Tõepoolest, teine osa "Dark Tower"i saagast on siiani loetuist kõige mõistuslikum. Eelpoolkirjutaja mõtiskles selle üle, kas tegu on eri maailmadega või hoopis sama maailma erinevate epohhidega. Tõepoolest on see üsna raske küsimus vastata. Säilinud laulukatkete ja muude sarnasuste põhjal võib arvata, et tegu on sama maailmaga,liiga suurte erinevuste tõttu (nagu näiteks kolmanda osa küberkaru) võib siiski aga aimata erinevaid maailmu. Tegelikult ehk hoopistükkis paralleelmaailmad. Igal juhul, kui tegemist on sama maailmaga, peab seal olema juhtunud midagi väga drastilist. Seesama eelpoolnimetatud kolmanda osa küberkaru kuyjutab endast ''bearzilla''t, kes oli vist ~50 jalga kõrge ja kes lõhkus oma hullusehoos kuivanud puid. Peas pöörles karul satelliidiantenni meenutav seadeldis, mis vist kunagi täitis haistmisorgani ülesannet (pole veel seda osa lõpuni lugenud, ei oska päris kindlalt öelda). Idee, mida ma püüan väljendada, on see, et vaevalt meie maailma juures midagi päris sellist toimuma hakata saab. Küll võib aga, tsiteerides Mari Petersoni öelda, et Stephen King on hoiatuskirjanik ja selle alusel väita, et Rolandi maailm on Kingi visioon meie tulevikust. Well, anyway, igatahes oli teist osa lihtsam ka lugeda, sest pikki kirjeldusi oli vähem ja tõepoolest, Eddie''t puudutav osa oli piisavalt põnev, et öö saabudes raamatut käest mitte panna ja edasi lugeda, kuni tekst silme ees kirjuks muutub. Huvitavoli lugeda ka Detta slängi, millest aru saamine kohati raskeks muutus. ''Lobstrosities'' olid toredad, mõnes mõttes isegi sümpaatsed ja kahju hakkas neist, kui neid kividega loobiti ja maha lasti. Muide peab mainima ka seda, et selle raamatu tõlkijale tuleb vaid kaasa tunda,sest kuidas panna ameerika slängi eesti keelde? Ühesõnaga, kui vähegi kätte satub,tasub kindlasti lugeda.
