Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Mary Shelley ·

Frankenstein, or, The Modern Prometheus

(romaan aastast 1818)

eesti keeles: «Frankenstein, ehk moodne Prometheus»
Tallinn «Eesti Raamat» 1984 (Mirabilia)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
10
9
7
0
0
Keskmine hinne
4.115
Arvustused (26)
Jüri Kallas

Selle raamatuga, ning veel rohkem nimega Frankenstein, on seotud sihuke hulk popkultuuri, et originaal kipub kogu selle lasu alla ära uppuma.

Aga kahju! Romaan on võrratu.

Sisu ei hakka ma siin ümber jutustama, kes soovib loeb ise läbi. Tuleb vaid öelda võimalikele võhikutele, et Victor Frankenstein on selle arsti nimi, kes monstrumi lõi. Monstrumil endal nime polnudki. Lihtsalt kogu see hilisem (põhiliselt) Hollywoodi ladestus pakkus Frankensteini pähe just monstrumi välja.

Romaan on kummaline segu gootikast ja ulmest ning põlglikule lugejale võib ta isegi jabur tunduda. Kuid seda tuleb võtta just oma ajastu märgina. Brian W. Aldiss on seda romaani nimetanud ulmekirjanduse alguseks. Ma ei tea Brian W. Aldissi täpseid põhjendusi, kuid põhimõtteliselt olen ma ta`ga nõus. Minu meelest on «Frankenstein» just sihuke eheda ulmekirjanduse nullpunkt, kus kirjandus, fantastika ja teadus (ehtne ning ka väljamõeldud) on sihukese meeldiv-tasakaaluka sünteesini jõudnud.

Olen lugenud omajagu igasugu nn. eelulmet ning pean ütlema, et «Frankenstein» on tõesti sihuke romaan, mille lugemisel ei pea tegema liiga suuri mööndusi, et oma ajastu hõngu täis jne., raamatut võib üsna hubaselt lugeda ilma igasuguseid kommentaare ja eelteadmisi omamata. Hea kirjanduse põhivõlu ju ongi, et võtad raamatu ja kukud lugema. Ja lihtsalt loedki!
Teksti loeti eesti keeles
Tundmatu Arvustaja

Klassika. Üks esimesi ja kindlasti üks parimaid. Nõustun eeskirjutaja arvamusega täielikult. Tegelikult, vaadates seda, millist kõntsa on meie arenenud XX sajandil genereeritud antud (tehisinimene/tehismõistus) teemal, võib "Frankensteini" ja tema autorit vaid imetleda.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Laur Salundi

Kui nüüd ausalt öelda, tundus too raamat tibake liiga pateetiline ja veidike häiris see stiil kah. Muidugi, antud teos on antud stiilis üks esimesi ja samuti paremaid, aga see liiga tundeline stiil ei sobi mulle ka hästi. Tiba liiga halamiseks muutus kätte vahepeal. Sellisele teosele sobiks rohkem Bradbury või siis Lovecrafti stiilis kirjeldused. Muidu idee poolest nagu öeldud üks esimesi. Tugev neli. Ent see film, mis selle raamatu järgi (???) tehti oli küll nõrk. See Branagh ei saand küll vist asjale üldse pihta. Raamat on tegelikult kõigest sellest Frankensteini-stafist ikka see kõige parem.
Teksti loeti eesti keeles
Lauri Haav

Kaasreisijate kommentaarid filmide kohta, mis sellest raamatust tehtud on vägagi õiged. Lollywood pole asjale rohkem pihta saanud kui, et nimi Frankenstein ja enamasti on sedagi kasutatud mitte doktori vaid monstrumi enda kohta. Lisaks on filmiloojad haaranud teosest välja inimmonstrumi kuju kui sümboli - ära sina, sitanikerdis, ikka jumalat mängi! Ja on unustanud et tegemist on äärmiselt kurva tegelasega, kes algselt pole sugugi vaenulik, inimeste väiklus ja dr. Frankenstaeini kui looja hirm loodu ees on asjad , mis "uue inimese" endast välja viivad.
Teksti loeti inglise keeles
Avo Nappo

Pean tunnistama, et mina sellest raamatust erilisse vaimustusse sattuda ei suutnud. Hoolimata sellest, et tegemist on kahtlemata klassikaga. Ei meeldinud mull ei see võõrastamapanevalt vanamoeline paatos (Scotti või Stevensoni loen näitex hea meelega) ega loo moraal kui niisugune - ära torgi asju mis on (naabrite arvates) ainult jumala pädevuses. Sellisest idoloogiast lähtudes oleks tulnud ka too sell, kes esimesena lõket yritas teha kividega surnuks loopida. Isegi tavalise õudusjutuna oli ta pehmeltöeldes kesine - kui näitex Poe''ga võrrelda. Kokkuvõtteks: yhtegi positiivset emociooni see raamat minus tekitada ei suutnud.
Teksti loeti eesti keeles
Urmas Muinasmaa

Kui ma õieti mäletan, oli autor seda raamatut kirjutades 18 või 19 aastane neiu, ning arvestades raamatu kirjutamise aega (1819), on tegemist tippteosega. Ka mina materdan Branaghit (nõme kuju) ja tema filmi. Robert de Niro monstrumina oli siiski hea.
Teksti loeti eesti keeles
Kaimar Karu

Selle stiili ramatutest üks paremaid. Ainus raske moment oli vanast inglise keelest aru saamine, tekst ei olnud just kuigi kaasaegne. Eks raamat liigutas paljude kirjanike mõtteid sellele rajale, niisiis ilmusi pärast seda raamatut veel lugematud samasisulised, seekord aga sopakirjanduse hulka kuuluvad teosed. Kellel aga vähegi viitsimist, võiks raamatu siiski originaalkeeles läbi lugeda. Igal juhul stiilne. Viis plussiga.
Teksti loeti inglise keeles
Siim Espenberg

Mary Wollstonecraft Shelley oli tõepoolest 19 aastane neiuke, kui ta sellise tippteose valmis kirjutas. Samuti on imeteldav, et selline raamat valmis 1818 aastal. Need kaks fakti ise annavad raudse "5". Lisaks oskab autor tõesti normaalselt kirjutada. Eks ta selliseks halamiseks läks küll ja stiililtki oli suhteliselt võõras, aga siin tuleb meenutada aastarvu, millal see kirjutati. Tollal ju kirjutatigi niimoodi. Raamat saab hindeks kindla "5". Nüüd, mis filmidesse puutub, siis mina ausalt öeldes ühtegi normaalset selleteemalist filmi ei teagi. Ja see on ikka õudselt mage, et monstrumile on doktori nimi pandud. Kes raamatut lugenud ei ole, arvabki, et koletise nimi on Frankenstein. Seega, enamus antud teemal tehtud filme on ilge saast ja nendele ei ole mõtet aega kulutada (raamatule aga küll).
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

Üks Golemi-versioon, millest ulmekirjandus alguse sai? Täitsa võimalik. Mis sest, et autor oli 19-aastane ja käis niiöelda tundamtuid radu, ja kirjutati see asi 19. algul. Minu jaoks oli see raamat lihtsalt igav. Ootasin kogu aeg mingit kulminatsiooni aga tulemata see jäigi. Mingid kahekümnendate filmid mõjusid palju jubedamalt kui raamat, Branagh` versioon oli tehniliselt hästi teostatud, kuid ega sellisest lamedast alusmaterjalist suurepärast filmi ikka ei tee kah.
Teksti loeti eesti keeles
Dragofor

Igav raamat oli. Selline veniv ja ilma pinge laeta. Sa loed ja ootad pidevalt, et nüüd tuleb see suur ja tähtis moment, tippude tipp, mis annab põhjuse taluda seda igavust ning ajaraiskamist... Ning mis juhtub tegelikult? Seda hetke ei saabu, ta jääbki selliseks ühtlaseks looks, kus pole ühtegi kulminatsiooni. Siis sa mõtled: mille kuradi pärast ma seda üldse lugesin? Kas sellepärast, et see on klassika? Ilmselt, sest muud põhjust ei suuda ma leida. 19-aastane ta ju tollal oli ning ma arvan, et kui ta oleks selle veidi vanemana kirja pannud, siis oleks sellest ka midagi hulga paremat välja kukkunud...
Teksti loeti eesti keeles
Erkki Lindpere

Kui ma oleksin seda raamatut lugenud umbes sellel ajal, kui ta kirjutati, oleksin arvatavasti 5 pannud. Tegelikult peaksingi 5 panema kui tahaksin täiesti objektiivselt hinnata. Praegusel ajal enam keegi nii ei kirjuta ja on ka veits raske sellist teksti lugeda, samuti ei tekitanud see tekst minus erilist õudustunnet, mida autor tahtis saavutada. Unes võis see talle tõesti õudsena tunduda, kuid nii palju liigseid detaile sisaldav tekst lahustab pinevuse. Aga siiski oli tegu hea raamatuga, kaasa elama pani ja lõpupoole läks ka põnevamaks: mõtlesin, et kas saavad nüüd selle peletise kätte või ei saa.Aga mis sellest, et filmides Frankenstein monstrumi nimi on? Mis siis, et mõned ei saa teada, et tegelikult oli see teadlase nimi? See pole ju nii oluline informatsioon.
Teksti loeti eesti keeles
Satyros

Frankenstein... ja ei olnud minuaust kuigi vapustav raamat. Klassika ta ju on, kuid see ei tähenda, et ta ilmtingimata ideaalne oleks. Minuarust mitte. Kui olin selle läbi lugenud siis küsisin endalt, mis mind segas kõige rohkem selle juures. Tõenäoliselt oli see liigne sentimentaalsus. Vahepeal tundus isegi, et ma loen pigem mingit nutulaulu kui ulmeromaani. Põnev ta ka eriti ei olnud, pigem monotonne. Koll käis mööda ilma ringi ja tappis Dr.Frankensteinile lähedasi inimesi, kuni doktor otsustas koletise ära tappa. Ja nii see lugu siis kestiski. Kuid kuidas monstrum neid tappis võis vaid kaudselt oletada. Minu arust on tugevalt paremaid raamatuid olemas kui see, nagu näiteks "Ärka Famagustas". Kuid maitsed on ju erinevad ja mulle tundub, et selle raamatu kohta käib see eriti.
Teksti loeti eesti keeles
Kalevipoeg

Aga jah, lugu oli igav ja tuim, seda eriti kirjaniku enda teiste samateemaliste teostega v6rreldes. Oot, mis need nyyd olidki, enam pole meeles, aga v6in ju v2lja otsida ja Shelleytibinale viiekese ka 2ra panna. Teised ta tundmatumad teosed, kuigi ehk hilisemad, olid siiski parema stiiliga kirjutatud, ja k6lbavad lugeda ka nyydsel ajal, mis muu sama aja Frankensteini-meelse kirjanduse kohta ei kipu kehtima.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Krister Haav

Lugu, mis on jätnud oma jälje... Kui vaadata selle raamatu kirjutamise-ilmumise aega, jääb täiesti mõistetamatuks, kuskohats see daam selle idee võttis... Tore, kuigi vanamoodne.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Laur

Lugesin poisikesepõlves ning mäletan, et tundus väga igav. Kui aega leian, võtan loen ta uuesti läbi... hinne ilmselt paraneks.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Suurema osa arvustuste ruumist ja mu endagi kõhklustest võtab seesama - et kas tõsta hinnet paljalt selle pärast, et "mis ajal ta kirjutati" jne. Tänapäeval ei ole ta jah suurt midagi, eelteadmisteta hindaksin seda tõenäoliselt "3" või isegi "2"ga, aga kui on tahtmist vähegi sügavamalt taibata, kust ulme omal ajal üldse alguse sai, tuleb raamat kindlasti läbi lugeda. St nö tõelise fänni "kohustuslik kirjandus" ;-)

Ja ärge filme vaadake - olen neid näinud tükki kolm, kõik tõeline saast.
Teksti loeti eesti keeles
Taivo Rist

Tundub, et enamik kõhkleb kõvasti, kas tõsta hinnet jutu ajaloolise tähtsuse või selle pärast, et autor oli naine ja 19-aastane... Ma siiski ei tõsta.

Mulle hakkas vastu, et Frankenstein oma loodud koletist kartis. Ta ju nägi teda enne elustamist ja pidi teadma, mis juhtub, kui katse õnnestub. Pealegi on oma laps igale armas. Samuti ei meeldinud, et Frankenstein ei andnud oma "teosele" nime. Nimeks võiks olla Frank Einstein.
Palju enam meeldiks mulle, et Frankenstein armastas oma loomingut palavalt ja õpetas talle headust ning kõiksugu asju, aga siis temaga juhtus midagi, keegi teine koletist ei armastanud, kuni ta kibestus.

Teised Frankensteini lood saaksid minu käest enamasti ühe ja nendest jääb Shelley teos paremaks ikkagi.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Minu meelest pole selles, et oma doktor loomingut kartis, midagi üllatavat. Näiteks tuumafüüsikud kah pehmelt öeldes kergelt jahmatusid, kui seenekujulised pilved tõusma hakkasid.
Teksti loeti eesti keeles
Kätlin Traks

Viit ei pane ma sellepärast, et ega ta nüüd nii huvitav ka polnud, et poleks saanud käest panna, aga kolme ka ei raatsi panna, kuna siiski, on olemas palju jubedamaid raamatuid ning kirjutamise aeg ja kirjutaja vanus mõjutavad ka parema hinde poole.
Teksti loeti eesti keeles
Lauri Heinsalu

Lugesin kaua aega tagasi.Üks mõnedest asjadest, mida ma mäletan, oli see, et see tundus olevat igav. Kui ma aga nüüd järgi mõtlen ja tuletan raamatu kohta nii palju meelde, kui ma suudan, siis tundub see raamat üpris normaalsena. Nii...ütleme, et umbes...neljaväärilisena!

Hollywoodi filmide mõju tänapäeva inimestele on tugevalt näha! Mõni hetk tagasi käis mu õde toast läbi ja küsis, et mis raamatut ma arvustan. Kui ma ütlesin, et "Frankensteini" siis tema lausus selle peale, et "kas see poltidega sell??!!" Ühesõnaga arvab temagi, et Frankenstein oli see suur laibatükkidest kokku pandud sell, mitte see professor!

Raamatu nime osas ei saa ma aru, et mille pärast lisati sinna lõppu "or The Modern Prometheus"? Lihtsalt Frankenstein oleks ka piisanud!
Teksti loeti eesti keeles
Ragnar Lepa

Oh jah! Omamoodi ulme on ju seegi, kuidas see teos üldse sündis, väidetavalt ühe nädalalõpuga ja tuntud lordid saamislooga seotud. Samas tuleb tunnistada, et selle kena daami esimene vasikas jõudis kaugemale kui ülejäänud teosed (mitte vasikad) Hinne 4, ajastuhõng ja innovatiivsus eelkõige, aga mitte ainult!
Teksti loeti eesti keeles
Erkki Toht

Eestikeelse väljaande järelsõna autor nimetab "Frankensteini" gooti õudusromaaniks. Ma ei tea kas E.T.A. Hoffmanni õudusjutud ka gooti õuduskirjanduse alla mahuvad, aga ajaliselt on nad lähedased ja midagi ühist neil tundus "Frankensteiniga" olevat.

Võõrandumise teema tundub oluline olevat. Victor on juba lapsepõlves eraklik kuju ja asi ei lähe paremaks kui ta ülikooli läheb. Loeb mingeid vanu teadlasi, huvitub alkeemiast, nokitseb omaette ja kui midagi valmis saab siis hakkab oma loometööd pelgama.

Mulle meeldis see kuidas autor edastas Victori poolt loodud olendi siseilma: tema katsed siseneda inimühiskonda; tõrjumine inimeste poolt, kusjuures ebaõiglane tõrjumine, mis tehtud eelkõige välimuse põhjal; tema kibestumine ja viha.
Teksti loeti eesti keeles
Mart Pechter

Frankenstein on õudus-ulmelugu, mille sisu põhiteema (teadlase poolt surnukehadest kokku pandud ja elustatud inimkoletis jälitab kättemaksuhimuliselt oma loojat) on tuttav vist küll igaühele. Selle teadmiseks ei pea olema ei raamatut lugenud ega ka ühtegi loendamatutest selleteemalistest filmidest näinud.
 
Minu jaoks oli see Frankensteini neljas lugemine (esimene kord teose algkeeles). On huvitav, et sellest loost on mul iga kord jäänud hea mulje, kuigi need neli korda on üsna võrdselt nelja aastakümne peale jagatud. Õudne tundus see küll vaid kõige esimesel korral, kuid õudus polegi siin tegelikult kõige olulisem.
 
Mingis mõttes on see lugu ju lihtsalt romantiline tragöödia, mis laenab põhilise idee Sophokleselt. Peategelasele on selle järgi määratud saatus, mida ta võiks vältida, kuid oma uhkuse tõttu ei tee ta seda. See paneb aluse hukatusele, mis hävitab peategelase loo lõpuks vääramatult.
 
Samuti näen ma siin palju mõjutusi sarnaseid punkte kasutavast Samuel Taylor Coleridge poeemist "The Rime of the Ancient Mariner" (mida Frankensteinis ka teksti sees korra tsiteeritakse). Lisaks meresõidule polaaraladel ja peategelast tabavale needusele on seal üheks osaks ka surnute maagiline elluäratamine.
 
Tõesti, enamalt jaolt käitub ka Frankensteini koletis peaaegu kui maagiline olend. Teadlane märgib küll jutustuse käigus, et ta püüdis koletist luues inimest täiustada, ning seetõttu andis talle üliinimliku jõu ja vastupidavuse ning geniaalse mõistuse. Siiski läheneb koletise võime täpselt õigel ajal õiges kohas ilmuda fantaasia piiridele.
 
Kuid see koletis pole siiski maagia abil liikuma pandud golem või zombi. Loo tõeline teadusulmeline väärtus peitubki selles, et tema teaduslik loomine võis sellel ajahetkel tunduda juba lähimas tulevikus täiesti reaalsena - ning sama lähedaseks aga ikkagi kättesaamatult kaugeks on see jäänud kogu vahepealse kahesaja aasta jooksul.
 
Kui teost ka kritiseerida, siis on see kirja pandud tollal populaarses epistolaarses stiilis, mis siinkohal pigem häirib (kuigi kolm üksteise sisse peidetud jutustust on tehniliselt korralik mõte). Samuti varjutavad tegelaste peetavad pikad monoloogid siin nii mõneski kohas tegevuse, mis selle tulemusena venima jääb.
 
Seda korvab siiski autori stiil, mis on küll romantikule kohaselt ülevoolav ja lopsakas, kuid ka meeldivalt enesekindel. Paljud kriitikud toovad hinnangule juurde arvestamiseks välja, et autor oli lugu kirja pannes alles teismeline tütarlaps - kuid minu arvates pole siin allahindlusi teha vaja. Seda lugu ei peaks häbenema üheski vanuses autor.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles
x
Kaimar Karu
1980
Kasutaja rollid
Viimased 15 arvustused:
Kaimar Karu

Tõepoolest, teine osa "Dark Tower"i saagast on siiani loetuist kõige mõistuslikum. Eelpoolkirjutaja mõtiskles selle üle, kas tegu on eri maailmadega või hoopis sama maailma erinevate epohhidega. Tõepoolest on see üsna raske küsimus vastata. Säilinud laulukatkete ja muude sarnasuste põhjal võib arvata, et tegu on sama maailmaga,liiga suurte erinevuste tõttu (nagu näiteks kolmanda osa küberkaru) võib siiski aga aimata erinevaid maailmu. Tegelikult ehk hoopistükkis paralleelmaailmad. Igal juhul, kui tegemist on sama maailmaga, peab seal olema juhtunud midagi väga drastilist. Seesama eelpoolnimetatud kolmanda osa küberkaru kuyjutab endast ''bearzilla''t, kes oli vist ~50 jalga kõrge ja kes lõhkus oma hullusehoos kuivanud puid. Peas pöörles karul satelliidiantenni meenutav seadeldis, mis vist kunagi täitis haistmisorgani ülesannet (pole veel seda osa lõpuni lugenud, ei oska päris kindlalt öelda). Idee, mida ma püüan väljendada, on see, et vaevalt meie maailma juures midagi päris sellist toimuma hakata saab. Küll võib aga, tsiteerides Mari Petersoni öelda, et Stephen King on hoiatuskirjanik ja selle alusel väita, et Rolandi maailm on Kingi visioon meie tulevikust. Well, anyway, igatahes oli teist osa lihtsam ka lugeda, sest pikki kirjeldusi oli vähem ja tõepoolest, Eddie''t puudutav osa oli piisavalt põnev, et öö saabudes raamatut käest mitte panna ja edasi lugeda, kuni tekst silme ees kirjuks muutub. Huvitavoli lugeda ka Detta slängi, millest aru saamine kohati raskeks muutus. ''Lobstrosities'' olid toredad, mõnes mõttes isegi sümpaatsed ja kahju hakkas neist, kui neid kividega loobiti ja maha lasti. Muide peab mainima ka seda, et selle raamatu tõlkijale tuleb vaid kaasa tunda,sest kuidas panna ameerika slängi eesti keelde? Ühesõnaga, kui vähegi kätte satub,tasub kindlasti lugeda.
Teksti loeti inglise keeles
Kaimar Karu

Ei olnud sugugi niisugune, nagu ma oodanud olin. Tahtsin nimelt õudust ja pinevust, paraku aga peale unenäoreaalsuse (huvitav konstruktsioon!) midagi erilist ei olnudki. Meenutused, meenutused, meenutused, väikeste poiste purustatud munandid jne. Ainus koht, mis tõesti meelde jäi, oli järgmine: (umbes) "she was turning black in fire, her skin cracking open". Ostsin endale kõik 4 raamatut, alustasin lugemist ja mõtlesin, et õigem on kõige esimese kohta arvamus ära kirjutada, muidu seguneb hiljem teiste osadega. Kingi keele kohta (varem olen teda lugenud vaid eesti ja vene keeles) peab ütlema, et suhteliselt raske. Ta kirjeldab väga palju ja seda üsna mittetavaliste (et mitte öelda ebatavaliste) sõnadega. Võrreldes näiteks John Grishamiga, kelle raamatu ilma kordagi sõnade tähendust otsimata läbi lugesin, oli selle puhul alguses tükk tööd (ega tegelikut ju kooli inglise keelega peale primitiivsete lausete hakkama ei saagi). Tegelikult 4+. Keskmisest raamatust ''way better''.
Teksti loeti inglise keeles
Kaimar Karu

Pikka aega oli mul ettekujutus, et autoriks oli Stephen King. Nüüd aga pika uurimise peale sain teada, et hoopis Stephen Laws. Selline eksitus ütleb aga kõik - raamat on väärtuslik. Teda oli mõnus lugeda, stiililt meenutas Kuningat, seega on arvata, et ta tema pealt ka maha viksitud. Elamus missugune, soovitan soojalt ja õhtuti.
Teksti loeti eesti keeles
Kaimar Karu

Väga hea raamat. Väga hea. Põnev,hoogne, uudne (lugemise hetkel). Koht aga, kus ajud sõjamasinatesse topiti, oli vääääga igav hetkeni, mil algas mäss. Oleks võinud olla avaldatud kõvakaanelisena, oleks saanud korralikult riiulisse panna. Soovitan kõigile,kel see veel lugemata.
Teksti loeti eesti keeles
Kaimar Karu

Sisu oli hea, aga liiga veniv. Keskel lugesin pingutusega, lõpp muutus veidi huvitavamaks. Tõlge oli minu arvates algeline, andmata edasi Zelazni stiili. Tegelikult aga oli see siiski mõnus raamat, mida paraja tuju korral on täiesti võimalik nautida.
Teksti loeti eesti keeles
Kaimar Karu

Raamat seostub mulle millegipärast raamatutega "Põrgukoerad" ja "Trifiidide päev". Midagi sarnast jookseb neist kõigist läbi. Kindlasti mitte tema parim teos, kaugel sellest. Kui aga aega üle, võib ju kätte võtta, ega ta siis nii halb ka ei ole.
Teksti loeti eesti keeles
Kaimar Karu

Selle stiili ramatutest üks paremaid. Ainus raske moment oli vanast inglise keelest aru saamine, tekst ei olnud just kuigi kaasaegne. Eks raamat liigutas paljude kirjanike mõtteid sellele rajale, niisiis ilmusi pärast seda raamatut veel lugematud samasisulised, seekord aga sopakirjanduse hulka kuuluvad teosed. Kellel aga vähegi viitsimist, võiks raamatu siiski originaalkeeles läbi lugeda. Igal juhul stiilne. Viis plussiga.
Teksti loeti inglise keeles
Kaimar Karu

Lugesin selle siis eile läbi. Kaks tundi võttis aega, seega häbematult vähe. Raamat oli minu arvamust mööda ääretult hea, kuna sisaldas just parajal hulgal psühholoogiat, oli põnev. Kurb aga, et lõpplahendus poole raamatu peal selgeks sai (tundus, et olen midagi sellist juba varem lugenud). Raamatu enda vigadeks olid meeletud poolitatud sõnad, mis ometigi ühel real, kirjavead, tobe font. Tundus, nagu keegi oleks ta põlve otsas valmis vorpinud ja samal kujul kirjastusse visanud, kus see läbi vaatamata tuhandeks koopiaks vorbiti. Raamatul ei olnud ka ilmumise aastat (või ma lihtsalt ei leidnud seda?). Ühesõnaga, minu ükskõik milline referaat oli kah paremini vormistatud ja kujundatud. Tekst aga oli vabalt viit väärt.
Teksti loeti eesti keeles
Kaimar Karu

See oli teine raamat, mida ma Crichtonilt lugesin, esimeseks nimelt 'Andromeda ...'. Raamat oli stiilne ja puhas, st. toimuva jälgimine kerge. Ei olnud kohti, mille taha takerdudes oleks tulnud tahtmine raamatut kõrvale panna. Film aga, mis seal imestada, oli täielik ebaõnnestumine. Pime, segane, igav.
Teksti loeti eesti keeles
Kaimar Karu

Jahhhh, arvata on, et saaga jääb ajalukku. Olen siiani kõik Tarzani-raamatud läbi lugenud, alustades siis sellesamuse 'Ahvide kasvandikuga'. Pean aga nentima, et tegin seda eelkõige sarja jätkamise huvides, et pilti kokku saada. Pidevalt tundus, et kusagil tema raamatutes on hetkel toimuv juba olnud. Tegelikult oligi nii, et kurja eesmärk jäi alati samaks, vahetusid vaid kurjuse käsilased. Quite boooooring.
Teksti loeti eesti keeles
Kaimar Karu

Raamat oli hea, seda vaieldamatult. Võrreldes Burroughs' Tarzani-saagaga on on see teos ikka tüki maad parem. Jutt käib sellest, kuidas üks mehikene järsku Veenusele satub, kuidas seal kõik nii veider ja sombune on ja mingisugused kummalised loomad... Loomulikult on see ajaviitekirjandus, tõsiselt seda võtta ei saa, ometigi jahin ma praegu selle sarja teisi osi, seni kahjuks tulutult. Muide, ETV-s linastuvas Tarzani-saagas oli ühesse ossa sisse toodud ka Carson Napier, sellesamuse raamatu peategelane.
Teksti loeti inglise keeles
Kaimar Karu

Lapsik, ääretult lapsik, mõte kaob lugemise ajal ära, ääretu venitamine. Tekkis tahmine pooleli jätta, aga uudishimu sundis ikka tagant, nii et midagi tas ikka oli. Ehk oli probleemiks ka vene keel, mis ei suuda edasi anda kõiki Kingi nüansse. Kui aga võtta teda raamatuna, mis on kirjutatud SK tütrele, on ta muinasjutt ja selleks täiesti sobiv.Muide, lisaks järgmisele arvustusele - The Standiga on asi seotud seda kaudu, et Flagg, võlur, on sama ja tegelikult peaks Flaggi veel teisteski SK raamatutes kohtama.
Teksti loeti vene keeles
Kaimar Karu

Raamat, mille lugemist ei kahetse. Stephen Kingil on omapärane stiil ja seda võis kergelt ära tunda ka selles raamatus, kuigi nende tõlgetega ju on nii, nagu on. Pooli asju ei suudeta talutavasse eesti keelde nii ümber panna, et säiliks originaalkeeles väljendatud põnevus. Sellest on kahju. Raamat ise oli põnev ja huvitav, kasutatud oli mitmeid elemente, mida võib kohata SK teisteski raamatutes. Kursiivis teksti tegelaste mõtetega oli tükk maad vähem, kui "The Shining"us, mis jällegi hea, sest kõike ei ole võimalik tõlkida ja nii läheb seegi haige mõte, mis seal oli, kaduma. Kel võimalik, soovitan lugeda inglise keeles, annab palju juurde.
Teksti loeti inglise keeles
Kaimar Karu

Raamatus oli rõvedustega ehk liiga üle pakutud. Võib-olla. Samas aga peaks mainima, et raamat ise meeldivate killast. Omamoodi häiriv oli loomulikult see kaheks osaks jagamine, kusjuures teist osa pidi üsna pikka aega ootama (vähemalt mina), ometigi oli asi ootamist väärt. Tony mainitud 'Redrum' tundus pikapeale liig mõttetuks muutuvat. Nauditud sai pea igat peatükki, stiil ikkka 'kingilik'. Meeleldi vaataks ka eelmisel aastal WB poolt välja antud filmi, keeled räägivad, et pidavat hea olema. Eks nende Kingi filmidega kah ole, mõni tuleb hästi välja, teine aga langeb kuhugi E-kategooria filmide nimistusse. Mõni aga saab 'X-Files'ide osaks.
Teksti loeti eesti keeles