.
Btw, ma olen ka Jyrkaga 100% nõus, et ilgelt loll raamat. Peaaegu et kõige lollim raamat, mida ma üldse kunagi lugenud olen. Aga mis siis, kas teate.
Teksti loeti eesti keeles

Shucks, tuleb välja, et ma polegi ühele Heinleini romaanile veel viite pannud. See viga saab kohe parandatud ja olgu öeldud, et see raamat tõstis ka minu üldise keskmise hinnangu Heinleinile viie punkti peale. Nii positiivse hinnangu saab raamat eelkõige seal väljendatud ideede ja suhtumise pärast, kui asjale puhtkirjanduslikult läheneda, siis võib mitmesuguste asjade kallal norida, vahepeal laguneb sisu kuidagi koost ja tükk aega ei toimu tegelikult midagi asjalikku. Kui raamatut millegi tuntumaga võrrelda, siis mina võrdleksin Bradbury `Marsi Kroonikatega`, aga peapeale pööratud kombel. Seal, kus Bradburyl on maalased Marsil, on Heinleinil marslane Maal, seal, kus Bradbury on tõsine ja pessimistlik, on Heinlein ülemeelik ja lausa purskab laias kaares optimistlikku usku, et maailmast võib kõigist tema hädadest hoolimata veel asja saada. Üldises olustikus võib aga palju mitmesuguseid paralleele leida.
Teose sisu tutvustada oleks raske, nagu Heinleinil tihti kombeks, leiab ka siin aset suur hulk niisama sebimist ja midagi väga konkreetset ja heroilist otseselt toime ei panda. Aga see polegi tähtis, nende laialipuistatud detailide kaudu jõuab jutu mõte lugejale pareminigi kohale. Ühesõnaga - tegu filosoofilises mõttes kole hea raamatuga, mis ütlemata mõnusa feelingu tekitab.
Teksti loeti eesti keeles

Kole hea jutt tõesti, olin ise vist ca 11-12 aastat vana, kui seda lugesin, ja käisin pärast kõigile ühe teatud punase plastmassi huvitavatest omadustest seletamas ;-) Igal juhul tasub juba üksnes selle jutu pärast raamatukokku minna.
Teksti loeti eesti keeles

On maailm ja inimesed selle sees. Ja äkki hakkab nende inimestega midagi Juhtuma. Midagi enneolematut ja senitundmatult kohutavat. Miks ja kuidas, seda ei tea keegi. Asja asub uurima kindral Alessander Buðmeister (tegelaste nimed selles raamatus on omaette pärl) - karmim mees, kui kõik tavapäraste ulmekate "Eriosakondlased" kokku, elav legend, kes hommikuti tööle sõites möödaminnes kakskümmend kurjategijat vaikseks teeb, Riigilt Eriti Ohtlike Kuritegude lahendamiseks peaaegu piiramatuid volitusi ja võimalusi omab, kõike oskab, kõike suudab ja kuraditki ei karda - viimane omadus on antud juhul eriti kasuks, sest vastane on igati kuratlik ning kindralist mitte vähem võimekas. Mis siis saab? Kas inimkonnal on lootust? Jah ja ei, kõik jääb suhteliseks, kõigel on hind ja kõik jõuab kunagi samasse punkti tagasi. Geniaalne raamat minu meelest - mul endal assotsieerus ta mõnevõrra "Meistri ja Margaritaga" ja ei jäänud viimasele (kuigi ma ka seda ülimalt kõrgelt hindan) üldse mitte oluliselt alla! Tuleb küll tõdeda, et vahepeal kipub tase veidi ära vajuma, aga üldmulje jääb endiselt muljetavaldavaks. Teos pole päriselt see, mida tavaliselt ulme alla liigitataks - autor ise ütleb selle kohta kaanel "Ohuromaan", aga on minu arvamuse kohaselt peajagu üle keskmisest Eesti ulmest. Soovitaksin mõtlevatele/mõtisklevatele ja kunsti juures vormi nautivatele inimestele.
Teksti loeti eesti keeles

Mõnus raamat vihmasel ajal lugemiseks, aga ei midagi väga meeldejäävat. Pool raamatut on täis 70. ja 2000. aasta olukirjeldusi, mis ehk omal ajal huvitavad oleksid olnud, aga praegu lugesin ma neid kohti küll diagonaalis. Otsest dünaamilist tegevustikku, kus ka midagi toimub, ei ole rohkem kui ntx Bootstrapsis, romaani kohta natuke vähevõitu. Insenerluse kohta käivad mõtted on tõesti muu sarnasega võrreldes suht asjalikud, nagu Andri juba mainis, kui välja jätta see ulmekirjanike veider arusaam, nagu peaks antigravitatsiooni leiutamine üks imelihtne asi olema, ja see, kuidas peategelane tänapäeva tehisintellektitehnika ees seisvaid fundamentaalseid probleeme nagu muuseas lahendas. Aga vähemasti oli 2000. aasta restoranilõuna hind õigesti ennustatud :-)
Teksti loeti inglise keeles

Ei mäleta minagi sellest raamatust suurt midagi peale mingi rõhuva lootusetusetunde, pideva madistamise ja äärmiselt puusse pandud ühiskonnakorraldusliku nägemuse. Sorry, aga eesti rahvas ei hakka selliseid tempe isegi alternatiivajaloos tegema. Kui see raamat oleks tõesti puhta fantastilise alternatiivajaloona kirjutatud, siis paneks isegi parema hinde, aga millegipärast oli raamatut lugedes kogu aeg tunne, et autor võtab seda asja kole tõsiselt.
Teksti loeti eesti keeles

"Fall of Hyperion" on julmkarm raamat. Siin ei tunta halastust kellegi vastu, olgu tegemist inimese, jumala või tehisintellektiga. Sisust on raske rääkida, raamatul pole mingit konkreetset lineaarset ülesehitust, selle asemel vaadeldakse üksikuid pildikesi paralleelselt toimuvatest sündmustest. Aga millistest sündmustest see-eest!"Fall" sisaldab eneses üht kõige rikkalikumat kogumit ulmelisi detaile, see, mis kunagi seitsme palveränduri retkest alguse sai, areneb lõpuks grandioosseks madinaks, kus inimesed, masinad ja mitut laadi pooljumalikud olevused, kellele ei oskagi mingit nime anda, surevad ja ärkavad taas ellu, sooritavad peadpööritavaid hüppeid läbi aja ja ruumi ning klohmivad üksteist kõigega alates rusikatest ja sõimusõnadest kuni kurjemat sorti tuumapommide ja TechnoCore imevidinateni. Saabumata ei jää ka Universumi lõpp sellisena nagu me seda seni tunneme ja melodramaatiline läbu raamatu lõpus, kus ellujäänud teineteisel kätt suruvad ja ohkavad, et hää, et niigi läks. Aga kõik see on hirmus hästi kirja pandud ja eelkõige haarav, äärmiselt raske oli raamatut hetkekski käest panna.
Üldiseks subjektiivseks kommentaariks nii palju, et minul isiklikult oli TechnoCore`st kahju ja hoolimata kõigest koledast, mida nad korda saatsid, polnud seal midagi oluliselt hullemat, mida inimesed ise näiteks ahvidega ei teeks. Ja Ummon (miski tehisintellektide pealik) oli way sümpaatsem kui kõik need muud tüübid seal.
Aga kõigile, kellele "Hyperion" meeldis, soovitan raamatut kuumalt, asi ei lähe sugugi lahjemaks.
PS Vastuseks kriitikale minu tehisintellektimeelsuse kohta nii palju, et kui läheneda asjale natuke abstraktsemalt, mitte inimese, vaid mõistusliku olendi seisukohalt, siis kaotab idee sellest, kas ja kuidas inimene oma teed täpsemalt käima peab, suures osas mõtte. Ja see massimõrva idee (vt. järgmist arvustust) paistab ka hoopis teises valguses.
Teksti loeti inglise keeles

Card vajub "Xenocide`is" umbes samasse rappa nagu Herbert "Düüni" järgede puhul - suur hulk tegelasi ja paiku, vägevad kulissid, aga mida pole, see on huvitav tegevus. Toimuvast: Ender ja kõik `Speaker of the Deadist` tuttavad tegelased elavad rahulikult Lusitanial kui suur ja hirmus Starways Congress (mingi valitsus sisuliselt) on laevastiku teele saatnud, et mainitud planeeti olematusesse saata. Veel elavad Lusitanial pequeninod ehk põssad (hea nimi, Andri! :-) ), putuktegelased ja intelligentne viirus nimega Descolada. Kusagil arvutivõrgustikus pesitseb olevus, keda tuntakse Jane`i nime all, Enderi hea sõber. Ja mingil teisel planeedil elavad Congressi poolt geneetiliselt muudetud tegelased, kes on ühelt poolt väga andekad, aga teisalt Congressi psüühilise kontrolli all. Kui Jane siis paha valitsuse kontakti laevastikuga ära kaotab, peavad nood uurima, mis värk on.
Ühesõnaga külluses igasuguseid asju, mida ühes ulmekas vaja võiks minna ja ohtralt võimalusi mitmesugusteks huvitavateks süzheedeks. Aga selle asemel, et head ja huvitavat ulmet kirjutada, keskendub Card tegelaste idiootlikele, väiklastele ja igavatele perekonnatülidele, tõsiselt vihastamapanev.
Kõige jaburam on siiski see, kuidas raamatu peamine intriig lõpuks lahendatakse. Teatavasti ähvardatakse Lusitaniat õhkulaskmisega, lisaks on osad põssad fanatistlikult meelestatud ja tahavad inimkonnale Descolada abil ära teha, ja veel plaanivad pahad tegelased Jane`i arvutitest ära kustutada. Lusitanial, kus inimeste koloonia on nii tilluke, et isegi kõik veoautod on arvel, ei kaotata aga pead, kärmesti leitakse, et ainus, mis päästaks, on kiire mikrobioloogiline läbimurre, mis võimaldaks Descoladast jagu saada, ning oleks ka hea, kui keegi selle nipi välja mõtleks, kuidas valgusest kiiremini lennata. Aega on selle kõige jaoks umbes paar kuud. Antaksegi siis ühele tüübile üks ülesanne ja teisele teine ning ennäe, lendavadki laevad valgusest kiiremini. Mul poleks midagi selle vastu, kui Harrison oma rotiraamatutes midagi sellist korraldaks, aga Enderi sarjas, kus kõik muu nii surmtõsine on, jättis see küll ülimalt haige mulje. Raamatu lõpus juhtub muidu veel igasuguseid imelikke jurasid, aga neid lugegu juba need vaprad inimesed ise, kes selle raamatu kallale julgevad asuda.
Et miks hinne kolm, aga mitte madalam? Osad asjad selle suure ja vägeva settingu juures mulle täitsa meeldisid, kui neid poleks olnud, siis oleks raamat täitsa pooleli jäänud.
Teksti loeti inglise keeles

Harva tuleb ette seda, et mõne väga hea raamatu järg oleks endiselt väga hea, ikka esineb kvaliteedilangust ja seebistumist. Antud juhul on Card toonud targu sisse esimese raamatuga võrreldes hoopis uued ideed ja need ka hiilgavalt välja mänginud, nii et selle sarja esimesed raamatud on minu jaoks nüüd sama kõrgelt hinnatavad kui kunagised absoluutsed lemmikud "Asum" ning "Asum ja impeerium". Natuke võiks viriseda selle kallal, et tegelased käituvad vahel kuidagi naiivselt ja ebaloogiliselt nende üldist ülikõrget intellektuaalsust arvestades, samuti hakkab veidi häirima see peategelase märterlus. Ja muidugi hulk asju, mida isand Kristjan Sander bioloogilisteks mõttetusteks nimetaks :-) Aga üldiselt on raamatu ideed geniaalsed ja sündmustik põnev. Lisaks on väga nauditavad selle raamatu dialoogid, eriti need, kus Ender muu rahvaga maailma asjadest räägib. Milady arvustusest (ülalpool) ei saa ma hästi aru, küllap ta luges mõnda muud raamatut, igatahes mingit "jutlustamist" mina siit ei leidnud, pigem on just näha, et on võimalik ka ilma lõputu jahumiseta igasuguseid tarku asju ära öelda.
Ja Surnute eest Kõneleja on üks geniaalsemaid asju minu seniloetud raamatute hulgas. Millegipärast assotsieerub ta mul kogu aeg Hyperioni Veristajaga, kuigi nad vist tegelikult üsna erinevad välja näevad :-)
Teksti loeti inglise keeles

Tundub, et Clarke`il pole siin enam nii palju öelda kui 2001-s, siiski aitab raamat täiesti lugeda. Sisust suurt kirjutada ei ole, minnakse, jännatakse, lõpuks saadakse tagasi. Vahepealse ruumi täidavad julesvernelikud tehnilised kirjeldused (tundub tõesti, et Clarke`i jaoks on Von Neumanni masin sama, mis elektrimootor oli Verne`ile) sellest, kuidas kunagine David Bowman Maa peal endale vajalikku infot leiab ja mis põhimõttel kari musti monoliite Jupiteri põlema panevad. Mulle isiklikult sellised kirjeldused täitsa meeldivad, aga mõnele oleksid nad ehk igavad, soovitama seega ei hakka.
Teksti loeti inglise keeles

"Ender`s Game" on vihane raamat. Kõigel on konkreetne taust ja ratsionaalne eesmärk, isegi peategelase põdemised on mõistusliku iseloomuga. Eriti huvitav on raamatus selle koha pealt jälgida nn. vaenlasekontseptsiooni arendamist. Öeldakse, et kui on vaenlane, siis tuleb talle virutada nii kõvasti, et ta su igaveseks rahule jätab, kõik muud kaalutlused on kõrvalised. Ja lüüaksegi siis vaenlast - algul teisel kuueaastasel kiusajal hambad kurku, lõpus massihävitusrelvaga putukate koduplaneet puruks. Karmilt ja ratsionaalselt. Aga samas ei ole üldine filosoofia selle praktilisuse taha ära kadunud, raamatul on tõsised sõnumid edasi anda.Tõeliselt mõtlemapanev värk.
Üldiselt on Cardil selles raamatus igasugused detailid väga hästi välja tulnud, isegi kui peamine liin täiesti tähelepanuta jätta, on iga väike osa (kõik need erinevad mängud, Enderi võitlused, kogu see temaga manipuleerimise tehnika) ikkagi geniaalselt teostatud ja eraldi võetuna viievääriline.
Kui norida, siis vast selle lastevärgi kallal - minu meelest pole sugugi korrektne eeldada, et intellektuaalsed geeniused kohe ka sotsiaalselt nii täiskasvanulikud võiksid olla. Selles mõttes oleks peategelane vabalt võinud seitsme asemel ka seitseteist olla, niikuinii see vanus tegelikult kusagilt välja ei paistnud. Eelkirjutajad on siin ette heitnud selle maapealse liini naiivsust, aga kui me eeldame, et kaheksa-aastane võib nii täiskasvanulikult oma väge drillida, siis võivad kymne- ja kaheteistaastane ka vabalt oma kirjutistega maailma hullutada. Samuti saadakse vaenlasest lõpus jagu mingi imelikult lihtsa akrobaaditrikiga, mis kogu muu detailirohkuse kõrval kunstliku mulje jätab (aga see on ulmekatel tihti üldine viga, et peamisel vaenlasel on alati võimalik mingi labaselt nõrk koht leida ja sinna kasvõi mingi viirus sokutada). Ka ei saa Ender hoolimata oma geniaalsusest ise üldse aru, mis värk on, kuigi lugeja lahendust juba ammu aimab. Aga need on iluvead ja loetavust ei kahanda. Kokkuvõttes on tegemist ikkagi kuuepunktiraamatuga, soovitan eelkõige "Starship Troopersi" sõpradele.
Teksti loeti inglise keeles

Eelkirjutajad kurdavad, et see raamat on igati kole ja lootusetu ja sünge ja pessimistlik ja mida kõike veel... Mina isiklikult leian, et selline lõpptulemus oleks parim, mis inimkonnast kunagi saada võiks üldse (mitte et mul midagi inimkonna vastu oleks, aga kui üldse kusagile areneda, siis pigem sellises suunas). Kõige loogilisem ka tegelikult, iseasi, kas see just sellisel kujul peab toimuma. Igatahes on ACC seda liini väga ilusasti käsitlenud, au ja kiitus talle. Too kõiketeadva ja kõikjaloleva Mõistuse idee on talle üldse südamelähedane, "Odüsseias" on see üks olulistest teemadest, millele tähelepanu pööratakse, samuti semmivad selliste asjadega "Rama Revealed" ning "The City and The Stars". "Childhoodis" on see siiski vist kõige paremini õnnestunud - üdini fantastiline süzhee, mis samas üpris realistlikuna mõjub - selleks peab oskusi olema.
Teksti loeti eesti keeles

Eelnevad nelja ja viie vahel kõikujad on raamatule nelja pannud, ma panen siis tasakaalustamise mõttes viie :-)
Muidu - millegipärast vaatlevad kõik seda teost koos filmiga - mulle isiklikult tundub, et raamat on etem ja täiesti väärt iseseisvat esiletõstmist. Film aga oli lihtsalt kole igav, seda isegi tema vanust arvestades.
Kolmas asi, mille osas eelkirjutajad kõikunud on, paistab olevat hinnang sellele insenerlikule ja lõpus esinevale poolmüstilisele (määratlust "filosoofiline" see minu meelest ei vääri) osale. Mulle jättis see lõpp kuidagi kahtlase ja muu tekstiga mitte kõige paremini haakuva mulje, aga raamatu koguväärtust see õnneks ei vähenda.
PS "Rama" on parem. Sorry, Jyrka.
Teksti loeti eesti keeles

Eelkirjutajad on raamatule ette heitnud asjaolu, et seal ulmet ei ole. Selle mõiste konkreetses tähenduses ehk tõesti ei ole, aga mõnusaid ulmelisi IDEID on seal minu meelest rohkem kui mõne "päris" ulmekirjaniku viies teoses kokku. Lisaks veel Vonneguti tõeliselt suurepärane oskus asju omamoodi (ja sealjuures huvitavalt) esitada, raske on ükskõikseks jääda.Minu vaatevinklist nähtuna on selles raamatus ühendatud nii ulme kui ka "tavakirjanduse" häid omadusi, alla viie küll panna ei saa.
Teksti loeti eesti keeles

Mul on vist teiste BAASlastega võrreldes mõned kruvid puudu, aga see 5.0 keskmise hindena ei pea ka mitte püsima jääma. Kuidagi valede asjadega seotud sentimentaalsus ja kaheldava väärtusega sõnum on selles jutus. Koerad hauguvad, aga karavan läheb edasi.
Teksti loeti eesti keeles

Üks eelkirjutanu on öelnud, et Simaki kirjutised on kõik nagu ühe vitsaga löödud, minu meelest on see üks väärt vits olnud, sest ma ise küll temast ära tüdineda pole suutnud. Simak kirjutab juba kord sellisel viisil, mis mind asjade käigule kaasa paneb elama, antud jutt ainult kinnitab seda veelkord.
Teksti loeti eesti keeles