Ain Raitviir

Kogumikku korjatud juttude valik eeldab päris head orienteerumist angloameerika ulmes, olgugi, et neli teksti on näiteks saanud "Hugo", oleks ka auhinnalistide alusel koostamisel võinud lõpptulemus olla hoopis kehvem. Enamik jutte on pärit viiekümnendatest, s.o. minu meelest ühest tulemuslikumast perioodist ulmekirjanduse ajaloos, kõik lood on võrdlemisi konventsionaalne SF ja kõik autorid on mehed.

Mis veel silma torkab? Enim on esindatud Asimov, Heinlein ja Simak. Kõigi kolme puhul on valitud üks autorile tüüpiline tekst (Asimovil 2) ja teine ebatüüpiline. Et Asimovile tüüpilised jutud eriti tugevad pole, on paratamatu. Samuti on koostajal hea nina olnud Andersoni, Bradbury, Sheckley, Aldissi ja Leinsteri mahukast loomingust esindustekstide leidmisel. Sturgeoni jutt on pigem ebatüüpiline, Keyes midagi muud sisuliselt polegi kirjutanud, samuti M. King, kelle tekst kogumikus on selline võluv juhuslikkus.

Kõik võib muidugi olla palju lihtsam ja ei oleks midagi toredamat sellest, kui Ain Raitviir mõne tulevase Estconi aukülaliseks kutsutaks. Rääkima, et mis asjaoludel ta (bioloogiadoktor, mitmete (populaar)teaduslike raamatute tõlkija ja/või toimetaja, kuid siiski põhimõtteliselt kirjanduskauge inimene) üldse ulmet tõlkima ja toimetama sattus (Raitviir on paljuski vastutav ka kunagises "Horisondis" ilmunu ja Asimovi robotijuttude eesti keelde jõudmise eest).

Raamat on siiani etalon eestikeelse ulmeantoloogia koostamisel, kuigi, aus olles, ei lasunud sel ajal koostajal kohustust võtta ühendust autorite või nende esindajatega avaldamisloa hankimiseks ja autoritasu ülekandmiseks.

Tõtt öelda olen ma ilge antoloogiate fänn ja läbi on mul neid ka omajagu loetud. Tulemus – «Lilled Algernonile» kannatab võrdluse välja paari venekeelse ning paarikümne ingliskeelsega. Mis ta nii heaks siis teeb? Esiteks pole ühtegi nõrka juttu, kõik on tugevad, kuigi esimesel lugemisel nii mõnigi kohale ei jõudnud. Igatahes näitab selle raamatu asukohta minu hariduses ka see et mäletan enamikke lugusid suisa peast. «Bob Wilson ei näinud...»

Ka Henno Arraku illustratsioonid võrratud – 10 punkti!

Tõlke üle võiks pisut diskuteerida (mõne jutu puhul), aga see ainult maitseküsimus. Prohmakaid pole.

Raamat sisaldab ka Ain Raitviiru järelsõna, milles tõsi küll on paar näpukat. Kuid asja headust see ei muuda.

Kuidagi ei saa, ega ka ei taha panna vähemat, kui viis punkti.

Igatahes saab see viga nüüd küll väga-väga kiiresti ära parandatud! :-)

Pärast hulka eespoolkõnelejaid on raske midagi olulist lisada... võib-olla ainult seda, et sellest raamatust on algusesaanud ilmselt juba kahe põlvkonna ulmehuvi.

Suurepärane kogumik tippautorite esinduslugusid toredate illustratsioonidega.

Soovitada pole vist tarvis! ;-)

Tuleb meelde, et viimastel riigikogu valimistel andsin oma hääle Ain Raitviirule, tol hetkel ei osanudki seda valikut eriliselt põhjendada. Nüüd alles saan aru alateadvuslike seoste imepärastest keerdkäikudest.

Ainuke jutt, mida kogumikus ka varem olin lugenud, on `Tont nr.5`, kuid lugemisrõõmu see ikka ei alandand. Kunagi arvatavasti mingis õpikus loetud. Asimov ülendas end jällegi mu silmis. Ainul `Masin, mis sõja võitis` tundus natuke nõrgana. Heinleini `Enese ees ja järel` oli kohati ettearvatav, mis selle ka vahepeal igavaks muutis, kuid `Pikk vahikord` tõstis jällegi arvamust Heinleinist. Teiste kohta enam midagi erilist öelda polnud. Väga hea Kogumik.

Natuke isegi nalja tegi, et polegi sellele hinnet pannud ega arvustanud. Põhjus, miks selle nüüd hilinenult kätte võtsin, on selles, kunagi jäid mõned tekstid lugemata, sest lihtsalt ei jõudnud kohale või ei hakanud elama.

Kaks klassikalist tükki siis: Heinleini "Enese ees ja järel" ning Simaki "Suur eesõu". Ja eks nad mõlemad on just nii head nagu nendelt autoritelt oodata võikski. Mõnus on tunda sedagi, et tegelikult ikka ja jätkuvalt on võimalik avastada väärt lugemist ka vanade asjade hulgast.