Iseseenesest hea lugu Kontakti teemal. Midagi selle loo juures mind siiski häiris, umbes nii nagu maitsetu soust kipub kogu prae-kartulite taset alla kiskuma. No ei ole ja kõik. Lugu iseenesest lihtne: tundmatul planeedil püüab uurimisekspeditsioon tundmatuid loomi ja nii muuseas haarab võrku ka mõned mõistusevennad. Siit hargnebki arendus igivanal teemal: kuidas teha teistele selgeks, et oled intelligent. Ja mis sellest kõik välja tuleb.

Teksti loeti eesti keeles

kuits

16.03.1998, kell 23:43

Iseenesest hea lugu tõesti ja mind see miski ei häirinud. Mulle jäi see satikate ärkamisvärk ainult natuke segaseks. Ja miks nad sussidele hapet valasid?

Teksti loeti eesti keeles

Jüri Kallas

23.03.1998, kell 23:10

Kuulsin seda lugu kunagi Eesti Raadio Jututoas. Hea oli!

Tunduvalt hiljem sattus mulle kätte see «Diogenese latern» – jutt oli ikka niisama hea. Hakkasin hoolega Bilenkini lugusid otsima... otsisin ja leidsin ja lugesin ning umbes 50% ulatuses ei pidanud ka pettuma... hea intelligentne ja filosoofiline kirjanik.

Üleeile öösel lugesin ma seda juttu taas – peaaegu niisama hea, kui varemgi. See peaaegu on tingitud sellest, et mõned asjad toimuvad jutus natuke liiga lihtsalt ja kähku... aga eks ta olegi üks kosmoseajastu mõistulugu ning sellisena on ta hinne viis õige pisikese miinusega.

Teksti loeti eesti ja vene keeles

Laur Salundi

30.03.1998, kell 11:45

Lihtne ja selge. Pane aga miski intelligentne(???) elukas kuskilt planeedilt pihta ja küll sa siis pärast näed. Umbes sama mis Robert Silverbergil see lugu (Something Wild Is Loose).

Teksti loeti eesti keeles

Kristjan Sander

13.05.1998, kell 18:34

Arvi Nikkarev

8.09.1998, kell 23:47

Hea lugu kahe täiesti erinevat tüüpi intellekti kohtumisest. Lugu aga ei tõmmanud kaasa, jättis külmaks. Seepärast neli.

Teksti loeti eesti keeles

Jaanus Trolla

16.11.1998, kell 16:44

Hea lugu, meeldis, kuid miskit jäi nagu puudu. Sellegi poolest viis.

Teksti loeti eesti keeles

Satyros

19.04.1999, kell 14:22

Hea lugu. Idee ja teostus oplid ka head. Kuid nagu eespoolgi mainitud jäid mõningad asjad segasteks. Oli veel huvitav lugeda sellepärast, et see ei olnud mingi klassikaline ulme. Selles mõttes, kus on mingid kollid kes koguaeg jällitavad ja retsivad, kui kätte saavad. See oli huvitav, et need kollikesed käitusid vastavalt inimese käitumisele. Kui pani inimene lõksu üles tegi ka koll midagi paha. Kui inimene parandas enda vea parandas seda ka koll. Vahelduseks igati hea lugeda. Meeldis ka see viis kuidas kirjanik kõik lahendused loogiliselt ära lahendas ja ei võtnud mingeid vastuseid nii-sama n.ö. õhust.Väärib igati nelja. Viit ei tahaks eriti panna kuna oli mõningaid arusaamatusi, vaatamata kõigele, sees.

Teksti loeti eesti keeles

Wägev Wähk

28.07.1999, kell 16:57

Olen midagi sellist kusagilt kunagi lugenud. Ausalt öeldes ei mäleta täpselt, aga kole tuttav tuli kõik ette. Tegelikult vist ongi väga raske midagi rabavalt uut kirjutada. Nii et igati neljavääriline jutuke. “Galaktilisse pimedusse mähkunud triikraud hiilib kurjakuulutavalt magava kosmonaudi öösusside suunas...” No kas pole armas?

Teksti loeti eesti keeles

Adrifted

30.01.2000, kell 01:38

Väga meeldejääv jutt. Võõra mõistuse poolt oma keha funktsionaalne kohandamine oli suurepärane leid.

Teksti loeti eesti keeles

Krister Haav

18.06.2000, kell 19:18

Lugu meeldis, kuid mitte parim sellest kogumikust. See kogemata kaasavõetud intelligentse eluvormi idee on päris tore, kuigi mitte ainulaadne; muutuvad kehad on aga juba parem. Neli. Plussiga.

Teksti loeti eesti keeles

Jaanis Tali

5.11.2000, kell 13:02

Väga hea jutuke ju. Kõik jutu elemendid korralikult kohal.
Intriig - tüüpiline venelik sumatohha, keegi pannakse peldikusse kinni, kellegi toatuhvlid on ära reenatud, keegi näeb viirastusi ja arvab, et on hulluks läinud.
Point - ei olegi keegi hulluks läind, hoopis võõrplaneetlased on ...
Häppi end - kõik saavad kõigist aru, vaenlased lepivad ära, kõik teevad head ja parandavad pahateod ja on iseendaga rahul.Ilus lugu.

Teksti loeti eesti keeles

Ats Miller

6.08.2001, kell 12:42

See lugu ajas mind juba koolis ("Diogenese laterna ilmumise ajal olin ca 15) vihale oma maakerasuuruste loogikaaukudega. SF-i kirjutades tuleks zanri reeglitest kinni pidada - Conanil on lubatud vastaseid lihtsalt nottida, sest kohe alguse on ära öeldud, et ta on tugevam ja kiirem. SF-i puhul on pisut mõtlemist vähemalt minu tagasihoidliku arvamise kohaselt kohustuslik. See jutt ei ole lihtsalt väärt pikemat analüüsi, mainin vaid, et lugedes jäi Tsivilisatsioonide Kohtumise Filosoofiline Iva (kui seda seal oli) iga kahe lause tagant korduva mõtte taha - "... no miks nii lollisti..."

Teksti loeti eesti keeles

Taivo Rist

12.11.2001, kell 20:24

Millegipärast on paljudes juttudes tulnukad eluvõimelisemad inimestest. Paned mutuka potti, aga tema tuleb läbi kaane välja. Ja parandab poti kohe ära, kui ta vabaks lastakse.
Nüüd mõtleme vastupidist. Tulnukad röövivad maa pealt mehikese. Panevad puuri ja tahavad temaga katseid teha. Mehikesel õnnestub puurist plehku panna. Tavaline lugu (see on nagu tavaline pesupulber, millele vastandub eriline toode) jätkub kaklusega hea inimese ja pahade tulnukate vahel. Tulnukate laev vallutatakse ja saab inimese omandiks.
Seekord annavad tulnukad inimesele andeks, sest taipavad, et sellel on mõistus peas, ei tee katseid ja lasevad ta ilusasti koju. Inimene jälle parandab tänutäheks tulnukate kõik lõhutud seadmed ära. Lugu lõpeb suure sõprusega. Heleroosa lõhnav paradiis.

Teksti loeti eesti keeles

Kristjan Rätsep

5.02.2002, kell 13:43

Omapärane, originaalne, huvitav.

Teksti loeti eesti keeles

Krafinna de Kraax

17.04.2002, kell 03:33

Kosmilises pimeduses hiiliv triikraud oli ääretult armas!

Idee, et tulnukad võivad ka head olla, on noh, päris mõistlik. Vähemalt ei saanud mehed tõmmata.

Nojah, mitte päris minu maitse, aga Bilenkinit loen edaspidigi.

Teksti loeti eesti keeles

Tarts

27.09.2002, kell 19:49

Ei saa panna paremat hinnet loole, mida on mitu-setu korda erinevatest kohtadest ja erinevates keeltes loetud, kuid alles poole peal suudad meenutada, et mis toimub ja kuis saab. Otseselt midagi nagu etteheita ei ole, aga pole seda tunnet, mis kuulub hea asja juurde. See on sama nagu vahe söömise ja laadimise vahel: ühte teed ellujäämise eesmärgil, teist m6nu pärasst.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Martin Kivirand

27.04.2011, kell 21:35

Ander Skarp

16.11.2018, kell 09:36

Mõnus ja hea käiguga lugu, mis tekitab pärast lugemist umbes samasuguse tunde hinge nagu oleks just vaadanud Kolmanda planeedi saladust...

Atmosfääri loomise ja loo sujuva kulgemise eest maksimumpunktid.

Teksti loeti eesti keeles