Mnjaa.. selle raamatu peale mõeldes meenub muretu lapsepõlv, kui seda raamatut kapsaks sai loetud ;). Siberi kytid on märganud, et osad kohalikud linnud ei lenda sygisel mitte lõunasse suvitama, nagu normaalsetes peredes kombeks vaid hoopiski põhja. Kusjuures kevadel tulevad sealt jälle tagasi. Lisaks sellele olla kunagi põhja suunas rännanud miski tshuktside poolt välja tõrjutud kohalike suguharu, kellest sellest ajast peale midagi kuulda pole olnud. Sellest teeb nupukas vene teadlane (nimi ei tule meelde) järelduse, et kuskil sealkandis peab olema senitundmatu ja sooja kliimaga maa. Organiseeritakse ekspeditsioon. Leitaksegi vulkaanilise päritoluga saar, mille kraatris elutsevad peale lindude ning tolle eelpoolmainitud suguharu veel terve plejaad mujal välja surnud looma- ja taimeliike. Idee iseenesest on muidugi Conan Doyle'i pealt maha viksitud. Aga teostus on erinev. Kui "Kadunud Maailm" oli rohkem seiklusjutt, siis "Sannikovi Maa" meenutab natuke populaarteaduslikku raamatut. Tänapäeval tundub selle raamatu stiil ilmselt mõnevõrra vanamoeline. Aga sellegipoolest.. "Plutoonia" juba anti kordustrykina välja, miks mitte ka "Sannikovi Maa". Seda enam, et minu meelest on ta "Plutooniast" oluliselt parem.

Teksti loeti eesti keeles

Tundmatu Arvustaja

26.11.1997, kell 06:50

Täiesti talutav eelajalooliste loomade lugu. Ajamasina asemel on ümbritsevast keskkonnast isoleeritud enklaav, kus spetsifiliste tingimuste tõttu on säilinud eelajaloolised loomad ja inimesed. Nö. ekskursioon viimasesse jääaega. Mis puutub populaarteadusliku alatooni, siis oli autor tuntud geoloog (kui mind mälu alt ei vea, siis jõudis isegi Teaduste Akadeemiasse otsaga välja) ja üks viimaseid maadeuurijaid ja avastajaid selle eriala klassikalises mõttes. Mitmete autobiograafiliste sugemetega seiklusjuttude (saadaval ka eesti keeles) ja reisikirjelduste autor. Aktiivne teaduse popularisaator. Kirjutas muide isegi ühe kosmorännuloo, mis mingis 50.ndate alguse "Pioneeris" ka maakeeles ilmuda jõudis. Lõpetuseks vast niipalju, et Sannikovi jt. maade saladus, mida mitmed uurijad, kütid ja kullaotsijad omal ajal nägid, on isegi praegusel kosmoseajastul lahendamata. Võimalik, et tegemist oli samasuguste jäänukitega Suurest Külmast, nagu Severnaja Zemlja ja Uus-Siberi saarestikud. Teine teooria vaatleb neid viimaste tükkidena kunagisest Suurest Jäämere Jääväljast. Ka põhja lendavaid veelinde jms asju on korduvalt vaadeldud. Ja veel fantastilisemaid asjugi. Lood viimastest on küll paraku minuni jõudnud vaid suulise pärimusena. Aga millised süzheed hakkajale ulmekirjanikule...

Teksti loeti eesti keeles

Targo Tennisberg

27.11.1997, kell 17:41

Jüri Kallas

11.12.1997, kell 01:16

"Sannikovi maa ehk viimased onkiloonid" on siis see teine Vladimir Obrutshovi ulmeromaan eesti keeles. Miskipärast on küll kõigi eestikeelsete väljaannete kaanel autorinimeks Obrutshev märgitud. Aga olgu pealegi... Kirjanduslikus mõttes on see tiba kobedam, kui esikromaan "Plutoonia", aga ainult tiba. Teaduslik idee on peaaegu samavõrd jabur kui esikromaanis. Rändlinnud lendavad Põhja, järelikult peab seal mingi soe maa olema. Lähebki ekspeditsioon seda otsima... ning leiab mingi onkiloonide hõimu, kelle teised Siberi rahvad on sinna Põhja tõrjunud jne. Toimub hulk (pulp)actionit ning... kõige lõpuks see Sannikovi maa ka veel hävib. Sihuke lugu! Lugeda soovitaks, aga arvestada tuleks esmatrüki aega... tänapäeval mõjub see raamat pisut vananenuna. Romaanist on NLiidus ka samanimeline suht keskpärane film valminud, mida ma oma lapsepõlves ka korduvalt näha sain. Järelmärkuseks võiks veel mainida, et seda rändlindude jama arutati vene populaarteaduslikus ajakirjanduses suht tõsimeelselt ka veel läinud kümnendil. Sedamoodi siis?

Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänav

3.03.1998, kell 13:13

Napakas, et autor kirjutab kaks paksu raamatut ühe ja sama asja kohta. Plutoonia oli siiski vist etem.

Teksti loeti eesti keeles

Indrek Hargla

13.04.1999, kell 17:00

Seiklusjutuna on "Sannikov" kahtlemata rohkem õnnestunud, kui "Plutoonia", millise puhul algidee vähene originaalsus kippus häirima. See romaan on ju kenasti väljapeetud ja stiilipuhas - linnud lendavad põhja...

Siberi etnoloogia huvitab mind akadeemiliselt väga. Ja kui selles raamatus mingi teadusharu vastu eksiti, siis just etnograafia. Aga tegelikult polegi see oluline. Tegu on hea seiklusjutuga, kasutatud kõiki kaanoneid, zhanrireeglitega kenasti toime tuldud.

Aga... Aga viit ei anna ma asja pärast, mida võiks nimetada "Sannikovi sündroomiks", kuigi vaevalt Obrutchev seda võtet esimesena kasutas. Nimelt mulle ei meeldi see, kuidas Valge Mees leiab alaarenenud maalt ilge Ebaõigluse ja Ebavõrdsuse ja asub siis oma progressiivsete vaadetega asja lahendama, niiöelda revolutsiooni läbi viima. Shamaan (seal raamatus oli ju mingi shamaan, eks!) esindab vanameelset, tagurlikku ja ebateadusliku maailmapilti jne. Vat selline klassipositsioonilt sekkumine loodusrahva asjadesse mulle ei meeldi. ja tagatipuks lendab see maa õhku ka veel - seegi liialt standartne võte.

Teksti loeti eesti keeles

Adrifted

6.02.2000, kell 02:28

Mingi maadeavastamise seiklusjutt jälle. Ainus ere mälestus on sellest raamatus koht, kus üks tüüp magamiskotis kuristikku kukkus. Kuna Adriftedile üldiselt ei meeldi inimesed, kes magamiskotis mäest alla kukuvad, siis kolm.

Teksti loeti eesti keeles

Enn Hunt

14.08.2000, kell 16:39

Kalev

2.10.2000, kell 11:50

Kui muud lugeda polnud, neelasin sellegi alla. Sellised lood meeldivad vahel isegi.

Teksti loeti eesti keeles

Ats Miller

26.01.2001, kell 13:47

Minule meeldis ta vähem, kui Plutoonia, ja just selle täiesti ilge suhtumise tõttu teistesse rahvastesse. No ja siis need stampvõtted; hunnik oigamapanevat pseudoteadust ja saare hukkumine. Ei saa kellelegi soovitada.

Teksti loeti eesti keeles

Ingvar Savasson

11.02.2003, kell 23:06

Kuni kamp saarel veel ringi lasi oli talutav , kuid mulle lihtsalt ei meeldi raamatud , kus luuakse mingi loomarohke tegevuspaik , mis lõpuks hävib. Loomasõbrana ei kannata ma sellist asja lugeda lihtsalt.

Teksti loeti eesti keeles

Johannes Koit

24.10.2005, kell 22:32

Tõepoolest kummaline, et autor ühte ja sama ideed (pealegi veel üsna ebaoriginaalset) kaks korda kasutada otsustas. Ühe korra võib seda andeks anda, teist korda enam mitte. Ja tegelikult häris ka mind kohutavalt see õhin, millega hakati asju oma äranägemise järgi paika panema. Ja lõpuks lendas kogu kupatus ka õhku ning kõik tõendid muidugi hävinesid. Silmaringi avardamiseks ju lugeda võib või kui oma ajaga midagi targemat teha pole, kuid soovitama ma seda kellelegi ei hakka. Kaks

Teksti loeti eesti keeles