Tegu pole paha raamatuga. Setting on võrdlemisi huvitav: maailm, mida valitseb surematu Lord Ruler ja kus tuhamäed purskavad kogu aeg tuhka, mis siis vaikselt maha langeb. Öösiti on udude aeg, maailm on täis udu, kus siis liiguvad eriskummalised olevused. Lisaks Lord Rulerile on aadlikest aristokraatia, kes valitsevad erakordse julmusega tööloomadeks alandatud skaa-orje, kusjuures skaa`d koheldakse ikka tõesti varakeskaegse julmusega.
Lord Ruler on kõikvõimas, praktiliselt jumal. Aristokraatial on mõningaid maagilisi omadusi. Maagia selles maailmas seisneb erinevate metallide "põletamises" ja nendest ilmnevas jõus. On 8 põhimetalli (tegelikult on mõned neist sulamid, näiteks pronks, teras ja siis pewter, millele eestikeelset vastet polegi)ja peale "allomantiliselt" töödeldud ampulli neelamist saavutab allomaag vastavat metalli "põletades" imetabase jõu, mis kestab seni, kuni organismis metalli jagub. Näiteks saab rauda "tõmmates" ja terast "lükates" üsna edukalt õhus hõljuda. Maagia on kusjuures hästi läbi mõeldud, "tõmmates" ja "lükates" tuleb arvestada keha massiga. Näiteks rauast väravat ankruna kasutades juhtub "tõmbamisel" see, et tõmbaja tõmbub ise võimsa hooga vastu väravat, "lükkamisel" aga eemaldub ise vastassuunas võrdelise kiirusega, sest värava mass on suurem, kui allomaagi oma.
Aristokraatia seas leidub Mistingeid, kes suudavad kõik eraldi ühte metalli või sulamit hästi kasutada. Leidub aga tõeliselt harvu, kes suudavad neid kõiki kasutada. Selliseid tegelasi kutsutaksegi Mistbornideks.
Peategelasteks on segaverelised Kelsier ja Vin, kes loomulikult on ise Mistbornid. Oma skaa-päritolu tõttu on nad aga kannatanud valitseva klassi poolt suurt vägivalda, ja Kelsier plaanib režiimi kukutamist. Vin on tema õpilane, tänavahulkurist vargaplika.
Sanderson kirjeldab üsna huvitavalt Impeeriumi õõnestamise plaane ja vandenõusid, nähtuna vandenõulaste silme läbi. Triloogiale iseloomulikult ilmneb õige mitu saladust ja selgituseta jäänud detaili, mis lahenevad ilmselt edaspidi. Raamat on üpriski põnev ja paksusele vaatamata ühe hingetõmbega loetav, ja olgugi tegu triloogia avaromaaniga, lõpeb üsna loogilises kohas ära.
Mõnus ajaviide, julgen soovitada.