Niisiis, tuli õnneks meelde, et kohalik ulme pole ainult Kaburi Yrjö (vabandust, Rops), Elooni, Paju, Alasi, Johannese jt abitud ponnistused või Baturini ja Remsu globaalsed, pretensioonikad ja igavad kontseptsioonid. On siiski ka midagi meeldivat. (Siinkohal oleks kohane meenutada ka samade autorite teost "Inglid ja kangelased", mis iseseisvana lehekülgede limiidi sisse ei mahu.) Kamp Tallinna punkareid satub ajamasina abiga (mis teebki loo ulmeks) Napoleoni sõjakäigule, korraldab hulga segadusi ja veedab lõbusalt aega. Pole mingeid õpetlikke mõtteid või muret maakera käekäigu pärast - õnneks. Lihtsalt mõnus ja mitte eriti koormav lugemine. Eesti oludes väljapaistev leid. Kui keegi kahtleb, kas on ikka tegemist kirjandusega, mõelgu märksõnale "postmodernism". Mitte et autorid sellele oleksid mõelnud. Mõnus lugemine sellegipoolest.