"The Alloy of Law" ehk maakeeli "Seadusesulam" on suhteliselt tagasihoidliku jämedusega üllitis tuntud tellisevabrikandi Brandon Sandersoni sulest. Tegemist on eraldiseisva raamatuga Mistborni maailma "triloogiate triloogiast", mis mahub ajaliselt esimese ja teise triloogia vahele
Esimese triloogia käivitanud Isand Valitseja oli suutnud riigi hoida tuhandeaastases stagnatsioonis, pärssides jooksvalt kõiki katseid teaduse ja tehnika vallas läbimurdeid teha. Koos tema pildist kadumisega on kadunud ka kõik piirangud ning vaid mõnesaja aasta jooksul on Scadrial jõudnud meie mõistes viktoriaanliku ajastusse: tubasi valgustab elekter, linnade vahel liikumiseks kasutatakse raudteid ning arveid klaaritakse tulirelvadega. Avastatud on ka suur hulk uusi metalle.
Uued metallid on olulised, sest ka vanad oskused pole kuhugile kadunud: metallimaagid suudavad endiselt metalle põletades oma võimeid rakendada ning oskus metallidesse erinevaid füüsilisi ja vaimseid atribuute salvestada on üksjagu laiemalt levinud kui Mistborni esimeses triloogias. Vaatamata sellele on need oskused siiski üpris haruldased ning veelgi haruldasemad on inimesed, kellel on sünnipärane võime kasutada mõlemat valdkonda.
Raamatu peategelane Waxillium Ladrian on esimesest sarjast tuttava Breeze kauge järeltulija. Noorpõlevs oli ta suundunud meie mõistes Metsikusse Läände korravalvurik ning nüüd keskeas on ta Ladriani koja ametlik pärija ning peab tagasi linna tulema, et oma valdustes kord majja lüüa. Kuid Wax ei ole ainult aristokraadist revolvrikangelane. Wax on ka metallimaag ning salvestaja -- ta suudab metalle endast eemale tõugata ning salvestada oma kehakaalu, muutes ennast soovi korral nii kergemak kui raskemaks. Ning esimene oskus on tõenäoliselt tema suhteliselt pika karjääri saladusega, sest väga raske on tabada tegelast, kes tema suunas lendu lastud tinaubinaid endast eemale suudab tõugata.
Linna naastes kadrab Wax, et igav linnarutiin hakkab talle varem või hiljem mõistusele, kuid juba esimestel nädalatel selgub, et vastupidiselt tema ootustele võib Elendel olla isegi ääremaadega võrreldes tõeliselt karm kant.
Raamat on tihe ning tempokas, lugu kaasakiskuv ja tegelaskujud sümpaatsed. Hindeks kindel viis.