Suure kaevanduskorporatsiooni käsutuses olev luurelaev saabub maavarade otsingul järjekordsele planeedile. Enamus meeskonnast leiab selle olevat äärmiselt meeldiva koha, pahal suurkorporandil mõlguvad aga meeles ainult naftadollarid. Lugu kujutabki kahe maailmavaate kokkupõrget, püüdes meile selgeks teha et lisaks utilitarismile tuleb osata vahel ka aeg maha võtta ja lihtsalt elust mõnu tunda.

Teksti loeti eesti keeles

Märt Laur

2.04.2001, kell 01:24

Ilus lugu ju tegelikult, stiililt (v. esitatud maailmavaatelt) meenutab "Marsi kroonikaid". Kuid arvestades, et planeeti oli tõepoolest kujutatud paradiisi-sarnasena, kahtlen sügavalt, kas mehed ikka oleks missioonile lojaalseks jäänud. Liiatigi kuna naasmata jäänud raketti poleks keegi otsima hakanud.

Teksti loeti inglise keeles

Kristjan Sander

2.04.2001, kell 02:59

Sama paradoks seisis ka Simaki "Linnas" uurija ees, kelle kõik mehed olid Jupiterile laskunud ja jäänud ja kes lõpuks ise koos koeraga laskumist järele proovima läks. Simaki kangelane pöördus tagasi -- kuid tema tagasipöördumine sai inimkonnale saatuslikuks. Bradbury tagasipöördujate puhul see ilmselt nii olema ei saa. Simak kirjutas inimkonnast, Bradbury inimesest.

Muidu on sellised lood vististi igivanade haldjamuinasjuttude uuestisünnid -- lood inimestest, kellele ebamaised olendid pakkusid võimalust saada enda sarnaseks, kuid kes sellest siiski ära ütlevad. Paras annus psühholoogilist kompensatsioonimehhanismi muide -- mul on siin, kus ma olen, paha küll, aga ega seal ka parem poleks, näed, nemad said võimaluse sinna minna ja jääda, aga ikka tulid tagasi...

Teksti loeti eesti keeles

Taavi Kalju aka Ghilderich

4.05.2001, kell 23:29

Tarts

23.10.2001, kell 09:46

Kurradima m6jus ja hea asi. Jällegi on mul tunne, et ega Ray inimkonda eriti ei armasta ja on suht kindlal veendumusel, et mujal saab ikka ainult parem olla. Ja need isendid inimkonnast, kes ei ole kah päris lootusetud, v6tab see parem keskkond ka r66muga vastu. Seda sinast novelli on ka ekraniseeritud vähemalt kahel korral (olen näinud). 1 neist oli vanelaste animafilm (oli ilgelt m6juv ja hea) ja teine Ray Bradbury lyhilugudes (oli siuke paras yankee`de poolt lagastatud kraam, a ega nad seda päris ära rikkuda ikka ei olnud suutnud). Ylihea.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kristjan Ruumet

24.05.2002, kell 03:51

Märt Saar

22.06.2002, kell 12:01

Bradbury on kirjutanud planeedist kui naisest. Astronautidest kui tõelistest meestest. Arvan, et sõna: naine iseloomustab ja hindab antud juttu kõige paremini. Andis mõnusa pühapäevatunde ja kindla teadmise, et loetud on üks paremaid "Kaleidoskoobi" jutte.

Teksti loeti eesti keeles

Arvo Laarmann

29.03.2003, kell 20:55

Tauno Laarmann

1.04.2003, kell 22:20

Eevur Tumm

23.06.2003, kell 12:58

Pärtel Riit

20.06.2010, kell 01:31

Bradbury on Bradbury. Tõeline meister, ei suuda keegi sedaviisi kirjutada kui tema. Jäljendamatu. Bradbury märksõna on "ilu". Isegi koledatest asjadest suudab ta ilusasti kirjutada.Antud loos võitlevad ilu ja inetus otseselt omavahel. Võidab ilu, küll mitte absoluutselt. Võitluse inetuse (Chatterton) vastu võidab ta küll lihtsalt, aga võitluses kohusetundega (meeskond) jääb siiski kaotajaks. Ainsaks ilu andunud kummardajaks jääb Driscoll, kes planeedile maha jääb.

Teksti loeti eesti keeles