Absoluutarvestuses hea, Heinleini kohta keskpärane raamat. Kohalikule lugejale mõnevõrra hariv selles mõttes, et kui keskkealine rahvas mäletab piisavalt hästi mismoodi vene ajal asutustes tsiviilkaitse- õppusi korraldati, kus raamatupidajatanted gaasimaskidega kuskil keldris pidid istuma, siis samal ajal USA's toimus midagi analoogilist. St. korraldati samuti yldrahvalikke häireid ja jõukam rahvas ehitas omale hoovi peale perzonaalseid varjendeid. Farnham's Freehold algab sellega, et sellise variendi järgi tekkis nimetatud Farnham'il juhtumisi ka reaalne vajadus. Kolmand Maailmasõja näol nimelt. Mille käigus tema ja grupp muid kodanikke koos nimetatud varjendiga arusaamatul kombel ennast mingist kummalisest paigast leiavad. Nagu nii mõnegi teise Henleini raamatuga, võib käesolevat kirjatykki jagada mitmeks, yxteisest kyllaltki eraldatud osaks. Konkreetse raamatu puhul kolmeks osaks. Esimene osa, mille tegevus toimus varjendis ja enne seda. Teine osa, kui nad varjendist välja roninutena Robinsone mängisid. Ja kolmas osa, mille alla kuulub edasine tegevus. Kunagi mind selline tykeldamine häiris. Ajapikku olen ära harjunud. Kokkuvõtteks: lugeda tasub, aga Heinlein on ka oluliselt paremaid raamatuid kirjutanud.

Teksti loeti inglise keeles

Zurgutt

3.12.1998, kell 23:42

Lugeda tasus seda justnimelt selle kolmanda osa pärast, kus päris huvitavat tuumasõjajärgset ühiskonda kirjeldatakse. Ühiskond nagu mesilastel - vähesed priviligeeritud, enamus isendeid steriilsed, absoluutne allumine endast kõrgemale klassile.. vabadust ei mingit. Aga samas jälle keegi ei nälgi, kõigil on katus peakohal, ühiskond on (üli)stabiilne... utoopia või antiutoopia? Peategelastele seal muidugi ei meeldinud.

Teksti loeti inglise keeles

Peeter Helme

5.01.2000, kell 18:47

"Farnham`s Freehold" (1964) ei ole halb raamat. Küll aga jääb ta tublisti alla Heinleini lühijuttudele, mille tase on vaieldamatult üks kõrgemaid ulmekirjanduse maailmas. Kõige enam jätab soovida romaani lõtv seotus ja paraku ka realism. On näha, et autorit paelub sama probleem, mille kallal ta juba 20 aastat enne "Freeholdi" kirjutamist pead murdis -- ajas rändamise fenomen. Ka siin kohtame juba novellis "By His Bootstraps" (1941, e. k. 1976) vaadeldud ajas rändamise probleeme, kuid need on vaid koloriidi lisamiseks. Põhiliseks küsimuseks pean selles loos inimlikkust. Mis on inimlikkus? On ta universaalne? Kas inimene suudab kohaneda drastiliselt muutunud oludega jäädes samal ajal inimeseks? Veel üks oluline küsimus, millele Heinlein samuti vastuse annab, on lääne kultuuri ja tsivilisatsiooni väärtus ja tase. Kas see on väärt säilitamist?Kõigile neile küsimustele vastab Heinlein kirjeldades ühte 60ndate alguse perekonda ja nende neegrist teenrit, kes tuumasõja tulemusel satuvad kaugesse tulevikku, kus valitsevaks rassiks on neegrid. Lugu näitab, kuidas inimühiskond võib väärastuda ja kuidas raskes olukorras selgub inimeste tõeline pale. Mõneti tabame ka etteheidet "dixie" plantaatorite järeltulijate pihta, kes jätkuvalt neegreid alamrassiks peavad. Me näeme, kuidas see olukord peegelpilti pööratakse. Ei ole midagi uut siin päikese all...Raamat lõpeb muidugi kiitusega Ameerika eluviisile. Üsna otse annab autor mõista, et selles on vigu, kuid neid saab ja tuleb parandada ning "american dream" elab edasi.

Teksti loeti inglise keeles

Ats Miller

3.06.2001, kell 14:57

Vist kõige viletsam RAH, mida lugenud olen. Esiteks teema - tüübid jäävad peale tuumarünnakut ellu ühe peategelase ehitatud varjendis ja paisatakse siis paar tuhat aastat tulevikku - ei anna just väga palju ruumi originaalsele lähenemisele - mida muud, kui karmi ellujäämismängu seal tulla saab? Siiski keerab teos huvitavamasse suunda, mis aga, vastupidi, eriti kasuks ei tulnud, kuna raske oli uskuda ühtki sõna, mis seal kirjas. RAH mängib jälle oma erinevate ajaliinidega, seekord aga ei ole sellel mingit muud põhjendust, kui kerge kõhedusetunde tekitamine ning pisut huvitavama dimensiooni andmine. Esimeses arvustuses mainitud kolmest osast esimene (`Varjend`) on erilise põnevuseta, kuid hästi kirjutatud easy reading, teine on (`Robinsonid`) on omast kohast huvitav ja läbimõeldud, kuid taandub nagu ühe mehe, peategelase, promomisele ja teistele koha kättenäitamisele, st. on kohati terav ja nauditav, aga… Kolmas (`Pööratud tulevikuühiskond`) on põnev ja kohati huvitavaid vaatenurki pakkuv, ent… ütleme otse, üsna loogikavaba.

Teksti loeti inglise keeles