Raamatu lugemisest on möödas nüüd üks aasta... Olen korduvalt proovinud sellele arvustust kirjutada, ent ikka pole leidnud sobivaid sõnu. Hindes pole küll kahtlust olnud.
Kahtlemata on tegemist ebaõnnestumisega. Simpsonil esimene ebaõnnestunud ilukirjanduslik raamatudebüüt ja Belialsil tagasilangus Ashinariga. Loodetavasti on ka autorid sellest aru saanud.
Milles siis Existerioni nõrgad kohad? Ma arutleksin nõnda, et igasugune filoseerimine peaks alguse saama sisimast sunnist ja mingist tunnetusest. Antud juhul näikse see soov tekkinud olevat ideest täita jutuvalimik mördiga ja seda diskori kombel kokku siduda. Selline võte eeldab, et kõik see sügavus ja maailmatunnetus on neis lugudes originaalselt olemas. Aga kas ikka on?
Filosofeerimine pole õieti ei töö ega mõtlemine, pigem on ta teatav seisund, mille käigus on filosoofil kohustus jõuda maailma ja inimesetunnetuses tasemele, mis pole jõukohane nö inimesele tänavalt ja üldse enamikule. Ta peab välja tulema millegi uuega, süsteemiga, konstruktsiooniga, mis tõepoolest on nimetust "filosoofia" väärt.
"Existerion" aga, andke andeks, pakub meile targutamist elu üle. Ja see targutamine ei ütle välja mitte ainsatki huvitavat mõtet!
Teiseks - tõdemus, et tõde peitub meis enestes... Hää küll, kus mujal ta ikka peitub, aga see võiks olla edasiste arutluse platvorm mitte lõplik sedastsus. Kui kaua ma selle mõttetera üle ka ei juurdleks, ei vii see mind ikkagi kuhugi edasi ega ütle mulle elu, maailma ja inimese kohta midagi rahuldavalt olulist.
Kolmandaks ja vähe subjektiivsemalt - raamatu ülesehitus. Eks erinevad lugejad suhtu erinevalt olukorda, mis toimub mingis hämuses mõõtmes; olemise ja mitteolemise piirimail, eikuskil ühesõnaga. Isiklikult just sellisest lavakujundusest ei vaimustu. Seal eikuskil kohtub minategelane Universumi Mõistusega...ja esitab talle küsimuse: Mis on olemise mõte?.
Mind isiklikult see ei huvita. Või vähemalt ei küsika ma midagi sellist. Hästi see on minu mure. Aga edasi - selle asemel, et otse vastata - hakkab UM jutustama vanu Belialsi ja Simpsoni lugusid. Millise tegevuse ainsaks põhjuseks oli autorite soov oma jutte kuidagi raamistada. Kas tõesti pole UM võimeline muul kombel oma Teadmist edasi andma. On küll, selgub. Aga inimene pole võimeline seda vastu võtma...
Ja tagatipuks selgub, et inimene ise on UM ja kogu see võrdlemisi abitu dialoog toimus iseendaga. Sedavõrd tühja targutamist ja käibetõdede lällutamist ongi võimeline iseendaga pidama üks küllaltki ebahuvutav ja eriliste vaimsete võimeteta inimene. Kuid sellisest ehk ei peaks raamatuid kirjutama.
Muus osas on kaante vahele saanud autorite üks loomeetapp - lühi-lühilood ja kui poleks seda pettumustvalmistavat raami, oleksin võimeline isegi rääkima, et mõned lood sealt mulle tegelikult üsna meeldisid jne. Praegu ei näe selleks põhjust.
Sooviks veelkord rõhutada, et see raamjutustus, dialoog, peab pakkuma lugemisrõõmu... Olema originaalne, sädelev, mitmetähenduslik, sügavamõtteline... Ja kui nüüd autorid seda enda käest küsivad - siis kas nad saavad endale kätt südamele pannes öelda, et jah, seda ta ka on?
