Tuletan taas vana asja meelde lootes, et silmad alles jäävad.
Minu arvates on see raamat „Polaarunistusest“ kehvem. Miks? Räägin lühidalt sisust.
Veenusele lendab kolmest kosmoselaevast koosnev ekspeditsioon – kaks neist vene (sry, N. Liidu) ja üks USA laev. Nad on juba sihtkohale üsna lähedal, kui meteoriit hävitab venelaste „Metšta“. Mispeale selgub, et kahe laevaga polegi võimalik ekspeditsiooni ülesandeid täita. Edasi võtavad ellujäänud vastu terve hulga ad hoc otsuseid ja laskuvad peaaegu kõik Veenusele, sealhulgas ka ameeriklaste robot Raudne John (keda Kazantsev on vist tahtnud koomilises võtmes kujutada). Kusjuures laskumine toimub vene laevaga „Znanie“ ja ameeriklaste plaaneriga (!). USA laev „Prosperity“ jääb Veenuse orbiidile, meeskonnaks ekspeditsiooni ainus naisliige Mary.
Millega saab huvitavam osa läbi. Edasi hakkab Kazantsev propageerima mitmesuguseid tolleaegseid, aga ka tolleks ajaks juba vananenud hüpoteese Päikesesüsteemi tekkimisest, aga samuti elu tekkimisest (ja sellega seoses teatud tüüpi panspermiast) ning lõpuks ka Tihhovi „soe-punane, külm-sinine“-tüüpi taimestikest.
Pärast mitmesuguseid suhteliselt ebausutavaid seiklusi pääsevad Veenusele laskunud kosmo- ja astronaudid loomulikult eluga orbiidile tagasi, Raudne John välja arvatud.
Et autor kavatses romaanile järge kirjutada, on selgelt näha ühe tegelase, noore Aljoša üleelamistest, kellele pidevalt viirastus mingi kena naisterahvas. Kazantsevi arvates lähtus mõistuslik elu Marsilt ja oli levinud nii Maale kui Veenusele. Mis tähendas, et me kõik pidime olema „Marsi lapsed“.
No „Polaarunistuses“ oli tegelastel vähemalt selge siht silmade ees ja selle poole nemad ka püüdlesid. Siin juhtus kõik kuidagi juhuslikult.
Ei anna teosele (vähemalt minu silmis) tuhkagi juurde ka vene kosmonautide nimevalik, mis selgelt on innustust saanud kolmest vene vägilasest. Bogatõrjov. Dobrov (ma algul arvasin, et see on seesama tüüp, kes „Polaarunistuses“ Galja Volkova roomikautot juhtis, aga oli pigem Dobrõnja Nikititš). Aljoša Popov aga on üsna ilmselt Aljoša Popovitš.
Ei soovita lugeda, kuigi ei keela.
P.S. Tundub, nagu oleks see teos vähemalt osaliselt kuskil 65. aasta paiku ilmunud „Pioneeris“ või „Sädemes“ või muus säärases väljaandes.