Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Indrek Hargla ·

Gondvana lapsed

(lühiromaan aastast 1999)
https://algernon.ee/gondvana_lapsed

ajakirjapublikatsioon: «Algernon» 1999; veebruar
♦   ♦   ♦

eesti keeles: ilmunud vaid perioodikas

Sarjad:
  • Algernon
Hinne
Hindajaid
7
4
4
0
0
Keskmine hinne
4.2
Arvustused (15)
Henrik Aavik

Stiilne. Hinne viis ja ei mingit kõhklust. Kusagil veidi enne lõppu kujunes minus mõte madalamast hindest, kuid lõpp otsustas. Võib-olla kippus veidi venima ja ehk pingutati situatsiooni loomisega veidi üle vahepeal, aga viie panen ära. Ja sisule ei tee siin ühtegi vihjet, kuna Eesti ulme peaks iga kohalik ikka ise läbi lugema :)
Teksti loeti eesti keeles
Urmas Muinasmaa

Kuigi on tegu juba lühiromaaniga, võiks (ja suudaks ka arvatavasti) Hargla antud teemal kindlasti ka sama köitva täispika romaani kirjutada. Kuigi juba see variant on pikemaks kirjutataud esialgsest. Lugu on päris mastaapne ja räägib sellest, kuidas inimkond maailmaruumi vallutama läks, katastroofi üle elas ning mitmed põlvkonnad hiljem Maa peale tagasi pöördus.
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Vat mina ei pane kuidagi viite. Miks ei pane? Lõpu pärast ei pane. Ma lihtsalt EI USU lõppu. Kas siis inimkonna mõttemaailm on tuleviku siis tõesti nii mandunud, et nemad inimsöömise momenti ette ei näe. Kurat, mina tabasin selle juba kusagil poole peal ära. Ja no mis kuradi ajaloolane laseb sellisel pisisasjal enda sisikonnal pahempidi pöörata. Jah, kenasti kirjutatud ja hästi väljamõeldud, aga ma EI USU neid inimesi, kes seal on.
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

Ei ole kindel, kas seda nn lühiromaani peaks tingimata täispikemaks venitama. Praeguse vormi, mis on isegi suhteliselt pikk, teevad nauditavaks just vihjed toimuvale. Pikema jutu puhul võib karta, et hakatakse asja liigselt lahti seletama. Hea oli kontrast minejate kangelaslikkuse ning tulejate "teistsuguste toitumisharjumuste" vahel. Kadestamisväärselt hea lugu.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Laur

Lugu on korralikult kirjutatud küll, ent (kummaline küll!) võinuks minu meelest lühem olla. Eriti tugev on see tunne siis, kui ma subjekti ning "Pan Grpowski jõulud" kõrvuti panen.
Teksti loeti eesti keeles
Lauri Lõhmus

Hargla soovi ja püüdesse kirjutada "Gondvana lapsed" millekski mahukamaks kui seda on loo algversioon suhtun ma igati positiivselt ja arusaamisega, kuid käesoleva tulemusega päriselt rahule jääda ei saa. Lisatud materjalile etteheidete tegemiseks ei näe ma põhjust, küll aga tuleb tõdeda, et uue ainese sobitamisel olemasolnuga ei ole autor toime tulnud nii hästi kui pidanuks. Võrreldes algversiooniga jääb antud tekstil tublisti puudu terviklikkusest ja ladususest, mis esimesenamainitu lugemise nii nauditavaks muutis. Lisatud materjal, mis ei ole sugugi halb, kipub siiski pahatihti tegevust ja loo loomulikku arengut takistama. Ilmselt oleks tulnud uuendused kuidagi ühtlasemalt paigutada, või siis oleks tulnud ka loo tegevustikus midagi täiendavat ette võtta. Just loo teatud ebaproportsionaalsus muutis asja kuidagi rabedaks ja poolikuks ning raskendas lugemist. Keegi olevat võrrelnud seda uusversiooni Clarke`i loominguga, ja huvitaval kombel meenus mullegi just Clarke, kellel on head ideed ja teinekord ka päris hea lugu, kuid kelle kirjutatus jääb reeglina puudu see miski, mis loo elavaks muudab. "Gondvana lapsed (uusversioon) jääb minu jaoks nõrgemaks kui esialgne, kuid suhtun sellesse nagu romaanikavandisse, millest Hargla kunagi ehk suurepärase lugemisvara võiks luua. Seniks neli ja nägudeni...
Teksti loeti eesti keeles
Dragofor

Huvitav lugu. Ebatõenäoline, kuid siiski huvitav. Ja ei kavatse ma siinkohal alustada loengut teemal, kas SF tohib olla ikka üdini ebausutav (sest üdini ta seda ju ei olnudki) või peaks ta siiski põhinema teadusel. Viimase jaoks on olemas ju hardSF.

Selles osas tuleb eelnevate arvustajatega küll nõustuda, et ta oli kohati mitteproportsionaalne, kuid tegelikult see eriti lugemist ei häirinud. Asi siiski sujus ja oli hästi jälgitav. Kohatised jõnksud (muud nime ei oska ma nendele teatud stiilimuudatustele panna, mis siin-seal silma hakkasid) aga ei muutnud teost kokkuvõttes halvemaks, pigem vastupidi.

Nüüd ka asjast endast. Nagu juba öeldud, oli huvitav. Natuke naeruväärne, kuid huvitav. Mitmed asjad on mitte eriti usutavad, kuid ilmselt loo toimimise jaoks vajalikud. Üks mu hea tuttav väitis kord, et Hargla selle loo näol pole tegemist mitte millegi muuga, kui SF vormi asetatud õuduskirjandusega. Kannibalistlik element teoses laseb seda igal juhul arvata. Samas on see väide lihtlabane ning suure tõenäosusega ei vasta sugugi reaalsusele, sest õudust see nüüd küll ei tekitanud. Ning ma ei usu, et see oli ka eesmärk. Eesmärk võis olla midagi muud. Näidata inimeste muutumist rasketes olukordades? Seda me teame niigi. Mandumiseks seda nimetada ei saa, mis toimus Gondvana järeltulijatega, pigem asjadega leppimiseks. Kui ei ole muud võimalust, kui sa tead, et sa võid surra, siis... Pagana pihta, ma võin inimsööjaks hakata küll, kui ma elust hooliks.

Vot see ongi, millega ma oma pead vaevan. Et mis selle lühiromaani mõte siis õigupoolest on? Tekitada lihtsalt pinget või on tegemist siiski mingit sügavamat sisu omava teosega? Mitte analüüsida Gondvana laste teguviisi õigsust, vaid selle õigsust inimeste, Maale jäänute vaatevinklist? Või ehk veel midagi kolmandat,neljandat, viiendat? Ma ei tea. Seda tuleks Harglalt küsida. Ent mina mõtisklen tähtedest ja sellest, mida sealt leida võib... Nüüd siis ehk ka kannibale.
Teksti loeti eesti keeles
Andri Riid

Minu (võimalik et mitte ainult minu) jaoks tähistab "Gondvana Laste" pikemakskirjutatud versioon teatud ajastu algust eesti ulmekirjanduses. Lugedes kirjanike ja fännide meenutusi ajast, mil ajakirja "Astounding Science-Fiction" peatoimetaja John W. Campbell asus kindlakäeliselt ulmekirjanust reformima ning justkui eikuskilt ilmusid välja uue põlvkonna autorid nagu van Vogt, Heinlein, Asimov, tabad end mõttelt, et kahju et ise selle tunnistajaks olla ei saanud. Hargla debüütlühiromaaniga seoses on see kahjutunne tublisti leevenenud, sest minu meelest on "Gondvana Laste" uusversioonil eesti ulmes samasugune sümboolne tähtsus nagu näiteks romaanil "Slan" või Heinleini Future History`l Ameerika kultuuris. Muidugi on kõik siin toimuv miniatuurse iseloomuga, kuid ka väike rõõm on rõõm. Ja hilisemad sündmused on vaid kinnitanud seda, et Hargla pole juhuslik katsetaja samuti ka mitte ainus, kellelt tulevikus tõsiseid tegusid võiks oodata.

Loo enda osas võib korrata seda, mida olen mujal juba välja öelnud. Haruldaselt kergelt kirja pandud lugu, mis elegantsete kõrvalliinide kaudu sügavamaid dimensioone omandab. Meelde tulevad noored Strugatskid, Clarke ja mis puutub teose lõppu, siis siin on sellesse suhtumine igaühe rikutuse küsimus.

Harglale heidetakse ette peamiselt kahte pattu: a) liialdamine detailidega b) mannetud puändid. Jah, me teame, et autor ise selle teosega kuigivõrd rahul ei ole. Seda parem!
Teksti loeti eesti keeles
Janek H.

Liiga pikaks oli seda algversiooni venitatud. Oleks võinud mingi kõrvalliini sisse tuua aga mitte seda raamatu tsiteerimist.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Veel detsembrikuus, 1998.aastal, heideti esialgse versiooni pihta kriitikat, nagu:
1) liiga lühike -- autor oli lugejale vastutulelik ja muutis teksti mitte ainult 2 korda pikemaks, vaid ka mahukamaks.
2) tegelased on liiga tüüpilised -- ajaloolane Kolomov ja Gondava kapteni Carpini sugulane Ghazi saavad rohkem dialooge ja autori poolt tehtuid selgitusi, niisamuti ka lühikesi biograafilisi katkeid meeste eludest. Edukas parandus seega.
3) dramaatilisi stseene ja salapära on liiga vähe -- ja enam ei olnud, juba näiteks see päevik. Rohkem ajalugu - rohkem salapära, arvab Hargla, ja seda täiesti õigustatult.

Juba see, kui kirjutaja suudab noppida kriitikast konstruktiivsed elemendid, nendest lähtudes tekst ümber töödelda, mõelda uusi stseene ja tegelastaustu, annab selge märgi sellest, et autor on arenemisvõimeline ja väärib (loodetavasti innustavat) tunnustust.

Aga romaaniks seda küll pole mõtet keerutada, küll aga jah -- vihjeid võib hilisemates teostas anda Terranoovale ja Gondvana- ja Maalaste saatusele küll.
Teksti loeti eesti keeles
x
Henrik Aavik
1973
Kasutaja rollid
Viimased 23 arvustused:
Henrik Aavik

Jube hea raamat ikka... selline tunne oli, nagu oleks mitu raamatut läbi lugenud, tihe tekst.Sattusin seda lugema jube juhuslikult, rääkisin kellegagi Dan Brownist ning ta teatas, et häh! davintsikood on pläma, loe Ecot, siis saad laksu. Nii oligi :)
Teksti loeti inglise keeles
Henrik Aavik

Ma ei oska eelkõnelejate kõrvale midagi uut öelda, kirjutan hoopis kommentaari kommentaaridele: eriti nõus olin Raul Veede ja Avo Nappoga, Laurile ütleks, et oma viga, et enne koomiksit lugesid. Mina lugesin Sandmani vaid paar vihikut ja juba oligi kõnealune romaan väga nauditav, ehkki paralleele tuli robinal ka selle paari vihikuga.
Teksti loeti inglise keeles
Henrik Aavik

Kuna Pronto pani sellele hindeks nelja, siis pean siia ise kommentaari kirjutama. Minuarust selle kogumiku kõige kõvem lugu. JL-i haige fantaasia tipp... Kujutatagu ette, et vanglas peab inimene veetma aja kiviseinte vahel, kus iga kivi on omaette isiksus, inimese pea, pealegi kurjategija oma. Osadel neist on silmad välja kraabitud, lobamokkadel on hambad sisse pekstud. Kuid nad elavad. Nad ei saa surra. Nad on omaette ühiskond.
Teksti loeti inglise keeles
Henrik Aavik

Stiilne. Hinne viis ja ei mingit kõhklust. Kusagil veidi enne lõppu kujunes minus mõte madalamast hindest, kuid lõpp otsustas. Võib-olla kippus veidi venima ja ehk pingutati situatsiooni loomisega veidi üle vahepeal, aga viie panen ära. Ja sisule ei tee siin ühtegi vihjet, kuna Eesti ulme peaks iga kohalik ikka ise läbi lugema :)
Teksti loeti eesti keeles
Henrik Aavik

Jyrka kirjutatuga suurelmääral nõus, kuid mitte päris. Leian, et raamatul oli siiski kohati mõnus stiil ning kõik killud ei olnud pingutatud. Samuti ei ole ma päris nõus, et autor on kehva lugemuse ning nihestatud maailmapildiga punginiru. Mulle on jäänud tema kirjutistest mulje, et ta siiski on lugenud midagi mis tema kirjutisi on mõjutanud. Viite väärt lugu ma ei ole veel temalt lugenud ning kuna nelja annan Daamile Sinises, siis see saab kolme.Ja Seiklusjutte M-t ja M-t sarja sobivuse oletamine enese kohta oli ka liiast.
Teksti loeti eesti keeles
Henrik Aavik

Kunagi on seda lugu järjejutuna raadios lugenud Tõnu Aav. Väga hea jutt. Hea oli ka tõlge (ma arvan - originaali pole lugenud tegelikult). Hea huumori ning paraja actioni saatel oli toodud välja totalitaarse riigi suht huvitavaid probleeme. Nimelt oli imperaator juba aastaid ..ee.. kui ma praegu edasi kirjutan siis võin lugejatel lugemisrõõmust poole ära lõigata nii, et... lugege ise ja lugege kindlasti!
Teksti loeti eesti keeles
Henrik Aavik

Üldiseltmeeldis, ent ma ei oska öelda mis mind siin raamatus väsitama hakkas. Kindlasti lugemistväärt raamat, ent kui ma Võlukunsti Värvile 5 panen siis sellele siin 4. Ausalt öeldes ma võib-olla muudan edaspidi oma arvamust, sest mul on veel u 25% raamatust lugemata.
Teksti loeti eesti keeles
Henrik Aavik

Ei oska midagi uut lisada hinde 5 pannud arvustajatele. Neile kes vaidlevad teemal kas on ikka ulme või fäntäsi või sürrealism või armastusromaan väidaksin, et tippteostel tihti ei olegi nii kindlat zhanri. Hea lugu on eelkõige inimestest ja nende probleemidest. Teatavasti oli bulgakovi lemmiknäidendiks Faust - ta käis seda vist mingi 43 korda vaatamas. Tundub, et M&M on tema oma käsitlus sellest teemast. Ilgelt hea käsitlus minu arust.
Teksti loeti eesti keeles
Henrik Aavik

Võib-olla on asi selles, et olen sarja esimest raamatut lugenud umbes 10 korda ja seda teist ainult 9, et järgi mõeldes tundub restoran mulle sarja parima raamatuna. Muuseas on minuteada selle raamatu järgi kirjutataud Vennaskonna lugu ''Maailma lõpus on kohvik...''
Teksti loeti inglise keeles
Henrik Aavik

Minuarust parim Asimovi raamat mida lugenud olen. Tuleviklased kontrollivad ja poputavad inimkonda kuni see välja sureb. Ja siis mõtlevad nad enda jaoks välja diversiooniakti, mis põhineb inimsusel - relvadeks väiklus, armastus, kitsarinnalisus, suuremeelsus.
Teksti loeti eesti keeles
Henrik Aavik

Väga nauditav jutukogu. Inimeste ''emotsionaalset loogikat'' vastandatakse robotite ''raudsele loogikale'', mis allub kindlatele reeglitele, mis on välja mõeldud inimeste poolt.
Teksti loeti inglise keeles
Henrik Aavik

Tegelikult raamat mis minust üldse ulmehuvilise tegi, või vähemalt üks esimesi ulmekaid mida lugesin. Tagantjärele meenutades raamat natuke ehk ''punane'', ent see ei teinud teda teps mitte halvaks. Idee _hoopis_ teistsugustest elu(?)vormidest kelle eesmärk on hävitada world as we know it ei ole ulmekirjanduses väga haruldane, ent selles raamatus ona ta esitataud küllaltki omapäraselt. Raamat oli täiesti nauditav.
Teksti loeti eesti keeles
Henrik Aavik

Sarja teine raamat, kus asi hoo sisse saab. Illianis kuulutatakse välja jaht sarvele, mida puhudes avaneb maa ja ajastute sõdalased asuvad puhuja selja taha. Sarv varastatakse pahalaste poolt, kes koos sellega plehku panevad. Raamatu lõpus jõuab Rand koos sõpradega lelule järele ja kriitilisel hetkel Mat puhubki sarve.
Teksti loeti eesti keeles
Henrik Aavik

Parima saaga mida ma lugenud olen esimene raamat. Tolkieni meenutab põhiliselt oma seotuse ja maailma kujunduse pärast. Kuid siiski on tegemist täiesti originaalse saagaga. Esimene raamat tundub igav esimesel lugemisel, ilmselt ka veidi segane. Kui ma seda sarja teist korda lugesin oli asi hoopis teine. Juba esimeses raamatus on iga juhtumine seotud hilisemaga, iga unenägu tegelastel tähendusega. Sarja nautimiseks peaks lugedes käepärast olema kõik raamatud nii et viimaseid osasid lugedes saaks huvi korral meenutuseks jälle esimese kätte rabada. Neile kellele esimene raamat igav tundub soovitaks selle siiski ära kannatada ja järgmine raamat samuti kätte võtta. Seal hakkab action juba küllaltki alguses peale, lugejale saab selgeks kes on kes (enam vähem) ja Trollocite veri voolab üle kogu maa.
Teksti loeti inglise keeles
Henrik Aavik

Õudselt mõnus iisiriiding igavateks talveõhtuteks. Väga mõnus ja voolav inglise keel. Sama pehme ja peategelast sujuvalt ülistav stiil on omane kõigile Harrissoni raamatutele, mida lugenud olen. Need on nagu James Bondi filmid mis külll ei jäta sinusse kasvama migit probleemi,ent mida on lihtsalt mõnus vaadata. Huumor on ka täiesti tugevalt olemas, põhiliselt paroodia vormis (muudes rattides on seda isegi rohkemkui ''The Stainless steel ratis''). Ia raamat mu arust.
Teksti loeti inglise keeles