Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Clifford D. Simak ·

The Goblin Reservation

(romaan aastast 1968)

ajakirjapublikatsioon: «Galaxy Science Fiction» 1968; aprill - juuni
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Härjapõlvlaste kaitseala»
Clifford D. Simak «Libainimesed. Härjapõlvlaste kaitseala» 1989

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
55
4
0
0
0
Keskmine hinne
4.932
Arvustused (59)
Andri Riid

Eesti keeles ilmunud Põneviku sarjas 1989. aastal pealkirja all 'Härjapõlvlaste kaitseala'. See romaan on üks põnevamaid raamatuid üldse, mida ma kunagi lugenud olen. Simakile omaselt on teos üle kuhjatud ulmebutafooria ja rohkem või vähem fantastiliste elukatega, millega varjatakse üsna labast ehkki haaravat süzheed. A mis sa teed, raamatut lugedes vaim puhkab. Midagi paremat meelelahutuseks on raske välja mõelda.
Teksti loeti eesti keeles
Jüri Kallas

Väga võimas lugu. MEELDIB JA SOOVTAN KÕIGIL LUGEDA. Samas kadestain neid, kes seda veel lugenud pole: üllatus ja kaif on neil veel ees. Mina saan vaid taas nautida tuntud taset. Nii naljakas, kui see ka pole, et USAs on seda romaani üsna sageli peetud CDSi allakäigu alguseks. Annaks Looja kõigile säherdust allakäiku. Ilus eleegiline lugu. Ning võrratu tõlge (Pesukarunaha Süsteem) ja võrratud illustratsioonid.
Teksti loeti eesti keeles
Raul Sulbi

Midagi lisada on tõesti väga raske. Raamat kuulub Simaki nelja parima romaani hulka (City, Time & Again, Way Station, The Goblin Reservation), olles tänapäeva angloameerika ulmes tõeline verstapost. Raamat on kirja pandud erakordselt kerge sulega, saab palju nalja, on põnevust, sensawunda't.
Teksti loeti eesti keeles
Urmas Muinasmaa

Raamat tekitab imeliku tunde, äkki elavad tõesti kuskil mägedes-metsades mingid mehikesed ja tont teab kes veel, kelle elu väätushinnangud on hoopis teistsugused ning kelle jaoks inimesed oma tegemistega on nagu rumalad poisikesed... Äkki ei tohiks täiskasvanuks saades muinasjutte kohe unustada? Äkki muinasjutud on hoopis tõsijutud? Samas miks ka mitte muinasjutte sõna sõnalt võtta, kui liigagi palju inimesi maailmas võtavad piiblit sõna-sõnalt ning omavad endaarust täiuslikku maailmapilti...
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Üks paremaid ulmekaid mida lugenud olen - üle prahi raamat. Eriti meeldisid sellised Simakilikult omapärased tegelased nagu Vaim, William jt. Huvitavalt olid kujutatud ka härjapõlvlased, kellele ülejäänud, kaitsealast väljapoole jääv maailm, suuremat korda ei läinud - tegelesid oma õllehapendamise jms.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Kahtlemata parim Simak, mida lugenud olen. Peale kõige muu on ka selline tore südamlik huumor (kasvõi see koht, kus härjapõlvlaste õlu ära neetakse ning neandertaallane). Romaani süzhee osas saab teataval määral tõmmata paralleele Zelazny "Valguse isandaga" -- mõlemas romaanis on tegemist kosmose koloniseerimise ning kolonisaatorite müütiliseks muutumisega. Ainult et ühel juhul on "teiseks pooleks" kolonisaatorite kaaslased, teisel juhul aga omasoodu arenev mõistus, mingid vastikud väikesed primaadid... Kolonisatsioon ebaõnnestub igal planeedil, mida püütakse hõivata, kolonisaatorite rass hääbub ja on määratud väljasuremisele ning selle ekspansiivse jõu kuhtumise ilmselt üheks esimeks märgiks on otsus väikesed vastikud primaadid ellu jätta, sest mõistus on Universumis sedavõrd unikaalne asi, et oleks patt seda hävitada,isegi siis, kui see võib tähendada kolonisaatorite endi hävingut... Romaan on läbi imbunud dekadentsi kujutamisest.

Lõppude lõpuks aimub ka inimkonna, noore inimkonna, kes teoses on ekspansiivse kosmose koloniseerimise faasis, saatus -- kui poleks olnud primaate, oleks Vanale Rassile ilmselt "ära teinud" Veerejad, kes omal ajal nende teenrid, abistavad mehhanismid olid. Inimeste puhul täidavad seda kohta robotid...
Teksti loeti eesti keeles
Arvi Nikkarev

70-ndate algul õnnestus mul Pärnu raamatukogust leida venekeelne Simak’i kogu, mis sisaldas ka vaadeldava romaani. Pärast seda olin Simaki austaja. Kogumikku sai veel mitu korda laenutatud, loetud. Kümmekond aastat hiljem vedasin koju ja lasin köita sületäie raamatukogust mahakantud ulmekaid, nende seas ka Simaki see kogu. Pean seniajani vaadeldavat romaani Simaki parimaks, ilmselt laheda, sooja huumori tõttu. Ka eestikeelne tõlge on suurepärane.
Teksti loeti vene keeles
Siim Espenberg

Fantastiliselt mõnus lugemine. Üks parimaid ulmeraamatuid, mis ma lugenud olen. Kuigi igasuguseid veidraid elukaid oli siin ilgelt palju (mardused, härjapõlvlased, neandertaallane, Vaim, lohe jne. jne.), ei tekkinud sellist tunnet, et oleks millegiga üle pakutud või nii. Minu arvates on see Simaki parim raamat. Ta võlub eriti oma humoorika fantastilisusega. Hindeks on võimatu panna midagi muud kui "5" ja seegi umbkaudu kümne plussiga (noh oli lihtsalt nii äge lugemine).
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

Kindlasti on see kommerts ja paroodia. Ja mis siis! Simak on omanäoline autor ja ta saab eneseparoodiat lubada. Kuigi "Linn" meeldis mulle tsipa rohkem, on "Kaitsela" samuti "viie" vääriline.
Teksti loeti eesti keeles
nore

Siin pole enam palju öelda, kõik hea on juba eespool mainitud.1. Olen nõus nendega, kes kiidsid raamatu huumorikülge, mulle meeldis näiteks lõpus olev lohe keelenäitamine lõvile, kes teda ei sallinud.2.Tegelaste kirjeldus oli päris hea, lahedad nimed. 3.Lugu polnud ei liiga pikk ega lühike, just paras. *** Kokkuvõtlikult, üks parimaid Simak`e , igastahes parem kui "Linn ".
Teksti loeti eesti keeles
Katariina Roosipuu

Tõeliselt sydamlik raamat, nauditav huumor ja mõnusad tegelased, kellest neandertaallane ja mõõkhambuline tiiger on mu erilised lemmikud. Iga rida trollide ja härjapõlvlaste suhetest oli ka igayks puhas pärl.
Teksti loeti eesti keeles
Grey

Alles hiljuti lugesin raamatu uuesti läbi ja siiamaani pole veel jõudnud ära tüüdata. Tõesti suurepäraselt kirjutatud. Asja teeb ka eripäraseks, et kõikidele olenditele on antud lihtsad ja tabavad nimetused ei ole mingeid õhust võetud ebamaised termineid. Kõik on väga maiseksmuudetud. Tasub lugeda!
Teksti loeti eesti keeles
Krister Haav

Soe ja sümpaatne. Seda raamatut lihtsalt peab lugema, siis mõistab nii mõndagi endast väiksematest ja vanematest.
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

Kaheksandas klassis sai "Härjapõlvlaste kaitseala" põhjal isegi kirjand kirjutatud. Omal ajal lugesin seda raamatut tõesti korduvalt. Meeldisid tegelased ja huumor ning eriti see "rassiline mitmekesisus" tegelaste hulgas. Huvitav on maailm, kus härjapõlvlastel, mardustel, neandertallastel ja Veerejatel on üksteisega midagi arutada.
Teksti loeti eesti keeles
Hanno-Ivar Ilves

Parim Simak`i teos, mida siiani lugenud, olen kõik eesti keeles ilmunud läbilugenud. Raamat tekitas minus suurepärase enesetunde, tegu on ühe parima ulmekaga, mis ma siiani lugenud olen. Esimene kord kui teost lugesin, pidin vaimustusest lausa ogaraks minema. "Härjapõlvlaste kaitseala" väga hea sisu ja huumor muudavad romaani korduvalt loetavaks, ilma et ta kaotaks oma värskust. Simak`i fantaasia leidlikkus on lihtsalt üle mõistuse käiv.
Teksti loeti eesti keeles
Kalevipoeg

Nagu Simak ikka, saab ka see teos viie. Mis sellest, et see ei olegi ehk "Nagu Simak ikka," vaid väga hea "Nagu Simak ikka". Teos on tasemel. Ladus jutt, mo¤us huumor, fantastilised ideed... Tekib lausa tunne, et kas maailm on to~epoolest selline... ja kui on, siis mismoodi seal elama peaks? Sellist asja ei tasu lugemata ja"tta.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

:-}} Nii nagu kunagi keegi ütles, et kui Lennon oleks kirjutanud vaid "Yesterday", oleks ta sama kuulus. Parafraseerides - veel midagi lisaks sellele raamatule kirjutades on Simak suutnud mu muljet endast vaid rikkuda.

PS. Nagu juba selgus, sügavalt põõsas väide - "Yesterday" olevat kirjutanud hoopis McCartney. Aga olgu see mulle õpetuseks telekast kuuldut mitte uskuda :-(
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Mis oleks sobivam kui kiita synnipäevalast tema tippteose (v6i siis ehk yhe nendest eest) eriti ylevoolavalt kiita. Kui vaadata eelpool kirjutajaid, siis on ka ju selleks kiituseks väga sygavalt p6hjust (kahtlen sygavalt, kas m6nel teosel, mida on samas koguses arvustatud on k6ik hindajad nii yhel meelel olnud). Ja k6ik muu ongi juba eelk6nelejate poolt öeldud. Särav, humoorikas, soe, optimistlik, originaalne, etc, etc, etc. Jah, ka minu arvates kuulub teos kindlalt ulmekirjanduse tippu, mida saab olema väga-väga raske yletada.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Eevur Tumm

Muhe lugemine. Päris puhas see viis just pole, aga olgu. Meeldejäävaid väljendeid, tegelasi ja juhtumisi nagu murdu. Kasvõi Veerejad, kes vähemalt sama imepärased kui kõik need vana rassi mütoloogilised olendid, on nad ju evolutsiooniline ime, sest ratast mingil põhjusel looduses ei esine:) Ja näiteks sitikad, kes peavad kukkuma õlle sisse imeliselt juhuslikult on puhas taoism.
Teksti loeti eesti keeles
Raul Veede

Mõtlesin, et oleks pidanud ikkagi yhe panema. Lihtsalt inimeste ehmatamise huvides. No kes siis veel, kui mitte mina, eks ole.

Käsi ei tõuse. :D
Teksti loeti eesti keeles
Rihard Herbst

Kui maailma on keegi tugevalt muutnud, siis see on Simak oma mõnusa kergusega. sellest on osa saanud ka eesti inimesed, kuigi tõlge ei ole see kõige parem. Algne mõte on nagu kohendatud labasemaks ja madalamaks, siiski hea jääb heaks. Kauged tähed, ajas ränded, muinasjutulised olendid, imeline tehnoloogia ja kõike seda ühes ja samas kohas läbi ühe mehe seikluste. Võrratu. Lugu täis suurust ja kergust.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Ilmselt ideaalne kompott, mis töötab ka tänapäeval: on kosomoselennud ehk "päris" ulme, on härjapõlvlased, trollid ja draakonid ehk fantasy, on huumorit ja parioodiat ehk ka Pratchetti fännidele samuti midagi. Ja ilma igasuguse irooniata, lihtsalt väga hea ja muhe raamat.
Teksti loeti eesti keeles
Olavi P

Kultuslik nr.1 eestlastele...Millegipärast pole keegi veel maininud, et kogu tegevus oli ümbritsetud võrratu, kuldkollase ja kirju sügisilmaga.Need napid sügisesed kirjeldused andsid minu meelest teosele tohutult juurde, nagu ka üliõpilaslinnaku õhustik, baari miljöö ning viski, õlle ja samaka joomised.Trollid-kollid ja neandertallased jätsid mind natuke jahedaks, tegevusliin seevastu oli põnev ja huvitav.
Teksti loeti eesti keeles
Olev Toom

Nojah. Jüri Kallas on ammu varem öelnud, et seda raamatut peetavat CDS allakäigu alguseks. Mul tekkis seepeale tunne, et ehk ütles keegi pensioniikka jõudnud Simakile, et temal on nüüd allakäik alanud. Mispeale CDS mõtles "ma teen teile f****ng allakäiku" ja kirjutas näidisteose.
Sellise, et keskmine ulmekirjanik oleks igalt leheküljelt leidnud kaks ideed, millest saanuks terve jutu kokku kirjutada. Sul ei lasta hetkekski rahu saada, sa pead kogu aeg autoriga kaasa ... ei, mitte tormama, vaid kulgema, sest kuigi sündmused jutus toimuvad vahel erakordse kiirusega, on kogu tegevusel siiski eht-saimaklik rahu. Ja humaansus. Ja sügis. Ma suveinimesena sügist, talve ja neid muid vastikuid aegu eriti ei salli, kuid CDS suutis mind vähemalt sügise asjus ümber veenda.
Veel ei saa ma üle ega ümber kogu juttu läbivast optimismist. (Mitte hurraa-). Ja veel, ja veel, .... ah, mis ma räägin, lugege ise. Kuid lugege originalkeeles või vene keeles; eestikeelne tõlge pole just hull, kuid tundub kuidagi puisena. Võrrelgem kas või kohta, kus Garneel (Shrimp) ütleb Maxwellile
-- inglise keeles e. originaalis: "You are talked concerning";
-- eesti keeles: "Teist on räägitud";
-- vene keeles: "Вы есть говоримы о".
Viimane paneb mind seinu mööda üles ronima...
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
x
Katjusha
1974
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Katjusha

Raamatu hakitud ülesehitus mind ei seganud, küll aga see, et seal nagu midagi ei toimunud. Või tähendab, toimus ka, aga kõik tundus kuidagi pooleli jäävat, välja arvatud too mineviku- jutt, mis jooksis läbi raamatu ja leidis lõpuks oma lõpplahenduse.PS Võibolla ma olen pea peale kukkunud, aga ma ei saanud kuidagi aru, kuidas need kaks tüüpi, kes raamatu alguses ja lõpus ringi roomasid, ülejäänud sündmustikuga haakuvad.
Teksti loeti eesti keeles
Katjusha

Ühinen eelkõnelejate kiidukooriga: oli ikka hea raamat küll.Samas ei mõjunud lapstegelased minu jaoks veenvalt: liiga tihti unustasin, et tegemist on alles varateismeliste tüüpidega ja pidasin neid täiskasvanuteks- no võibolla mitte päris täiskasvanuteks vaid nii kuueteist- seitmeteistaastasteks, kus maailmapilt on juba selge, aga mitte veel nii kinnistunud kui ülekahekümnestel. Ja sellepärast neli: oli siis vaja neid kangelasi päris pägalikeks kirjutada.Keegi eelmistest arvustajatest on maininud, et tegevuse viimine laste maailma oli sellepärast parem, et välja jäid seksuaalsusel põhinevad intriigid, aga minu meelest oli see kihistus seal täiesti olemas: kasvõi need kirjade ja piltide näol, mis arvutiekraanidel joosta lasti.
Teksti loeti eesti keeles
Katjusha

Tahan ka sellist mängu, kus mängulaual ringi trambitakse ja vägesid liigutatakse, kusjuures nupud ei pruugi olla need, kellena nad alguses näivad!
Teksti loeti eesti keeles
Katjusha

Pead ma küll ei annaks, aga millegipärast olen üsna kindel, et oleks ma 20 aastat noorem oleks see üks mu lemmikraamatutest. Ja veaksin vanemad poodi ja hakkaksin selle raamatu ees nutma ja jalgu trampima. Millegipärast ma ei mäletagi lapsepõlvest võlurilugusid, olid küll igat tõugu seiklusjutud maalt ja merelt ning muidu lustakad jutud laste tegemistest, pluss veel vaprate nõukogude pioneeride üllad teod, aga tõsised võluda oskavad võlurid olid nagu puudu.
Teksti loeti eesti keeles
Katjusha

Ei vaidle vastu, raamatus oli tonnide kaupa naljakaid detaile ja tasus lugeda küll. Viit ei pane siiski sellepärast, et minu meelest on Hogfather ja Moving Pictures paremad.
Teksti loeti inglise keeles
Katjusha

Kummatigi pani mind arvustust lisama pigem tõlke ümber toimuv vaidlus kui teose enda suurepärasus. Tunnistan ausalt, et olen LOtR-i lugenud ainult eesti keeles, vaatamata sellele, et minu inglise keele oskus on täiesti normaalne. Ja minu meelest on tõlge igati ontlik: raamat on igati nauditav, tegelased omapärased ja see ei sisalda silmatorkavaid anglitsisme. Mida ühest tõlgitud teosest veel tahta? Ja nüüd raamatust endast: nõustun täielikult eelkõnelejate väidetega, et Tolkieni loodud maailm on viimase peal. Aga sellel vingel maal oleks võinud natuke rohkem madistamist ja tüminat olla. Kolm köidet soos solberdamist ja kõnnumaal kappamist paneb kannatuse korralikult proovile ja et minu kannatus katkes ühes kindlas kohas võtan kättemaksuks ühe punkti maha.
Teksti loeti eesti keeles
Katjusha

Lugesin seda aastaid tagasi ja sattus hiljuti uuesti kätte. Raamatust jäid üsna neutraalsed muljed, aga Zelaznit hiljem lugema see küll ei inspireerinud.
Teksti loeti eesti keeles
Katjusha

Raamatu avastasin varases teismepõlves sõbranna juures külas olles tema riiulilt. Tegin selle ettevaatamatult lahti ja hakkasin niisama otsast lugema ja lugema ma jäingi. Mõne tunni pärast tõstis sõbrants mu koos raamatuga ukse taha. Raamatut pole mul siiani, aga sõprade- tuttavate riiulitelt laenan seda teinekord ikka.
Teksti loeti eesti keeles
Katjusha

Nõustun eelkirjutajatega: raamatu parim osa oli inimkonna täielik ignoreerimine. Las koerad hauguvad, karavan läheb ikka edasi. Samas tundus, et ACC oli totaalselt võõraid tulnukaid ikkagi üsna inimlikena kujutanud: laevas olid mugavalt trepid ja leitud skafandri põhjal võib oletada, et ka Ramalased liiguvad tagajäsemetel. Tõenäolisemalt on aga teiste planeetide asukad ikka nii teistsugused, et neile pole vaja ei treppe, vett ega õhku.
Teksti loeti inglise keeles
Katjusha

Lugesin, aga tee mis tahad, meeldima ei hakanud. Oli hoopis jube igav ja puine. Ja äärmiselt üllas: kangelane satub võõrale planeedile (oli see nüüd Marss või Veenus) ja sõbranuneb kohalike intelligentsete eluvormidega, kes elavad kõik omavahel rahus ja sõpruses. Selgub, et kunagi oli ka Maa peal sama roosiline elu olnud, aga siis pööras meie kaitseingel (või jumal või misiganes) kurjaks ja meid lõigati ära ülejäänud universumi ilusast elust.
Teksti loeti inglise keeles
Katjusha

Lugesin seda kunagi teismelisepõlves ja muljetas küll. Ainult et pigem lihtsalt jutuna kui ulmekana. Ahvid ja ümbrus paistsid nii inimlikena, et aeg- ajalt unustasin sootumaks, et raamatu põhitegelased on hoopis muud loomad ja tegevus ei toimu mitte maa peal. Ja lõppu jõudes olin sügavalt veendunud, et kangelane eksis koordinaatideh´ga ja sattus mingile hoopis muule maa- taolisele planeedile, kus ahvid valitsevad..
Teksti loeti eesti keeles
Katjusha

Panen ikkagi nelja, sest omal ajal lugedes meeldis küll. Hiljem üle lugeda pole õnnestunud, sest raamat on ära kadunud. Aga kommunistlik propaganda ja mustvalge maailm ei häirinud mind kohe üldse...
Teksti loeti eesti keeles
Katjusha

Eelkõnelejate kombel tõmban kõigepealt paralleeli filmiga: olen nimelt end mitu korda ootusrikkalt televiisori ette mainitud filmi vaatama asutanud, aga lõpuni pole kunagi jõudnud, sest alati on kusagil mujal midagi põnevamat toimunud. Raamatu aga lugesin läbi. Seega punkt kirja pandud variandi kasuks. Ka moodsa Frankesteini jutuna oli asi päris hea (kas HAL oleks ka ilma sisseprogrammeeritud variülesandeta astronautidest lahti saama hakanud). Kolmanda punkti saab teos esimeste, ürgajas toimuvate peatükkide eest... ja rohkem punkte välja ei pigistagi. Sest tegelikult on see üsna kahvatu raamat.
Teksti loeti eesti keeles
Katjusha

Seekord leiutatakse Discworldis filmikunst ning Ank- Morphoki lähedal asuvas Holy Woodis läheb lahti usin liikuvate piltide väntamine. Sünnivad surematud teosed, esimesed näitlejad jõuavad staaristaatuseni, rahvas juubeldab, ning siis selgub filmimaagia pahupool- miski üritab sellekaudu reaalsusesse tungida. Loomulikult ei tule kangelastel nõust ja jõust puudu, kuri topitakse sinna tagasi, kuhu ta kuulub ning elu veereb oma rada edasi.Igati tüüpiline Pratchett, mis kireva ning lärmaka killavoorina mööda veereb jättes lugeja õhku ahmima.
Teksti loeti inglise keeles
Katjusha

Nõustun eelkirjutanuga- oli ikka vinge küll. Ja väga hästi kirjutatud. Igati ontlik jõululegend, kus kõik on pea peale keeratud, siis läbi segatud ja rohke fantaasiaga vürtsitatud. Ja omamoodi oli Vikatimees paremgi kui päris Jõuluvana- vähemasti täitis ta soovid punktipealt.
Teksti loeti inglise keeles
Katjusha

Vaidlused territooriumi pärast on inimkondal alati saatnud ja nii pole ime, et ka Kettamaailma kangelased maade jagamiseni jõuavad- olles seejuures sama jaburad kui alati. Viimasepeal hinnet ei anna siiski sellepärast, et aeg- ajalt tundus raamat süzeekäänakutega üleküllastatud olevat ja nii jäid mitmed põnevad liinid lõpuni lahti harutamata (mind oleks näiteks huvitanud pikem peatumine printsi röövimise ja saatkonna põlemise teemal).
Teksti loeti inglise keeles
Katjusha

üksik maailmarändur jõuab oma teel linna, kus elab tema sõber ja mille asukad armastavad aeg- ajalt end keskaega kujutleda, kuid tajumata piire tegelikkuse ja üleloomuliku vahel lähevad mänguga ohtlikult kaugele. Katalüsaatoriks saab nõiaks kehastunud koolitüdruk, kes suudab vaime välja kutsuda. Olukorra päästab kangelase sõbra jumalannast elukaaslane. Tegelikult oli tegemist igava raamatuga, mida "Viimase ükssarvikuga" kohe kuidagi võrrelda ei kannata.
Teksti loeti inglise keeles
Katjusha

Taas üks väga hää Simak. Otse loomulikult otsast otsani täis härjapõlvlasi, nõidu ja muid imeelukaid. Seekord on tegemist suurepärase ja ilmeka looga sellest, kuidas reaalsus kord kolmeks paralleelseks maailmaks lõhenes ja mismoodi need kolm taas ääri- veeri kokku said... Kusjuures tegevus ei toimu mitte meie maailmas ja selguseni jõudmiseks tuleb kangelasel läbida pikk tee.
Teksti loeti inglise keeles
Katjusha

Lugesin teise läbi kunagi kaugel noorusajal. Ilus lugu oli. Aga kas nüüd just ulme? Kui mitte pidada fantastika valdkonda kuuluvaks seda, et üks neiu oma printsi ootab.
Teksti loeti eesti keeles
Katjusha

Ulmeks ei liigitaks seda raamatut midagi. Väga heaks raamatuks aga kindlasti. Samas ei ole ma üldse nõus autori väitega, et ta antud teoses teismeliste probleeme ei käsitle: ühiskondlikkusest ja egost teadlikuks saamine on ju pubekaea läbimine! Kui saarele sattunud poisid oleksid olnud väiksemad või suuremad oleks vast nii tugev võimuvõitlus olemata olnud. Ootamatu, aga väga mõjus oli laste kurjuse väljatoomine- ka tegelikult mõistavad lapsed hämmastavalt julmad olla kui täiskasvanuid läheduses pole.
Teksti loeti eesti keeles
Katjusha

Siinkohal tunnistan ausalt, et Väike Prints ei ole mulle millegipärast kunagi meeldinud. On küll ilus sügavalt filosoofiline muinasjutt, kus paljud ütlused on vaimustavalt tabavad (näiteks rebase sõnad taltsutamise ja joodiku omad joomise kohta), aga ikkagi... Kuidagi kaugeks ja võõraks jääb see maailm. Ei kutsu sinna minema ja seda jagama.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Katjusha

Lugesin ja ei meeldinud. Igav kuidagi. Ja muidugi see kohatu lõpp. Igavene üksindus ja väljatõugatus on hirmus küll, aga oli ju varem kulutatud hulk lehekülgi tõestamaks, et "üksi" on sellise olendi puhul suhteline mõiste. Ja siis lükata neid keha- ja hingeväänajaid ühte kohta mitu...
Teksti loeti eesti keeles
Katjusha

"Viimane Ükssarvik" tõestab veenvalt, et aeg- ajalt tasub üle vaadata allahinnatud raamatute lett ja sealt mõni igavalt halli kaanekujundusega teos ka pea olematu hinnaga ära osta. Sest vähemalt käesoleval juhul on sisu absoluutselt fantastiline! Viplalalik Võlur, reibas näitsik, viimane ükssarvik, kuri kuningas, kurb prints- kõik nad on olemas ja kõik nad otsivad midagi. Lõpuks saades õnnelikumaks kui kunagi varem ja minnes vastu uutele seiklustele.
Teksti loeti eesti keeles
Katjusha

Ja ühe maailma sees oli teine maailma, mis oli palju suurem kui see esimene maailm ja selles omakorda kolmas ja siis neljas... Olla ilus nagu lill ja ei midagi muud ja lihtsalt olla ja särada ja armastada- nagu õieke väljal
Teksti loeti eesti keeles
Katjusha

Lugesin kunagi ammu, aga muljetas. Isegi niivõrd, et praegugi põrnitsen aeg- ajalt pikemat sorti taimi kahtlase pilguga: mine sa neid tea...
Teksti loeti eesti keeles