"20 000 ljööd" "po sovetski". Ilmselt siiski rohkem plagiaat kui paroodia. Aga seiklusjuttude armastaja võiks siiski lugeda. Kunagi kirjutati ka nii. "2" sellepärast, et kirjutada saanuks ka hullemini.

Teksti loeti eesti keeles

Jüri Kallas

29.08.1997, kell 00:33

Täpselt nii. Jules Verne korrigeerituna nõukogude noorele. Tegelikult, oma ajastu dokument. Ideaalne näidistekst nn. "riigikaitseulmest" (oboronnaja fantastika) kogu tema viletsuses. Et leiutame ühe imerelva ning vaenlane värisebki. Antud juhul on tegu ülivõimsa allveelaevaga "Pioneer", mille jõudmine Jaapani rannikule kohe keiserlikud imperialistid käpuli paneb. Kes pole lugenud, neile teadmiseks, et romaani sisuks on allveelaeva teekond (vee all) ümber maakera. Noh, nagu see kapten Nemo tegigi. Aga sedapuhku on meie (nõukogude) inimesed. Vastavuses kaanoniga sisaldab romaan hulga kergelt maskeeritud populaarteaduslikke loenguid. On mingi tattninast "laevajänes". On diversant ja vaenlase agent laeva pardal. Jne, jne. Tegelikult totaalselt päevakajaline teos. Ilmus ju 1939. a. ning romaanis tehakse seinalehte "23. augusti eest" (oli vist nii). Kus olid MRP avalikustajate silmad! Nüüd hindest. Miks sihuke hullu koera unenägu saab kolme. (Hi! "Kääbikuga" võrdne). Esiteks nostalgia: õrnas nolgieas sai seda korduvalt loetud, järelikult meeldis. Kirjutatud on ta märksa paremini, kui enamus "riigikaitseulmet". Ka ei lange see tekst suisa lauslollustesse. Ning tõtt öelda on ta ka üsna ajatult kirjutatud, mõned detailid muuta ning saaks sihukese lohiseva jänkide (allvee)kosmoseooperi. Oma kolme on see tekst auga välja teeninud. Kel on huvi tutvuda zhanri ajalooga, võiks asja täitsa ette võtta. Jules Verne''i nõukogude remake!

Teksti loeti eesti keeles

Targo Tennisberg

27.11.1997, kell 17:35

Olen täiesti nõus, et kirjanduslikult võiks see raamat isegi kolme välja venitada, kuid tänapäeva kontekstis puudub tema lugemisel küll igasugune mõte, lihtsalt ei ole väga usutav, et ta praegusel ajal rohkem kui kaheteistaastastele enam tõsist huvi pakuks, sellepärast üks hinne alla. Kui Jules Verne'i raamat, mille pealt antud kirjutis maha on tehtud, läbi on loetud, ei ole Adamovi oma lugemisel enam kuigi suurt mõtet IMHO - tehniliselt on mõlemad aegunud, midagi oluliselt uut peale rahvusvahelise imperialismiga ähvardamise lisatud pole ja kirjutamisstiil on Verne'il kõvasti parem.

Teksti loeti eesti keeles

Avo Nappo

29.11.1997, kell 06:18

Yhinen täiesti J.Kallase arvamusega - sygavas lapsepõlves sai seda loetud ja *põnev* oli! Ausalt! Ma ise ka jäin suhteliselt lolli näoga seda raamatut (ja mõtteliselt iseennast vahtima) kui ma teda miski paar aastat tagasi uuesti lugeda proovisin ja kohati ikka väga paha hakkas. Teisest kyljest.. võrreldes sellise nõukogude fantastika tähtteosega nagu "220 dnei v svezdoljote" pole nagu väga vigagi.. ;)

Teksti loeti eesti keeles

Üllar Lindmaa

28.01.1998, kell 20:16

Üldiselt võib eelkõnelejatega liituda. Aga on ka üks aga, nimelt kuulub see raamat sarja "Seiklusjutte maalt ja merelt", millesse oma põlvkonnale kohaselt teatava nostalgiaga suhtun. Muidugi - raamatu enda väärtusega ei ole sel esmapilgul mingit pistmist. Tegelikult siiski on. Lisandub positiivne eelarvamus, mis lapsepõlves loetule alati teatud värvi annab, ja tõstab jutustuse hinde kolmeni. Aga nendele, kes veel lugenud pole - tõlgendada võib romaani ka ajaloolise dokustaadina, kuidas Venemaal (ja Eestimaal) kujutati aastakümnete jooksul rahvaste sõprust (ja vaenu)uues ja paremas maailmas.

Teksti loeti eesti keeles

Trekkie

24.04.1998, kell 17:02

Adrifted

21.01.2000, kell 03:42

Lapsepõlves sai seda korra loetud ning isegi siis ei meeldinud. Seiklusjuttude sarja üks halvemaid raamatuid. Kaks, kahjuks.

Teksti loeti eesti keeles

Enn Hunt

14.08.2000, kell 14:25

ideoloogiline muidugi, aga päris hästi loetav...

Teksti loeti eesti keeles

Kristjan Ruumet

2.01.2001, kell 16:21

Ats Miller

18.01.2001, kell 18:19

Jules Verne`i plagiaat, riigikaitseulme, peale näpuotsaga teadmisi ookeanide floorast ja faunast, needki fantaasiaga läbi põimitud. Lugesin seda ajal, mil veel plastiliinist selle allveelaeva mudelit teha üritasin, hiljem on ta mind vaid sülitama pannud.

Teksti loeti eesti keeles

Enn Veevo

14.10.2002, kell 20:00

Huvitav, tuleb kah meelde, et poisikesena lugedes oli see üpriski põnev. Tegelikult fännan allveelaevalugusid siiani (ja Das Boot: Directors Cut) on riiulis. Hinna pandud rohkem sisu ideoloogilisusele kui kunagisele lugemiselamusele mõeldes.

Teksti loeti eesti keeles

Madis Veskimeister

22.02.2003, kell 01:49

Vaatan ja imestan. Ei midagi väga hääd, isegi hääd mitte!? Parandame siis olukorra ja anname oma vähemalt kolmekordse ülelugemise eest (aastate eest) nelja ära!
Miks nii palju loetud?
Peamiselt seepärast, et suvekodu raamaturiiulis suurt muud polnud. Mereäärses suvekodus on aga hää merest lugeda, kasvõi mere alusest.
Tõepoolest - allveekosmoseooper!

Teksti loeti eesti keeles

Tarts

22.02.2003, kell 21:32

Sylitama otseselt ei pane, kuid ega vist mu silmad seda raamatut enam lugema naljalt ei t6useks. Atsi termin "riigikaitseulme" on ylimalt tabav: propagandast n6retav, kirjutatud täpselt momendisituatsiooni arvestades ja mitte varjates ka seda, kes on vaenlane. Asi, mida on 6petlik noortel lugeda, et saada aimu, millise propagandamasina hammasrataste vahelt on vanemad generatsioonid läbi käinud.

Teksti loeti eesti keeles

Taivo Rist

11.12.2003, kell 19:34

Minu silmis on ta ühe pulga peal Al-dr Kazantsevi "Polaarunistusega" ja hinne on ka sama.

Minu jaoks oli romaani peategelaseks reetur. Tema oli ainus, kelle juures oli nähtav isiksuse areng. Eks reeturitega ole ikka nii: annad vanapaganale sõrme, võtab terve käe. Reeturit ei jäeta enam kunagi rahule.

Poliitilise korrektsuse juures (meeskonna rahvuslik koossseis) ei pööranud Adamov tähelepanu naistele: ainus naine laevas oli koristaja. Ja laeva jõuallikas sarnanes kahtlaselt igiliikuriga.

Teksti loeti eesti keeles

Raux

12.05.2005, kell 09:51

Raamatut on materdatud päris kõvasti. Võrdleks seda romaani teab mitmendat korda TV3s näidatava Spielbergi rahadega valminud seriaaliga "Seaquest".

Mõlemas on enam-vähem superomadustega allveelaev. Mõlema laeva pardal on alaline teadlaskollektiiv. Mõlemad laevad täidavad ka sõjalisi ülesandeid. Mõlemal juhul vaenlane ei maga - olgu selleks siis Jaapan, Hiina, Ühinenud Okeaania või lihtsalt terroristid (vaenlaste leidmisega ei ole kunagi probleeme). Mõlemad laevad on (ainuõige) maailmakorra kaitsmise tehnoloogilised tippsaavutused. Mõlemal laeval on (ajastu mõistes) poliitiliselt korrektne meeskond (sinna sisse arvatakse ka jumbud, keda sellisel laeval tegelikult ei tohiks üldse olla).

Erinevused - Tehnoloogilised vidinad? See ju loomulik, 60 aastat ette näha ei suuda geeniuski. Delfiin meeskonnaliikmeks? See käib ka tehnoloogia alla. Propaganda? Ega sellest ju ei pääse - eks iga autor promob oma riigikorda, Hollywoodi toodang ju veel eriti. Reetur pardal? Kirjutamise aeg ju selline (1939), neid põrgulisi leiti igalt poolt. Seiklused? On needki ajastu märk, ei olnud varemalt tulnukaid nii palju ega ookeanireostust...

Võtame otsad kokku: Ons Spielberg raha tuulde loopinud ja saasta tootnud? Vaevalt küll. Ðedööver seriaal muidugi pole, aga ajaviitena sobib küll. Ons seriaal ja raamat sisuliselt erinevad? Mitte eriti. Kas keegi nuriseb seriaali näitamise üle? Ei ole nagu kuulnud (võib-olla ei vaatagi keegi). Ja miks siis raamat nii vilets on? Aegunud? Loomulikult, homset päeva kirjeldav ulme vananeb eriti kiiresti, mitte nii nagu sadu ja tuhandeid aastaid tulevikku visioneeriv kirjandus. Võõras ideoloogia? Selle ma olen osanud alati kahe silma vahele jätta.

Igatahes aja surnukslöömine antud tellisega andis soovitud resultaadi. Seiklusjuttude sarjas on muideks ka märksa mõttetuimaid asju.

Teksti loeti eesti keeles

Tarmo Õuemaa

18.11.2009, kell 23:16

Naljakas. Tatikana 1980. alguses lugesin igasuguseid nõukogude propagandast nõretavaid poistekaid, sh "220 päeva tähelaevas" ja "Kuunar Kolumbus". See teos on aga isegi nendega võrreldes meelde jäänud kuidagi rõvedana. Et mingid madrusesärkides vene ambaalid kaklevad kogu maailmaga ja ise arutavad sinna kõrvale, kuidas tekitada tõeliselt hirmsaid keskkonnakatastroofe.

Ausalt öeldes ei paigutanud ma seda raamatut lugemise ajal ulme alla. Lihtsalt nagu seiklusjutt Nõukogude Liidu ja ülejäänud maailma konfliktist. Muidugi oli allveelaev ise ulmevaldkonnast, aga täitsa võimalik, et ajal, kui Venemaa uhkustas iga päev oma tohutute edusammudega teaduse ja tööstuse vallas esitas autor selle näitena nõukogude tehnoloogia tipptasemest.

Teksti loeti eesti keeles