Kasutajainfo

Arthur C. Clarke

16.12.1917–19.03.2008

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Arthur C. Clarke ·

Earthlight

(romaan aastast 1955)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • Orpheuse Raamatukogu
Hinne
Hindajaid
1
5
7
0
0
Keskmine hinne
3.538
Arvustused (13)

«Maavalgus» on selline keskmine Clarke. Clarke kirjutanud peamiselt kosmilisi reisikirju ja antud teose puhul vastab see tõele. Loo tegevus hargneb paarisaja aasta taguses tulevikus, mil tekib konflikt Maa-Kuu ja Föderatsiooni asukate vahel ning puhkebki sõda. Lugu on kirjutatud ühe agendi silme läbi nähtuna. Ning sellist huvitavat teemat on Clarke suutnud talle omase igavusega käsitleda. Kellele sellised tehnilised reisikirjad meeldivad, lugege aga. Samas on selles tüütus reisikirjas sees ka Clarke`ile omane filosoofiline poeetilisus ning eksteose reisikirjelduse osagi ole põnev, kuivõrd reis toimub ju Kuul. Tegu pole halva raamatuga. Eriti neile, kes on harjunud sellega, et Clarke romaanekeskmiselt igavalt kirjutab. Linn ja tähed pole ometi tüüpiline Clarke.

Kipu, Sinu point spioonikast tulevikus on igati asjalik, ainult et... Crichtoni spioonikaid pole ette sattunud (mõtled näit. «Tõsuvat päikest» või?), Forsythiga on Clarke tõesti võrreldav, Ludlumiga paraku mitte. Clarke`i kuiv stiil laseb teda mingil määral Forsythi dokumentalistlikus laadis põnevuslugudega võrrelda, aga sellel alal on Frederick Arthur Charlesist ikka üksjagu üle. Ludlumi, kes on mu ulmeväliste lemmikute pikas nimekirjas, kõrval suudab Clarke paraku vaid kahvatuda. Ludlumil on ikka teatraalsust, kirge, emotsiooni, paranoiat, märulit, maailma saatust määravad vandenõud, salaühingud ja mida kõike veel. Clarke`il on (antud juhul) vaid keskpäraselt hall vojaazh Kuumaastikel.

Spioonikana «Maavalgus» ikka väga nõrk. Samas ootan ma juba pikemat aega, kuna`s õnnestub ulmest leida Ludlumi kirjatehnika ja stiiliga mees. On nõrk lootus, et Peter F. Hamiltoni 1000-leheküljeliste kosmoseooperite triloogia midagi selles laadis ehk pakub.

Teksti loeti inglise keeles

Igav jah. Sõda ei pakkunud pinget, kuuelu ei olnud huvitavja üleüldse oli tegemist ühe suhteliselt mõttetu raamatuga
Teksti loeti inglise keeles

Neist Clarke`i raamatuist, mida lugenud olen, on "Earthlight" kõige väiksema fantaasialennuga, kõige realistlikum. Umbes niisugune võikski tulevik kunagi (lähiaastasadadel?) välja näha - väikesearvulised kolooniad päikesesüsteemi planeetidel inimasustuse piire edasi nihutamas, põhiasustus siiski veel emakesel Maal. See tulevikurealism on ühest küljest igav, ent teisalt - kõik toimuv on hästi põhjendatud, pole ohtu, et lugeja peaks koos autoriga äkki mingi järsu loogikahüppe sooritama.Raamatu peakangelase, vastuluureagent Sadleriga, on üsna raske samastumises kaasa minna, sest puudub selgus ta tegevuse õigsuse suhtes - kummal siis ikkagi õigus on, Maal või Föderatsioonil? Ka Sadler ise kahtleb. (Siin väike faktiline parandus Raul Sulbi arvutuse suhtes: ei sõdinud mitte Maa ja Kuu, vaid Maa ja Kuu vs. Föderatsioon, mille moodustasid muud päikesesüsteemi planeedid).Hetkest, kui Föderatsiooni laev peale lahingust tagasipöördumist on sunnitud Maa reisilaeva abi paluma, selgub ka raamatut läbiv moraal, mis võiks kõlada umbes: üheskoos on ikka parem pikki progressi teed sammuda. Mis on ka ilmselt õige.
Teksti loeti inglise keeles

Nigela- ja igavavõitu on see teos. Ainus, mis veidi huvi pakub, on reisikirjelduste osa, aga nii sõda, tuleviku elu kui ka muud näivad sõna otseses mõttes kosmose arengu programmidest maha kirjutatud olevat. Seda aga ei taha!!!
Teksti loeti inglise keeles

Eelmistes kirjutistes heidetakse raamatule ette liigset igavust ja väikest fantaasialendu. Kulla inimesed, tegemist on ju püüuga kujutada võimalikult realistlikult paarisaja asta pärast tekkida võivat olukorda! Siis ei ole ju tegelikult väga reaalne, et inimesel kolm silma või kõrgeltarenenud telepaatiavõime oleks... See ei käi nii kähku. Seetõttu asetage end vaid kakssada aastat ajas edasi ning lugu on nagu suvaline Forsythi, Crichtoni või Ludlumi kirjutatud spioonikas.

Iseenesest on aga tegemist päris hästi kirjeldatud olukorraga, kus "hea" ja "halva" vahel on väga raske vahet teha. Selles ei ole oma selgust tegelikult kellelgi, kes raamatus figureerib. Minu arust on täiesti normaalselt edasi antud tekkinud õhustikku, seda närvilisust ja teadmatust.

Aga, milleks see, parem lugege ise ja arvustage!

P.S. Aitäh, Raul, tähelepanu juhtimise eest. Crichton ei kirjuta tõesti spioonijutte. Viga oli minu halvas sõnastuses. Ise mõtlesin "spioonikaid või põnevusromaane". Aga eks kõigil juhtub :) Ja minu silmis on ka Ludlum väga kõval tasemel kirjutaja, kuid Clarke oma "kuiva" stiiliga ei meeldi mulle sugugi mitte vähem.

Hinne siiski ei muutu - väga heaks jääb ta sellest hoolimata.
Teksti loeti inglise keeles

Ei meeldi mulle see noore Clarke`i sebimine lähikosmoses, pikad kirjeldavad lõigud pealekauba. Eks aastal 1955 võis Maa ja Föderatsiooni (Marss+Veenus+hiidplaneetide kuud) võitlus võimu pärast Päikesesüsteemis, mis tipneb kosmoselahinguga Kuu pärast, lugejale kõva sõnana tunduda ja Homer Eon Flinti omaaegsetest (pool sajandit varasematest) oopustest on see kirjanduslikult kahtlemata mäekõrguselt üle. Mastaabid aga on paraku samad... ja päikesesüsteemi raamidesse surutud hard-SF on minus maast-madalast vastumeelsust äratanud.

Clarke`i kirjanikuoskused ei tekita loomulikult sellegi raamatu puhul mingit kahtlust ja endale oma subjektiivsetest maitse-eelistustest aru andes ei taha ma lugupeetud klassikut nõrga hindega mitte solvata. Aga üle kolme andma käsi ka kuidagi ei tõuse.

Teksti loeti inglise keeles

Mulle meeldis loo lõpp, aga lugu ise (kosmoses sõdimise idee) on liiga traditsiooniline, et seda ennastunustavalt nautida.
Teksti loeti inglise keeles

Clarke'i järjekordne katse meile meie lähitulevikku tutvustada. Haruldasel viisil spiooni- ja sõjajutuna. Kulissid polegi olulised, kuid tutvustus on. Ega pole kõrgemast klassist.
 
Teksti loeti inglise keeles

Earthlight on Kuul toimuv spioonilugu. Peategelaseks on audiitor Bertram Sadler, kes suundub parajasti Kuul asuva observatooriumi tegevusi ja kulusid üle vaatama. Tegelikult aga on ta värvatud Maa salateenistuse agendiks ning ta peab välja selgitama, kas observatooriumi töötajate hulgas tegutseb informaator.
 
Viimased 200 aastat on Päikesesüsteemis valitsenud rahu ja see on ka põhjuseks, miks sellise ülesande täitmiseks on leitud ainult keegi amatöör. Kuid nüüd on Maa ühendvalitsuse ning ülejäänud Päikesesüsteemi koloniaalvalitsuste vahel tekkinud vastuolud, mis ähvardavad paisuda sõjaks - ja Kuu on mõlema poole jaoks ülioluline...
 
Sellel lool on kindlasti ka väga positiivseid külgi. Clarke on loojutustajana enesele omaselt väga rahulik ja viisakas - ja sellist teksti on lugeda lihtsalt meeldiv. Samuti on tore, kuidas ta lisab tegevuse kõrvale sujuvaid arutlusi sellest, mismoodi üks või teine asi võiks tehniliselt Kuul toimida.
 
Raamatusse on sisse kirjutatud ka tolleaegseid unistusi sellest, kuidas Marss ja Veenus on enam-vähem inimestele talutavad ja nende koloniseerimine on lihtsalt kättevõtmise asi. Sellest pole muidugi midagi, kõik need mõtted pigem isegi toetavad kogu seda vaikse optimismi õhkkonda, mis kogu loost läbi kajab.
 
Pigem on probleem selles, et kogu lugu on suhteliselt mittemidagiütlev. Mingis mõttes on Clarke siin asjale lähenenud väga realistlikult, sest ma kujutan ette, et enamus luurajate tegevust ongi selline aeglane, vaikne ja igav arveametniku-töö. Lihtsalt... lugemisvarana ei ole see miski, mis vaimustust tekitaks.
 
Huvitav mõelda, et see väike romaan ilmus selliste tähelepanuväärsete teoste nagu "Lapsepõlve lõpp" ja "Linn ja tähed" vahel. Samuti pöördub Clarke tagasi Kuul toimuva juurde juba mõned aastad hiljem ja palju paremal viisil esitatud seikluses "Kuutolmu varing".
 
Kuid kriitikast hoolimata ei ole tegemist siiski kehva teosega. Selle päästab autori usk ja optimism sellesse, et inimkond on võimeline õppima ja arenema. Kogu konflikt, kuni päris heade lahingustseenide ja lõpplahenduseni, on siin esitatud justkui küpsuseksam, mille järel saabub juba lõplikult parem maailm.
 
Hinnang: 5/10
Teksti loeti inglise keeles

Pärast "Kuutolmu varingut" asusin sarnase temaatikaga ja ka umbes samast ajast pärinevat (kuus aastat varem ilmunud) "Maavalgust" lugema väga madalate ootustega. Kokkuvõttes väga hull ei olnudki ja paljude poolt kiidetud "Kuutolmu varingust" paremgi - autorile kohati iseloomulikule kuivusele lisandus poeetilisi ja fantastilisi kirjeldusi Kuust sellisena, nagu seda enne kosmoselendude ajastut kujutleda võis. Sündmustiku põhiteljena mõeldud spioonijaht mõjus küll üsna igavalt, ent lõpupoole läks sündmustik ka natuke põnevamaks.
Hindeks siis kokkuvõttes "3+". Minu jaoks jääb Clarke vist alati peamiselt "Linna ja tähtede" autoriks, sest midagi ligilähedaseltki nii vaimustavat tema loomingus pole mulle kordagi hiljem kätte sattunud. 
Teksti loeti eesti keeles

Meeldis rohkem kui "Kuutolmu varing", seega on viie igati ära teeninud. Üsna vähese tekstiga sai küllaltki palju ära öeldud, mõni teine autor oleks sellest paraja tellise valmis vorpinud. Eriti meeldejääv oli lahingukirjeldus ja sellele järgnenud päästeoperatsioon.
Teksti loeti eesti keeles
x
Katjusha
1974
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Raamatu hakitud ülesehitus mind ei seganud, küll aga see, et seal nagu midagi ei toimunud. Või tähendab, toimus ka, aga kõik tundus kuidagi pooleli jäävat, välja arvatud too mineviku- jutt, mis jooksis läbi raamatu ja leidis lõpuks oma lõpplahenduse.PS Võibolla ma olen pea peale kukkunud, aga ma ei saanud kuidagi aru, kuidas need kaks tüüpi, kes raamatu alguses ja lõpus ringi roomasid, ülejäänud sündmustikuga haakuvad.
Teksti loeti eesti keeles

Ühinen eelkõnelejate kiidukooriga: oli ikka hea raamat küll.Samas ei mõjunud lapstegelased minu jaoks veenvalt: liiga tihti unustasin, et tegemist on alles varateismeliste tüüpidega ja pidasin neid täiskasvanuteks- no võibolla mitte päris täiskasvanuteks vaid nii kuueteist- seitmeteistaastasteks, kus maailmapilt on juba selge, aga mitte veel nii kinnistunud kui ülekahekümnestel. Ja sellepärast neli: oli siis vaja neid kangelasi päris pägalikeks kirjutada.Keegi eelmistest arvustajatest on maininud, et tegevuse viimine laste maailma oli sellepärast parem, et välja jäid seksuaalsusel põhinevad intriigid, aga minu meelest oli see kihistus seal täiesti olemas: kasvõi need kirjade ja piltide näol, mis arvutiekraanidel joosta lasti.
Teksti loeti eesti keeles

Tahan ka sellist mängu, kus mängulaual ringi trambitakse ja vägesid liigutatakse, kusjuures nupud ei pruugi olla need, kellena nad alguses näivad!
Teksti loeti eesti keeles

Pead ma küll ei annaks, aga millegipärast olen üsna kindel, et oleks ma 20 aastat noorem oleks see üks mu lemmikraamatutest. Ja veaksin vanemad poodi ja hakkaksin selle raamatu ees nutma ja jalgu trampima. Millegipärast ma ei mäletagi lapsepõlvest võlurilugusid, olid küll igat tõugu seiklusjutud maalt ja merelt ning muidu lustakad jutud laste tegemistest, pluss veel vaprate nõukogude pioneeride üllad teod, aga tõsised võluda oskavad võlurid olid nagu puudu.
Teksti loeti eesti keeles

Ei vaidle vastu, raamatus oli tonnide kaupa naljakaid detaile ja tasus lugeda küll. Viit ei pane siiski sellepärast, et minu meelest on Hogfather ja Moving Pictures paremad.
Teksti loeti inglise keeles

Kummatigi pani mind arvustust lisama pigem tõlke ümber toimuv vaidlus kui teose enda suurepärasus. Tunnistan ausalt, et olen LOtR-i lugenud ainult eesti keeles, vaatamata sellele, et minu inglise keele oskus on täiesti normaalne. Ja minu meelest on tõlge igati ontlik: raamat on igati nauditav, tegelased omapärased ja see ei sisalda silmatorkavaid anglitsisme. Mida ühest tõlgitud teosest veel tahta? Ja nüüd raamatust endast: nõustun täielikult eelkõnelejate väidetega, et Tolkieni loodud maailm on viimase peal. Aga sellel vingel maal oleks võinud natuke rohkem madistamist ja tüminat olla. Kolm köidet soos solberdamist ja kõnnumaal kappamist paneb kannatuse korralikult proovile ja et minu kannatus katkes ühes kindlas kohas võtan kättemaksuks ühe punkti maha.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin seda aastaid tagasi ja sattus hiljuti uuesti kätte. Raamatust jäid üsna neutraalsed muljed, aga Zelaznit hiljem lugema see küll ei inspireerinud.
Teksti loeti eesti keeles

Raamatu avastasin varases teismepõlves sõbranna juures külas olles tema riiulilt. Tegin selle ettevaatamatult lahti ja hakkasin niisama otsast lugema ja lugema ma jäingi. Mõne tunni pärast tõstis sõbrants mu koos raamatuga ukse taha. Raamatut pole mul siiani, aga sõprade- tuttavate riiulitelt laenan seda teinekord ikka.
Teksti loeti eesti keeles

Nõustun eelkirjutajatega: raamatu parim osa oli inimkonna täielik ignoreerimine. Las koerad hauguvad, karavan läheb ikka edasi. Samas tundus, et ACC oli totaalselt võõraid tulnukaid ikkagi üsna inimlikena kujutanud: laevas olid mugavalt trepid ja leitud skafandri põhjal võib oletada, et ka Ramalased liiguvad tagajäsemetel. Tõenäolisemalt on aga teiste planeetide asukad ikka nii teistsugused, et neile pole vaja ei treppe, vett ega õhku.
Teksti loeti inglise keeles

Lugesin, aga tee mis tahad, meeldima ei hakanud. Oli hoopis jube igav ja puine. Ja äärmiselt üllas: kangelane satub võõrale planeedile (oli see nüüd Marss või Veenus) ja sõbranuneb kohalike intelligentsete eluvormidega, kes elavad kõik omavahel rahus ja sõpruses. Selgub, et kunagi oli ka Maa peal sama roosiline elu olnud, aga siis pööras meie kaitseingel (või jumal või misiganes) kurjaks ja meid lõigati ära ülejäänud universumi ilusast elust.
Teksti loeti inglise keeles

Lugesin seda kunagi teismelisepõlves ja muljetas küll. Ainult et pigem lihtsalt jutuna kui ulmekana. Ahvid ja ümbrus paistsid nii inimlikena, et aeg- ajalt unustasin sootumaks, et raamatu põhitegelased on hoopis muud loomad ja tegevus ei toimu mitte maa peal. Ja lõppu jõudes olin sügavalt veendunud, et kangelane eksis koordinaatideh´ga ja sattus mingile hoopis muule maa- taolisele planeedile, kus ahvid valitsevad..
Teksti loeti eesti keeles

Panen ikkagi nelja, sest omal ajal lugedes meeldis küll. Hiljem üle lugeda pole õnnestunud, sest raamat on ära kadunud. Aga kommunistlik propaganda ja mustvalge maailm ei häirinud mind kohe üldse...
Teksti loeti eesti keeles

Eelkõnelejate kombel tõmban kõigepealt paralleeli filmiga: olen nimelt end mitu korda ootusrikkalt televiisori ette mainitud filmi vaatama asutanud, aga lõpuni pole kunagi jõudnud, sest alati on kusagil mujal midagi põnevamat toimunud. Raamatu aga lugesin läbi. Seega punkt kirja pandud variandi kasuks. Ka moodsa Frankesteini jutuna oli asi päris hea (kas HAL oleks ka ilma sisseprogrammeeritud variülesandeta astronautidest lahti saama hakanud). Kolmanda punkti saab teos esimeste, ürgajas toimuvate peatükkide eest... ja rohkem punkte välja ei pigistagi. Sest tegelikult on see üsna kahvatu raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Seekord leiutatakse Discworldis filmikunst ning Ank- Morphoki lähedal asuvas Holy Woodis läheb lahti usin liikuvate piltide väntamine. Sünnivad surematud teosed, esimesed näitlejad jõuavad staaristaatuseni, rahvas juubeldab, ning siis selgub filmimaagia pahupool- miski üritab sellekaudu reaalsusesse tungida. Loomulikult ei tule kangelastel nõust ja jõust puudu, kuri topitakse sinna tagasi, kuhu ta kuulub ning elu veereb oma rada edasi.Igati tüüpiline Pratchett, mis kireva ning lärmaka killavoorina mööda veereb jättes lugeja õhku ahmima.
Teksti loeti inglise keeles

Nõustun eelkirjutanuga- oli ikka vinge küll. Ja väga hästi kirjutatud. Igati ontlik jõululegend, kus kõik on pea peale keeratud, siis läbi segatud ja rohke fantaasiaga vürtsitatud. Ja omamoodi oli Vikatimees paremgi kui päris Jõuluvana- vähemasti täitis ta soovid punktipealt.
Teksti loeti inglise keeles

Vaidlused territooriumi pärast on inimkondal alati saatnud ja nii pole ime, et ka Kettamaailma kangelased maade jagamiseni jõuavad- olles seejuures sama jaburad kui alati. Viimasepeal hinnet ei anna siiski sellepärast, et aeg- ajalt tundus raamat süzeekäänakutega üleküllastatud olevat ja nii jäid mitmed põnevad liinid lõpuni lahti harutamata (mind oleks näiteks huvitanud pikem peatumine printsi röövimise ja saatkonna põlemise teemal).
Teksti loeti inglise keeles

üksik maailmarändur jõuab oma teel linna, kus elab tema sõber ja mille asukad armastavad aeg- ajalt end keskaega kujutleda, kuid tajumata piire tegelikkuse ja üleloomuliku vahel lähevad mänguga ohtlikult kaugele. Katalüsaatoriks saab nõiaks kehastunud koolitüdruk, kes suudab vaime välja kutsuda. Olukorra päästab kangelase sõbra jumalannast elukaaslane. Tegelikult oli tegemist igava raamatuga, mida "Viimase ükssarvikuga" kohe kuidagi võrrelda ei kannata.
Teksti loeti inglise keeles

Taas üks väga hää Simak. Otse loomulikult otsast otsani täis härjapõlvlasi, nõidu ja muid imeelukaid. Seekord on tegemist suurepärase ja ilmeka looga sellest, kuidas reaalsus kord kolmeks paralleelseks maailmaks lõhenes ja mismoodi need kolm taas ääri- veeri kokku said... Kusjuures tegevus ei toimu mitte meie maailmas ja selguseni jõudmiseks tuleb kangelasel läbida pikk tee.
Teksti loeti inglise keeles

Lugesin teise läbi kunagi kaugel noorusajal. Ilus lugu oli. Aga kas nüüd just ulme? Kui mitte pidada fantastika valdkonda kuuluvaks seda, et üks neiu oma printsi ootab.
Teksti loeti eesti keeles

Ulmeks ei liigitaks seda raamatut midagi. Väga heaks raamatuks aga kindlasti. Samas ei ole ma üldse nõus autori väitega, et ta antud teoses teismeliste probleeme ei käsitle: ühiskondlikkusest ja egost teadlikuks saamine on ju pubekaea läbimine! Kui saarele sattunud poisid oleksid olnud väiksemad või suuremad oleks vast nii tugev võimuvõitlus olemata olnud. Ootamatu, aga väga mõjus oli laste kurjuse väljatoomine- ka tegelikult mõistavad lapsed hämmastavalt julmad olla kui täiskasvanuid läheduses pole.
Teksti loeti eesti keeles

Siinkohal tunnistan ausalt, et Väike Prints ei ole mulle millegipärast kunagi meeldinud. On küll ilus sügavalt filosoofiline muinasjutt, kus paljud ütlused on vaimustavalt tabavad (näiteks rebase sõnad taltsutamise ja joodiku omad joomise kohta), aga ikkagi... Kuidagi kaugeks ja võõraks jääb see maailm. Ei kutsu sinna minema ja seda jagama.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Lugesin ja ei meeldinud. Igav kuidagi. Ja muidugi see kohatu lõpp. Igavene üksindus ja väljatõugatus on hirmus küll, aga oli ju varem kulutatud hulk lehekülgi tõestamaks, et "üksi" on sellise olendi puhul suhteline mõiste. Ja siis lükata neid keha- ja hingeväänajaid ühte kohta mitu...
Teksti loeti eesti keeles

"Viimane Ükssarvik" tõestab veenvalt, et aeg- ajalt tasub üle vaadata allahinnatud raamatute lett ja sealt mõni igavalt halli kaanekujundusega teos ka pea olematu hinnaga ära osta. Sest vähemalt käesoleval juhul on sisu absoluutselt fantastiline! Viplalalik Võlur, reibas näitsik, viimane ükssarvik, kuri kuningas, kurb prints- kõik nad on olemas ja kõik nad otsivad midagi. Lõpuks saades õnnelikumaks kui kunagi varem ja minnes vastu uutele seiklustele.
Teksti loeti eesti keeles

Ja ühe maailma sees oli teine maailma, mis oli palju suurem kui see esimene maailm ja selles omakorda kolmas ja siis neljas... Olla ilus nagu lill ja ei midagi muud ja lihtsalt olla ja särada ja armastada- nagu õieke väljal
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin kunagi ammu, aga muljetas. Isegi niivõrd, et praegugi põrnitsen aeg- ajalt pikemat sorti taimi kahtlase pilguga: mine sa neid tea...
Teksti loeti eesti keeles