Keegi salapärane erukolonel on kirjutanud pretensioonika raamatu templirüütlite pärandist ja vandenõust. Selle aluseks olnud salapärased käsikirjad äratavad noorte huvi ja rohkem naljaviluks tõlgendavad nad neid veidi teise nurga alt, kuid põhiiva jääb samaks - templirüütlid moodustasid oma saladuse varjamiseks ühingu ja jaotasid selle kuueks osaks, läksid põranda alla; iga 120 aasta tagant grupid kohtuvad teatejooksu põhimõttel kuni maailmavallutamise plaan täitub aastal 2000. Casaubon siirdub seejärel kallimaga elama Brasiiliasse, kogeb seal kummalisi riitusi ja kohtub müstikust salateaduste eruudi, vanamehe Agiléga, kellega tehakse vaimne ekskurss Risti ja Roosi (Rosencreutzi) Ordu algusaegadesse.
Hiljem Milaanos jooksevad kõik otsad ja vanad sõbrad jälle kokku... Basicul programmeeritud arvutisse söödetakse juhuslikke katkeid salateaduste ajaloost; templirüütlite Plaan omandab uue värvingu. Kirjastus hakkab kommertslikel kaalutlustel välja andma müstika populaarset ülevaadet ja selle tarbeks hakkavad meie entusiastid kokku seadma oma - ikka veel naljaviluks - teooriat, mille ühes otsas on templirüütlid ja rosencreutzlased, teises Siioni Tarkade Protokollid, Ohranka ja kosmoseprograamid. Vahepeale mahub kogu esoteerika. Aglié’st saab kirjastuse konsultant ja koos külastatakse müstikute riitusi, millel ütlemata veidraid asju juhtub.
Suuremas osas on romaan selline intellektuaalne detektiiv, milles kõik kõigega seostub ja haakub; kõigel on oma varjatud tähendus. Kogu Euroopa ajalugu seletatakse selle käigus müstilise nurga alt lahti ja kui kõik otsad lõpuks klapivad, hakkab tasapisi mäng asju ise üle võtma... Templirüütlite salaplaan ei pruugigi olla pelgalt loogikareegleid arvestades koostatud mõtteline harjutus, vaid reaalsus. Mida edasi sündmused kulgevad, seda palavikulisemaks nad muutuvad.
Ma ei püüagi siin ülevaates hakata romaani semiootiliselt tõlgendama. Kindlasti on seda juba korduvalt ka tehtud (ja ilmselt nõuaks see teist raamatut). Ka liiga detailselt ei saa Plaanist kirjutada; see avaneb lugemise käigus järk-järgult. Lõpuks tuuakse muidugi mitmeid seletusi ja lahendusvariante, mõni neist argisem, mõni ulmelisem. Võiks öelda, nii üsna primitiivselt,et see on lugu maailma tunnetamise erinevatest vaatenurkadest; jumalate ja tõe juurde eksimise mehhanismidest. Aga tõde saab vist lõpuks olla ainult sõna, millel - nagu me juba teame - on alati mitu tähendust. Ja mis on siis universaalne, ülim tõde, asjade algus? Kas oleme seda võimelised kandma märgisüsteemi? Märgisüsteem põhineb millelegi ja Eco spekuleerib, et mis siis, kui selle ülesehitus, pärast mängulist muutmist, tuleb reaalusesse uues kuues tagasi.
Nagu Eco puhul ikka on siin kõigile midagi ja petta ei saa keegi. Minu jaoks tegu viimase aja ühe suurima lugemiselamusega. Ka Eestit on romaanis kaks korda mainitud.