Karel Michal

Seda lugu lugedes tekkisid mul millegipärast paralleelid ameerika seriaalidega, mis kõik vähegi head ideed ekskremendiväärtusega pikaksveninud ilaks muudavad - nii nagu näiteks `Highlander`i esimene film oli karge ja võimas ja siis tuli seriaal, kus oli ainult mõõgakõlinat ja piinlikusest oigamapanevat maotut etlemist, nii nagu kasvõi paar päeva tagasi telekast tulnud `La Femme Nikita` oli prantslastel täiesti vaadatav ja lombitagused junnilõikajad käkkisid sellest kena tädi ümber ehitatud mõttetu tagumise-tagaajamise. Banks on küll inglane, aga meetodi on ta omandanud. Vat see raamat on Strugatskite `Raske on olla jumal` ameerikalik seriaalivariant. Kui vendadel oli üks ülesehituselt selge ja terav lugu, kus metsikult uudsust, filosoofilist plaani ja sügavat inimlikkust, siis Banksil on seesama asi, aga kirjanduslikult tigedaks kompotiks hakitud, rabava butafooriaga kilgendama löödud, filosoofiast narisev targutamine tehtud ja inimtunded ilmvõimatute kitðilike afektidega naeruväärseks muudetud. Banksi tegelased on igavad, pinnapealsed ja köitvuseta, vähemasti minul on täiesti ükskõik, kuidas neil läheb ja kas nad elavad või surevad, tema ulmemaailm on loogikaapsudest kubiseva elutu skelett, millele - peab tunnistama - üsna omanäolisi detaile juurde kleebitud, et asi väga lune välja ei paistaks. Kõik toimuvad konfliktid on totrad ja mõttetud, vahelesegamine samuti jabur ja sihitu, haisedes kaugelt selle järele, et kogu vajadus tuleneb vaid peategelase läbivedamisest konstrueeritud lõpu suunas.

Ah et liiga karm? Ehk, aga ma keeldun päris asja pähe tarbimast käsitöölise odavat toodangut, ükskõik kui hästi see ei läigiks. Üks hea kild lehekülje kohta, üks päris hea idee paari lehekülje kohta, päris hästi omandatud kirjutamistehnika ja paikakomponeeritud `moodne` vorm ei asenda sügavama plaani ning kandva idee puudumist. See on mõttetu raamat ja selle lugemine on ajaraiskamine.

Miks siis nii? Selline minu meelest siiski suht õigustamatu hakitus ei ole minu jaoks suurem probleem. Küll aga häirib mõnevõrra see, et hoolimata sündmusterohkest tekstist jääb mulje justkui raamat veniks ja veniks. Kuigi mulle pole alati äärmiselt oluline kirjeldatud tegelaste elulähedus või nende sisemine tundemaailma, tunduvad siinsed peaosalised väga vähehuvitavad. Eriti käib see preili Sma kohta. Too oleks nagu ka droon, kelle eesmärgiks on vajalikul hetkel välja ilmuda, kedagi päästa, kellegiga sugu teha jne.

Kuigi mulle "Mängur" ja "Mõtle Phlebasest" päris meeldisid, haakub minu hinnang sellele teosele suuresti Ants Milleri arvamusega Banksi kirjutamismaneerist. Eks seegi ole mõneti kujukas fakt:).

Aga omad head asjad, mis ei lase hinnet ka eriti madalale vajuda on siingi. Xen-robotit ja 80 kilomeetri pikkust tähelaeva Suurus Ei Loe Midagi on juba mainitud, endale jäi meelde see lõbus lugu, kuidas mingid pärismaalased peategelasel pea maha lõid ja millise kingituse droonist kolleeg talle pärast seda tegi...

Kui peaksin raamatu kaht - mineviku ja oleviku - liini omavahel võrdlema, siis ütleksin, et mineviku liin on eraldi loona parem. Lõpp- (algus-?) lahendus oli selline, mida antud juhul küll oodata ei osanud ja mis siiski võtab kõik otsad kenasti kokku. "Oleviku" liinis jäi justkui lahtiseks, mis see siis ikkagi oli, mille Kultuur Zakalwe abil õigupoolest saavutas.

Lõppmulje, mis pärast lugemist jäi, oli siiski selline et ostan ka järgmise Banksi ära, kui see peaks eesti keeles ilmuma.

Võrreldes "Mõtle phlebasest" ja "Mänguriga" tugevalt lahjem.

"Relvade kasutuse" hakitud jutustamisviis, kord kui sellest aru saada, ei mõju häirivalt ning kruvib lõpplahenduse (või siis asjade alguspunkti) poole tüürides järk-järgult pinget, samamoodi loovad enamus olukirjeldusi tausta nii sündmustikule kui peategelase käitumisele. Ütlen "enamus", sest mõnes kohas saanuks ka vähemaga läbi. Puänt on lööv ja paneb raamatu algust uuesti läbi sirvima, et toimunut uue pilguga vaadata. Sealsamas tekib ka mõte, et tegelikult saanuks sellisele lõpplahendusele üles ehitada ka kõigest jutustuse mahtu loo, olgugi et niisugune tee vaevalt rahuldust pakkunuks.

Muide, mõned eelarvustajatest on asjast vist valesti aru saanud: piltlikult öeldes paistsid nad ootavat, et autor ehitaks tema käsutuses olevast mördist-kivist ühe korraliku, selgepiirilise, lõpuni arusaadava ja äärmiselt praktilise... punkri. Ning tundsid end petetuna, kui nende silme ette kerkis gooti stiilis kõrge ja avar pühamu, loendamatute nikerdiste, ornamentide, bareljeefide jms ehistega, mis enamjaolt otsest funktsionaalsust ei oma, kuid muudavad üldpildi kenamaks ja meeldejäävamaks. Tõsi küll, sama võib ka Stephen Kingi kohta rääkida, ent temal on see "vaht" või "ballast" lausa näpuga katsutav...

Kogu kiitusest hoolimata jääb maksimumhinne andmata. "Relvade kasutuses" kummitab sama viga, mis (küll tunduvalt vähemal määral) jäi silma juba "Phlebasest" -- Banks suudab kirjeldada väga meeldejäävalt ja huvitavalt intelligentseid masinaid, kuid mitte inimesi. Paradoksaalsel kombel läks eriti kaua aega just peategelastest pildi loomisega, olgugi et kujutlusvõime puudumise üle ma kurta ei saa... Siin-seal hakkas silma ka paar väiksemat loogikaviga, aga et "Relvade kasutus" polnud algebraõpik, siis jumal nendega. Muuhulgas lootsin natuke rohkem "päris" relvade kasutust näha, kuigi selle puudumine pole nüüd küll vist otsene viga.

Pisipuudustest hoolimata võib raamatuga igatahes rahule jääda. 4+.

Lood on sellised, et 90ndate keskpaigas (umbes) sattus mulle see raamat kätte. Selline mittemidagiütlev paperback. Ja ega ma ausaltöelda kirjameest ei teadnud ka. Lugesin läbi ning... sain elamuse. Siiamaani väga hästi meeles. Mida veel ühelt kirjandusteoselt tahta?