Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Peter S. Beagle ·

The Last Unicorn

(romaan aastast 1968)

eesti keeles: «Viimane ükssarvik»
Tallinn «Kupar» 1993

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
24
0
3
0
0
Keskmine hinne
4.778
Arvustused (27)

Kirjandusliku fantasy suurteos eesti keeles! Ning ilmselt jäi ta ka kohalikele fännidele üsna märkamatuks: ripub teine siin BAASis retsimata juba oma mitu nädalat. Samas lugesid seda raamatut üsna mõnuga säherdused tegelased, kes ulme poole ei vaatagi. Loomulikult ei pidanud nad ka seda raamatut ulmeks: lihtsalt kummaline mütoloogiline proosa. Selline on juba nende piiripealsete tekstide saatus. Raamatu iseloomustamiseks sobiks minu arust kõige paremini kaks sõna: eleegiline lumm! Lugu viimasest ükssarvikust on kummaline, kurbnukker ning samas kuidagi ülevalt lootusrikas. Sisuks - nagu zhanri reeglid nõuavad - Quest. Tõtt öelda, üsna raske on selle romaani sisu ümber jutustada... tähendab, et ma ei oskagi seda. Aga lugeda soovitaksin kindlasti, eriti neil, kes "high fantasyt" austavad. Siis te ehk ka mõistate, miks ma JRRT eriliseks kirjanikuks ei pea. Kuigi... see raamat võib teile ka mitte meeldida. Kõik on võimalik! Romaani on tõlkinud Krista Kaer. Nagu tema puhul kombeks, on tõlge tore, kuigi samas võib ette heita miskit samasugust, nagu ka Ursula K. Le Guini "Maamere" sarja puhul. Tõlge on tore, ladus eesti keel ja puha... kuid mingite asjadega ei jää kohe kuidagi rahule. Aga see on juba tegelikult virisemine... Krista Kaera tõlked pole kunagi halvad. Lihtsalt minusugusel EGOl on teinekord raske harjuda ajadega, mida olen originaalis lugenud ning mille lugemisel on juba tekkinud mõtted, kuidas see peaks eesti keeles kõlama. Aga vaat kujundus on raamatul küll ilge: sihuke anonüümne (pseudo)akademism. Võimalik, et just selle kujunduse tõttu see raamat siin sedavõrd märkamatult ilmuski. Lugege kindlasti, kui suudate nautida miskit, mis pole action ega ka karmtõsine filosoofia. On aga hoopis justkui muinasjutt ning samas ei ole kah!
Teksti loeti inglise ja eesti keeles

Nii jah. Veel paar nädalat mööda ja veel üks arvustus sellele loole. Polegi nagu rohkem lisada midagi. Hea raamat oli, st on. Kurb nati muidugi et sellele siin nii vähe tähelepanu on pööratud, kuna see on natuke rohkemat väärt. Enne nendesamustegi kääbikuliste suguseltsi juurde asumist võiks tegelikult natuke tõesti kasvõi võrdlemiseks midagi tõsisemat enne lugeda. Ise lugesin antud lugu küll väga hea meelega ja soovitaks teistelegi. Peaks ta ilmselt kunagi veel läbi lugema kui aega on, kuna taoliste natuke mõttekate raamatute puhul võib ka hiljem ühtteist huvitavat avastada.
Teksti loeti eesti keeles

Igati nõus ylalöelduga. Ja hea meel, et raamat lõpuks baasi jõudnud, oli teine juba nii pikka aega hinge peal, õieti lausa sydametunnistusel. Tõeliselt hea raamat, mille hall kujundus ning hinnaklass 5 krooni Kupra raamatupoes ei ennustanud vähimalgi määral sisu ytlemata hääd taset. Yllatus oli seda meeldivam. Tjah, see on raamat, millest tahaks absoluutses ylivõrdes rääkida ;) Puhas poeesia, selline habras ja nukravõitu, nagu pealkirigi ennustab - meenutab mingil viisil Carteri muinasjutte. Lugedes võib lootusetult raamatu maailma sisse elada, ning seda valusamalt isiklik on ilu ja imepärasuse kaitsetuse tunnetamine. Ykssarvik on juba selline mystiline olend, symbol, mis kuidagi väga sygavalt puudutab. Mida kaugemale lugeda, seda enam syveneb hirm, et lugu lõpeb traagiliselt - kui mõnikord on synge lõpp kokkuvõttes pigem plussiks kui miinuseks, siis selle raamatu puhul hoidsin ma kyll käsi ja jalgu risti, et ei tuleks mingit õnnetut lõppu, sest selline kunstiline kõrgtasemetaotlus oleks autori poolt kyll puhas sadism ;). VÄGA lootusetu tunne oleks tekkinud. Ja jumal tänatud, õnneks läks sellega, kuigi kartus näris viimaste lehekylgedeni. Kokkuvõtlikult: parim ja ootamatuim leid raamatulettidelt. Tahaks veel õige mitmendat korda yle lugeda, aga olen juba 4 tykki välja laenanud. Tagasi ei ole yhtegi saanud ;)
Teksti loeti eesti keeles

Eelpool juba pikk jutt kirjas. Lisada palju ei olegi, Tõsiselt hästi kirjutatud.. kirjanduslik muinasjutt. Tavapärase fantasyga seda yhte patta panna minuarust hästi ei saa. Kui millegagi võrrelda, siis võibolla Tolkieni "Lehe ja Puuga".
Teksti loeti inglise keeles

"Viimane Ükssarvik" tõestab veenvalt, et aeg- ajalt tasub üle vaadata allahinnatud raamatute lett ja sealt mõni igavalt halli kaanekujundusega teos ka pea olematu hinnaga ära osta. Sest vähemalt käesoleval juhul on sisu absoluutselt fantastiline! Viplalalik Võlur, reibas näitsik, viimane ükssarvik, kuri kuningas, kurb prints- kõik nad on olemas ja kõik nad otsivad midagi. Lõpuks saades õnnelikumaks kui kunagi varem ja minnes vastu uutele seiklustele.
Teksti loeti eesti keeles

Hea lugu, eriti omapärase huumorimeelega inimene võiks teda ehk muinasjutu paroodiaks nimetada. Võlurid, ükssarvik ja armastus, igati sõbralik ja hästi loetav raamat. Ning väheseid positiivseid ja ootamatuid üllatusi eestikeelsete raamatute lettidel.
Teksti loeti eesti keeles

Nõustun Veikoga; see on muinasjutu paroodia. Aeg-ajalt pilatakse muinasjutu stampe. Robin Hood tehakse maatasa (eks tõestage, et asi ei olnud nii!) Kuid samas on jutt kuidagi puhas, ta ei lange laadanalja labasusse. Võiks koguni öelda -- ta on sealpool head ja kurja. Nagu oleks loo autor ükssarvik ise. Millekski niisuguseks pole JRRT iialgi võimeline.

Kümmekond lehekülge enne lõppu ütleb autor võimaliku lõpu ära. Mina oleksingi nii lõpetanud. Katz pidas seda õnnetuks -- ei tea, kas ikka oli nii...

Minu ema ulmet ei loe. Kuid lehekülgede servalt leidsin aeg-ajalt ema pliiatsiga kirjutatud märkusi. Nii et, jah, tema mitte ainult luges, vaid tutvustas ka õpilastele. See oli väärt tegu.

Teksti loeti eesti keeles

See oli üks tõeliselt hinge kosutav raamat. Kõik ilus, müstiline ja fantastiline pole veel maailmast kadunud. Kartsin minagi, et teos lõpeb kurvalt, sest inimkonna olukord ON traagiline. Me oleme unustanud muinasjuttude reaalsuse ja kanname kaine ja ratsionaalse mõtlemise talumatut koormat - on suur õnn, et kõik veel pole langenud. Just Peter Beagle´i raamat ja selle õnnelik lõpp tõestavad seda. Seda peaksid lugema kõik, kellel on veel usku unistustesse ja needki, kellel ei ole...
Teksti loeti eesti keeles

Üks hingematvamaid raamatuid, mida iial lugenud olen. Kõik eelpool kiitjad on minu eest enamuse ära öelnud, nii et jäägu siis minu poolt pealegi ilus rasvane viis (ja tunne, et seda on armetult vähe).
Teksti loeti eesti keeles

Olen ennast läbi puurinud ja kiitmiseks küll põhjust ei näe. Mis siin siis on? Täiskasvanutele mõeldud muinasjutt(rääkivad loomad-linnud), mitte aega fantasy. Siin pole Tolkieni võimsust, Moorcocki sünget dekadentsi, Howardi põnevat seikluslikkust ega Pratchetti lahedat killurebimist-mitte midagi! On mingi pingevaba värk, huumorivaba Monty Python. Siiralt on kahju neist,kes pärast Beagle kurioosset eestindamist 1993-ndal aastal fantaasiakirjanduse lugemisest loobusid(küllap neidki leidus!). Aga kellele meeldib ekstentriline ja veidravõitu stiil, lugegu rahumeeli.
Teksti loeti eesti keeles

Ei jätku sõnu - nii hea. Ja vaidleks ka nii põhimõtte pärast vastu eelkirjutajale. Minu arust on selles teoses siiski nii võimsust, seikluslikkust kui ka huumorit - kõike on lihtsalt mõõdukalt ja see selle heaks teebki. Kahtlen ka sügavalt, kas leidus ükski inimene kes loobus fantasy lugemisest ainult ühe raamatu pärast, mis talle ei meeldind.
Teksti loeti eesti keeles

Eks proovige m6nele t6simeelsele kirjandusinimesele öelda, et tegemist on ulmega! Tulemuseks on irrrmus puhkimine ja vähemalt poole tunnine tiraad teemal, et tegemist on allegooriaga, kunstmuinasjutuga ja yldse t6sise kirjanduslikku väärtust omava teosega, mille ulme hulka liigitaja vajab vähemalt p6hjalikku ravi. Siiani tulevad kylmavärinad peale, kui seda raamatut meenutan, oli ikka häbemataselt hea kyll. Ka t6lge on IMHO tasemel, sellegi eest annaks lisapunkti, sest tegemist on ysna mitmeplaanilise ja kindlasti mitte lihtsa tekstiga. Usun, et edasine kiidulaul on liigne.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

otsustasin raamatu osta peale mõne esimese lause läbilugemist. minu otsust mõjutas ka raamatu hind - mis pärnus port arturis maksis 7 krooni. ma ei pettunud. parim seitsme kroonine ost mille kunagi teinud olen. igatahes minu arvamus ükssarvikutest kui sellistest võluloomadest üldse on täielikult muutunud. paremuse poole muidugi.
Teksti loeti eesti keeles

Muinasjutt, milles puuduvad üdini pahad tegelased. Autor suurepärase huumoriga. Ei riku naljatamistega loo tõsidust, ei kaota ükssarvikute õrna salapära.

Veidi meenutas Astrid Lindgreni "Mio mu Mio`t". Ainult et tegelased olid isikupärasemad, dialoogid humoorikamad ning sisu tugevam.
Väga meeldis...

Teksti loeti eesti keeles

Ei suuda mina sõnadesse ümber panna seda tunnet, mis valdas mind selle raamatu lugemisel. Ei suuda mina kirjutada ilusaid sõnu selle raamatu ülistamiseks, sest selliseid sõnu pole üldse olemas. Jääb minu kiitus kahvatuks kajaks hiilgusele, mida see raamat sisaldab.
Teksti loeti eesti keeles

Ei ole halba ilma heata. Tänu sellele, et kirjastus Kupar läks pankrotti ja neist järeleläänud raamatud võileivahinnaga maha müüdi, õnnestus ka minul see teos viimaks hankida. Juba 7 aastat tagasi pärast Jyrka arvustusega tutvumist otsustasin kindlalt, et pean selle raamatu ükskord läbi lugema ja sellest peale käisin raamatupoodides ning antikvariaatides ikka lahtiste silmadega ringi, aga asjata. Lõpuks selgus ka põhjus - 1600 eksemplari seisid Kupra laos! Aga arvestades eestikeelse väljaande "kujundust" ei ole ka sugugi võimatu et ma sellest raamatust mitu korda lihtsalt mööda kõndisin. On teine peaaegu sama tabamatu-märkamatu nagu ükssarvik!

Igatahes õigustas lugemiselamus kõiki neid otsingutele kulutatud aastaid. Lugu täitis kõik ootused. Aspekt, mida oodatagi ei osanud, oli suurepärane huumor. Kohati meenutas see lausa Pratchetti paremaid palu, kuid kuna `killurebimine` ei olnud ilmselt eesmärk omaette (või õigemini sisaldas teos ka väga palju muud peale selle) ei hakanud see lugedes koormama.

Samuti avaldas muljet väga kujundlik keelekasutus, mida võib kohata pea igal leheküljel - kuidas nõia sõnadest jääb õhku mee ja püssirohu hõng, kuidas tuli kössitab koldes jne.

Teksti loeti eesti keeles

Sisu pole mõtet kommenteerima hakata, mis ma tast ikka yle kiidan. On kyll, jah, täiskasvanute muinasjutt. Ja on inimesi, kes selliseid asju pelgavad, sest sygaval sisimas ei tunne nad end ikka veel piisavalt kindlalt täiskasvanuna. Jummel kyll, kui ma muinasjutulugemisega avalikus kohas vahele jään, siis saavad kõik aru, et ma olen alles väike! Rahu, rahu. Ei nad saa.

Kaanekujundus peab ilmselt olema parafraas neile keskaegsetele prantsuse vaipadele, kus sarvikud peal. Yks linn oli nende poolest kuulus, aga mitte ei mäleta, milline. Väga kenad vaibad olid, värvilised. Kaane viga selles ongi.

Teksti loeti eesti keeles

Ilmselt hea loo tunnus on selles, et seda saab väga mitmel viisil lugeda. Paljud asjad on siin hästi paigas. Stseen pealuuga ja mäletamisega eriti. Ja karmtõsine filosoofia on see ka. Viis pluss.
Teksti loeti eesti keeles

Seda raamatut teistkordselt üle lugedes tabasid mind kahetised tunded. Esiteks olen ma nõus vaidlema ülalpool mainitud tõsise kirjandusinimesega kasvõi hommikuni teemal, et "Viimne ükssarvik" on stiilipuhas ulme, puhas fantasy, kuigi ehk allegooriline ja mitte väga epic.

Teiseks olen ma aga valmis vaidlema ulmepuritaanidega näiteks Estconil kah hommikuni teemal, et stiilipuhtast fantasyst on asi ikka valgusaastate kaugusel ja pigem on tegu allegoorilise osalt mõistujutu, osalt paroodia vormis kõrgkirjandusega ja et ulmeks saab seda raamatut nimetada vaid äärmiselt üldistades.

Raamat ise aga ei jätnud mulle erilist muljet ei esimesel korral õige ammu lugedes ega ka nüüd teist korda üle lugedes. Tegemist on üsna igava rännakuga, kus plussiks ohter mütoloogia kasutamine, võrdluste tulevärk ja paha vaimu Punase Sõnni ebamäärane kirjeldamine. Raamat tundus mulle spetsiaalselt erinevate üliarenenud romantikasoonega õrnhingede ja diipi pseudofilosoofilist möginat armastavate "mõtlejate" jaoks kirjutatud olevat, mida minu arvates tõendavad ka ülalpool olevad kiitvad arvustused.

Teksti loeti eesti keeles

Mind ka see romaan omal ajal ei kõnetanud. Kusjuures ma mäletan täpselt lugemisaegset emotsiooni nii umbes 13-aastasena: et kõik oleks paigas, kui kirjutatud oleks intensiivsemalt. Kuidagi tuimavõitu ja pooles vinnas tundus olevat, seda just eelkõige stiili osas. Ma ei tea, võib-olla peaks nüüd uuesti lugema, sest midagi seal ikkagi oli. Aga seni jääb "rahuldav" hinne.
Teksti loeti eesti keeles

millised (väga subjektiivsed) hea raamatu tunnused on selles raamatus leitavad:

Lõputult käiamata idee - olemas
Reaalellu sobivad filosoofiad ja tähelepanekud - olemas
Arusaadavad, loogilised ja mitmetahulised pea- ning kõrvaltegelased - olemas
Kaastunnet või imetlust äratavad ja ometi hirmutavad ohtlikud tegelased - olemas
Õõv - olemas
Loogiline looloogika metaloogikaga segamini - olemas
Lõbu ja naer - olemas
Elus naistegelased - olemas
Nägusad noored mehed - olemas
Hea, vaheldusrikas ja rütmiline keel - olemas
Tundlikud kirjeldused - olemas
Samastumisvõimalus - olemas
Lahtine lõpp - olemas
Helge järeltunne - olemas

nagu.... mida veel vaja?

Teksti loeti eesti keeles
x
Katjusha
1974
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Raamatu hakitud ülesehitus mind ei seganud, küll aga see, et seal nagu midagi ei toimunud. Või tähendab, toimus ka, aga kõik tundus kuidagi pooleli jäävat, välja arvatud too mineviku- jutt, mis jooksis läbi raamatu ja leidis lõpuks oma lõpplahenduse.PS Võibolla ma olen pea peale kukkunud, aga ma ei saanud kuidagi aru, kuidas need kaks tüüpi, kes raamatu alguses ja lõpus ringi roomasid, ülejäänud sündmustikuga haakuvad.
Teksti loeti eesti keeles

Ühinen eelkõnelejate kiidukooriga: oli ikka hea raamat küll.Samas ei mõjunud lapstegelased minu jaoks veenvalt: liiga tihti unustasin, et tegemist on alles varateismeliste tüüpidega ja pidasin neid täiskasvanuteks- no võibolla mitte päris täiskasvanuteks vaid nii kuueteist- seitmeteistaastasteks, kus maailmapilt on juba selge, aga mitte veel nii kinnistunud kui ülekahekümnestel. Ja sellepärast neli: oli siis vaja neid kangelasi päris pägalikeks kirjutada.Keegi eelmistest arvustajatest on maininud, et tegevuse viimine laste maailma oli sellepärast parem, et välja jäid seksuaalsusel põhinevad intriigid, aga minu meelest oli see kihistus seal täiesti olemas: kasvõi need kirjade ja piltide näol, mis arvutiekraanidel joosta lasti.
Teksti loeti eesti keeles

Tahan ka sellist mängu, kus mängulaual ringi trambitakse ja vägesid liigutatakse, kusjuures nupud ei pruugi olla need, kellena nad alguses näivad!
Teksti loeti eesti keeles

Pead ma küll ei annaks, aga millegipärast olen üsna kindel, et oleks ma 20 aastat noorem oleks see üks mu lemmikraamatutest. Ja veaksin vanemad poodi ja hakkaksin selle raamatu ees nutma ja jalgu trampima. Millegipärast ma ei mäletagi lapsepõlvest võlurilugusid, olid küll igat tõugu seiklusjutud maalt ja merelt ning muidu lustakad jutud laste tegemistest, pluss veel vaprate nõukogude pioneeride üllad teod, aga tõsised võluda oskavad võlurid olid nagu puudu.
Teksti loeti eesti keeles

Ei vaidle vastu, raamatus oli tonnide kaupa naljakaid detaile ja tasus lugeda küll. Viit ei pane siiski sellepärast, et minu meelest on Hogfather ja Moving Pictures paremad.
Teksti loeti inglise keeles

Kummatigi pani mind arvustust lisama pigem tõlke ümber toimuv vaidlus kui teose enda suurepärasus. Tunnistan ausalt, et olen LOtR-i lugenud ainult eesti keeles, vaatamata sellele, et minu inglise keele oskus on täiesti normaalne. Ja minu meelest on tõlge igati ontlik: raamat on igati nauditav, tegelased omapärased ja see ei sisalda silmatorkavaid anglitsisme. Mida ühest tõlgitud teosest veel tahta? Ja nüüd raamatust endast: nõustun täielikult eelkõnelejate väidetega, et Tolkieni loodud maailm on viimase peal. Aga sellel vingel maal oleks võinud natuke rohkem madistamist ja tüminat olla. Kolm köidet soos solberdamist ja kõnnumaal kappamist paneb kannatuse korralikult proovile ja et minu kannatus katkes ühes kindlas kohas võtan kättemaksuks ühe punkti maha.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin seda aastaid tagasi ja sattus hiljuti uuesti kätte. Raamatust jäid üsna neutraalsed muljed, aga Zelaznit hiljem lugema see küll ei inspireerinud.
Teksti loeti eesti keeles

Raamatu avastasin varases teismepõlves sõbranna juures külas olles tema riiulilt. Tegin selle ettevaatamatult lahti ja hakkasin niisama otsast lugema ja lugema ma jäingi. Mõne tunni pärast tõstis sõbrants mu koos raamatuga ukse taha. Raamatut pole mul siiani, aga sõprade- tuttavate riiulitelt laenan seda teinekord ikka.
Teksti loeti eesti keeles

Nõustun eelkirjutajatega: raamatu parim osa oli inimkonna täielik ignoreerimine. Las koerad hauguvad, karavan läheb ikka edasi. Samas tundus, et ACC oli totaalselt võõraid tulnukaid ikkagi üsna inimlikena kujutanud: laevas olid mugavalt trepid ja leitud skafandri põhjal võib oletada, et ka Ramalased liiguvad tagajäsemetel. Tõenäolisemalt on aga teiste planeetide asukad ikka nii teistsugused, et neile pole vaja ei treppe, vett ega õhku.
Teksti loeti inglise keeles

Lugesin, aga tee mis tahad, meeldima ei hakanud. Oli hoopis jube igav ja puine. Ja äärmiselt üllas: kangelane satub võõrale planeedile (oli see nüüd Marss või Veenus) ja sõbranuneb kohalike intelligentsete eluvormidega, kes elavad kõik omavahel rahus ja sõpruses. Selgub, et kunagi oli ka Maa peal sama roosiline elu olnud, aga siis pööras meie kaitseingel (või jumal või misiganes) kurjaks ja meid lõigati ära ülejäänud universumi ilusast elust.
Teksti loeti inglise keeles

Lugesin seda kunagi teismelisepõlves ja muljetas küll. Ainult et pigem lihtsalt jutuna kui ulmekana. Ahvid ja ümbrus paistsid nii inimlikena, et aeg- ajalt unustasin sootumaks, et raamatu põhitegelased on hoopis muud loomad ja tegevus ei toimu mitte maa peal. Ja lõppu jõudes olin sügavalt veendunud, et kangelane eksis koordinaatideh´ga ja sattus mingile hoopis muule maa- taolisele planeedile, kus ahvid valitsevad..
Teksti loeti eesti keeles

Panen ikkagi nelja, sest omal ajal lugedes meeldis küll. Hiljem üle lugeda pole õnnestunud, sest raamat on ära kadunud. Aga kommunistlik propaganda ja mustvalge maailm ei häirinud mind kohe üldse...
Teksti loeti eesti keeles

Eelkõnelejate kombel tõmban kõigepealt paralleeli filmiga: olen nimelt end mitu korda ootusrikkalt televiisori ette mainitud filmi vaatama asutanud, aga lõpuni pole kunagi jõudnud, sest alati on kusagil mujal midagi põnevamat toimunud. Raamatu aga lugesin läbi. Seega punkt kirja pandud variandi kasuks. Ka moodsa Frankesteini jutuna oli asi päris hea (kas HAL oleks ka ilma sisseprogrammeeritud variülesandeta astronautidest lahti saama hakanud). Kolmanda punkti saab teos esimeste, ürgajas toimuvate peatükkide eest... ja rohkem punkte välja ei pigistagi. Sest tegelikult on see üsna kahvatu raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Seekord leiutatakse Discworldis filmikunst ning Ank- Morphoki lähedal asuvas Holy Woodis läheb lahti usin liikuvate piltide väntamine. Sünnivad surematud teosed, esimesed näitlejad jõuavad staaristaatuseni, rahvas juubeldab, ning siis selgub filmimaagia pahupool- miski üritab sellekaudu reaalsusesse tungida. Loomulikult ei tule kangelastel nõust ja jõust puudu, kuri topitakse sinna tagasi, kuhu ta kuulub ning elu veereb oma rada edasi.Igati tüüpiline Pratchett, mis kireva ning lärmaka killavoorina mööda veereb jättes lugeja õhku ahmima.
Teksti loeti inglise keeles

Nõustun eelkirjutanuga- oli ikka vinge küll. Ja väga hästi kirjutatud. Igati ontlik jõululegend, kus kõik on pea peale keeratud, siis läbi segatud ja rohke fantaasiaga vürtsitatud. Ja omamoodi oli Vikatimees paremgi kui päris Jõuluvana- vähemasti täitis ta soovid punktipealt.
Teksti loeti inglise keeles

Vaidlused territooriumi pärast on inimkondal alati saatnud ja nii pole ime, et ka Kettamaailma kangelased maade jagamiseni jõuavad- olles seejuures sama jaburad kui alati. Viimasepeal hinnet ei anna siiski sellepärast, et aeg- ajalt tundus raamat süzeekäänakutega üleküllastatud olevat ja nii jäid mitmed põnevad liinid lõpuni lahti harutamata (mind oleks näiteks huvitanud pikem peatumine printsi röövimise ja saatkonna põlemise teemal).
Teksti loeti inglise keeles

üksik maailmarändur jõuab oma teel linna, kus elab tema sõber ja mille asukad armastavad aeg- ajalt end keskaega kujutleda, kuid tajumata piire tegelikkuse ja üleloomuliku vahel lähevad mänguga ohtlikult kaugele. Katalüsaatoriks saab nõiaks kehastunud koolitüdruk, kes suudab vaime välja kutsuda. Olukorra päästab kangelase sõbra jumalannast elukaaslane. Tegelikult oli tegemist igava raamatuga, mida "Viimase ükssarvikuga" kohe kuidagi võrrelda ei kannata.
Teksti loeti inglise keeles

Taas üks väga hää Simak. Otse loomulikult otsast otsani täis härjapõlvlasi, nõidu ja muid imeelukaid. Seekord on tegemist suurepärase ja ilmeka looga sellest, kuidas reaalsus kord kolmeks paralleelseks maailmaks lõhenes ja mismoodi need kolm taas ääri- veeri kokku said... Kusjuures tegevus ei toimu mitte meie maailmas ja selguseni jõudmiseks tuleb kangelasel läbida pikk tee.
Teksti loeti inglise keeles

Lugesin teise läbi kunagi kaugel noorusajal. Ilus lugu oli. Aga kas nüüd just ulme? Kui mitte pidada fantastika valdkonda kuuluvaks seda, et üks neiu oma printsi ootab.
Teksti loeti eesti keeles

Ulmeks ei liigitaks seda raamatut midagi. Väga heaks raamatuks aga kindlasti. Samas ei ole ma üldse nõus autori väitega, et ta antud teoses teismeliste probleeme ei käsitle: ühiskondlikkusest ja egost teadlikuks saamine on ju pubekaea läbimine! Kui saarele sattunud poisid oleksid olnud väiksemad või suuremad oleks vast nii tugev võimuvõitlus olemata olnud. Ootamatu, aga väga mõjus oli laste kurjuse väljatoomine- ka tegelikult mõistavad lapsed hämmastavalt julmad olla kui täiskasvanuid läheduses pole.
Teksti loeti eesti keeles

Siinkohal tunnistan ausalt, et Väike Prints ei ole mulle millegipärast kunagi meeldinud. On küll ilus sügavalt filosoofiline muinasjutt, kus paljud ütlused on vaimustavalt tabavad (näiteks rebase sõnad taltsutamise ja joodiku omad joomise kohta), aga ikkagi... Kuidagi kaugeks ja võõraks jääb see maailm. Ei kutsu sinna minema ja seda jagama.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Lugesin ja ei meeldinud. Igav kuidagi. Ja muidugi see kohatu lõpp. Igavene üksindus ja väljatõugatus on hirmus küll, aga oli ju varem kulutatud hulk lehekülgi tõestamaks, et "üksi" on sellise olendi puhul suhteline mõiste. Ja siis lükata neid keha- ja hingeväänajaid ühte kohta mitu...
Teksti loeti eesti keeles

"Viimane Ükssarvik" tõestab veenvalt, et aeg- ajalt tasub üle vaadata allahinnatud raamatute lett ja sealt mõni igavalt halli kaanekujundusega teos ka pea olematu hinnaga ära osta. Sest vähemalt käesoleval juhul on sisu absoluutselt fantastiline! Viplalalik Võlur, reibas näitsik, viimane ükssarvik, kuri kuningas, kurb prints- kõik nad on olemas ja kõik nad otsivad midagi. Lõpuks saades õnnelikumaks kui kunagi varem ja minnes vastu uutele seiklustele.
Teksti loeti eesti keeles

Ja ühe maailma sees oli teine maailma, mis oli palju suurem kui see esimene maailm ja selles omakorda kolmas ja siis neljas... Olla ilus nagu lill ja ei midagi muud ja lihtsalt olla ja särada ja armastada- nagu õieke väljal
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin kunagi ammu, aga muljetas. Isegi niivõrd, et praegugi põrnitsen aeg- ajalt pikemat sorti taimi kahtlase pilguga: mine sa neid tea...
Teksti loeti eesti keeles