Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

P. C. Jersild

14.03.1935-

Teosed

· Frederik Pohl ·

Gateway

(romaan aastast 1977)

ajakirjapublikatsioon: «Galaxy Science Fiction» 1976; november - 1977; märts
Sarjad:
Hinne
Hindajaid
5
3
2
0
0
Keskmine hinne
4.3
Arvustused (10)
Pronto

"Man Plus"-i ja Heechee saagat (kuhu kuulub ka antud romaan) peetakse Frederik Pohli tippteosteks. Süzhee on üsnagi veider: inimkond on just alustanud oma tähesüsteemi asustamist kolooniatega Marsil, Veenuse maa-alustes tunnelites ja Kuul (Luna). Veenusel leitakse, et sinna juba ka üks teine rass oma tunneleid kaevanud ning algabki suur Heechee buum. Üks juhuslik Veenuse "tunnelirott" avastab ühes mahajäetud Heechee tunnelis täiesti funktsioneeriva kosmoselaeva. Mingi ime läbi õnestub tal see pinnale tirida ning lendama panna. Mõne hetke pärast leiab ta ennast Maa ümber liikuvas senitundmatus satelliidis, mis on ehitatud suure asteroidi ümber ning mis on täis Heechee laevu. Oma elu hinnaga õnnestub tal teade oma avastusest Maale saata ning algabki prospektorite ajastu. Heechee laeva lendama panek on lihtne -- keerutad viite ketast senikaua kuni punane tuluke süttib, seejärel tõmbad kangi ja litsud nuppu. Ainuke probleem on selles, et keegi ei tea, mida need viis ketast sümboliseerivad. Niisiis lennatakse huupi -- tõenäosus, et prospektor tagasi tuleb on alla poole. Robinette Broadhead satub kogu selle jama keskele üsna juhuslikult (peab muidugi mainima, et rikastumine ei olnud just tema kõige viimasem eesmärk). Iga prospektor, kes leiab midagigi väärtusliku, võib saada muinasjutulise boonuse -- ja paljud on selle nimel oma terve mõistuse ja eluga riskima. Kaks Robinette reisi läksid nurja, kuid viimane õnnestus -- üheksa tema kaaslase hinnaga. Et ise minema pääseda jättis ta nad ajatusse musta auku. Kuid raha ei taasta tema vaimset tervist, süütunne jälitab teda ükskõik kuhu ta ka ei läheks ja mida ta ka ei teeks. Pool raamatut ongi kirjutatud tema vestlustest psühhanalüütik-programmiga Sigfried. Ülejäänud pool raamatut on siis vastavalt täis tema mälestusi. Ei tasu muide arvata, et see psühholoogi osa on suvaline sotsioloogiline jura, pigem vastupidi, see aitab tema mälestusi hoopis teises valguses näha ning on vahest isegi olulisem, kui see mälestuste pool.
Teksti loeti inglise keeles
Jüri Kallas

Frederik Pohl oli 40ndail lärmakas vasakpoolne ulmefänn, 50ndail terava sulega ühiskonnakriitik, 60ndail tohutuhea toimetaja (Larry Niveni avastaja). 70ndate alguses aga hakkas ta väga hoogsalt endale lugejate tunnustust nõudma. Mitte et teda varem poleks kirjanikuna tuntud, aga keegi ei suutnud kuidagi määratleda Frederik Pohli kohta ameerika ulmes. Osaliselt muidugi ka seetõttu, et Pohl killustas end igasugu asjade (toimetamine, kirjutamine jne.) vahel, ning tegi kõike tõesti hästi, osaliselt seetõttu, et Pohlile meeldis kirjutada kahasse (Kornbluth, Williamson, del Rey jne.) ning keegi ei saanud päris sotti, kes Frederik Pohl ise on.

70ndate esimesel poolel avaldas ta aga hulgaliselt üsna skandaalseid ning meeldejäävaid lugusid. (Ka esimene Heechee jutt ilmus 1972. aastal.) Ning kui kümnendi teisel poolel hakkasid tulema romaanid, üks vingem kui teine: «Man Plus», «Gateway», «Jem» jne., siis hakatigi rääkima suisa uuest Pohlist.

«Gateway» on justkui kahe romaani – «Kohtumine Ramaga» ja «Väljasõit rohelisse» – ristsugutis. Ning see on kiitus! Clarkelik teadus, Strugatskitelik inimlikkus ja sotsiaalsus ning see võrratu stalkerlus üldkosmilises mastaabis.

Sisust ei tahagi siin rääkida – eelkirjutanu tegi seda hästi ja küllaldaselt. Seda romaani tuleb lugeda ja nautida. Kes mind ei usu, võtku teadmiseks, et romaan võitis tohutu laadungi auhindu, nii fännide, kirjanike, kui ka ulmeuurijate omi. Kõik huvilised inimkihid hindasid (ja hindavad) ingliskeelses keeleruumis seda romaani ja kogu «Heechee saagat» väga kõrgelt.

Muuseas, selle romaani kaas tegi mulle ka selgeks, et Boris Vallejo oskab lisaks (pool)paljastele naistele maalida ka suurepärast kosmosetehnikat.

Lugege, kurat võtaks!!!
Teksti loeti inglise keeles
Avo Nappo

Syzee ja yldine kirjanduslik taust on eelkirjutajate poolt juba pikalt/laialt ära kirjeldatud. Raamat oli tõesti suht. võimas. Idee iseenesest originaalne ja teostus ei jäänud oluliselt alla. Kasvõi tehisintellektist psyhhoanalyytiku idee on juba viite punkti väärt. Ka see kamikadze-kullaotsijate asula oma poolhullumeelse elanikonnaga oli tõelisel nauditavalt kirjeldatud. Yhinen Jyri Kallase viimase lausega.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Andri Riid

Raamatu ülesehitus on kui mitte innovatiivne, siis igal juhul leidlik ja annab teosele lisadimensiooni. Siegrfriedi (oleviku) liin ristleb mõjuvalt meenutuste (mineviku) liiniga. Justkui sellest veel väheks jääks, on teksti pikitud väljavõtteid Gateway dokumentidest (kuulutused, katked loengutest intervjuudest, retkede aruanded), mis raamatule virtuaalset autentsust lisavad.
Inimtüübid ja Gateway paranoidne õhkkond on kirjeldatud lakooniliselt ja efektselt.
Tüüpiline uue laine järgne ulme, kus rõhk pole mitte Gateway saladuse ja tema loojate olemuse uurimisel vaid inimeste, kes õhkõrna rikastumise lootuses Gatewayle tormavad, vaatlemisel.Olud selles võrdlemisi süngetes värvides kujutatud tulevikumaailmas on just sellised, et neil midagi paremat valida ei ole.Olulise miinusena jätab midagi soovida teose üldises dynaamikas. Sest peale seda kui Rob Klara läbi klobib, mis minu jaoks oli romaani tõeline kulminatsioon, mitte et ma oleksin mingi perevägivalla pooldaja, olid viimased leheküljed kuidagi hallid ja erilise särata. Võimalik et see on liigne norimine, ent hindeks jääb neli pluss, isegi kahe plussiga, ent neli.
Teksti loeti inglise keeles
Valge Vares

Huvitav, kuid mitte vaimustav. Idee on kahtlemata originaalne, tegevuslava detailselt välja joonistatud (muhedalt mõjuvad eraldi lehekülgedel ära toodud nö. Gateway originaaldokumendid). Aga see kõik ei korva ebaühtlase pingega (või lausa pingevabalt) süzhee arengut, põnev ei hakanud lugedes peaaegu kordagi. Ja mis peategelasse puutub... ma saan muidugi aru, et autor tegi temast teadlikult neurootilise lupardi, mitte terasnärvide ja -lihastega superkangelase... see andis muuhulgas võimaluse robot-psühhoanalüütiku nö. teise plaani sissetoomiseks, aga mulle ei pakkunud see küll midagi. Kuidagi väga lugejaga flirtivalt mõjus see kõik.

Et raamat omal ajal nii Hugo kui Nebula sai... nojah, olen vahel ikka mõelnud, et kirjandusauhindade ja missikroonide jagamisel on palju ühist. Eelkõige just subjektiivne moment. Mistõttu hoidun ka topeltauhinnaga pärjatud teost automaatselt vaieldamatuks tippteoseks tunnistamast - täpselt samuti, nagu näiteks miss Botswanat maailma kauneimaks daamiks pidamast, olgugi tal kodus sahtlipõhjas nii Miss Worldi kui Miss Universumi kroon.
Teksti loeti inglise keeles
Riivo Mägi

Minu jaoks väga raske teos hindamiseks. Kuigi teos on minu meelest natuke liiga staatiline ja kirjeldav, on selle taga olev idee ja teostus suurepärased.
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Rätsep

Raamat, mille juurde jõudsin üpris huvitaval moel-netituttav Rumeeniast saatis mulle faili ja käis peale, et läbi loeksin. Esimene raamat, mida lugesin Microsoft Readeri programmi kasutades.

No vat ei suutnud kaasa haarata, midagi pole teha, ehkki enamikule inimestest näib meeldivat. Üks neid tekste, mis on ilmselt juba mõne kuu pärast täielikult ununenud. Kuidagi väga staatiline ja kirjeldav osa jäi ka elutuks.
Teksti loeti inglise keeles
Hannes Ots

Millegipärast meenutas Red Dwarfi raamatuid, ainult ilma huumorita. Ebameeldiv peategelane.

AI psühhoteraapia oli juba hoopis tarbetu grafomaanlus. Mis seal ikka psühhoterapeeretada, raha jalaga segada, nikku saada rohkem kui jõuab, aga ikka jama? Loll siis juu... Kõik need sessioonid oleks olnd nagu mõeldud ühe sündmuse edastamiseks raamatu lõpus?
Teksti loeti inglise keeles
x
Jüri Kallas
20.04.1967
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
Viimased 25 arvustused:
Jüri Kallas

Romaani «Muinaskuningas» tegevusaeg on ebamäärane muinasaeg, võiks öelda «eestlaste muistne vabadusvõitlus» – umbes nagu «Vambola», «Ümera jõel», «Urmas ja Merike» ja «Musta risti ikke all» –, kui nimetada vaid mõned värvikamad. Maniakkide Tänava raamat on peaaegu samasugune, kuid pole üldse sarnane. Välisvaenlast pole, on pigem nn siseriiklikud heitlused, küll on aga teispoolsust ja kõiksugu tumedaid ja veel tumedamaid fantastilisi elajaid ja elukaid. Kui kaanelt autori nime vaadata, siis ei tohiks ju taolised olendid üllatada.
 
Sündmusi käivitav probleem on niisama vana kui on inimilm. Vana kuningas, kel on tütar ja poeg – ja ega ma rohkem ei peagi vist ütlema –, kõik teavad ju niigi, et vana kuninga valduste pärast läheb löömaks. Ja ega autor ei pakugi venna-õe konflikti erilise üllatusena. Üllatuslikumad hetked tulevad mängu pigem ulmelisema poole pealt, aga ka seal, kus autor hakkab selgitama kuninga laste tegelikku olemust, nende tegude tõeliseid ajendeid...
 
«Muinaskuningas» on suuresti üks lõputu madin ja märul, kus lugejal ei jää üle muud, kui vaid lehti keerata ja mõnust oiata. Kõlab kui mingi rollimängunohiku või larpari märg unenägu? Aga ei! Retked metsas ja soos, kindluse kaitsmine ja pidev mõõgatöö on vaid luustik, millele lugu toetub. Maniakkide Tänav on napilt, väheste sõnadega maalinud kombatava muinasilma, kus toimuv on küll ehk ootamatu, aga selle maailma vastuvõtmise ja omandamisega ei tohiks lugejal probleeme tekkida. Kuigi ajas ja ruumis pole midagi taolist eksisteerinud, on see kõik selline, nagu võinuks mingitel tingimustel olla, sest folkloor ja ajalooline seikluskirjandus on meid taolise asjus enam kui vastuvõtlikuks teinud.
 
Eraldi tahaks aga märkida Maniakkide Tänava sõna- ja nimeloomet – tal tuleb see hästi välja. Kui ma romaani esimesel leheküljel kohtasin haldusüksust kihlakond, siis korraks küll mõtlesin, kas kirjaviga, aga siis nägin veel ja juba ma harjusin. Isikunimedega on niisamamoodi, et Maideli, Hüüp, Minevane, Hõbe, Kale jt on esmakohtumisel ehk pisut võõrikud, aga mõni lehekülg hiljem on nad enam kui omased ning mõjuvad niisama loomulikult kui meid igapäevaselt ümbritsevad kristlikud, pseudokristlikud ja libapaganlikud pärisnimed.
 
Romaani lugedes ei saa lahti tundest, et autor oleks pärast eksirännakuid otsekui koju jõudnud ja nüüd püherdab mõnuga saunaesises heinas. Öeldakse küll, et autoril ei tohi mõnus olla, et lugejal peab olema, kuid kui autor oma loomingut naudib, siis kandub see nauding ka teosesse ja lugeja saab samuti osa. Mina igatahes nautisin ja kui romaani lugemise lõpetasin, siis naeratasin õnnelikult.  
 
Ulmeseosed: Maniakkide Tänav «Muinaskuningas»
Teksti loeti eesti keeles
Jüri Kallas

Alan K. Baker on mitte eriti tuntud inglise autor, kes elab hoopis USAs. Oma esimese ulmejutu avaldas ta küll 1994. aastal, aga põhjalikumalt sisenes kirjandusilma alles sajandivahetusel. Autori loomingu iseloomustamiseks võib kasutada märksõnu: aurupunk, krimi, õudus ja parateemad. Mehelt on eesti keeles ilmunud kolm raamatut, kaks neist – «Vaimud ja hinged» (Ghosts and Spirits; 1999, ek 2000) ja «Ajaloo saladused» (The Enigmas of History; 2008, ek 2010) –, on pigem pseudoteaduslik mumbo-jumbo. Romaani «Djatlovi kuru» (Dyatlov Pass) iseloomustamiseks sobivad aga kõik ülalmainitud žanrid, aurupunk väljaarvatud.
 
Romaani ilmumislugu on üsna segadusttekitav. Siit-sealt kokkunopituna sain ma kokku järgmise rea: 2011. aasta kevadel oli uudis, et Alan K. Bakeri ilmumata romaani «Dyatlov Pass» põhjal hakatakse filmi tegema, 2012. aasta oktoobris ilmus romaan pealkirjaga «Перевал Дятлова» vene keeles kirjastuses Gonzo, 2013. aasta juulis ilmus romaan inglise keeles kirjastuses Thistle ja 2013. aasta novembris eesti keeles kirjastuses Ersen. Kommentaariks vast niipalju, et filmist ei saanudki asja. Ka peaks mainima, et esmatrükk vene keeles tekitas sealmaistes ulmelugejates omajagu kahtlusi, kas tegu pole hoopis vene autoriga, sest tundmatu kirjanik, tundmatu kirjastus, tundmatu tõlkija, inglise keeles ilmunud pole ja Venemaa asjadest kah veel. Vene- ja eestikeelse raamatu kaanel on autor ilma K-initsiaalita, samamoodi on ta ka oma agendi kodulehel.
 
Eks romaani pealkiri annab enam kui selge vihje, et juttu tuleb nn Djatlovi kuru juhtumist ehk siis sellest kuidas 1959. aasta veebruaris hukkus mainitud kurus rühm suusamatkajaid. Päris selget vastust pole tänaseni, küll aga on toimunu kohta hulk (fantastilisi) teooriaid. Romaani tegevus toimubki kahes ajaliinis: 1959. aasta retk ja kaasajal, mil juhtunu taas aktuaalseks saab. Retke osa on päris ränk õuduslugu, kaasajal toimuv aga pigem paranoidne põnevik. Tuleb tunnistada, et mulle meeldis see õudusosa kõvasti rohkem. Romaan on lobedalt loetav, kuigi vahepeal kisub see kõik ikka rämedalt võikaks kätte ära.
 
Romaani hindamine on märksa keerulisem, eriti, kui veel pisut analüüsida. Angloautori puhul tuleb kohe kiita vägagi veenvat Venemaa kujutamist. Kuigi jah, arvan, et mitte ükski vene autor poleks pannud uurijale nimeks Strugatski. Samas, kõik see ekspeditsiooni puutuv oli ju dokumentide ja mitmete raamatute näol varem olemas – loe, uuri, mõtesta ja kirjuta oma lugu. Võib öelda, et anglokirjanik Baker kirjutas kokku loo, mis veerandi jagu on tema oma ja ulmeline ning siis kolmveerandi osas põhineb reaalsetel sündmustel. Pean silmas ekspeditsiooni osa, kaasajas toimunu on juba täielikult autori fantaasia. Kahjuks on kaasajas toimuv ülejäänud romaanist omajagu nõrgem.
 
Mind pisut häiris küll Maia Planhofi tõlge, aga samas ei saa ma tõlkijat süüdistada. Püüan selgitada-seletada. Romaani tegevus toimub Venemaal, tegelased on venelased, autor aga inglane ja tõlgitud on inglise keelest. Tõlge on täpne ja pädev, aga vene materjali asjus kuidagi võõrik. Mina oleks seda tõlget kuidagi venepärasemaks toimetanud, sest kuigi autor on head tööd teinud, ei kõla mingid asjad üldse õigesti, inglise keelest tõlkiv inimene seda aga ei märka. Märkab see, kes on palju vene keeles lugenud. Kordan veelkord: tõlge on korralik, aga isiklikult mind mitmed kohad häirisid.
 
Kõike eelnevat arvesse võttes võiks kirjastuse Ersen nimetu ulmesarja esimesele raamatule nelja anda küll. Imelik valik tõlkimiseks, aga üldiselt loetav ja ajuti suisa ihukarvu püstiajav. Kui väga aus olla, siis võiks neljale ehk isegi miinuse sappa panna, aga kolme ei saaks küll kuidagi anda – see poleks romaani suhtes üldse aus.
 
Ulmeseosed: Alan K. Baker «Dyatlov Pass»
Teksti loeti eesti keeles
12.2023
Jüri Kallas

Nägin paari päeva eest Goodreadsis oma kunagist lugemisjärgset reaktsiooni ja mõtlesin, et ma peaks sellest romaanist pikemalt kirjutama – milleski on teos ja tolle ilmumislugu enam kui tüüpiline.  
 
Fabrice Colini «Vengeance» on fantaasiaromaan, täpsemalt kangelasfantaasia, mille proloogiks on hukk ja häving ehk meile kirjeldatakse, kuidas sitikolendite rass hävitab inimriigi. Üks suurt sugu noormees pääseb. Edasi saame lugeda noore mehe rännu- ja kujunemisaastaid. On seiklusi, aga lugeja teab, et see kõik on vaid lõppeesmärgi ehk kättemaksu nimel. Ütleb seda ju ka romaani pealkiri.
 
Romaan on küllaltki hästi kirjutatud. Maailm on samuti huvitav, ajuti suisa originaalne. Meeldejääv on see raamat samuti. Probleemid on mujal. Esiteks – peategelane! Autor kuhjab talle selga voorusi ja oskusi, aga unustab möödaminnes karakteri loogika. Või ei unustanud, vaid tahtis lihtsalt luua omanäolist kangelast. Tulemuseks on ebaloogiliselt käituv tapamasin, kes enamjaolt on kui halav mahehipi, aga ajuti lihtsalt tüütu ilalõug. Originaalne ehk küll, aga väga ebaveenev. Taolise käitumisega seal maailmas kaua ei elaks.
 
Ebakõla autori tahtmise ja teostuse vahel ongi vist romaani suurim probleem. Lisaks kangelase ebaloogilisusele, on sama häda ka toimuvaga, kus kõigepealt pikalt seletatakse kui vägev ja võitmatu on vastane ning lõpulahingus toimub kõik siiski suhteliselt mänglevalt. Ilmselt taipas ka autor, et nii ei lähe ja otsutas siis kunstipärast traagikat kangutama hakata ehk pani tegelased sõgedalt rahmeldama. Loed ja vihastud ning oigad ilmkuulsa teatraali kombel: «Ei usu! Kohe üldse ei usu!»
 
Romaan ilmus esmakordselt 2001. aasta septembris. Kirjastus oli Bragelonne ning efektse ja sisulise kaanepildi tegi Philippe Caza. Juba järgmisel aastal ilmus romaan horvaadi keeles (Osveta) ja 2005. aastal vene keeles (Возмездие). Romaan on Prantsusmaal saanud kaks kordustrükki ja üks kord on romaani taastrükitud ka Venemaal. Justkui lubaks, aga kahjuks mitte üldse. Kahtlustan, et romaani tõlgetes on «süü» kirjastuse Bragelonne heal müügitööl. Noh, et raamatumessidel räägiti teosele n-ö kuldne kuu selga ja müüdi tõlkeõigused. Kahjuks on tänapäeva kirjastuselu sedavõrd laisk, et raamatuid enne tõlke- ja kirjastamisotsust isegi enam ei loeta. Rääkimata sellest, et keegi loeks läbi kasvõi valiku konkreetse autori teoseid ja teeks otsuse loetu pealt. Rääkimata sellest, et võetaks vaevaks ja tehtaks endale selgeks konkreetse autori koht antud riigi-rahva kirjanduses. Taolise logardluse tulemusena siis ilmuvadki raamatud, mis tegelikult ei peaks algkeelest kaugemale jõudma...
 
Lugesin romaani vene keeles ja kuigi ma romaaniga rahul pole, ei saa ma midagi ette heita Jekaterina Nikitina tõlkele. Probleem ikka romaanis endas. Eks alati ole ka lugeja süüdi, et miks ta ei vali või valib valesti. Takkajärgi targana arvan, et oleks pidanud lugema hoopis mehe romaani «À vos souhaits» (2000), aga mind tõrjus teadmine, et prantsuse autor on oma aurupungiloo tegevuskohaks valinud Londoni, et milleks, kas Pariis ei sobinud. Ma ei arva, et iga autor peaks kirjutama vaid oma kodumaast, aga London ja aurupunk on juba sedavõrd pruugitud teema, et ma eelistasin abstraktsema tegevuskohaga kangelasfantaasiat. Lugemisjärgselt tundub, et see teine romaan olnuks ehk parem valik. Fabrice Colin pole moodsas prantsuse ulmes ju päris viimane mees ja seda aurupungi romaani on rohkem taastrükitud ja tõlgitud. Palju see ei määra, aga midagi siiski.
 
Ulmeseosed: Fabrice Colin «Vengeance»
Teksti loeti vene keeles
Jüri Kallas

Manfred Kalmsteinil ilmus just uus raamat – seega, on tagumine aeg eelmisele lõplikult joon alla tõmmata, et saaks värske vaimuga uue kallale minna.  
 
Lühiromaani «Täheraua saaga» hakkasin ma lugema üsna pika hambaga. Juba pealkirjas on sõna «saaga», Meelis Krošetskini kaanepilt ja Liis Rodeni sisupildid vihjavad viikingitele ning raamat ise algab ka ülev-fataalsete kirjeldustega. Keegi pajatab, keegi elab ning toimuvad väelised sündmused, millel on rängad tagajärjed. Oeh, vaene mina, kes ma kõike seda läbi närima pidin! Kuna mul oli autorisse usku ja mingid ta tekstid on ikka väga meeldinud, siis ma pingutasin. Õnneks polnud seda algust mahult kuigi palju. Heietati, toimetati ja lugu hakkas keskenduma inimestele ja nende tegemistele. Jumalad ja need teised unustati, niisamuti nagu kõik see fataalne pobisemine.
 
Nagu ma ütlesin, sai eepika ja ülevusega kiirelt ühele poole ja edasi tegutsesid juba lihast ja luust inimesed. Ja seda ma juba nautisin. Eks see üks vana-vana lugu ole, aga iga isik, kes sadakond raamatut on lugenud, teab, et asjadel on kalduvus korduda ning lõppude-lõpuks saavad määravaks ikkagi vaid autori (tehnilised) oskused.
 
Ma mingil hetkel lihtsalt märkasin, et tegelaste odalöögid või tapriviibutused, metsades-soodes matkamistest rääkimata, et see kõik vajus pisut tahaplaanile ning ma lugesin ja nautisin hoopis seda, kuidas tekst on liigendatud, kuidas peatükkide pikkused, kuidas autor vahetab kangelast, kuidas need vahetused omavahel sobituvad jne. Lugesin ja jälgisin tehnikat ning olin lummatud. «Täheraua saaga» puhul ei saa tehnikale küll midagi ette heita. Tegelikult ei saa ma ka loole, sellele, mis raamatus toimus ja mis kaadri taha jäi, ka sellele ei saa ma midagi ette heita. See lihtsalt ei läinud mulle niipalju korda: viikingid ja saagalikkus ning elust suurem ja fataalsem narratiiv. 
 
Samas, ma pean häbiga tunnistama, et lugu läks mulle siiski korda, pooleli jätta ei tahtnud. Maailm oli tuttav ja samas ka võõrik. Suisa ühe ööga lugesin läbi. Lugesin ja nautisin! Eks piinlik oli, et mina, viikingid ja saaga! Tuleb vist autorit tunnustada ja sügavalt kummardada, sest kui köide, mida nii pika hambaga kätte võtad ja siis paarikümne leheküljega oled jäädavalt konksu otsas... Isegi kui mõistus tõrgub, ütleb emotsioon: hea raamat!  
 
Ulmeseosed: Manfred Kalmsten «Täheraua saaga»
Teksti loeti eesti keeles
Jüri Kallas

Maikuus kirjutasin ma siinsamas: «/.../ võiks autor vabalt edasi kirjutada ning poleks midagi katki, kui «Õhtud vanaisa juures» oleks pikema lühiromaani või suisa romaani avapeatükk.» Ja siin ta nüüd on – romaan «Kui tuugenid vaikisid», mille avapeatükk on seesama vanaisa-jutt.
 
Raamatu tutvustus ja Liis Rodeni kena kaanepilt ei jäta mingit kahtlust – tegevus toimub katastroofijärgses maailmas. Postapo, kui kasutada mitte kõige kirjakeelsemat, aga vägagi tabavat terminit. Ja eks lugeja saab ka esimestel lehekülgedel aimu, et meie maailma kui sellist enam pole. Juba esimeses peatükis annab autor omajagu infot, millest saab selgeks, et katastroof toimus meie ajast hiljem, veetase tõusis ja siis langes, kliimaga midagi toimus, ka sõditi. Romaanis toimuv elu on üsna agraarne, aga samas siiski tehnoloogilisem kui tänapäevane maaelu. Kuigi elu näikse olevat stabiliseerunud, on inimesed relvastatud ja võõraste suhtes umbusklikud. Lühidalt: võitlus elu eest ja elu nimel.
 
Tegu pole just mahuka köitega, aga seda pigem lehekülgede arvult. Kui autor oleks kõik kirja pannud, siis poleks ilmselt olnud probleemi täita ära neli-viissada lehekülge. Kuid jah, Juhan Habicht on alati silma paistnud napima teksti ja vähema lobaga ning nii on ka ta esimeses ulmeromaanis, kus tekstis esineb omajagu n-ö katkestusi ja ütlematajätmisi. Näiteks algab tulevahetus ja juba järgmises-ülejärgmises lõigus on rünnatavad elu ja tervisega kodus ning alles hiljem tuleb tegelaste omavahelisest jutust välja, mis toimus, isegi siis mitte kuigi detailselt. Ja mõne tegelase või situatsiooni kohta ei saagi lugeja selgitusi või vastuseid. Mõnd lugejat võib taoline kirjutamislaad ärritada, aga mulle selline just meeldib, sest tänapäeva ulmekirjanduses on ikka kohutavas koguses liigset lobisemist ja teksti venitamist.
 
Samas, ei saaks öelda, et toimuv lugejale kuidagi segaseks jääks. Ei, kõik saab selgeks. Tegelastel on mõtted, maailma avatakse, toimuvat kirjeldatakse. On pingeid, arusaamatusi, suisa vaenu. Surm on samuti sagedane külaline. Kui mõelda, siis romaani maailm ja seal toimuv on päris karm. Aga peategelane on kujunemisjärgus noor ja alles avastab maailma ning sageli ta enne tegutseb ja isegi tapab ja alles siis mõtleb. Kuid eks elu ja vanemad inimesed ole õpetanud.
 
Mornile ja rängale elule annab pehmemat varjundit romaani huumor. Ei, autor ei viska nalja ja ei lõõbi, aga huumor on enamjaolt kohal. Kas siis kirjeldustes, nimedes või situatsioonides. Et kui Jeebuse kodukülla saabuvad võimsatel mootorratastel moslem, kolakas neeger ja hiinlasest taat, siis mina hakkasin küll naeru pugistama, et kolm Hommikumaa tarka jõudsid kohale. Ja eks nimed Jeebus või Ääliss toovad ka muige suunurka. Või peatükipealkiri „Kes nühvel see Ääliss veel on?“ või kasvõi pea sidesõnana kasutusel olev sõna „nühvel“. Omaette huumor on ka selles, kuhu Eestis autor selle või teise tegevuse on paigutanud. Või siis tegelaste sarkastilised maailmavaatelised kommentaarid.
 
Ilmselt pole põhjust salata: mulle see romaan meeldib. Selline realistlik, kergelt maalähedane elujaatav ulme. Tegelased on enamjaolt sümpaatsed ja usutavalt värvikad. Tegelastel esineb kõhklusi ja kahtlusi. Maailm mõjus samuti usutavana ja tundus autoril ka läbimõeldud olevat ning polnudki nii lihtne kui esialgu tundus. Kindlasti peab kiitma ka autori tasakaalutaju, mis laseb romaanil kõõluda täpselt selle piiri peal, kus on kergelt või isegi suisa rämedalt naljakas, aga mitte kunagi piinlik.
 
Lõpetuseks tahaks aga sõnastada midagi, mida ma kohe lugemisjärgselt öelda ei taibanud. Parafraseerides üht tuntud ütlust, iseloomustaks ma romaani nõnda: «John Wyndhami oled lugenud? Oled!? Vaat tuugenite-romaan on täpselt nagu mõni Wyndhami romaan, aga samas pole üldse sarnane.» Et siis kodune-hubane postapo. Ja sellisena enam kui mõnuga loetav.  
 
Ulmeseosed: Juhan Habicht «Kui tuugenid vaikisid»
Teksti loeti eesti keeles
9.2023
Jüri Kallas

«Neetud taevakivi» on Tuuli Tolmovi teine romaan. Esimene, «Aristarkhovi meetod» on mul lugemata – seega siis esmatutvus. Autor ise ütleb saatesõnas, et see on fantaasiaromaan «Eesti noorema pronksiaja ja eesti mütoloogia ainetel».
 
Romaan on mõneti kui õpikunäide fantaasiaromaanist, kus lugeja saab alguses sissejuhatuse sündmustesse ning siis edasi jätkub lugu hoopis kusagil mujal ja teiste tegelastega. On noorukid, kes sõbrad-semud, aga siiski piisavalt erinevad, et tekiks mitmekesine reisiseltskond. Lugeja ju teab, et teele nad lähevad.
 
Autor veeretab reisiseltskonda seiklusest seiklusesse ning lugeja saab lehekülghaaval üha enam teada maailmast ja olenditest seal sees ning näeb, kuidas Saaremaale kukkunud taevakivi muinas-Eesti elu metoodiliselt hävitab. Võib-olla ongi romaani tugevamad kohad just kirjeldused, kus näidatakse, kuidas inimesed püüavad vääramatule vastu panna või siis lihtsalt elada ära allesjäänud päevad. Ei, romaan pole mingi sünkmorn ja moodne soolikalaskmine, asjalood lihtsalt on nii sünged.
 
Võib-olla olen ma liiga palju selliseid romaane lugenud, aga algus oli üsna üllatustevaene. Ka ei ütleks ma, et tegu on absoluutskaalal mingi eriti vinge ja originaalse teosega. Küll aga kiidan autori oskust lugu koos ja põneva hoida. Kiidan ka seda, et lugeja saab üsna kähku aru, et pole kuigi kindel, mitu sõpra romaani ja retke lõpuni vastu peavad. Tuuli Tolmovi kiituseks tuleb aga öelda, et ega ta mul väga kaua igavleda ei lasknud, sest üsna kohe toodi mängu esimesed fantastilised olendid ning edasi enam eriti hoogu maha ei võetudki. Romaani lugedes hakkavad mängima paar asja, mis teevad lugemise mõnusamaks ja mitte nii etteaimatavamaks. Mõnusamaks teeb teatav müto-muinasjutulisus, mis ehk on tingitud ka tegevuskohast, sest mis kuningaid ja printse ikka siinmail. Ja ebaetteaimatavus tuleb kusagilt sealt, kus lugeja mingil hetkel taipab, et tegelastel on teised rollid, kui lugeja ootab ja eeldab. Autor muudab asju! Osaliselt on see paratamatu, sest selline suur ja oluline retk ikka muudab osalisi, aga osalt tundub see autoril suisa teadlik võte olevat. Otsekui ebausaldusväärsed tegelased, kui vedada siin paralleeli terminiga «ebausaldusväärne jutustaja».
 
Kui romaanile midagi tõesti ette heita, siis vast liigmodernset sõnavara ja termineid. Näiteks öeldakse tegelastele, et koju on paariminutiline tee. Aga kust need minutid, kui sel ajal isegi kellasid polnud. Ja selliseid sõnu oli veel. Mitte palju, aga oli. (Sattusin hiljem lugema autori seletust-põhjendust, et ta täitsa teadlikult kasutas neid sõnu... et selgitas asja, aga ma jääks siiski teisele arvamusele.)
 
Lõpetuseks pean ma tunnistama, et lugesin romaani läbi ühe päevaga – aega oli ja silmad sel päeval arvutit niiehknaa ei kannatanud. Samas, lõpp läks juba uneaja arvelt, et ei saanud enam pidama. Ma arvan, et raamat, mida tahad lugeda, on hea raamat. Kas just täiuslik, aga kui sunnib lugema, siis midagi peab seal olema. 
 
Ulmeseosed: Tuuli Tolmov «Neetud taevakivi»
Teksti loeti eesti keeles
Jüri Kallas

Inimesed vajavad nn hea tuju kirjandust. Iseküsimus muidugi, kellel mis tuju heaks teeb. Näiteks allpool käsitletav jutt ei ole kindlasti tekst, millest lugevad massid heldiksid, aga minul on see tekst tervelt viis korda tuju heaks teinud...
 
Tegu on lühikese jutuga, mille moodustavad dokumentide katkendid, ajaleheväljalõiked ja lühidialoogid – ainult asjast, ei mingit lödi heietamist.
 
Poola egüptoloogia edendamiseks sõlmitakse Poola ärimeestega võimas raamleping ja esimese sammuna toimub siis Poola ärieliidi ja tippegüptoloogide ühine väljasõit Egiptusesse. Ajal, mil poolakad Giza kandis püramiide imetlevad, otsustab mingi rätipeade bande maailmale sõnumi saata. Üks plahvatus ja mõned automaadivalangud ning Poola ärieliidi ja egüptoloogia tippudega on ühel pool. Egiptuse riigile ja maailmale ei lähe toimunu korda, mispeale Poola eriüksus õhib sfinksi...
 
Olukord üha eskaleerub. Seda enam, et pearätipea on mingi Egiptuse võimumehe lähisugulane. Poolakad pöörduvad abi saamiseks USA poole. Ikkagi auküsimus! USA president Joseph Levinsky teatab, et poolakatel pole kunagi mingit au olnud ja selle, mida nad auks peavad, võivad nad pista teadagi kuhu. Mispeale astuvad tegevusse Poola häkkerid ja maailm on kohe sammu kaugusel tuumasõjast...
 
Ja kui pärast pressikonverentsil Poola presidendi kõneisikult küsitakse, et mida te lõppude-lõpuks saavutasite, siis kõlab tagasihoidlik soovitus püramiidid kokku lugeda.
 
Jutt «Policzcie piramidy» ilmus esimest ja ainumast korda 2001. aastal Poola ajakirja «Science Fiction» kümnendas numbris. Number pole dateeritud, aga kusagil aasta lõpus see ilmus.
 
Väga lustlik jutt! Jah, mitte kõige originaalsem, sest sel teemal, kuidas Poola ja/või poolakad maailmas korda loovad, seda on Poola ulmes omajagu. Ilma erilise pingutuseta võib taolisi tekste kümmekond üles lugeda. Eks poolakatel ole ajaloolisi solvumisi jne, aga enamjaolt on need tekstid ikka keel-põses-lood või suisa räme irvitus. Wojciech Świdziniewski jutt on pigem irvitav ja üsna teadlikult ka varasematele viitav. Võiks ju kaaluda punktilangetust, aga jutt, mis viiel erineval lugemisel suu kõrvuni veab ja tuju heaks teeb – selline jutt on väärt vaid maksimumhinnet.
 
Ulmeseosed: Wojciech Świdziniewski «Policzcie piramidy»
Teksti loeti pole oluline mis keeles
Jüri Kallas

Mul tekkis selle romaani lugemise käigus teatav eetilis-moraalne konflikt. Menukas ukraina romaan, aga poole lugemise peal olin ma päris rahulolematu. Sellega seoses võttis korraks maad isegi teatav moraalne kahevahelolek: kas mul üldse on sõja ajal õigust ukraina autorile halba hinnet panna..?
 
Maks Kidruki romaan «Bot» on tehnopõnevik (technothriller). Väidetakse suisa, et Ukraina esimene. Selles väites ma pisut kahtlen, aga võibolla isegi on? Küll aga on kindel, et 2012. aastal ilmunud «Bot» on kuulsa rännumehe ja reisikirjaniku esimene ulmeromaan ning üldse esimene ilukirjanduslik raamat. 
 
Romaani peategelaseks on Ukraina progeja Tõmur Koršak, kes saab ahvatleva tööpakkumise. Tõsi, pakkumisel on n-ö veider lõhn küljes, aga noore abielumehena tunneb Tõmur, et raha oleks rohkem vaja ja töö välismaal oleks suurepärane võimalus rahalise seisu parandamiseks. Pärast pikemat reisi ja mitmeid ümberistumisi leiab Tõmur end Tšiilist, täpsemalt Atacama kõrbest.
 
Kõrbes asub salajane labor, kus rahvusvaheline uurimisrühm tegeleb biloogiliste bottide loomisega. Tegu siis mingite kloonide-biorobotitega, kelle n-ö programmeerimiseks Tõmur Koršak palgatigi. Tegelikult tegeles Tõmur nendega ka Ukrainas, aga siis ta omaarust proges mingit videomängu. Kuna tekkis probleeme ja eelmine mees, kes Tõmuri tehtut juurutas, sai otsa, siis otsustatigi Tõmur ise kohale tuua. Olukord on aga päris hapu, sest osa botte on jooksu pääsenud ja nad on suht agressiivsed. Tundub ka, et labori erinevatel juhttöötajatel on kergelt erinev arusaam, mida ja kuidas nad saavutada tahavad. Tulemuseks siis paras tohuvabohu ja lugejal saab kiirelt selgeks, et laipu tuleb ja mitte vähe...
 
Romaan on tehnopõnevik, mis tähendab, et autor kasutab oma raamatu ideestikus moodsa teaduse värskemaid ja päris värskeid suundumisi ja infot. Lugejale tähendab see hulka nn tehnomula, mille tõsiseltvõetavust toetab veel suur hulk skeeme ja graafikuid. Noh, et ilukirjandus vaheldumisi päris põhjaliku teaduspopiga. Mind hakkas mainitud teduspopp mingi hetk rämedalt ärritama ning siis mul tekkiski ülalmainitud moraalne kahevahelolek ja suisa soov romaan pooleli jätta.
 
Samas, põneviku pool oli ikka tõeliselt põnev ja seetõttu ei tulnud lugemise katkestamine kõne alla. Küll aga hakkasin ma teaduspopi peatükke diagonaalis lugema, ikka väga diagonaalis. Noh, et kui ma mingit teemat väga ei jaga, siis ilukirjanduse teaduspopp mind ka eriti targemaks ei tee, kui ma aga teemat jagan, siis ei anna mainitud teaduspopp mulle suurt midagi juurde. Lühidalt: sain aru, et ma pole taoliselt vormistatud teksti sihtgrupp ning ma püüdsin elamust ja lugemisnaudingut saada omal egoistlikul moel. Ja elamust oli küll ja küll, sedavõrd, et algsed kõhklused hinde asjus tõusid lõpuks päris korralikuks neljaks. Tugev teos, eriti kui võtta veel arvesse, et tegu on siiski (ilukirjandusliku) debüüdiga.
 
Jah, tehnopõnevik pole päris minu rida, aga ulme teaduslikum osa mulle samas meeldib ning romaanis oli teadust ja värskeid mõtteid piisavalt. Kirjutamine ja kujutamine oli samuti pädev: inimesed olid usutuvad, toimuv loogiline ja botijõmpsikad veenvad.Ma täitsa mõistan, miks romaan menukas on, millest müügimenu, auhinnad ja tõlked. Esialgu on tõlkeid küll vaid kaks: vene ja poola keelde. Olen lugenud, et vene tõlkes on originaali roppnaturalistlikku keelekasutust omajagu nuditud. Tekste võrdlema ma siiski ei vaevunud. Niisamuti ei vaevunud ma kontrollima, kuidas keelekasutuse värvikus poola keeles lahendati.
 
Romaani lõpus vihjati ka järjele ja 2015. aastal ilmuski «Бот: Ґуаякільський парадокс». Ilmselt oli järje ilmumine ajendiks, miks esikromaan sai 2020. aasta uustrükis alapealkirja «Atacama kriis». Alguses polnud järje lugemine mul plaanis, aga esimese romaani lõpp keris ikka päris vinged tuurid üles ning kuuldavasti on teises romaanis ka tehnomöla vähem...
 
Ulmeseosed: Maks Kidruk «Бот: Атакамська криза»
Teksti loeti pole oluline mis keeles
Jüri Kallas

Raamatu tegevus saab alguse Dubais, 2058. aasta augustis. Lugeja kohtub Norbertiga, kes on küll poolakas, aga kes peab end pigem n-ö maailmakodanikuks. Norbert elatub sellest, et püüab salvestada videosse mõne vinge sündmuse, laeb selle üles ja loodab siis MegaNeti klikkidele. Kui klikke palju, siis võtavad salvestatud sündmuse üle suured (meedia)tegijad ning Norbert teenib samuti korralikult. Põhimõtteliselt on Norbert siis moodsa meedia raisakotkas või šaakal. Üldiselt üsna põhimõttelage tegelane, aga see põhimõttetus on tal pigem kutsehaigus – kusagil sügavamal temas midagi ikka ka on. Kuid ma ruttan sündmustest ette...  
 
Norbert saab teada, et kohe-kohe toimub vägivaldne sündmus. Mingid rätipead kavatsevad maailmale resoluutse sõnumi saata. Rätipead on röövinud kaks Euroopa kodanikku ning kavatsevad need kaamera ees avalikult hukata. Räme küll, aga ilmselgelt saab avalikku hukkamise salvestusest kuum kaup. Norbert läheb kohale ja hakkab salaja filmima. Ootamatult ilmuvad kusagilt maskides eriüksuslased, kes rätipead kiirelt ja pikemalt mõtlemata maha notivad, äraröövitud valged kaubikutesse topivad ning kuna Norbert midagi poola keeles mõmiseb, siis võetakse ka tema kaasa.
 
Romaani peamine puudus oleks vast teatav ebaühtlus ja terviku n-ö logisemine. Siin on kõike pisut palju ja pisut seosetult koos. On küberpunki, on meie aegade kriitikat ja paroodiat, on märulit, on düstoopiat, on militaarkraami, on kosmost jne. Seda kõike on esitatud läbisegi ja erinevates mahtudes. Dubaile järgneb Norberti elu Poolas, mis on Euroopa ökofašismi raudse kanna all. Jah, sinna suunas me liigume, aga autori kirglikkus musta värviga teeb sõnumi pisut koomiliseks. Ka on kogu Norberti n-ö nägijaks saamine pisut tüütu lugeda, sest mina ju tean, mis on meie maailmas katki ja valesti – need vestlused on kõik ju kenad ja õigest asjast, aga pisut tüütud. Ja siis tuleb kiire märuliblokk, kus Norberti nn õpetaja kadunuks jääb, mingid migrantidest kurjategijad kavatsevad ka Norberti asjus rümbarebu edendada, aga taas saabuvad maskides eriüksuslased ning rümbarebu korraldavad hoopis nemad. Siis võetakse tempo taas maha ning lugeja saab mitu peatükki eriüksuse treeninguid. Ja siis minnakse kosmosesse, täpsemalt Kuule, aga selline areng ei tohiks ju üllatada, sest juba romaani pealkiri ju viitas.
 
Kordan, et üldiselt mulle romaan meeldis, sest autori mõttelaad ja maailmanägemine on minu omaga üsna sünkroonis. Meeldisid ideed ja nende naturalistlik esitamine, kuigi elusa ahvi aju söömist oleks võinud ehk vähem detailsemalt kirjeldada. Leppimatu suhtumine kõiksugu vägivaldsesse ja väheväärtuslikku rahvarämpsu, kes trügib Euroopasse ja suisa Kuule – see oli kui sõõm värsket õhku meie pussuhaisulises maailmas. Oli tunda, et midagi on Jarosław Grzędowiczi n-ö käima tõmmanud. Ütles ju kirjanik ühes kunagises intervjuus, et ta pole üldiselt poliitiline natuur ning kui tal lastakse rahulikult elada, siis teda poliitika ei huvita. Kui aga enam rahulikult elada ei saa, siis läheb ta metsa ja hakkab ronge kraavi laskma. Rongid püsivad ehk veel rööbastel, aga mees ilmselgelt enam rahulik pole. Kuigi ma maksimumhinnet ei pane, loen ma seda romaani ilmselt kord või paar veel. Puudustega, aga siiski väga hea! 
 
Ulmeseosed: Jarosław Grzędowicz «Hel³»
Teksti loeti pole oluline mis keeles
Jüri Kallas

Olukorras, kus paljud Vene autorid on end sõja toetamisega ära määrinud, on Kirill Jakimetsi lugemine enam kui koššer tegevus sest:
* tegu on hea romaaniga, on vigu ja tervik logiseb pisut, aga sõgedus korvab puudused,
* autor on surnud ja seega ei saa ta nakatuda Z-marutõppe,
* tüüp ise oli äge kontrakultuurne tegelane, kunagine hipi, keda teati kui filosoof-märgkosmisti Emmanuil Marlovitš Katsi ning kes laulis ka «lüürilisse kantrisse kalduvas müstilis-pornograafilises post-punkbändis» Tšerdak Ofitsera (ek Ohvitseri Pööning).
 
Raamat läheb kiirelt käima ja kui lugeja isegi kahtleb, siis esimese osa pealkiri «Sokkude ja munkade sõda» rokib ja kutsub lugema.
 
Romaan saab alguse kolkaplaneedil, kus moslemitest sokud (jah, soku välimusega ebahumanoidid) sõdivad seal kanda kinnitavate õigeusu munkadega. Planeedile teeb aga dessandi tundmatu kolmas jõud, kelle sõdurid näevad välja kui Vana-Rooma sõjamehed ning need sõdurid on tõelised tuimolendid...
 
Edasi läheb romaan umbestäpselt samas tempos edasi: autor jalga eriti pedaalilt ei tõsta, pigem lisab vaid käikusid – kosmos, militaarkraam, alternatiivajalugu, virtuaalsus, paralleelmaailmad, mittehumanoidsed võõrtsivilisatsioonid jne.
 
Romaan «Отряд «Омега»» ilmus esmakordselt 1996. aastal kirjastuse Tsentrpoligraf sarjas «Стальная мечта» (ek Terasunelm). Raamatust jääb mulje, et autor planeeris sarja «Sõjad ja maailmad» (Войны и миры), aga avateos «Omega salk» jäi ainsaks. Ei, tegu on lõpetatud teosega, aga lugedes on tunda, et autor saanuks (ja vist ka tahtis) kirjutatada veel mitu köidet – raamatu taga on suurem-laiem ilm ja sõdasid pidanuks veel tulema.
 
Kirill Jakimets kirjutaski vaid kolm ulmeromaani, sealjuures on teine kahasse kirjutatud ja kolmas ringleb vaid wõrgus. Ilmne, et kirjandus polnud mehe ainus jumal ja loominguline väljund. Kui aga kõik kolm romaani läbi kahlata, siis on selge, et autorit köitis eelkõige alternatiivajalugu ja arvutitega tehtav ning nendega seonduv filosoofia ja märul.
 
Lugesin romaani «Отряд «Омега»» juba kolmandat korda. Pole küll tippraamat, aga hoogne ja leidlik ning hästi liigendatud. Viimatinimetatud põhjusel sobib kenasti ka unelektüüriks – loed enne und jupi ja järgmine õhtu loed edasi.  
 
Ulmeseosed: Kirill Jakimets «Отряд «Омега»»
Teksti loeti vene keeles
Jüri Kallas

Jutu «Õhtud vanaisa juures» tegevus algab pastoraalse õhtusöögiga, kusagil agraarses majapidamises, aga eks juba esimene lause diislist ja gatlingitest annab selge vihje, et asjalood on hapuvõitu. Lugejal saab üsna kiirelt ka selgeks, et tegevuskohaks on kliimakatastroofijärgne maailm, täpsemalt kusagil kunagise Eesti rannikualadel. Jutt ongi selline pastoraal-olustikuline kirjeldus elust uutest tingimustes. Lugu keritakse Jeebuse-nimelise poisikluti silme läbi ning poisikese teadmishimu annab autorile kena võimaluse tutvustada toimuvat ja näidata, kuidas asjalood niimoodi läksid.
 
Pole vist suur saladus, et see jutt on kirjutatud ühe antoloogia tarbeks. Kuna aga antoloogia ilmumine venis, siis ilmus tekst ajakirja «Looming» 2022. aasta 12. numbris. Kuigi tegu on tervikliku tekstiga, võiks autor vabalt edasi kirjutada ning poleks midagi katki, kui «Õhtud vanaisa juures» oleks pikema lühiromaani või suisa romaani avapeatükk.
 
Maailm on kenasti skitseeritud, tegelasi on omajagu, nad erinevad ja eristuvad. Isiklikult minule on sümpaatne ka see vaikne kriitika nende tobeduste asjus, mis maailma taolise katastroofini viisid.
 
Muarust on tegu Juhan Habichti parima seniilmunud ulmetekstiga. Ma vaid loodan, et mu kiidukõne ei tekita teistes selliseid ootusi, mis panevad teksti lugedes iga hinna eest puudusi otsima ja keskmise hinde teemal kiusu kiskuma.  
 
Ulmeseosed: Juhan Habicht «Õhtud vanaisa juures»    
Teksti loeti eesti keeles
Jüri Kallas

«Kinnipidamisprotokoll» pole jutt, kui selline. Pealkiri ütleb kõik ning lugeja saab Jakubi isikuandmed ja muu taolise, mida õiguskaitseorganid seaduserikkuja kinnipidamisel kirja panevad.
 
«Protokół zatrzymania» ilmus esmakordselt 2001. aastal Andrzej Pilipiuki autorikogus «Kroniki Jakuba Wędrowycza». Tekst on tõlgitud ka tšehhi (Protokol o zadržení), vene (Протокол задержания) ja ukraina (Протокол затримання) keelde.
 
Ilmselt väärib ka märkimist, et kogumiku kordustrükkidel on see tekst mõnikord paigutatud hoopis reklaamina raamatu tagakaanele ning sellisena on tekst olnud ka mitme järgneva Jakub Wędrowyczi kogumiku tagakaanel.
 
Ilmselgelt on antud teksti hindamine jutuna kas just ilmvõimatu, aga keeruline küll. Samas, mingi laiema määratluse järgi on see siiski ka jutt. Vaimukas niiehknaa!
 
Ulmeseosed: Andrzej Pilipiuk «Protokół zatrzymania»
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Jüri Kallas

Maakeeles oleks siinvaadeldava teksti pealkiri «Esimese käsu vastu».
 
Kolkakülla saabub uus vaimulik.

Juba esimestel päevadel saab Paweł Markowski aru, et tema uus kogudus pole lihtsalt mingi usuleigete matside kamp. Nii mõnigi külaelanik näeb suisa koopainimene välja, aga ega ülejäänud suurt paremad pole. Kirik laguneb ja mõjub ka muidu imelikult.

Paweł Markowski käib ka kohalikul surnuaial ning see on veel hullema välimusega kui kirik. Oma eelkäija haual oleva ristilaadse moodustise küljest leiab vaimulik Jakub Wędrowyczi visiitkaardi, mille tagaküljel on soovitus toimikutes tuhnida. Eks uus vaimulik uuribki toimikuid ja koguduse rahaasju ning küsimusi tuleb vaid juurde.
 
Öösel kõlab aga koputus aknale ning mingi SS-lase kuues kahtlane tüüp nõuab, et vaimulik tuleks temaga kaasa, sest üks surija tahab pihtida. Kahtlane tüüp on joodikeksortsist Jakub, kes pikalt ei seleta, käsutab vaimuliku mootoratta külgkorvi ja läheb sõiduks.
 
Lõpuks jõutakse kohale. Üksik maja mägedes ning metsikud sugulased, kes ei soovi vaimulikku majja ja surija juurde lasta. Läheb löömaks, tulevahetuseks jne. Lõpuks jõutakse end tuppa barrikeerinud surija juurde, kes jõuab vaid öelda, et ta on rikkunud esimest käsku...
 
Jutt «Przeciw pierwszemu przykazaniu» ilmus esmakordselt ajakirja «Fenix» 1997. aasta kaheksandas numbris. 2000. aastal taastrükiti jutt esinduslikus poola ulme antologias «Robimy rewolucję» ning aasta hiljem Andrzej Pilipiuki autorikogus «Kroniki Jakuba Wędrowycza». Jutt on tõlgitud ka tšehhi (Proti prvnímu přikázání) ja ukraina (Проти першої заповіді) keelde.
 
Alguses tundus, et ma loen kogumiku kõige ägedamat teksti. Lohutu kolkaküla, mille inimestele ja kogudusele on kirik tegelikult n-ö käega löönud. Kogudus, kuhu saadetakse jalust ära tülikamaid ja eesrindlikke vaimulikke. Et karistus ja pealegi letaalse lõpuga, sest vaid paar vaimulikku on seal üle aasta elus püsinud... ju siis kohanesid kogudusega.
 
Üldiselt pidas autor seekord peaaegu lõpuni vastu ja ei libastunud. Jah, otsad sõlmiti taas kiirelt kokku, aga objektiivselt võttes oligi nii vist õige – ei pea nämmutama, kui kõik juba selge. Ja eks vaimulik käitus nii nagu ta südametunnistus ja õpetus käskis... iseküsimus, kui arukas selline käitumine oli.
 
Ulmeseosed: Andrzej Pilipiuk «Przeciw pierwszemu przykazaniu»
Teksti loeti pole oluline mis keeles
Jüri Kallas

Nagu pealkirjast näha, on kogumiku seekordne lugu lapselapse unejutt. Juba paar korda on raamatus juttu olnud Jakubi pojast, korra vist ka ta naisest ning seekord saab lugeja tuttavaks nende pojaga.
 
Jakub peab lapselapsele unejuttu rääkima. Poisiklutt on küll kõigest kuuene, aga tahab verd ja õudust ning siis Jakub pajatabki tõese versiooni Punamütsikese loost.
 
Jutt «Bajeczka dla wnuczka» ilmus esmakordselt 2001. aastal Andrzej Pilipiuki autorikogus «Kroniki Jakuba Wędrowycza». Tekst on tõlgitud ka tšehhi (Pohádečka pro vnoučka) ja ukraina (Казочка для внучка) keelde.
 
Jutu algus lubas palju ning ei saa öelda, et tekst leidlik poleks olnud. Probleem pigem selles, et joodikeksortsisti hüplik ja üha joomasemaks kalduv jutustamislaad oli hästi välja mõeldud ja kirja pandud, aga mulle see isiklikult ei meeldinud ja segas pigem teksti omandamist.
 
Hinnet kergitas aga jutu lõpp ehk see, mis toimus siis, kui unejutt oli räägitud ja lapsuke oleks pidanud magama.
 
Ulmeseosed: Andrzej Pilipiuk «Bajeczka dla wnuczka»
Teksti loeti pole oluline mis keeles
Jüri Kallas

Jutu pealkiri võiks maakeeli olla «Vetevalla mõistatused», et ikka parem kui sõna-sõnaline «Vee mõistatused».
 
Jakub Wędrowycz on tervisevetel. Mingi üsna räämas sanatoorium, mille paremad ja uhkemad päevad olid tõenäoliselt sotsialistliku Poola päevil, umbes-täpselt siis, kui sanatoorium ehitati.
 
Jakub on sanatooriumi elu-oluga üldiselt kohanenud – käib regulaarselt söömas ja protseduuridel ning trimpab salaja semude saadetud samakat.
 
Ühel päeval näeb Jakub, kuidas lähedalasuvast veekogust tõmmatakse välja uppunu. Ikka juhtub, aga Jakub läheb millegipärast ärevaks, sest talle tuleb midagi meelde, midagi on selles kõiges tuttavat. Ja kui ta veel kuuleb pealtvaatajate summas, et see pole seal esimene, ega ka mitte teine – selliseid uppunuid on igal aastal üsna mitu...
 
Jakub saab aru, et nende upumiste taga on midagi üleloomulikku, midagi teispoolset. Just midagi sellist, mis nõuab eksortsisti sekkumist.
 
Jutt «Tajemnice wody» ilmus esmakordselt ajakirja «Fenix» 1997. aasta kaheksandas numbris ja kandis seal pealkirja «Tajemnica wody». 2001. aastal taasavaldas Andrzej Pilipiuk selle teksti jutukogus «Kroniki Jakuba Wędrowycza». Juttu on tõlgitud kaks korda tšehhi (Tajemství vody) keelde, aga samuti ka vene (Загадки воды) ja ukraina (Таємниця води) keelde.
 
«Tajemnice wody» on mõneti väga tüüpiline Jakub Wędrowyczi tekst, kus on koos kõik Andrzej Pilipiuki selle sarja lugude head ja vead.
 
Et esmapilgul justkui tugev ja mõnus tekst, kus on korralik lugu ja vägagi äge ulmeline idee. Mõnusat huumorit ja rammusaid detaile on samuti. Esialgu ongi lugedes selline tunne, et siit tuleb nüüd küll üks hea elamus ja hinne. Ja siis hakkad märkama vigu. Üks kerge vääratus siin, üks ülenurgalaskmine seal ning mida edasi, seda rohkem. Mingil hetkel taipad, et sa ei loe teksti enam üldse mõnuga, pigem inertsist, et saaks läbi ja joone alla.
 
Mäletan, et esmalugemisel antoloogias «Ангел быстрого реагирования» (2009) valdasid mind just taolised tunded. Nüüd üle lugedes kõik see vaid kinnistus.
 
Kolm, selline tavaline kolm.
 
Ulmeseosed: Andrzej Pilipiuk «Tajemnice wody»
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Jüri Kallas

Siinvaadeldava jutu pealkiri maakeeles oleks ehk «Poolsalatoimikud», kui jätkata seda traditsiooni, mis tõlkis sarja «The X-Files» kui «Salatoimikud».
 
Uljas ärimees Paweł Skorliński püüab rahvusvahelist filmitööstust Poola pinnale meelitada. Mees rääkis USAs olulistele isikutele augud pähe ning sarja «Salatoimikud» tegemine tuuaksegi Poola.
 
Selge on ka see, et head nahka taolisest olukorrast tulla ei saa. Eriti veel juhul, kui võttepaik asub Jakub Wędrowyczi elukoha naabruses ning Mulder kohalikku kõrtsi eksib.
 
Jutt «Z archiwum Y» ilmus esmakordselt 2000. aastal rollimänguajakirja «Portal» neljandas numbris. 2001. aastal taasavaldas Andrzej Pilipiuk selle teksti oma esimeses ulmeraamatus – jutukogus «Kroniki Jakuba Wędrowycza». Jutt on tõlgitud ka tšehhi (Z archívu Y), vene (Y-files: Рассекреченные материалы) ja ukraina (Y-files: Розсекречені матеріали) keelde.
 
Mäletan, et esmalugemisel antoloogias «Чего хотят демоны» (2008) olin ma sellest jutust päris vaimustuses, aga nüüd üle lugedes oli mul raske mõista selle vaimustuse põhjusi.
 
Einoh, mürtsu oli – joodi härjalt, oldi sadistlikud tulnukakostüümis kääbusega jne. Kuid kuidagi sihitu ja hakitud oli see kõik! Selline tekst peaks panema vatsa naerust vabisema, aga parematel hetkedel sain vaid kerge muige suunurka.
 
Võib-olla ehk kõige lõbusam oli, kuidas Poola parmud ei suutnud meelde jätta ja/või välja öelda nime Mulder ning kasutasid seeasemel hoopis titenime Mundek.
 
Ulmeseosed: Andrzej Pilipiuk «Z archiwum Y»
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Jüri Kallas

Kogumiku «Kroniki Jakuba Wędrowycza» järjekordne tekst on suisa lühiromaan ja päris pika pealkirjaga, mida võiks maakeelde tõlkida kui «Kotka hotell, ehk Jakub Wędrowyczi puhkus». Tegelikult oleks selline pealkirjatõlge vaid sõnasõnaline, sest tõlkida võiks seda ka Röövlihotelliks ning teose sisu taolist tõlke varianti ka toetaks.
 
Jakub otsustab poja õhutusel puhkusele minna. Esimest korda elus! Kuna ta aga ei suuda leida sobivat kohta puhkamiseks, siis ostab ta mingi vana ja lagunenud häärberi ning teeb sellest pealkirjas mainitud hotelli. Jakub ja kolm ta asotsiaalset topsisõpra hotelli pidamas? Kõlab kahtlaselt! Maja on räämas, et mitte öelda enam. Majas kummitab. Külalised on ka veidrad: ukraina rikkur trofeetibiga, natsiveteran poegadega, maksuametnik, satanistide kogudus jne. Ja meie neli hotellipidajat pügavad ja röövivad oma klientuuri, kuidas aga suudavad.
 
Lühiromaan «Hotel pod Łupieżcą, czyli Wakacje Jakuba Wędrowycza» ilmus esmakordselt 2001. aastal Andrzej Pilipiuki kogumikus «Kroniki Jakuba Wędrowycza». Tekst on tõlgitud ka tšehhi (Hotel U loupežníka, aneb Prázdniny Jakuba Vandrovce) ja ukraina (Готель «У грабіжника», або Канікули Якуба Вендровича) keelde.
 
Teoreetiliselt võiks see ju hea tekst olla, aga ei ole. Lühiromaani on kuhjatud kokku palju ja mõnusat, aga kahjuks on välja tulnud sihitu trall, mida võiks iseloomustada ütlusega «vihma käest räästa alla». Lugesin seda tekstilasu kaks õhtut, sest ühe hooga lihtsalt ei jaksanud. Sellest ka hinne.
 
Ulmeseosed: Andrzej Pilipiuk «Hotel pod Łupieżcą, czyli Wakacje Jakuba Wędrowycza»
Teksti loeti pole oluline mis keeles
Jüri Kallas

Lühilugu «Kiip» on lugu joomisvõistlusest ja alkoholi kasulikkusest...
 
Lugu algab meeleolukalt. Jakub Wędrowycz ja nõukogude armee polkovnik peavad kohalikus kõrtsis joomisvõistlust. Jõukatsumine on kestnud juba tunde – rahvas teeb panuseid, sekundandid on laua all koomas, aga Jakub ja polkovnik ei väsi. Mingil hetkel teatab polkovnik, et tuleb teha nn joomistreppi, et küll see asjad paika paneb. Jakub pole vastu. Minnakse kambaga vana kellatorni juurde, abilised panevad igale trepiastmele kaks viinapitsi ning Jakub ja polkovnik hakkavad trepist üles minema, ise igal astmel pitsi kummutades. Poole trepi peal polkovnik väsib ära ja jääb magama, aga Jakub seda ei märka ja kütab edasi. Torni tipust tuleb joodikeksortsist alla juba neljakäpukil, juues tühjaks ka polkovnikust joomata jäänud pitsid.
 
Aga mis kiip? Kui Jakub joomisvõistluselt näljakäpukil kodu poole koperdab, siis kohtub ta tulnukatega, kes panevad talle pähe jälgimiskiibi...
 
Lühijutt «Implant» ilmus esmakordselt 2001. aastal Andrzej Pilipiuki kogumikus «Kroniki Jakuba Wędrowycza». Jutt on tõlgitud ka tšehhi (Čip), vene (Имплантат) ja ukraina (Імплант) keelde.
 
Pool juttu oli asjasse vähepuutuv joomisvõistlus ning teine pool oli siis tulnukad ja nende kiip. Viimasel poolel leheküljel sõlmiti need kaks episoodi kokku ja anti ka mingi lahendus. Lihtne jutt ja hindamine on samuti lihtne – kindel kolm.
 
Ulmeseosed: Andrzej Pilipiuk «Implant»
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Jüri Kallas

Siinvaadeldava jutu pealkiri oleks maakeeles «Sigade mäss». Rõõmust rõkatades teatan, et samanimelise Eesti filmiga pole jutul mitte mingit pistmist...
 
«Świńska rebelia» on tekst, kus põimuvad kaks liini.
 
Esimene on mingist nõiast-ravitsejamoorist, kes tahab kolida eksortsist Jakubi mõjualadele. Kuna eelmine nõiamoor suri ja koht on seega vakantne. Jakubit selline jutt ei rõõmusta, sest ta ei armasta konkurentsi. Jah, eelmist moori ta talus, sest too oli talle kaugelt sugulane.
 
Teise liini võib kokku võtta sõnapaariga «Jakub ja seakasvatus». Jakub peab nimelt kuuris kahte siga, nuumab neid, lööb maha, sööb ära ja ringkäik algab algusest...
 
Seekordsed sead on aga kuidagi taibukad sattunud – räägivad ja soovivad n-ö lepingut ümber vaadata. Neid nimelt ei rahulda lõppeesmärk. Jakub saadab sead pikalt. Sead aga ei jäta jonni ning kuna samasse kuuri on Jakub igasugu vana elektroonikat ja rauakola kogunud, siis ehitavad sead Terminaatori.
 
Jutt «Świńska rebelia» ilmus esmakordselt 1998. aastal ajakirja «Fenix» kolmandas numbris. 2001. aastal taasavaldas Andrzej Pilipiuk teksti oma esimeses ulmeraamatus – jutukogus «Kroniki Jakuba Wędrowycza». Jutt on tõlgitud ka tšehhi (Vzpoura vepřů), vene (Свиной бунт) ja ukraina (Свинячий бунт) keelde.
 
Mäletan, et esmalugemise järel olin ma selle jutu peale ikka üsna tige. Võib-olla oli viga ka minus, sest nüüd üle lugedes tuli posijamoori liin mulle täieliku üllatusena, et kohe üldse ei mäletanud. Kontrollisin veel ka antoloogiast «Чего хотят демоны» (2008) spetsiaalselt üle, et järsku oli vene tõlge kärbetega. Ei olnud.
 
Ütleks, et teisel lugemisel oli mulje kõvasti parem. Mulle meeldisid need vaheldumisi kulgevad liinid. Kumbki polnud ju eraldivõttes midagi erilist, aga koos muutsid nad tüüpiliselt monotoonsevõitu Jakub Wędrowyczi humoreski päris mõnusaks. Must maagia, pila, gore, räme huumor jne kenaks pudruks kokku segatud. Kaalusin ning leidsin, et nõrk neli on täitsa kohane hinne.
 
Huvitav on võrrelda, et mida on pilditegijad oluliseks pidanud – poolakeelse jutukogu illustreerija Andrzej Łaski pidas pildiväärseks musta maagiat ja rümbarebu, venekeelse antoloogia kunstnik Ilja Voronin innustus aga hoopis sigade Terminaatorist.
 
Ulmeseosed: Andrzej Pilipiuk «Świńska rebelia»
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Jüri Kallas

Lühijutt «Rewizja» algab hoogsalt – Jakub Wędrowyczi äratab prõmmimine uksele. Seadusesilm Birski koos oma alluvatega nõuab ukse avamist, sest neil on läbiotsimisorder. Birski oli saanud anonüümse kaebuse, et Jakubil on suurem puskaritegu käsil. Jakub laseb muidugi mundrimehed tarre tuustima, sest orderiga ju ei vaidle. Mundrimehed otsivad, aga midagi, mis võimaldaks Jakubi taas kolmeks aastaks vangi panna, nad ei leia.
 
Lühilugu «Rewizja» ilmus esmakordselt 1998. aastal kvartaliajakirja «Inne Planety» esimeses numbris. Tegu oli pigem sellise fänniajakirjaga – fanzine, noh! 2001. aastal taasavaldas Andrzej Pilipiuk teksti oma esimeses ulmeraamatus – jutukogus «Kroniki Jakuba Wędrowycza». Jutt on tõlgitud ka tšehhi (Kontrola), vene (Ревизия) ja ukraina (Ревізія) keelde.
 
See läbiotsimislugu on selline keeruline tekst hinnata. Pole eriti mahukas, kõigest neli lehekülge raamatus, aga ega taolise idee peale midagi pikemalt ka ei kirjuta. Maht on paras, iseküsimus, kas sellise jutukese kirjutamiseks üldse erilist põhjust oli. Otsiti ja leiti ega leitud ning kogu lugu.
 
Suvalise jutuna kogumikus on sellisel tekstil ehk isegi mingi õigustus, aga mina lugesin teksti kõigepealt venekeelsest antoloogiast «Чего хотят демоны» (2008) ning seal kontekstiväliselt pani jutt küll õlgu kehitama. Eks mul tekkis ka küsimus, et miks üldse selline suvaline jutt antoloogiasse tõlgiti? Einoh, muhe ja kergelt naljakas isegi, aga kuna eelmine lugu oli ikka väga tugev, siis...
 
Eks ma püüdsin hinde panekul end distantseerida eelmisest tekstist ning hinnata vaid konkreetset juttu.
 
Ulmeseosed: Andrzej Pilipiuk «Rewizja»
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Jüri Kallas

Kuigi kõik bibliograafiad märgivad selle teose romaaniks, on tegu siiski lühiromaaniga ja mitte mingi piiripealse juhtumiga – isegi meie Kirjanike Liidu romaanivõistlusel ei läheks see teos romaanina kirja...
 
Raamatu tegevus saab alguse Veenusel, kus elab see osa inimkonnast, kes Päikesesüsteemi veel pidama on jäänud. Maa on eluks kõlbmatu – üleujutused ja mürgine atmosfäär. Suur osa inimkonda on tagasipöördumatult lahkunud tähtedele. Veenuse ühiskond vegeteerib üsna range religoosse võimu all. Vegeteerib just selles mõtes, et palju teadmisi on unustatud ja ega mingit arengut samuti pole. Õitseb salakaubandus, mis tegeleb elamikõlbmatult Maalt luks- ja nipsasjakeste Veenusele vedamise ja seal müümisega.  
 
Raamatud on samuti salakaup ja just raamatute kaudu saab lugeja tuttavaks lühiromaani peategelase Joachimiga, kes on bioloog ja mitte lihtsalt bioloog, vaid suisa geniaalne kohe. Võiks suisa öelda tippteadlane, kui Veenuse ühiskonnas taoline mõiste veel alles oleks.
 
Ühel päeval külastab Joachimi taas talle raamatuid müüv salakaubavedaja, kes teatab, et nende organisastioonile on antud ülesanne Joachim Maale toimetada...
 
Joachim jõuabki väljasurnud Maale, kus asub kellegi Elle'i teenistusse. Elle on kuritegelik-mässuliste tegelaste seas austatud daam, kes koos oma monstrumliku teenriga elab mäestikukatakombides. Joachim peab elustama Elle'i surnud tütre, et sellest siis lühiromaani pealkirjas mainitud elav surm.  
 
Lühiromaan ilmus esmakordselt 1958. aasta teises kvartalis, kirjastuse Fleuve Noire ulmesarja «Anticipation» 113. köitena. Kaanepildi tegi René Brantonne, kelle tehtu kaunistas aastaid selle sarja köidete kaasi ning mis praeguseks on omandanud suisa kultusliku staatuse.
 
1966. aastal ilmus Brasiilias sarja «Argonauta» 107. köitena portugali tõlge «O Império dos Mutantes», mis ühtlasi on ka selle teose ainus ametlik tõlge.
 
1970. aasta lõpus toimus ka Stefan Wuli tagasitulek prantsuse lugeja lauale – Gérard Kleini koostatud valiksarjas «Ailleurs et demain – Classiques» ilmus esinduslik köide Stafan Wuli kolme romaani/lühiromaaniga, sealhulgas ka siinarvustatav. Isikliku lugemiskogemuse pealt väidaks, et valik oli pisut kummaline, kuid eks Gérard Klein teadis paremini. Kogumiku eessõnas rääkis Klein, kuidas Wuli köited on raamatukogudes ribadeks loetud, kuidas antikvariaatidest pole Wuli teoseid eriti leida ja kui leiadki, siis suht kehva eksemplari.  
 
Seda tagasituleku kogumikku tehti järgnevatel aastatel veel kolm kordustrükki, lühiromaani «La mort vivante» anti kahe erineva kaanepildiga ja kolme kujundusega eraldi köitena veel ka neli korda välja ning loomulikult on see ilmunud mõlemas Stefan Wuli teostekogus. Kokku siis kümme kordustrükki.  
 
Ka tehti üsna hiljuti koomiks. Koomiks on sedavõrd värske, et paljud bibliograafiad seda veel ei kajastagi.  
 
Lugesin lühiromaani «Живая смерть» wõrgus ringlevas vene fännitõlkes. Tõlge polnud just kõige parem, aga hinnet see ei mõjuta, sest Stefan Wuli tekstid pole keeleilu otsimise kohad. Küll võib vene tõlkele ette heita teatavat lihtsustamist terminoloogia ja maailma vahendamisel. Kuid ega ma siin tõlkekriitikat tee...
 
Raamatu algus vireleva Veenusega on hea ning hea on ka lõpp, kus katakombides toimub tapmine ja tagaajamine, sest see on just see, milles Stefan Wul tugev oli – maailmade väljamõtlemine ja kirjeldamine ning neis ilmades toimuv märul. Kui aga läheb seisundite ja mõtete kirjeldamiseks, siis muutub autor kobavaks ning lugeja hakkab niheleme, sest ei veena see kõik. Nii on ka lühiromaani keskpaik, täpsemalt kaks kolmandikku üsna rutiinse teadustöö, Joachimi salaarmastuslike õhkamiste ning kasvavate kloonide kiunu kirjeldus. Saan aru, et kõik see on vajalik, aga seda on liiga palju ja see kõik on üsna tüütu.  
 
Mind teeb ajuti päris nõutuks lühiromaani suur austamine kirjaniku kodumaal – et pidevalt mainitakse ja pidevalt ringleb kõikvõimalikes olulise ulme nimekirjades. Ikka veel! Jah, ma saan aru, et kloonimine oli 1958. aastal enam kui raju idee. Ka saan aru, et gooti romaani ja postapoliku SF-i ühendamine on huvitav, aga vaid huvitav, sest tulemus on kergelt hädine. Samas algus oli hea ja lohutu lõpp samuti ning see kallutab hinde siiski nõrga kolme kasuks.  
 
Ulmeseosed: Stefan Wul «La mort vivante»
Teksti loeti vene keeles
2.2020
Jüri Kallas

Igaks juhuks ütlen kohe ära, et need kaks imelikku poolakeelset sõna on teose n-ö peategelase nimi.
 
Romaani tegevus toimub alternatiivajaloolises maailmas, kus Nõukogude-Poola sõda lõppes poolakate kaotusega, nn Wisła imet 1920. aasta augustis ei juhtunud ning Poolast sai veel üks liiduvabariik. Järgnesid küüditamised ja kõige poolaliku väljajuurimine. Näiteks oli poola keele rääkimine keelatud ning selle eest võis kohapeal maha lasta. Sel ajal, kui meie ajaloos toimus II maailmasõda, viskasid liitlased bolševike pealetungi takistamiseks kolm tuumapommi ning tekkis nn radioaktiivne kolmnurk, mis võttis enda alla korraliku osa Poola ja Ukraina territoorimist. Lapsed sündisid mutantidena ja ega ka täiskasvanute elu ja tervis kiita polnud. Romaani ajalooversioonis suri Stalin alles 1981. aastal. Sama kümnendi lõpupoole kerkis esile partisan Xavras Wyżryn, kes organiseeris kiirelt ja edukalt ülepoolalise vastupanuliikumise. Mees oli oli nii kuulus ja edukas, et Hollywood tegi temast suisa mängufilmi.
 
Raamatu tegevus saab alguse 90ndate lõpus, mil Xavras Wyżryni partisanisalgaga liitub üks ameerika ajakirjanik, kes peab tegema reportaaži kohapealt ehk siis Xavrase ja ta rühma retkest Moskvasse, kus partisanid plaanivad kättemaksuks Poola rahva kannatuste eest õhkida tuumapommi. Romaan ongi kirjeldus sellest maailmast ja partisanivõitluse olmest, lahates samas küsimusi, kui kaugele saab selle võitlusega minna ning millal muutub vabadusvõitlus lihtlabaseks terrorismiks.
 
Tegu on lühikese romaaniga, mil mahtu umbes 150 lehekülge ning ilmus see esmakordselt 1997. aastal koos ühe teise niisama lühikese romaaniga Jacek Dukaj esimeses raamatus. Üllatuslikult on romaan 2012. aastal pealkirjaga «Gli imperi tremano» ilmunud ka itaalia keeles. Ausaltöelda ei kujuta ma päris hästi ette, mida luges teosest välja itaalia lugeja, millise elamuse ta sai, kui üldse sai? Kuid ega see itaaliakeelne köide polnud ka kommertväljaanne, pigem ikka toetuste peal tehtud väikekirjastuslik üritus propageerimaks Poola kultuuri ja ulmet.
 
Rääkides mõistmisest ja romaanist aru saamisest. Tegu on üsna lihtsa partisanilooga, kus siis võõra ehk ameerika ajakirjaniku silme läbi näidatakse poolakate ränka elu elajaliku nõukogude okupatsiooni tingimustes. Pealtnäha lihtsa, sest Jacek Dukaj poleks ta ise, kui ta ei paneks teksti seoseid ja vihjeid, ei laseks tekstil tegutseda ka muudel tasanditel, kui sirgjooneline lugu. Ja siin tekibki küsimus, kui palju saab romaanist aru muukeelne lugeja. Kas ta hammustab läbi Sienkiewiczi kolmiku, kas tunneb piiblit, on kursis katoliikluse ja märtrite teemaga? Kas tunneb piisavalt omaaegset ajalugu, et mõista, mida Dukaj teistpidi keeras ja kuhu suunas?
 
Ei, loomulikult saab romaani lugeda, kui ühe naiivse heaoluühiskonna ajakirjaniku kannatuste rada põrgulikus keskkonnas. Kuidas ajakirjanik muutub ja kuidas ta paljust ei hakkagi aru saama, sest see kõik on tema jaoks nii võõras.
 
Eks omad probleemid on ka paadunud ulmefännil, sest kui alternatiivajalooline skeem ja postapolikud toonid kõrvale jätta, siis on tegu üsna madala ulmesisaldusega tekstiga. Metsas on lingvomiinid, mis poola keelt kuuldes kohe plahvatavad. Ameerika ajakirjanikul on kaasas kõrgtehnoloogiline kiiver, mis on nii satelliitsidevahend, kui ka eesrindlik arvuti. Pisut kummalist sõjatehnikat ja tuumapomme samuti. Ja ongi peaaegu kogu ulme!
 
Mind vähene ulmebutafooria ei seganud, sest romaan on veenev, on raju ja ajuti suisa naturalistlik. Äh, mis ma ikka seletan, ütlen vaid, et ma olen seda teksti vähemalt viis korda lugenud ja päris kindlasti loen oma elu jooksul vähemalt paar korda veel... 
 
Ulmeseosed: Jacek Dukaj «Xavras Wyżryn»
Teksti loeti pole oluline mis keeles
Jüri Kallas

«Annie Thorne'i kadumine» on C. J. Tudori teine romaan maakeeles ja üldse autori teine romaan. Debüütromaan «Kriidimees» oli puhtakujuline kriminaallugu, aga Annie kadumise raamatut on nimetatud ka õudusromaaniks. Jah, romaanis on üleloomuliku õudusloo elemente, on õõva, kuid päris puhtakoeliseks õuduslooks ma seda siiski ei nimetaks.
 
Romaani sisuks on Joseph Thorne'i tagasitulek kodukanti, Arnhilli alevikku. Joseph on inglise keele õpetaja, kuid üsna ruttu saab lugeja aru, et see on vaid pealispind. Mehes on palju muudki ja kindlasti pole tegu ka läbinisti seaduskuuleka isikuga. Juba võltsitud soovituskirjad annavad sellest aimu. Samas tunduvad need soovituskirjad olevat veel suhteliselt süütu kraam.
 
Pealkirjas mainitud Annie Thorne on Josephi noorem õde, kes ühel ööl kadunuks jäi, kaks ööd-päeva hiljem välja ilmus, midagi enda kadumise kohta rääkida ei osanud ning oli ka pisut teistsugune kui enne kadumist. Joseph Thorne asub õpetajana tööle sealsamas koolis, kus ta ise lapsena käis, õpilaste hulgas on tema enda koolikaaslaste lapsed. Ja jälle on üks laps kaduma läinud ja kahe ööpäeva pärast taas välja ilmunud – näib, et taas ja jälle, et kõik kordub. Ning peaaegu igaüks Arnhillis, kes Josephit varasemast teab, küsib temalt kohe, et miks ta tagasi tuli? Miks!?
 
Puhtakoeliseks õuduslooks ei nimetaks ma romaani juba seetõttu, et lisaks õudusele huvitab autorit ka olude kriitika, mõõdukalt kriminaalsed tegelased, koolielu ja koolikiusamine ning mis kõik veel. Autor kas ei suuda püsida ühes laadis või on selline hüplemine tal teadlik. Romaani alguses kippusin ma pigem autorit süüdistama, aga lugemise edenedes pigem tunnustama. Ilmselgelt saab C. J. Tudor endale püstitatud kõrguste ületamisega hakkama. Kuigi tegevus hüpleb teemalt teemale, hüppab ajaliselt edasi-tagasi ning on reaalselt toimuv ja on peategelase mõtted; suudab autor siiski loo kenasti ohjes ja lugejale arusaadava hoida. Mulle lugejana selline loo esitus ei meeldinud, aga ausa inimesena tunnistan, et autor sai hakkama.
 
Raamat on julm ja ajuti ka jälk. Jälkused tulevad mängu siis, kui autor kirjeldab, mida lapsed üksteisega teevad. See, mida me umbmääraselt nimetame koolikiusamiseks, kuid mille sisu see neutraalne sõna sageli edasi ei anna. Laste vaimse ja füüsilise sadismi kõrval on romaanis kirjeldatud üleloomulik õudus juba päris leebe ja hubane.
 
Õudusest! Kui tahta olla väga küüniline, siis võib romaani õudusideestiku kokku võtta lihtsalt – H. P. Lovecrafti jutt «Rotid müüri taga» segatuna Stephen Kingi romaaniga «Lemmikloomasurnuaid». Ei tahaks öelda, et ebaoriginaalne, aga üldjoontes on mainitud kahe teose segu küll.
 
Ma ei oska öelda, kas ma soovitan romaani lugeda või mitte? Oli hetki, kus romaan mulle tõesti ei meeldinud. Ei meeldinud C. J. Tudori kirjutamislaad, ei meeldinud teemad, ei meeldinud tõlkija Jüri Kolgi kirg liigkasutada sõna «pask». Samas, ma lugesin selle romaani ühe õhtu-ööga läbi – kui pimedaks läks, siis alustasin ja kell viis hommikul lõpetasin. Ju siis ikka köitis ja meeldis!    
 
Ulmeseosed: C. J. Tudor «The Taking of Annie Thorne»
Teksti loeti eesti keeles
Jüri Kallas

«Sezon burz», mille pealkiri maakeeles võiks olla «Tormiaeg», on Andrzej Sapkowski hilisem lisandus oma nõiduri maailma-sarja.   
 
Romaani käivitavaks sündmuseks on nõidur Geralti mõõkade vargus. Mõõgad on head ja kallid, aga eelkõige on need Geraltile tarvilikud tema töö jaoks... on n-ö elatusvahendiks. Pisut uurimist ja saab selgeks, et tegu polnud lihtsa vargusega. Ja kes üldse julgeks nõidurilt tema mõõkasid varastada. Ilmselge, et tegu on mingi võimupoliitilise mänguga, kus kadunud mõõgad peavad sundima Geralti tegema midagi, mida ta muidu tõenäoliselt ei teeks. Ja nii ongi: Geraltiga võetakse ühendust ja tehakse ettepanekuid. Ka selliseid, millest on enam kui keeruline keelduda...   
 
Romaan ongi suuresti lugu sellest, kuidas Geralt oma mõõku otsib ja mis siis temaga kõige selle käigus juhtub. Aga juhtub palju: armulugu naismaagiga, geneetilis-maagiliste eksperimentide käigus loodud koletiste hävitamine, viirastuslik laevaretk soisel jõel, vaenutsemine maagidega ning suur poliitika ja selle jubehaakivad hammasrattad.  
 
«Sezon burz» ilmus 2013. aasta lõpupoole ning selle ilmumine oli päris ootamatu üllatus. Andrzej Sapkowski oli ju korduvalt öelnud, et viies romaan on ka viimane Geralti-romaan ning ega selle lõpp mingile järjele ka eriti kohta ei jätnud. Ja samas hakkas Andrzej Sapkowski mingil hetkel otsekui möödaminnes mainima, et ta vist ikka kirjutab ühe romaani veel...  
 
Kõige segasem on ehk romaani «Sezon burz» asukoht sarja kronoloogias. Üks on kindel – see on eellugu, mille nautimiseks oleks arukas varasemad köited enne läbi lugeda. Üldiselt paigutub romaan kogu sarja ette, nn nullköiteks, sest raamatu lõpp on peaaegu jutu «Nõidur» algus. Geralt on kuulnud vampiiriks muutunud kunigatütrest, on kuulnud suurest vaevatasust ja asub romaani lõpus Temeeria poole teele. Kuid romaani alguseks on Geralt ja Yennefer juba esimest korda lahku läinud, mis ei klapi kuidagi kronoloogigaga, sest nad tutvusid alles esimese kogumiku viimases jutus «Viimane soov». Ja ma parem ei hakka siin rääkima Geralti ja Nimue kohtumisest, mis peab olema mingitsorti lõikuvate ajatasandite teema, sest Nimue elas mitusada aastat pärast Geralti. Lühidalt: romaani asukoht kronoloogias on segane!  
 
Eks romaani vastuvõtt oli selline vastuokslik. Ei, kõik olid rõõmsad, et jälle Geralt, aga aega oli mööda läinud ja autor oli ka muutunud jne. Kandideeris auhindadele, aga vist ei saanud midagi. Vastuvõtt oli siiski pigem positiivne ja peagi hakati romaani ka tõlkima. Lugesin romaani üsna ilmumisjärgselt, et kas 2013. aasta lõpus või kohe järgmise alguses. Käesoleva aasta alguses teistkordsel lugemisel uurisin naljaviluks, et palju siis vahepeal ka tõlkeid on tehtud ja olin ikka üsna üllatunud. Sain kokku 15 keelt ja arvukalt kordustrükke ning kindlasti pole mu info täielik.  
 
Romaani hindamine on ääretult lihtne – maksimumhinne. Ehk väikese miinusega, aga kindlasti maksimum. Kasvõi juba seepärast, et Andrzej Sapkowski on suutnud pea 15 aastat hiljem kirjutada romaani, mis on ehk pisut teistsugune, aga täiesti varasemate sama sarja tekstide tasemel. Uskuge, see polegi nii lihtne, sest kaks korda samasse jõkke ei astu.  
 
Korduvalt on rõhutatud, et romaani tuleks lugeda siis, kui kaks jutukogu ja romaanide pentaloogia on loetud. Jah, tõesti, kui need on loetud, siis saab lugeja hästikrutitud ja -esitatud loole ka lisaks mõnusa võrdlusmomendi varemloetuga, kuidas on muutunud autori suhtumine Geralti ja kuidas on muutunud nõiduri maailmapilt. Ilmselt just sedalaadi metakirjanduslik mäng tekitab osadel lugejatel tõrkeid ja samas ei luba romaani täpselt kronoloogiasse asetada. Nii öeldaksegi sageli, et romaani tegevus toimub nõiduri maailmas või nimetatakse romaani lihtsalt nõiduri sarjaga külgnevaks järjeks.
 
Lühidalt: väga hea teos, mida sarja fännidel või hea fantasy austajatel kindlasti lugeda soovitan.  
 
Ulmeseosed: Andrzej Sapkowski «Sezon burz»
Teksti loeti pole oluline mis keeles
Jüri Kallas

Jutustuse pealkirjaks olev sõna tähendab poola keeles petist, sullerit jne. Teksti sisu arvesse võttes oleks «Šarlatan» täitsa korrektne pealkirjatõlge.
 
Paweł Skorliński on ettevõtja, kes püüab oma väikeärile jalgu alla saada. Mees on rentinud kunagise tööstushoone, ise elab ta ülakorrusel. Vaat ühel reedeõhtul jääb mees oma eluruumides televiisori ette magama... mingil hetkel ta ärkab, tajub ruumis liikumist, näeb viirastust, tulistab seda...
 
Järgmine nädal jääb Paweł taas teleri ette tukkuma, taas ilmub viirastus ning taas püüab Paweł viirastust püstolist tappa, aga tulistab hoopis telerit. Lärmi peale ilmub kohale politseipatrull. Üks politseinik, kes ise samas kandis kasvanud, räägib algajale ettevõtjale, mis selles majas varem on juhtunud. Lühidalt: kunagi on toimunud ränk veretöö ja majas tõesti kummitab.
 
Jutustus «Hochsztapler» ilmus esmakordselt ajakirja «Fenix» 1998. aasta seitsmendas numbris ning 2001. aastal taasavaldas Andrzej Pilipiuk teksti oma autorikogus «Kroniki Jakuba Wędrowycza». Lugu on tõlgitud ka tšehhi (Hochštapler) ja ukraina (Шахрай) keelde.
 
«Hochsztapler» on tunduvalt pikem kui tüüpiline Jakub Wędrowyczi tekst, pealt nelikümmend lehekülge raamatus, aga mitte see pole hea hinde põhjuseks. Siinlahatav pikk jutustus on hulga läbimõeldum ja meenutas mulle juba Andrzej Pilipiuki mitte-Jakubi lugusid, mida ma lugenud-nautinud olen. Ajuti oli ka päris õudne...
 
Tõsi, suuresti on «Hochsztapler» Paweł Skorliński lugu – sellest, kuidas algaja ärimees kummitusega kimpus on ning kuidas praktiline mees püüab taolisest probleemist vabaneda. Jakub Wędrowycz tuleb mängu pisitasa ja otsekui möödaminnes ning peamiselt alles jutustuse teises pooles ja isegi siis käitub joodikeksortsist kuidagi talutavamalt kui tavaliselt.
 
Ulmeseosed: Andrzej Pilipiuk «Hochsztapler»
Teksti loeti pole oluline mis keeles