Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Robert Jordan ·

The Fires of Heaven

(romaan aastast 1993)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
3
4
0
1
0
Keskmine hinne
4.125
Arvustused (8)

Jälle yks kehvake asi Jordanilt. Mind huvitab, miks Jordan küll nii populaarne on. Ta tegelaskujud on kehvad, sisu ei arene, maailm hakkab pikapeale ühenäoliseks minema. Kõik pahad tegelased tapetakse enam-vähem yhtemoodi ära ja siis tuuakse natukese aja pärast jälle ellu tagasi. Peategelased on kõik ennast täis, neil on liiga palju võlujõud (eriti Rand, kes muidu on lihtsalt rumal kylapoiss). Kõik näevad yhte moodi valja. Kõik naised on pisikesed, sihvakad ja ilusad (m@ned on pikad sihvakad ja ilusad), k@ik mehed on kenad, musklis ja pikad. Barbie ja Ken. Yks tegelane (Siuan) alustas keskparase valimusega, aga siis tegi labi noorenduskuuri kuna kaotas oma võlujõu. Nyyd on tema ka ilus (ja saab jargmises raamatus võlujøu ka tagasi). Raamat sobib lugemiseks lennukis kui seal vaga halba filmi näidatakse ja uni peale ei tule. Bussis ja rongis on hoopis huvitavam aknast välja vaadata.
Teksti loeti inglise keeles

See raamat mahub selle sarja kuhugi keskossa. Sündmuste areng on jõudnud sinnamaani, kus algpositsioonid on kätte võideldud, suuremaks lahmimiseks pole veel jõudu ning käimas on n.ö. positsioonidsõda. Nelja saab see raamat peamiselt just selle tõttu, et piisavalt tegevust pole. Tundub, et Jordanil said esialgsed ideed otsa, uusi aga ei taha veel platsi tuua, kuna vanad pole veel lõplikult ammendatud. Seetõttu tundubki värk olevat pisut venitatud. Pisut häiriv on ka teatavat sorti ebaühtlane hüplikkus - nimelt see osa, kus kirjeldatakse Randi vallutusi on kahtlemata põnev ja puha, samas Nynaeve ja Elayne osa, kus nad lähevad pahalasi kiusama on üsna tüütu (eriti arvestades üldise actioniga). Kuna mõlemad süzheeliinid on omavahel üsna põimitud ning hüpatakse nende vahel on see vidike häiriv. Muidu on värk üsna võrreldav eelnevate raamatutega. Lühidalt sisust: Aielid jagunevad kaheks - Shaido ja muud. Shaidomehed otsustavad, et nad on ikka raskelt kõvad mehed ning otsustavad maailma vallutama minna. Randile see suurt ei istu ning ta korjab allesjäänud klannid kokku ning kimab neile ummisjalu järele. Shaidokad jõuavad lõpuks Cairhieni alla välja, kus Rand nad kätte saab ning korraliku koslepi annab. Vahepeal hakkab teda torkima Sammael, kuid teatavat sorti isiklikku põhjust arvesse võttes otsustab ta hoopis Andori vallutada, kus Rahvin on võimu haaranud. Rahvin lastakse balefirega pilbasteks ning on seega lõplikult mängust väljas. Vahepeal on Rand Lanfeari abiga "kodustanud" ühe teise Forsakeni - Asmodeani, kes koolitab Randi vastutasuks selle eest, et too ei lase muudel Forsakenitel talle liiga teha. Lõpuks loomulikult see Randil ei õnnestu ning Asmodean kukub (vähemalt esialgu?) mängust välja. Muide, ka Lanfear ning Moiraine langevad üsna erilise intsidendi ohvriks ning on samuti (vähemalt mõneks ajaks) kõrvalvaatajateks loetud. White Tower languneb kahte fraktsioonid, millest ühte jääb juhtima Elaida. Pooled Aes Sedaid tõmbavad tornist lesta ning asutavad eksiilvalitsuse. Elayne ja Nynaeve koguvad mõningase koguse informatsiooni, mida on võimalik tulevikus kasutada ning suudavad lõpuks isegi Moghedieni vangi võtta ning ühes Salidari (kus asub eksiilvalitsus) jõuda. Karakterid, eriti Rand hakkavad mõneti küpsemateks muutuma, eriti seetõttu, et Rand saab aru, et tema külamentaliteet enam asja juurde ei kõi ning ta peab aeg ajalt ka ebapopulaarseid võtteid kasutama, sest inimeste arusaam rahust, ühiskondlikust positsioonist ja muust sellisest kipub olema vastuolus tema plaanidega. Seetõttu näitab ta koheselt ära, kes on boss ning asjad hakkavad tasapisi ülesmäge pidi liikuma.
Teksti loeti inglise keeles
x
Henrik Aavik
1973
Kasutaja rollid
Viimased 23 arvustused:

Jube hea raamat ikka... selline tunne oli, nagu oleks mitu raamatut läbi lugenud, tihe tekst.Sattusin seda lugema jube juhuslikult, rääkisin kellegagi Dan Brownist ning ta teatas, et häh! davintsikood on pläma, loe Ecot, siis saad laksu. Nii oligi :)
Teksti loeti inglise keeles

Ma ei oska eelkõnelejate kõrvale midagi uut öelda, kirjutan hoopis kommentaari kommentaaridele: eriti nõus olin Raul Veede ja Avo Nappoga, Laurile ütleks, et oma viga, et enne koomiksit lugesid. Mina lugesin Sandmani vaid paar vihikut ja juba oligi kõnealune romaan väga nauditav, ehkki paralleele tuli robinal ka selle paari vihikuga.
Teksti loeti inglise keeles

Kuna Pronto pani sellele hindeks nelja, siis pean siia ise kommentaari kirjutama. Minuarust selle kogumiku kõige kõvem lugu. JL-i haige fantaasia tipp... Kujutatagu ette, et vanglas peab inimene veetma aja kiviseinte vahel, kus iga kivi on omaette isiksus, inimese pea, pealegi kurjategija oma. Osadel neist on silmad välja kraabitud, lobamokkadel on hambad sisse pekstud. Kuid nad elavad. Nad ei saa surra. Nad on omaette ühiskond.
Teksti loeti inglise keeles

Stiilne. Hinne viis ja ei mingit kõhklust. Kusagil veidi enne lõppu kujunes minus mõte madalamast hindest, kuid lõpp otsustas. Võib-olla kippus veidi venima ja ehk pingutati situatsiooni loomisega veidi üle vahepeal, aga viie panen ära. Ja sisule ei tee siin ühtegi vihjet, kuna Eesti ulme peaks iga kohalik ikka ise läbi lugema :)
Teksti loeti eesti keeles

Jyrka kirjutatuga suurelmääral nõus, kuid mitte päris. Leian, et raamatul oli siiski kohati mõnus stiil ning kõik killud ei olnud pingutatud. Samuti ei ole ma päris nõus, et autor on kehva lugemuse ning nihestatud maailmapildiga punginiru. Mulle on jäänud tema kirjutistest mulje, et ta siiski on lugenud midagi mis tema kirjutisi on mõjutanud. Viite väärt lugu ma ei ole veel temalt lugenud ning kuna nelja annan Daamile Sinises, siis see saab kolme.Ja Seiklusjutte M-t ja M-t sarja sobivuse oletamine enese kohta oli ka liiast.
Teksti loeti eesti keeles

Kunagi on seda lugu järjejutuna raadios lugenud Tõnu Aav. Väga hea jutt. Hea oli ka tõlge (ma arvan - originaali pole lugenud tegelikult). Hea huumori ning paraja actioni saatel oli toodud välja totalitaarse riigi suht huvitavaid probleeme. Nimelt oli imperaator juba aastaid ..ee.. kui ma praegu edasi kirjutan siis võin lugejatel lugemisrõõmust poole ära lõigata nii, et... lugege ise ja lugege kindlasti!
Teksti loeti eesti keeles

Üldiseltmeeldis, ent ma ei oska öelda mis mind siin raamatus väsitama hakkas. Kindlasti lugemistväärt raamat, ent kui ma Võlukunsti Värvile 5 panen siis sellele siin 4. Ausalt öeldes ma võib-olla muudan edaspidi oma arvamust, sest mul on veel u 25% raamatust lugemata.
Teksti loeti eesti keeles

Ei oska midagi uut lisada hinde 5 pannud arvustajatele. Neile kes vaidlevad teemal kas on ikka ulme või fäntäsi või sürrealism või armastusromaan väidaksin, et tippteostel tihti ei olegi nii kindlat zhanri. Hea lugu on eelkõige inimestest ja nende probleemidest. Teatavasti oli bulgakovi lemmiknäidendiks Faust - ta käis seda vist mingi 43 korda vaatamas. Tundub, et M&M on tema oma käsitlus sellest teemast. Ilgelt hea käsitlus minu arust.
Teksti loeti eesti keeles

Võib-olla on asi selles, et olen sarja esimest raamatut lugenud umbes 10 korda ja seda teist ainult 9, et järgi mõeldes tundub restoran mulle sarja parima raamatuna. Muuseas on minuteada selle raamatu järgi kirjutataud Vennaskonna lugu ''Maailma lõpus on kohvik...''
Teksti loeti inglise keeles

Minuarust parim Asimovi raamat mida lugenud olen. Tuleviklased kontrollivad ja poputavad inimkonda kuni see välja sureb. Ja siis mõtlevad nad enda jaoks välja diversiooniakti, mis põhineb inimsusel - relvadeks väiklus, armastus, kitsarinnalisus, suuremeelsus.
Teksti loeti eesti keeles

Väga nauditav jutukogu. Inimeste ''emotsionaalset loogikat'' vastandatakse robotite ''raudsele loogikale'', mis allub kindlatele reeglitele, mis on välja mõeldud inimeste poolt.
Teksti loeti inglise keeles

Tegelikult raamat mis minust üldse ulmehuvilise tegi, või vähemalt üks esimesi ulmekaid mida lugesin. Tagantjärele meenutades raamat natuke ehk ''punane'', ent see ei teinud teda teps mitte halvaks. Idee _hoopis_ teistsugustest elu(?)vormidest kelle eesmärk on hävitada world as we know it ei ole ulmekirjanduses väga haruldane, ent selles raamatus ona ta esitataud küllaltki omapäraselt. Raamat oli täiesti nauditav.
Teksti loeti eesti keeles

Sarja teine raamat, kus asi hoo sisse saab. Illianis kuulutatakse välja jaht sarvele, mida puhudes avaneb maa ja ajastute sõdalased asuvad puhuja selja taha. Sarv varastatakse pahalaste poolt, kes koos sellega plehku panevad. Raamatu lõpus jõuab Rand koos sõpradega lelule järele ja kriitilisel hetkel Mat puhubki sarve.
Teksti loeti eesti keeles

Parima saaga mida ma lugenud olen esimene raamat. Tolkieni meenutab põhiliselt oma seotuse ja maailma kujunduse pärast. Kuid siiski on tegemist täiesti originaalse saagaga. Esimene raamat tundub igav esimesel lugemisel, ilmselt ka veidi segane. Kui ma seda sarja teist korda lugesin oli asi hoopis teine. Juba esimeses raamatus on iga juhtumine seotud hilisemaga, iga unenägu tegelastel tähendusega. Sarja nautimiseks peaks lugedes käepärast olema kõik raamatud nii et viimaseid osasid lugedes saaks huvi korral meenutuseks jälle esimese kätte rabada. Neile kellele esimene raamat igav tundub soovitaks selle siiski ära kannatada ja järgmine raamat samuti kätte võtta. Seal hakkab action juba küllaltki alguses peale, lugejale saab selgeks kes on kes (enam vähem) ja Trollocite veri voolab üle kogu maa.
Teksti loeti inglise keeles

Õudselt mõnus iisiriiding igavateks talveõhtuteks. Väga mõnus ja voolav inglise keel. Sama pehme ja peategelast sujuvalt ülistav stiil on omane kõigile Harrissoni raamatutele, mida lugenud olen. Need on nagu James Bondi filmid mis külll ei jäta sinusse kasvama migit probleemi,ent mida on lihtsalt mõnus vaadata. Huumor on ka täiesti tugevalt olemas, põhiliselt paroodia vormis (muudes rattides on seda isegi rohkemkui ''The Stainless steel ratis''). Ia raamat mu arust.
Teksti loeti inglise keeles