Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Stephen King ·

The Eyes of the Dragon

(romaan aastast 1985)

  • Orpheuse Raamatukogu
Hinne
Hindajaid
3
2
0
3
0
Keskmine hinne
3.625
Arvustused (8)

Lapsik, ääretult lapsik, mõte kaob lugemise ajal ära, ääretu venitamine. Tekkis tahmine pooleli jätta, aga uudishimu sundis ikka tagant, nii et midagi tas ikka oli. Ehk oli probleemiks ka vene keel, mis ei suuda edasi anda kõiki Kingi nüansse. Kui aga võtta teda raamatuna, mis on kirjutatud SK tütrele, on ta muinasjutt ja selleks täiesti sobiv.Muide, lisaks järgmisele arvustusele - The Standiga on asi seotud seda kaudu, et Flagg, võlur, on sama ja tegelikult peaks Flaggi veel teisteski SK raamatutes kohtama.
Teksti loeti vene keeles

King on ise seda romaani kommenteerinud nõnda: ühel päeval avastas ta, et ta on kirjutanud suure hulga raamatuid, aga tema 12. aastasel tütrel ei kõlba neist ühtegi lugeda.

Vormilt fantasy (võib ka muinasjutt öelda) ja lasteraamat.

Esiteks oli lugedes tohutu üllatus, et King suudab lisaks ilgustele ja õudusele miskit muud ka kirjutada... kuigi, omal kombel oli sünge ka see lugu... omal ajal hämmastas ka seksiteema üsna vaba kasutamine selles (laste)raamatus.

See Tartu Ülikooli Raamatukogu köide, mida mina lugesin sisaldas ka võrratuid illustratsioone.

Kes lasteraamatuid ei põlga, peaks kindlasti lugema!

PS: Raamat on põgusalt seotud ka romaaniga «The Stand».

PPS: Tegelikult on raamatu hindeks viis väga pika miinusega, aga nelja tõrkus mu käsi siiski panemast... mingi soe tunne tuleb südamesse, kui seda raamatut meenutan.

Teksti loeti inglise keeles

Üldiselt esimene pool meeldis, mida lõpu poole, seda tüütavamaks läks. Dennise, Beni, Naomi ja peni juhtumised olid juba tapvalt igavad. Lõpus suutis King siiski rajale tagasi pöörduda ja otsad kokku sõlmata. Lõpustseenid oli parajalt dramaatilised, kuid ikka keerati asi happy endiks! Tegelt oli lugu üsna sünge, need autoripoolsed heietused ja lugeja poole pöördumised suutsid (täiesti tarbetult!) asjale veidi rahvalikumat ja lõbusamat maiku külge pookida. Aga kui lastele kirjutatud,siis on arusaadav.

Kõik vähegi keerulisemad seosed, inimsuhete ja psühholoogia alged, mis tegelaste toimetamised kaasa tõid, kirjutas autor omapoolsete kommentaaridega lahti, et kõik ikka asjast aru saaksid! No ei olnud tarvis nii teha! Ei meeldinud ka see, et kangelased pidevalt palvetasid. Ja kõigil olid ka millegipärast kristlikud nimed. Plusspoole peale kannan loo läbimõelduse ja erinevate detailide ja süzheejätkete kokkupõimimise – sel alal on King ju meister. Algusest peale teadis ta täpselt, kuidas lugu lõpetada ja mis selleks tarvis on.

Ka vahvaid detaile oli – Flaggi vanus ja draakoniliiv, taskurätikute wärk ja lohepea. Kokkuvõtteks – “viie” jaoks liiga lapsik ja kohati tüütu, kolme tarvis aga oli liiga huvitav!
Teksti loeti inglise keeles

Ei meeldinud see raamat mittekohe. Minu arvates on see Kingi kõige nigelam raamat üldse. Ma austan tema Horrorit aga, mis see oli. Fantasy? Tundub nii, aga paistab, et mehel pole fantasy jaoks kätt ega vajalikku mõttelendu. Raamat piirdus miskipärast liiga pinnapealsete asjade kirjeldamisega. Tegevuse areng oli nigel ja raamatu idee oleks ka võinud originaalsem olla. Pluspunkti panen ma vaid sellele, et raamat jättis tunde, et ta oli vähemalt korralikult läbimõeldud süzeega. Selline mulje jäi nagu kirjanik oleks kirjutamise ajal täpselt teadnud kuidas raamat lõppema peab ning seetõttu nõustun ma Jyrka arvamusega. Raamat oli küll hästi läbimõeldud, aga nigel teostus oli ikkagi.
Teksti loeti eesti keeles

Minule meeldis. Väga. Lasteraamatu jaoks on päris alguses ehk liiga palju keerutatud kuninga impotentsuse (või mis tal viga oligi?), aga teismeliste romantikahullude raamatuks kõlbab küll. Lisaks Tha Standile on lool ka täiesti otsene seos Dark Tower´i seeriaga. Olen täiesti veendunud, et kogu seda maad või mõnd naaberriiki või midagi sellest mainiti ka Dark Tower´is (pole olnud aege üles otsida, kuskohas või millal). Näiteks määratakse suunda Vana Tähe järgi ja vaibad on pärit Kashminist. Ja üldiselt on kõik Kingi viimase 15 aasta teosed omavahel otsapidi seotud. Selle raamatu ringihulkuvad poisid (ilmselt siis Thomas ja Dennis) jõuavad ka mingis Dark Tower´i osas Thunderclappi - Flaggi maale.
Teksti loeti inglise keeles

Stephen King on ise maininud, kuidas ta kirjutas "Draakoni silmad" oma tollal äsja teismeliseks saanud tütar Naomile, kes oli suur lugeja, kuid kelle jaoks olid isa raamatud liiga õudsed. Nii sündiski Kingi loomingus selgelt eristuv noortele mõeldud fantaasiaromaan.
 
On üsna legendaarne, kui halvasti Kingi raamatute tolleaegsed fännid selle teose vastu võtsid. Sellise negatiivse reaktsiooni tagajärjena juhtus kaks huvitavat asja. Esiteks kirjutas King ühe oma kuulsaima romaani "Misery", milles kirjanikku vangis hoidev hullunud fänn sunnib teda kirjutama nii, nagu fänn õigemaks peab. Teiseks ei ole King siiamaani kirjutanud rohkem ühtegi sellist fantaasiaromaani nagu "Draakoni silmad" ja peab ütlema, et sellest on kahju. Kuigi see lugu ei saavuta päris õiget tasakaalu muinasjutulise süžee ja Kingile iseloomulike jutustamisvõtete vahel, on lõpptulemus siiski üllatavalt hea.
 
Lugu leiab aset keskaegset tüüpi Delaini kuningriigis. Suhteliselt nõrgal ja tahtejõuetul kuningal on kaks poega, kellest vanem oleks vääriline trooni pärima. Kuid kuninga nõunik, võlur Flagg mürgitab kuninga ja lavastab kroonprintsi süüdi. Nõnda heidetakse too vangitorni ning troonile asub noorem, isa kombel nõrk vend, keda võluril on lihtne manipuleerida.
 
Süžee kõlab lihtsalt, nagu muinasjutule kohane: kuri suurvesiir trooni tagant niite tõmbamas, hea ja õiglane vend vangi heidetud, saamatu vend troonil ja kuningriik seetõttu kokku kukkumas. Kas tõeline kuningas pääseb vangist õigel ajal, et oma õigele kohale asuda ja teiste tehtud vead parandada?
 
King pöörab loo muidugi keerulisemaks. On näiteks huvitav, kuidas muidu üsna mannetul vanal kuningal on üks kindel oskus, milles ta on tõepoolest kuningriigi parim (ja mille tõttu isegi võlur Flagg teda kardab). Sisukas on ka see, kuidas noorema printsi olemus ei ole mitte ette antud, vaid põhjustatud selgelt ja täpselt kirjeldatud allakäigust.
 
Autori stiil muudab loo eriliseks ja on romaani teistsugusest olemusest hoolimata selgelt äratuntav. Tuttav ei ole mitte ainult õudustunne (mis on siin üsna leebe, pigem kõheduse piiridesse jääv), vaid ka kohati esile kerkiv vastikustunne, mille tekitamise jaoks autor lisab juba oma äraproovitud viisil tatti ja ila, kui vajadus seda nõuab.
 
Kingi tugevaid emotsioone tekitav stiil viib romaani nõnda muinasjutulistest algetest päris kaugele ning see mõjub kohati isegi kui eelmäng 90ndatel alguse saanud stiilis "sünkmorniks" nimetatud fantaasiaromaanidele. Kuigi see on ehk isegi huvitavam pool kogu teosest, ei klapi sünge lähenemine siiski päris hästi kokku teise, klassikalisema poolega.
 
Kui King oleks jätkanud selliste fantaasiaromaanide kirjutamist, oleks ta selle ebakõla järgmistes romaanides suutnud kindlasti ühel või teisel viisil ära tasandada. Nii on teatud mõttes juhtunud näiteks tema "Tumeda torni" sarjaga, mida võib samuti lugeda fantaasiaromaanideks.
 
Hoolimata sellest, et "Draakoni silmad" jätab lahti mitu järjele viitavat niidiotsa, ei ole King sellele loole hiljem enam midagi lisanud. See paneb mõtlema, mis oleks võinud olla, kui praeguseks eksisteeriks terve sari Kingi noorteromaane? Ehk oleks Kingi loomingus praegu eristatav midagi selletaolist, nagu on näiteks Roald Dahli erinevad, kuid võrdselt kõrgelt hinnatud lood nii lastele kui ka täiskasvanutele?
 
Seni aga võib seda romaani võtta kui meeldivat noortele mõeldud teost, mis sobib näiteks neile, kes ei ole Kingi muu loominguga veel tuttavad. Hoolimata ammusest skandaalist fännidega on siin aga kindlasti nii mõndagi ka Kingi austajatele. Näiteks loob neile kindlasti äratundmisrõõmu üks Kingi kasutatud võte, mis on ilmselgelt pärit tema ühest kuulsaimast loost "Rita Hayworth ja Shawshanki lunastus".
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti eesti keeles


 

On hea, nägus ja vapper prints Peter, on temast hulga noorem vend Thomas (kelle kohta ütleb kõiketeadev jutustaja korduvalt, et ta pole üdini paha, vaid sügavalt õnnetu) ja on loo kurikael – võlur ning kuninga nõuandja Flagg, kelle eesmärgiks on Delaini õitsev kuningriik vaat et maa pealt ära pühkida. Lisaks veel Peteri südamesõber Ben ja Peteri kammerteenri poeg Dennis, kellest pidi aja jooksul saama Peteri tulevane kammerteener.  

Lugu ei haakunud, raamat ei edenenud. Ja kusagil saja viiekümnenda lehekülje juures otsustasin – mida kuradit. Ma ju tean, kuidas kõik lõpeb. Stoori on ju igiammune muinasjutt, aga hästi piiikaks venitatud.  

Järgneb spoiler.  

Sirvisin läbi viimased paar-kolmkümmend lehekülge ja oligi nii, nagu arvasin: sõbrad (Ben, Dennis) päästavad Peteri, noorem vend Thomas osutub südames heaks ning kuri (võlur Flagg) saab kurjale kuuleva palga. Olen rahul, et lugemata jäi üle 200 lehekülje mittemidagiütlevat teksti ja saan kätte võtta mulle rohkem sobivaid fantasyraamatuid (näit Anubise väravad, Valguse isand, Palveränd uude maailma, Tuleriitade öö jne) Usun, et see raamat sobiks hästi 11-14 aastastele ja tegelikult on ju ladusalt ja loogiliselt kirjutatud. Aga mitte minu maitse – ma ei kuulu sihtgruppi. Hindeks minu sobivusskaalal 2/5.  

Teksti loeti eesti keeles
x
Kaimar Karu
1980
Kasutaja rollid
Viimased 15 arvustused:

Tõepoolest, teine osa "Dark Tower"i saagast on siiani loetuist kõige mõistuslikum. Eelpoolkirjutaja mõtiskles selle üle, kas tegu on eri maailmadega või hoopis sama maailma erinevate epohhidega. Tõepoolest on see üsna raske küsimus vastata. Säilinud laulukatkete ja muude sarnasuste põhjal võib arvata, et tegu on sama maailmaga,liiga suurte erinevuste tõttu (nagu näiteks kolmanda osa küberkaru) võib siiski aga aimata erinevaid maailmu. Tegelikult ehk hoopistükkis paralleelmaailmad. Igal juhul, kui tegemist on sama maailmaga, peab seal olema juhtunud midagi väga drastilist. Seesama eelpoolnimetatud kolmanda osa küberkaru kuyjutab endast ''bearzilla''t, kes oli vist ~50 jalga kõrge ja kes lõhkus oma hullusehoos kuivanud puid. Peas pöörles karul satelliidiantenni meenutav seadeldis, mis vist kunagi täitis haistmisorgani ülesannet (pole veel seda osa lõpuni lugenud, ei oska päris kindlalt öelda). Idee, mida ma püüan väljendada, on see, et vaevalt meie maailma juures midagi päris sellist toimuma hakata saab. Küll võib aga, tsiteerides Mari Petersoni öelda, et Stephen King on hoiatuskirjanik ja selle alusel väita, et Rolandi maailm on Kingi visioon meie tulevikust. Well, anyway, igatahes oli teist osa lihtsam ka lugeda, sest pikki kirjeldusi oli vähem ja tõepoolest, Eddie''t puudutav osa oli piisavalt põnev, et öö saabudes raamatut käest mitte panna ja edasi lugeda, kuni tekst silme ees kirjuks muutub. Huvitavoli lugeda ka Detta slängi, millest aru saamine kohati raskeks muutus. ''Lobstrosities'' olid toredad, mõnes mõttes isegi sümpaatsed ja kahju hakkas neist, kui neid kividega loobiti ja maha lasti. Muide peab mainima ka seda, et selle raamatu tõlkijale tuleb vaid kaasa tunda,sest kuidas panna ameerika slängi eesti keelde? Ühesõnaga, kui vähegi kätte satub,tasub kindlasti lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

Ei olnud sugugi niisugune, nagu ma oodanud olin. Tahtsin nimelt õudust ja pinevust, paraku aga peale unenäoreaalsuse (huvitav konstruktsioon!) midagi erilist ei olnudki. Meenutused, meenutused, meenutused, väikeste poiste purustatud munandid jne. Ainus koht, mis tõesti meelde jäi, oli järgmine: (umbes) "she was turning black in fire, her skin cracking open". Ostsin endale kõik 4 raamatut, alustasin lugemist ja mõtlesin, et õigem on kõige esimese kohta arvamus ära kirjutada, muidu seguneb hiljem teiste osadega. Kingi keele kohta (varem olen teda lugenud vaid eesti ja vene keeles) peab ütlema, et suhteliselt raske. Ta kirjeldab väga palju ja seda üsna mittetavaliste (et mitte öelda ebatavaliste) sõnadega. Võrreldes näiteks John Grishamiga, kelle raamatu ilma kordagi sõnade tähendust otsimata läbi lugesin, oli selle puhul alguses tükk tööd (ega tegelikut ju kooli inglise keelega peale primitiivsete lausete hakkama ei saagi). Tegelikult 4+. Keskmisest raamatust ''way better''.
Teksti loeti inglise keeles

Pikka aega oli mul ettekujutus, et autoriks oli Stephen King. Nüüd aga pika uurimise peale sain teada, et hoopis Stephen Laws. Selline eksitus ütleb aga kõik - raamat on väärtuslik. Teda oli mõnus lugeda, stiililt meenutas Kuningat, seega on arvata, et ta tema pealt ka maha viksitud. Elamus missugune, soovitan soojalt ja õhtuti.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea raamat. Väga hea. Põnev,hoogne, uudne (lugemise hetkel). Koht aga, kus ajud sõjamasinatesse topiti, oli vääääga igav hetkeni, mil algas mäss. Oleks võinud olla avaldatud kõvakaanelisena, oleks saanud korralikult riiulisse panna. Soovitan kõigile,kel see veel lugemata.
Teksti loeti eesti keeles

Sisu oli hea, aga liiga veniv. Keskel lugesin pingutusega, lõpp muutus veidi huvitavamaks. Tõlge oli minu arvates algeline, andmata edasi Zelazni stiili. Tegelikult aga oli see siiski mõnus raamat, mida paraja tuju korral on täiesti võimalik nautida.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat seostub mulle millegipärast raamatutega "Põrgukoerad" ja "Trifiidide päev". Midagi sarnast jookseb neist kõigist läbi. Kindlasti mitte tema parim teos, kaugel sellest. Kui aga aega üle, võib ju kätte võtta, ega ta siis nii halb ka ei ole.
Teksti loeti eesti keeles

Selle stiili ramatutest üks paremaid. Ainus raske moment oli vanast inglise keelest aru saamine, tekst ei olnud just kuigi kaasaegne. Eks raamat liigutas paljude kirjanike mõtteid sellele rajale, niisiis ilmusi pärast seda raamatut veel lugematud samasisulised, seekord aga sopakirjanduse hulka kuuluvad teosed. Kellel aga vähegi viitsimist, võiks raamatu siiski originaalkeeles läbi lugeda. Igal juhul stiilne. Viis plussiga.
Teksti loeti inglise keeles

Lugesin selle siis eile läbi. Kaks tundi võttis aega, seega häbematult vähe. Raamat oli minu arvamust mööda ääretult hea, kuna sisaldas just parajal hulgal psühholoogiat, oli põnev. Kurb aga, et lõpplahendus poole raamatu peal selgeks sai (tundus, et olen midagi sellist juba varem lugenud). Raamatu enda vigadeks olid meeletud poolitatud sõnad, mis ometigi ühel real, kirjavead, tobe font. Tundus, nagu keegi oleks ta põlve otsas valmis vorpinud ja samal kujul kirjastusse visanud, kus see läbi vaatamata tuhandeks koopiaks vorbiti. Raamatul ei olnud ka ilmumise aastat (või ma lihtsalt ei leidnud seda?). Ühesõnaga, minu ükskõik milline referaat oli kah paremini vormistatud ja kujundatud. Tekst aga oli vabalt viit väärt.
Teksti loeti eesti keeles

See oli teine raamat, mida ma Crichtonilt lugesin, esimeseks nimelt 'Andromeda ...'. Raamat oli stiilne ja puhas, st. toimuva jälgimine kerge. Ei olnud kohti, mille taha takerdudes oleks tulnud tahtmine raamatut kõrvale panna. Film aga, mis seal imestada, oli täielik ebaõnnestumine. Pime, segane, igav.
Teksti loeti eesti keeles

Jahhhh, arvata on, et saaga jääb ajalukku. Olen siiani kõik Tarzani-raamatud läbi lugenud, alustades siis sellesamuse 'Ahvide kasvandikuga'. Pean aga nentima, et tegin seda eelkõige sarja jätkamise huvides, et pilti kokku saada. Pidevalt tundus, et kusagil tema raamatutes on hetkel toimuv juba olnud. Tegelikult oligi nii, et kurja eesmärk jäi alati samaks, vahetusid vaid kurjuse käsilased. Quite boooooring.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat oli hea, seda vaieldamatult. Võrreldes Burroughs' Tarzani-saagaga on on see teos ikka tüki maad parem. Jutt käib sellest, kuidas üks mehikene järsku Veenusele satub, kuidas seal kõik nii veider ja sombune on ja mingisugused kummalised loomad... Loomulikult on see ajaviitekirjandus, tõsiselt seda võtta ei saa, ometigi jahin ma praegu selle sarja teisi osi, seni kahjuks tulutult. Muide, ETV-s linastuvas Tarzani-saagas oli ühesse ossa sisse toodud ka Carson Napier, sellesamuse raamatu peategelane.
Teksti loeti inglise keeles

Lapsik, ääretult lapsik, mõte kaob lugemise ajal ära, ääretu venitamine. Tekkis tahmine pooleli jätta, aga uudishimu sundis ikka tagant, nii et midagi tas ikka oli. Ehk oli probleemiks ka vene keel, mis ei suuda edasi anda kõiki Kingi nüansse. Kui aga võtta teda raamatuna, mis on kirjutatud SK tütrele, on ta muinasjutt ja selleks täiesti sobiv.Muide, lisaks järgmisele arvustusele - The Standiga on asi seotud seda kaudu, et Flagg, võlur, on sama ja tegelikult peaks Flaggi veel teisteski SK raamatutes kohtama.
Teksti loeti vene keeles

Raamat, mille lugemist ei kahetse. Stephen Kingil on omapärane stiil ja seda võis kergelt ära tunda ka selles raamatus, kuigi nende tõlgetega ju on nii, nagu on. Pooli asju ei suudeta talutavasse eesti keelde nii ümber panna, et säiliks originaalkeeles väljendatud põnevus. Sellest on kahju. Raamat ise oli põnev ja huvitav, kasutatud oli mitmeid elemente, mida võib kohata SK teisteski raamatutes. Kursiivis teksti tegelaste mõtetega oli tükk maad vähem, kui "The Shining"us, mis jällegi hea, sest kõike ei ole võimalik tõlkida ja nii läheb seegi haige mõte, mis seal oli, kaduma. Kel võimalik, soovitan lugeda inglise keeles, annab palju juurde.
Teksti loeti inglise keeles

Raamatus oli rõvedustega ehk liiga üle pakutud. Võib-olla. Samas aga peaks mainima, et raamat ise meeldivate killast. Omamoodi häiriv oli loomulikult see kaheks osaks jagamine, kusjuures teist osa pidi üsna pikka aega ootama (vähemalt mina), ometigi oli asi ootamist väärt. Tony mainitud 'Redrum' tundus pikapeale liig mõttetuks muutuvat. Nauditud sai pea igat peatükki, stiil ikkka 'kingilik'. Meeleldi vaataks ka eelmisel aastal WB poolt välja antud filmi, keeled räägivad, et pidavat hea olema. Eks nende Kingi filmidega kah ole, mõni tuleb hästi välja, teine aga langeb kuhugi E-kategooria filmide nimistusse. Mõni aga saab 'X-Files'ide osaks.
Teksti loeti eesti keeles