Ilmselt oleks päris hea teos kui poleks nii punane.
(romaan aastast 1967)
eesti keeles: «Diraci meri»
Tallinn «Eesti Raamat» 1974 (Mirabilia)
Lugesin läbi, kuna juhtumisi kätte sattus ja üllatusega leidsin, et lugemata. Eriti punane see raamat tegelikult pole ja ega punasus mind enamasti head sisu nautimast ei sega ka. Autorid on ebaõnnestnult üritanud filosofeerida üldinimlike väärtuste teemal, lisatud massiliselt pseudoteaduslikku butafooriat, nõukogude olmet ja ajastu märgina antifašismi. On üksikuid häid kohti, näiteks juba ülevalpool mainitud musta kasti saadetud nägemused tegelastele - kui 95% sitta minema visata, saaks võibolla talutava paarileheküljelise jutukese.
Famagusta meenutas, et Mirabilias esines ka säärane teos.
Asjata meenutas, kurivaim. Eestikeelset tõlget mulle seekord näppu ei juhtunud, lugesin siis originaali läbi. No on ikka.... Kõigepealt kirjeldatakse mingi saksa dissidendi üleelamisi (kuigi olen üsna kindel, et SS ja muud organisatsioonid on OGPU ja Gulagi pealt maha kirjutatud).
Siis kandub tegevus tollasesse tänapäeva, lavale ilmuvad hea noorteadlane, halb (lõnguslik) noorteadlane, entusiastlik miilits-uurija („с усталыми, но добрыми глазами“, mäletate „Ponedelnikut“?), pisut vanajumala vurhvi akadeemik-instituudi juhataja, andetu, kuid intrigeeriv asjapulk samast instituudist... ja veel mitmesuguseid kujusid. Vaat' kui "Ponedelnik" irvitas tolleaegse teadus- ja muu olme üle, siis tovarištši Jemtsev & Parnov üritavad lugejat kasvatada, et see oleks õigete poolt ja mõistaks halvad hukka. Ja nii läheb lehekülg lehekülje järel.
Muidugi ilmub ka raamatu kandev idee – vaakumist osakesepaaride õngitsemise abil töötav ... noh, midagi tehisintellekti taolist. Edasine hakkab suuresti selle masinavärgi tegutsemise ümber keerlema. Mitte et huvitav oleks, välja arvatud üks väiksem osa, kus kuvaldaga vastu pead saanud kunstmõistus hakkab ümberolijatele igas't jama sisendama. See on üks põhjus, miks raamat saab "nullist" kõrgema hinde.
Ja siis läheb jutt jällegi saksa fašistidele & nende hirmutegudele. Mille käigus selgub, et masina ehitasid lätlased. See on ka teine põhjus lisapunkti anda.
P.S. Kunagi ammu, kui olin romaani eesti keeles ära lugenud, sattus ette miski venekeelne väljaanne. Selle kaanel oli pealkiri kirjutatud suurtähtedega ja kaunis lugemisvaenuliku šriftiga, mistõttu lugesin esimese hooga sealt "МОРЕ ДУРАКА".
Eks ta ole.