ei, mitte nüüd nii hullusti kui Paolini või Stephenie Meyer, keda on väga raske lugeda üle kümne lehekülje. võrdluseks kodule lähemale vaadates, isegi Tamur Kusnetsit või Tiit Tarlapit on enne okserefleksi tekkimist võimalik hea mitukümmend lehekülge lugeda. Bretti puhul tekkis tahtmine raamat nurka visata alles kusagil kahesajanda lehekülje lähistel. just see võrdlus sundis lõpuni pingutama, et siis täie veendumusega tõdeda, et mis oli uus, polnud huvitav, ja mis oli huvitav, polnud uus.

fantasyga on alatasa see häda, et miskeid olendeid või nähtusi, mis autori jaoks lugu koos hoiavad, ei suuda ta pärast ära põhjendada. hea küll, kui on ikka hästi jutustatud, siis ma olen nõus uskuma, et ükssarviku tatt aitab paralüseerivate loitsude vastu või misiganes, aga antud juhul ma ei usu olevustesse, kes pimedusega maa seest välja poevad, päikese kätte sattudes aga kärbuvad ja söestuvad. veel vähem usun ma, et sellise orgaanikaga elukaid kannatab süüa. ning veel veel vähem, et maa peale joonistatud märgid neid elukaid kuidagi takistada saaksid. väiksem häda on selles, et kirjeldatud inimkooslused ikka eriti hästi ei saaks sel moel toimida.

sisust. kusagil - ja tervest maailmast saab ettekujutuse ilmselt alles kolmandas tellises - käib siuke värk, et tulevad öösiti deemonid ja panevad kõik nahka, mis ripakil. nende vastu saab maagiliste märkidega. inimesed on hädas, kuni tuleb Tarnija (Deliverer), kes kutsub vastu hakkama ja teeb seda nii tõhusalt, et deemonid enam ei tulegi välja. algab valgustuse ajastu, vohab teadus ja muu selline, aga mõne sajandi pärast tulevad deemonid jälle. selleks ajaks on inimesed juba unustanud, kuidas deemonitega käituma pidi, masohhistlikud usufännid peavad deemoneid ärateenitud karistuseks kõlvatu elu eest jne. nonii, raamat siis kolme andeka lapsukese täiskasvanuks saamisest kolmsada aastat pärast deemonite taastulekut. neile saavad osaks kõik äpardused, mis võimalik. deemonid panevad nende vanemad nahka või siis on vanemad nende suhtes äärmiselt mõistmatud. kui keegi on osav viiulit mängima, siis lüüakse iga vaevaga hangitud viiul talle pähe puruks ja nii edasi. kui on olemas deemonite vastu aitavad märgid, siis on vaja erilist imelast, tulemaks selle peale, et kui need märgid endale peale tätoveerida, siis on nagu suht ohutu ringi liikuda. romaani lõpuks peetakse tähtsusetus kolkakülas deemonitega lahingut, milles inimesed esimest korda jälle võitjaks jäävad. ma kardan, et järjed on tulemas. tehnika poolest oskab autor kirjutada küll, aga tundub, et eesmärgiks ongi olnud muinasjutu veeretamine, ilma et endal midagi öelda oleks.

Teksti loeti inglise keeles

Meelis Sepp

25.10.2010, kell 12:28

Tegelikult täitsa kobe tükk.

Kogu see deemonite maast tõusmine ja inimeste öine elu ainult ward`ide taga oli piisavalt huvitav ja omapärane. Ma pole kunagi aru saanud inimestest, kes loevad fantasyt ja hakkavad seejärel, nägu punane, tatti pritsima ja füüsikaõpik peos tõestama, et lohed tegelikult ei püsiks õhus või päkapikkude ühiskond poleks elujõuline või miskit muud jaburust. Kuulge, see on ilukirjandus, eks ole, fantaasia ka veel... Ei ole mõtet seda meie maailma aastasse 2010 üle kanda ja mingeid tõestusi otsima hakata, kuidas kirjeldatud elukad oleksid tegelikult täiesti võimetud tegema seda, mida nad raamatus teevad. Ma ise ka seda "deemonite" maa seest, Core`st auruna tõusmist ja pinnal materialiseerumist üleliia just ei fänninud, aga ma ka ei raisanud eriti aega selle üle juurdlemisele.

Kusjuures, needsamad deemonid meenutasid mulle kangesti Jurassic Park`i dinosauruseid ja mõningad stseenid kus väiksemat sorti tuledeemonid kedagi taga ajasid oli minu meelest üks ühele Jurassic Pargi filmist, kus pahade rollis olid mingid raptorid.

Mis puutub The Painted Man`i, siis siin ma ei saanud midagi parata, et silme ette kargas momentaalselt kuri Darth Maul Tähesõdadest, ainult et selles romaanis oli ta positiivne. Üsna sarnane oma ebainimliku võitlusvõime ja tätoveeringute poolest.

Raamat ise oli aga üsna huvitav. Nagu eelmine arvustaja on märkinud, esimesed 200 lk. möödusid suht kiiresti, mille järgi aga hoog maha võeti. Lõpupoole hakati aga tempot uuesti kruvima ja mõningad momendid, mis pole ennem silma hakanud (naispeategelase kaua oodatud süütuse kaotus röövlite küüsi langemise ja vägistamise läbi näiteks) hoidsid pinevust üleval kuni lõpuni. Lõpus jääb kõik ilmselgelt pooleli ja tegelikult on teine osa ma ei tea mitmeköiteliseks planeeritud sarjast juba väljas.

Mõnus ajaviide. Ärge ainult lugedes seda kaasaegse maailmaga võrrelge, tegemist on siiski meelelahutusliku fantaasiaga.

Teksti loeti inglise keeles

Siim Espenberg

22.11.2010, kell 23:26

Minu arvates väga lobe lugemine. Autor oskab hästi ja põnevalt kirjutada ning konstrueeritud maailm ja selle eripärad on ka päris huvitavad. Minule meeldis ja julgen ka soovitada inimestele, kes hindavad mõnusat ja mitte üleliia pretensioonikat fantaasiakirjandust.

Teksti loeti eesti keeles

Kristjan Rätsep

24.11.2010, kell 00:19

Mitte, et ma terve raamatu lugemise aja oleksin vaimustusest oimetu olnud, aga lõppkokkuvõttes meeldis.

Okei, mingit "loogikat" pole ma kunagi fantasyst otsinud, ega hakka ka otsima... võib arvata, et enamik selle žanri austajaid (s.h. mina) on rohkem humanitaarsete kalduvustega ja ausalt pole mõtet ennast piinata tekstide lugemisega, mis ei meeldi... samahästi võiks nt. antiikmütoloogiat püüda "loogiliselt" analüüsida ja siis jõuda järeldusele, et see on otsast lõpuni räme praht, kuna miski selles kirjeldatu pole "loogiliselt" võimalik... aga see selleks.

Bretti maailm on suhteliselt lihtsalt üles ehitatud. Selles mõttes, et peale deemonite ja loitsumärkide muid maagilisi elemente siin polegi. Mingil hetkel mõtlesin lugedes, et ehk käsitletakse meie oma maailma postapokalüptilist tulevikku, ent tekstist võib siiski järeldada, et nii see pole. Ja siis on veel eri tsivilisatsioonid, mis deemoniohule erinevalt reageerivad-veidi meenusid Robert Jordani "Maailma silmas" erinevate sektide arusaamad õigetest viisidest Pimeduse Isanda vastu võitlemiseks.

Maailma kõrval on teiseks oluliseks plussiks tegelaskujud-kuidagi väga mitmetahuliselt ja sümpaatselt kirja pandud, oma tugevate ning nõrkade külgedega. Kui mingi hetkeni tundus, et kogu raamat võiks ainult Arlenist rääkidagi, siis lõpuks see mulje kadus. Ja noh, mis süžeesse tervikuna puutub, siis esimeste peatükkide põhjal kartsin järjekordset fantasyklišeede hunnikut stiilis "vapper talupoiss leiab lohemuna ja päästab maailma", ent õnneks see nii siiski ei olnud.

Tõlkest. Muidu hea, aga mis kuradi väljend on "silmad pulkas"? Ilmselt mingi släng, aga slängiväljendid sellistel asjaoludel tõlkesse küll ei sobi.

Teksti loeti eesti keeles

Chris

28.03.2011, kell 13:23

Suurepärane. Üle hulga aja leidsin endas julgust võtta kätte fantasy-hõnguline üllitis ja seekord läks õnneks. Väga mõnus ja lahe lugemine. Kusagil esimese viiendiku peal vaatasin ka siinseid arvustusi ja pean jagama eelkirjutaja tähelepanekut "silmade pulgastumise" osas. Kui alguses mõjusid need kerge veidrusena, siis pärast eelneva arvustuse lugemist nad juba lausa kargasid silma. Ilmselt oleks siin pidanud tõlkija natuke rohkem vaeva nägema ja rohkem maakeelseid analooge leidma. Tervikmuljet see siiski ei rikkunud. Kindel viis.

Teksti loeti eesti keeles

Kristjan Ruumet

2.04.2011, kell 21:11

Kati Metsaots

10.04.2011, kell 00:13

Tõesti väga hea ja lobe lugemine, ei nokiks klišeede ja varemkasutatud motiivide kallal. Meelelahutuseks ülimalt mõnus.Loodan siiski väga, et järgmises osas tõlkija Lauri Saaber loobub oma kinnisväljendi toppimisest igale poole ja leiab "pulkas silmadele" ka muid vasteid.Mind hakkas see häirima kolmanda korra järel ja kokku lugesin neid 38, vbl mõni jäi vahele. Kohati oli neid kaks ühel leheküljel, täiesti hulluksajav! Oleks raamat vähe kehvem olnud, oleks see lugemismõnu puhta ära nullinud.

Teksti loeti eesti keeles

Katariina Roosipuu

13.04.2011, kell 15:35

Raux

29.12.2011, kell 18:48

Triinu Meres

9.05.2012, kell 23:33

Lobe ja köitev lugemine, hea meelelahutus ja oskaja käega kirja pandud.

Head asjad:
* raamatus ei esine ühtegi imetoredat ja suurepärast kultuuri või geograafilist piirkonda, kus kõik üksteist austavad, valitseb ideaalne demokraatia, mehed ja naised on omavahel rahul, kedagi ei diskrimineerita, keegi ei sure nälga ja lisaks valitseb ka ideaalne harmoonia loodusega.
Kõik kirjeldatud piirkonnad, rahvad ja kombed tulevad omade vooruste ja omade puudustega ja inimesed on igal pool inimlikud.

* Kui autor on tõesti mees, siis: head naistegelased, tubli töö. Kui autor on pseudonüümiga naine, siis... pole ka meestegelastel minu hinnangul väga viga.

* Inimlike argpükste esinemine. S.t. neid on võimalik mõista ja neile kaasa tunda ja argus surmaohu ees ei tähenda tingimata, et too isik on loomuselt üdini mäda.

* Kõikvõimalike saatusest määratud armulugude puudumine. Suhted on nagu päris elus. K.a. ohud ja jamad neis.

* Põnev. Mitte nii põnev, et öö otsa üleval istuda, aga nii põnev küll, et raamat une ajaks kahetsusega käest panna.

Halvad asjad:

* Kohati teos natuke venib. Lapsed muudkui kasvavad ja kasvavad ja me ikka peame sellest jube palju detaile teadma millegipärast. Aga suurt viga sellest siiski pole.

* Kuigi klisheede elusakskirjutamisega on vaeva nähtud, maitseb asi siiski mitmes kohas nagu kõigi fantaasiateoste seguvormiroog. Õpetajate-õpilaste suhted nt. Ja leidub heldelt muudki.

* Lõpp meenutas kangesti Vaibarahvast ja veel kümmet samalaadset raamatut - niipea, kui taluinimesed, mehed ja naised, rikkamad ja vaesemad üheskoos, otsustavad tapamasinatele vastupanu osutada ja neil on ka paar korralikku juhti, saavutavad nad ülekaaluka vastase vastu suurepärase võidu. Fantaasiakirjandust lugedes või hollywoode filme vaadates tekib vahel lausa küsimus, miks on üldse läbi aegade sõjavägesid eraldi pikka aega välja õpetatud, kui jõuk hea kõnega üles kihutatud ja päev otsa profi käe all treeninud taluinimesi samuti asja väga hästi ära ajavad.

***

Soovitan fantaasiasõbrale ajaviiteks, kui on igav, ise aju pingutada ei viitsi, aga tahaks mõtted argipäevalt mujale viia. Eriti sobiv aegadel, kui ihkad lugemiseks midagi natuke tõsisemal toonil kirjutatut kui Pratchetti looming.

Teksti loeti eesti keeles