On aasta 1951 ning üks teadlane on leiutanud aparaadi, mille abil võimalik määrata inimeste surmahetke. Seda ei peeta «tõsiseks» teaduslikuks avastuseks ning ka kindlustuskompaniid on «leilis». Rahvas aga kasutab agaralt kummalise professori teenust...

Ausõna, võtab ikka karbi lahti küll, kui hakkad mõtlema, et see oli Robert A. Heinleini esimene jutt... milline kirjanduslik tase, usutavad inimkarakterid ning meisterlik sotsiaalsete pingete analüüs... Kuldajastu oli alanud!!!

Kes pole veel lugenud, see tehku seda kiirelt!

Teksti loeti inglise ja vene keeles

Andri Riid

10.09.1998, kell 21:19

Ka minu meelest üks paremaid jutte, mis Robert Anson Heinleini sulest sündinud. On kerge teadusliku värvinguga idee ning spekulatsioon teemal, mis see inimestele kaasa toob, teatud inimgruppide tabavad kirjeldused, isegi traagikat. Lugu on tegelikult äärmiselt lihtne, aga perfektselt teostatud.

Teksti loeti inglise keeles

Ats Miller

21.01.2002, kell 17:08

Märt Laur

25.06.2005, kell 15:47

Kristjan Rätsep

8.05.2007, kell 23:29

Meelis Sepp

23.03.2014, kell 16:32

Võtsin ka Heinleini (lõpuks) ette - parem hilja kui mitte kunagi, onju. Parafraseerides siin mitmeid isikuid - kui see (jutt) on kuldajastut avav ja defineeriv tekst, siis sellisel Kuldajastul ma elada tahakski, või noh, lugeda sellest. Samas on paratamatult enamik tolleaegseid tekste lootusetult vananenud, Heinleini geniaalsust näitab aga minu meelest asjaolu et ma oma peas asendasin kohati tekstis esinenud väga absurdsena tunduva surma täpse ajahetke ennustamise hoopis millegi maisemaga, näiteks heli- ja filmifailide levikuga internetis ja suurkorporatiivse Hollywoodi reageeringuga sellele, ja tuleb tunnistada et jutu elukindlustusühingud ja meieaegsed "piraatluse vastu võitlejad" on äravahetamiseni sarnased...

Lugu ise teenib mult "viie" eheda paari-kolme inimpõlve taguse sugugi mitte ülearu kopitanud pahvaku eest...

Teksti loeti eesti keeles

Raul Sulbi

18.04.2014, kell 00:05

Hugo Pinero ja tema leiutis! Ma ei ole «Elujoont» kunagi mingiks tipptekstiks pidanud, ka esmalugemisel 1990ndate lõpus ei jätnud see lugu mingit hingetuks võtvat muljet, oli selline kõva keskmine, aga mitte päris minu maitse. Debüüdi kohta muidugi silmatorkav saavutus ja oluline verstapost ka ulmekirjanduse täiskasvanuks muutumise protsessis. Loos ju sisuliselt puudub seiklus, tegevus, see on rääkivate peade lugu, nagu neid nii armastas juba Hugo Gernsback. Ehk siis mingis mõttes saab Kuldajastut vaadata kui tagasipöördumist Gernsbacki rajatud teele: eemaldumist seiklusest ja eemaldumist Munsey pulpajakirjade eksootilistest tegevuskohtadest ja müstilisest hõngust. Tagasipöördumine teadlaste argipäeva.

Mäletan esmalugemisest jäänud emotsiooni, et see eluea pikkuse määramise aparaat ja selle teaduslik seletamine tundus kuidagi nii jabur ja vastu hakkav, kuidagi nii esoteeriline. Aga toona ma muidugi ei teadnud, et esoteerika on (varase) Heinleini puhul üsna oluline märksõna. Igatahes kordus see emotsioon täpselt samal kujul ka nüüd lugu üle lugedes. Üldiselt on tegu ju igati silmapaistva tekstiga ja seda saavutust ma selle hindega tunnustangi. Millegi pärast meenus nüüd üle lugedes veel Beljajev.

Teksti loeti inglise keeles