Wellsi üks kuulsaimaid ja vaieldumaid lugusid. Ulmekirjanduse klassika. Kes pole lugenud, tehku seda kindlasti! "Neli", kuna mulle meeldis vähem kui "Ajamasin" ja "Maailmade sõda".
(romaan aastast 1897)
eesti keeles: «Nägemata mees»
Tartu, 1913
«Nähtamatu»
H. G. Wells «Nähtamatu. Inimjumalad» (1968)
1) Nahk. Libahundilood on mulle alati olnud südamelähedased (ühe olen ka ise tõlkinud: McKee Charnase lugu „Tissid“ raamatus „Aphra“)
2) Rohelistest välisseintest plastakendeni ... Meeldis Leila sihikindlus, isegi põikpäisus oma veendumuse kaitsel. Ka ian Karl AntonArturi võõrdumine lihtrahvast ja tegelikkuse mittetundmine oli hästi kujutatud ning kui reaalsus talle näkku kargas, astus ta kohe õigeid samme lihtrahva olukorra parandamiseks.
3) Mismoodi on olla keisrinna. Pesuehtne muinasjutt, milles igaüks täidab lõpuks oma kohust, ja seda oma loomuse kohaselt.
4) Roheline kivi. Lühike lugu, rohkem mõistujutulik muinasjutt, selline südamlik.
5) Preili, röövel ja koerad. Juba „Algernonis“ loetuna pidasin seda väga heaks, nüüd, teist korda nauditult, jään sama arvamuse juurde.
Positiivse ehk hea mulje jättis ka lugu Joosta oma varju eest. Ülejäänud olid rahuldavad, need olid enamasti lühemat sorti lood. Neist ainsana võõristasin lugu Võtja – polnud kohe üldse mulle sobiv.
Pool kogumiku mahust oli nagu minu jaoks loodud, teine poole oli nagu oli: ilmselt vajalik ja mõnele teisele lugejale sobilik.
Tore, et jätkab üks eelmise osa peategelastest, Bisesa Dutt. Ülejäänud on uued, stoori jaoks olulised kujud. Saame teada, kelle loodud on hiigelsilmad maakera kohal, samuti meid ähvardavast hirmsast päikesetormist 2042 aprillis ning selle kangelaslikust tõrjumisest. Ilmselt on Clarke’i ideid usinasti kasutatud ja õnneks on selle kompoti lugejasõbralikult serveerinud Baxter (minu loetud Clarke’i romaanid on üsna kuivad, kuigi ideedega täidetud).
Ja et ajalugu on minu lemmikala, siis pean tunnistama, et kui esimene osa oli minu silmis 5+ väärtusega, siis see vaid 5-. Loodan, et järgmise lugemisnauding ei lange allapoole nelja (sarjadele on kombeks halveneda).
Sajandivahetusel köitis mind Jack Vance’i ja Gene Wolfe’i science fantasy. Mõlematel toimuvad sündmused enamasti kaugtulevikus, kus inimesed ei mõista enam eelkäijate tehnikaseadmeid, mida tihtipeale suudavad küll kasutada, kuid peavad imeasjadeks. Vance keskendub enamasti maailmaloomele, kahemõõtmelised tegelased illustreerivad maailmavaateid ja hoiakuid. Wolfel on tegelaste sisemaailm rikkalikum (nt Kerberose viies pea antoloogias Aphra).
Draakonite isandates on tegu maailmade sõjaga. Draakonite rass on Galaktika asustatud osas selges ülekaalus ja vaadeldavas novellas tulevadki nad vallutama võibolla ehk viimast inimelanikega planeeti. Kõigele lisaks vaenutsevad sel planeedil kaks klanni, kes isegi ilmse ohu ees ei peata omavahelist vaenutegevust.
Imetegijates toimub tegevus ca 1600 aastat pärast kosmilist inimtsivilisatsiooni kollapsit. Planeedil on teaduslik mõtteviis hääbunud, valitseb usk nõidumisse. Esivanemaid nähti kui imetegijaid ja nende tehnika oli lihtsalt ime esinemisvorm. Nad ise kasutasid edukalt voodood ja muud nõidust. Aborigeene, kes eelistasid samblas elada, vaadeldi kui alamat rassi. Kuid nood olid üle võtnud planeedi vallutanud inimeste mõtteviisi, teadusliku maailmavaate. Mõistagi käsitleb novella selle planeedi ajaloo sõlmpunkti – kahe rassi ja maailmavaate konflikti.
Viimane linnus. Riismed kunagisest võimsast kosmosetsivilisatsioonist on naasnud tagasi maale, ilmselt kuhugi Šveitsi kanti ning rajanud seal rea linnuseid, kus elavad muretut elu. Kaasa on nad toonud orjad võõrast rassist – mekid. Naasmisest on möödunud tuhandeid aastaid ja nüüd on maakera kõik orjad-mekid logelevate inimeste vastu üles tõusnud. Kõik linnused peale ühe on juba vallutatud. Vastakate eluviiside ja seisukohtade illustreerimiseks on teosesse kirjutatud üksjagu tegelasi, kuid lühivormi tõttu ei suuda lugeja ehk mina neist ühelegi kaasa elada. Aga see polegi autori eesmärk. See maailm, see konflikt rasside vahel ja lahendusvariandid – just selles on on lühiromaani mõte.
Vast lugemisnaudingu põhjal peaks kogumik saama hindeks nelja, kuid kogu ulme arengut mõjutanud Vance’i avaldamine on sedavõrd oluline, et hindes pole kahtlust. Selge viis!
Musta lehma saba valge lehma taga, valge lehma saba musta lehma taga ... Just seda lauset korrates rahustas peategelane, tagalatehnik Tikuta oma närve. Proovisin minagi mõnikord öösel, kui peas sagisid kümned mõtted ja plaanid ning uni ei tulnud, seda lauset mitmeid kordi korrata – peaaegu kohe jäin magama. Soovitan! Kümnete ja sadade kaupa mõnusaid ütlusi nagu: Kui sa ei tea, kuhu lähed, ei saa ka ära eksida. Ja ka vanasõnu kamalukaupa (näit: Pill tuleb pika ilu pääle, kusi kange naaru pääle) ja kõik kenasti tekstiga seotud.
Lahe kosmoseseiklus, kus Ekuranna süsteemi neljanda planeedi (Vastsevalla) inimesed hoiavad ühiste eelkäijate kombeid alal. Käivad kaitseõppustel ja nüüd toimuvad sellised Vastsevalla suurimal kuul. Võibolla reedan liiga palju, kui ütlen, et on selles paralleelmaailmu (mõnusalt nimetatud haruolevikkudeks, aga ka hargnevateks homseteks) kui ka armastust.
Esimesed sadakond lehekülge valmistas teatud raskusi kõikvõimalike tulevikusõnade ja -vidinate rohkus, kuid inimene harjub ära. Nii ka mina.
Võimas kogumik, kus neli lühiromaani. Juba antoloogias Eesti nõid kuulus Mahkra lühiromaan Aafrika nõiad kolme-nelja parema hulka. Nüüd siis paisati lugejale korraga neli uut, samaväärset maiuspala.
Millegipärast mõnulesin kõige rohkem kriidiajastus toimuvat seiklust lugedes (Hõimu toitja). Oscar ja dinosaurus, inimene ja temast sada korda raskem Deemon: kes jääb selles võitluses peale? Matildas uurib Henrik Pärn koos vanema teaduri, dr Elise Schmidtiga Aafrika džunglis šimpanse – ehtne õudusjutt võigaste detailidega, kus nõidus omal kohal. Alla ei jää ka üleloomulike elementidega Must vend: poeedist printsile ilmub tema armastatu vaim ja prints paneb kõik mängu, et röövitud armastatuga ühineda. Libahuntide ja nõidusega kohtume loos Hundid kütivad öösel, kus vapper sõjamees Devedor osutub ka teraseks detektiiviks. See jättis mulle siiski väheke nõrgema mulje. Eelkõige seetõttu, et kõik olulisemad sündmused toimuvad teose viimases neljandikus ning otse loomulikult paljastab seal Devedor kõigile, kes on mõrvar (a la Poirot, publiku ees). St. lõpp läheb tormamiseks.
See on raamat, mille peaks igaüks kohe kindlasti lugemiskavva võtma. On mida lugeda, on mida nautida!
Raamatut võib üksnes kiita – ilus kujundus, nii seest kui väljast, koostajad on kaasanud eriilmelisi teoseid ja enamik pakkus lugemisel hõrke elamusi. Neist kolme tooksin siinkohal esile:
1. Koonemani Õnn (Veiko Belials) oli linn, kus õnne polnud küll keegi leidnud. Räpane, troostitu, maagiaga rikutud. Meeldejäävad olid timuka tütar Martella, kõrtsmik Nitomo ja harmoonikat mängiv pime Vana Morrigan. Loo tonaalsuse võtab kokku lõpplause: Ja Koonemani Õnn saab otsa.
2. Kaks kätt ja süda (Mairi Laurik). Loitse ja väekive, Anni ja Kaarna tärkav armastus. Haaras kaasa ja nautisin täiega.
3. Siidisärki-kuldakörti (Häli Kivisild). Ääretult tore lugu sellest, kuidas põrgu meie maailmaga seotud on. Ka Vanapagan ja tema poeg Aksel olid peategelase Eeva kõrval meeldejäävad. Nüüd ma siis tean, miks rahvajuttudes Kaval-Ants on alati Vanapaganast nutikam!
Veel kannan raamatu aktivasse neli head lugu:
1. Ei laps, ei lind (Krahvinna). Põnevalt kummaline lugu lindmees Ragnest ja Luisest, kes tasapisi muutub samuti lindinimeseks. Lugu just õige pikkusega, poeetiline.
2. Lumetüdruk (Siim Veskimees). Enamasti Veskimehe kirjutatu mulle meeldib, kui seal pole just loo tegevuse jaoks mittevajalikku seksi ja liialt palju kriipsujukust tegelasi. Siin neid puudusi polnud.
3. Ma vajan 6 grammi (Kristi Reisel). Oma arust pole ma sellist teemat varem kohanud. Ka lõpplahendus vastas kenasti antoloogia teemale: teistsugused armastused.
4. Ahelmurdjad (Koidu G. Ferreira). Hästi konstrueeritud: Mäelinn, koletistest tulnukad – Rachid, inimeste salajane vastupanu vallutajatele. Aga ... jutu lõppedes tekkis mõte, et kui nende Rachide eesmärk oli selline hea, siis miks nad inimestega tihedamalt läbi ei käinud, neid ei valgustanud? Ilmselt oli neil keelatud arengusse sekkumine, inimestele anti vaid teine võimalus.
Jutud Meie kaevu oli lihtne kukkuda (Urmas Nimetu) ja Teisel pool maski (Meelis Kraft) olid hästi välja mõeldud, kuid ühel või teisel põhjusel ei hakanud minu peal tööle.
Kaks lugu olid aga sellised, mis mulle kohe üldse ei istunud. Zen-tri-fuuga (Timo Talvik) jättis lugedes arvutimängu kirjelduse mulje, aga et ma neist eriti ei hooli, siis jätsin heaga siit-sealt paar lehekülge vahele ja nii ma ta lõpuks läbi saingi. Joakim (Toomas Krips) oli teine lugu, mis kohe kuidagi ei läinud – pidin üksjagu pingutama, et seda pooleli ei jätaks, sest ükski tegelane ei pakkunud huvi ja ka maailm oli kuidagi veider, motiveerimata. Aga tõenäoliselt on mõne teise (ulme)veregrupiga lugejal hoopis teistsugune arvamus neist lugudest.
Kokkuvõtteks võin öelda, et eelmine antoloogia Kübeke elutervet vihkamist oli märgatavalt tugevam.
Et kõik ausalt ära rääkida, siis tuleb alustada sellest, et püüan fantaasikirjandust vältida, pea üldse ei loe fantasytelliseid, kuid science fantasy meeldib. Ja teiseks: seesinase kogumiku esimesed lehed köitsid mind selle raamatu külge, eelkõige ilusa keelega.
Üks neist lugudest küündis minu maitse-eelistuses selgelt teistest kõrgemale – Vikatimees. Eks üheks põhjuseks võis olla see, et tavamaailm oli kuidagi orgaaniliselt põimitud üleloomulikuga, fantasyga. Kes on otsinud ühiseid jooni Maarit Leijoni lugudest, Reetta Vuokko-Syrjaneni Mida tegime klassimatkal, Djatšenkote Kohtunikust jne, see märkab, et tegevus toimub alati meie maailmas, mis on natuke nihkes või kuhu on sisse toodud mingi üksik ulmeline element. Aga maailm on äratuntavalt meie oma.
Eelnev aga ei tähenda, et muid viieväärseid jutte poleks teistsuguse maailmaloomega olnud. Neid oli koguni kolm:
1. Neimaristsed mõjus neist kolmest kõige tugevamini. Ebaõiglus ja reetmine sigitavad õiglast kättemaksu. Siin nägin seda selgelt ja olin rahul! Ehkki tulilohelik ja sellega seonduv oli mulle liig, aga olgu seekord ...
2. Igaviku väravale on kaasahaarav rännak tsooni ehk Rüvetatud maale. Meeldis, et kvestist osavõtjad olid kvestenid. Hästi oli kujutatud nii Magenhari, Hauka kui ka Narda tegelaskujusid.
3. Mis ei tapa, teeb tugevaks. Maailmaloome oli siin mu meele järele. Tegevuskohaks meie maailm ja tegevusajaks ehk pool sajandit tulevikus.
Järgnev triaad (kolm juttu) meeldisid, kuid hindamine tekitas raskusi: kas 4+ või 5-. Need oleksid Leidlaps. Hateri lugu, Elekter meie vahel ja Slougbury avantüür. Ülejäänud neljast kõnetasid mind kõige vähem Seitse saavad äratatud ja Mõõgad ristatud – igaveseks!. Kuid ka need kaks on head, minu skaalal 4-.
Kokkuvõttes: Nüüd augustis teine loetud eesti ulme kogumik ja ikka märgatavalt tugevam kui Veskimehe Inimesed, jumalad ja deemonid. Kui tunnete mõnu kaunis keeles kirjutatud ulmest, siis see on just õige raamat!
Mõningaid mõtteid Veskimehe kogumikust. Üheksast loost kolm olid mulle meele järgi.
1) Ajakapsel avanes. Lugeda hea, uus lähenemine see pole, aga kui urgitseda, siis vähestes on;
2) Valendab üksik prooton. Hea põnev lugeda, maailm macholik-veskimehelik ja seda arvesse võttes oli ka kuningatütre vägistamine ajastusse ning loo käiku kuuluv – Saare maavanema poja käitumine polnud selles jõhkras maailmas sugugi ebaharilik. Õnneks puuduvad loosse mittekuuluvad seksistseenid ja lugu sellest lihtsalt võitis.
3) Vaikne deemon. Südamlik lugu peaaegu surematu mehe elust surelike seas.
Teistes juttudes on igasühes mingi mind häiriv kiiks, mis ei lasknud lugu väga heaks hinnata. Näiteks:
1) Kerge on olla jumal. Kas vanavanavanaisa ikka räägib lapselapselapsele, kes poole loo pealt ehk magama jääb, unejutuks sedavõrd avalikult meeste ja naiste vahelisest seksielust?
2) Asteriuse kodutee. Lugu ise polnud ei eriliselt uue ideega ega eriti põnev, kuid lõpplahendus oli mõnus: Asterius laadis end ühte hullumajas viibiva patsiendi kehasse.
3) Kuest. Tugev lugu, kuid paistavad läbi muude autorite ideed (Näiteks Loginovi Questis pidi samuti olema seitse osavõtjat, seejuures eri sorti: kunstnik, mõõgamees, maag jne).
4) Madalamate jumalate ametispetsiifika. Kogumiku nõrgim lugu, hindaksin lugemiselamust 2/5. Miks sedasi? Ännuf oli kümne aastaga loonud keskaegses maailmas impeeriumi, milles kasutati vintrauaga relvi, kahureid, oli käiku võetud elekter ja ehitatud kosmoserakett, valmis tehtud tuumaseadmed ning vesinikpomm. Kes seda usub? Üks mees!
Selle kõige tegemiseks peab olema tehniline baas, kõikvõimalikud tööpingid ja seadmed ning sadu tuhandeid tehnikuid ja insenere. Kunagi lugesin ühte juttu mehest, kel oli võimalus minna keskaega ning ta kavatses teha seal grandioosseid tehnilisi muutusi. Baas aga puudus ja aastatepikkuse töö tagajärjel suutis mees valmistada tuletikud koos toosiga. Keskaegsed inimesed imestasid – nii palju tööd ja vaeva sellise tühise asja tegemiseks! Ilmselt oleks nii lõppenud ka ajarändur Ännufi tegutsemine tolles maailmas.
Kokkuvõte: Kogumik tasub lugemist, kuid on selgelt nõrgem kui eelmine kogu: Kaugete päevade naeratus. Aga ootan ka edaspidi Veskimehe jutte ning kogumikke.
Seesamusel raamatul oli hoogu ja õige pikkus – 500-600 leheküljeline tellis oleks ikka mitu korda pikemat sorti pausile jäänud, sest muu elu tahab elamist. See aga läks ühe hooga, kahe pikema õhtuga. Eks asjale tuli kasuks ka see, et tegelasi oli mõistlik arv ja kõik olid meeldejäävad, oma kiiksuga.
Käisid kaitselahingud Võlurprintsi sõjaväe vastu. Võime umbes 80% romaanist jälgida Vikatite luureüksust selles sõjas. Selle osa lõpetab lause: Vikatid olid Vikatid ja tegid Vikatite asju. Siis aga lülitub raamat ümber finale grandiosole – Võlurprintsi väe võitmisele. Ja seal on hoopis teised tegelased, mitteköitvad sellised. Lõpuepiloog (-peatükk) on vajalik, kuid Vikatite stoori on super, aga see lõpp vajus minu jaoks ära, oli vaid rahuldav. Kokkuvõttes raamatule hinne 4+.
Lühiromaani „Salapärane võõras“ Mark Twain oma eluajal trükki ei andnud. Käsikirjal on kolm versiooni, mis kirjutatud 1897-1905: Hannibali, Eseldorfi ja Print Shopi versioonid. Ka lühiromaani sündmused toimuvad eri versioonidel eri aegadel (1490, 1590 ja 1702). Soomekeelne tõlge on tehtud versioonist, kus sündmused toimuvad 1590 Eseldorfis (= Eesliküla). Ingliskeelses tekstis on 65 000 sõna. Selle lühiromaani ainetel on üles võetud mitmeid filme, kurioossumina olgu mainitud Igor Maslennikovi film „Filipp Traum“ 1989.
Sünopsis: Peategelasteks on kolm poissi: Theodor, Seppi ja Nikolaus. Lugu nähakse Theodori, orelimängija poja silme läbi. Theodor ütleb, et Eseldorf oli poistele nagu paradiis. Jutu käigus kirjeldatakse kümneid nõidade põletamise ja muid julmusi. Peategelaseks on siiski ka ingel, kes nimetab end Satan’iks, kuid inimeste keskel kannab nime Filip Traum. Selgub, et tema lell Satan oli see üldtuntud langenud ingel. Ta viib poisse maailma eri kohtadesse ja eri aegadesse ning näitab inimkonna julmust. Siin tehakse puust ja punaselt kõigile selgeks, milline julm ja sõge koht on inimeste maailm, inimeste institutsioonid. Ilmselt oleks seda ka veel nüüd sõrmega osutades vaja selgitada. Ja selles peitub selle loo tugevus ning ilmselt ka põhjus, miks seda lugu Mark Twaini eluajal ei avaldatud.
Kahtlemata on see filosoofiline teos, aga kui teleportatsioon ja ajarännud pole ulme, siis mis on?
Kui 1998. aasta algul tekkis koos abikaasaga mõte ulmeraamatuid avaldada, siis jõudime kohe ka mõtteni tõlkimine oma pojale Lassele „peale suruda“. Tõhusaks sunnimeetodiks oli šantaaž. Nimelt õppis ta pärast gümnaasiumi IT-d ja tollal oli Soomes seadus, et kui noor elab vanemate juures, siis õpingutoetust ta ei saa. Lubasime talle seda maksta, kui ta Skarabeusele tõlketööd teeb. Esimeseks raamatuks oli 1998 ilmunud Norman Spinradi Terasunelm. Teiseks tuli Harlan Ellisoni vaadeldav kogumik.
Kogumiku saamislugu: 1998 suveks oli mu mõttes ühtekokku kolm võimalikku Ellisoni kogumikku:
1) Lood kuni 1970. aastani.
2) Lood 1970-1980 aastani (seal olnuks vähemalt Silent in Gehenna, The Whimper of Whipped Dogs, Knox, Croatoan, Shatterday, Jeffy is Fife jm)
3) Kõik pärast 1980 kirjutatud lood.
Nimelt, juhul kui esimene kogumik kaubanduslikult omadega välja tuleb, kavatsesin avaldada ka kaks järgnevat – seega kolmeköiteline Ellison!
Pöördusin Ellison Webderland’i ülalpidaja poole, et see teataks mulle, kelle käest saan loa tõlkida ja avaldada eesti keeles Ellisoni kogumik. Ta vastas: mina olen see mees. Esitasin nimekirja kuueteistkümnest eri pikkusega loost, mis kõik on avaldatud enne 1970. aastat ja lisasin, et ei võtnud hilisemaid lugusid, sest ka järgnevatesse kogudesse peab midagi jääma. Teatas: võin tõlgetega alustada, kõik OK.
Sügisel 1998 ja talvel 1999 kirjutasin talle mitu korda, et tõlge juba kaugele edenenud ja tahan ka kirjalikku lepingut. 1999. aasta märtsi algul pärast südaööd helises telefon ja keegi rääkis midagi ärritunud häälega. Just unerüppest tõusnuna ei jaganud ma palju midagi ja andsin toru Lassele. Selgus, et Ellison. Oli väga nördinud: tema juttude avaldamisõigused on ainuüksi temal; ta pole sugugi rahul, et olen lõhkunud ta kogumikke. Seletasin: tema esindaja andis selleks loa, midagi ebaseaduslikku pole ma teinud, tõlge peaaegu valmis; mis teha? Lubas saata nende juttude ja selle kogumiku kohta lepingu. Mida ka tegi. Lisaks tuli kaaskiri, milles ütles selgelt välja: ühtegi tema kogumikku enam lõhkuda ei tohi. Seega mattis ta maha minu kahe järgneva köite idee. Kahju!
Sain siiski paljude muude tugevate lugude kõrval avaldada sellised meistritööd nagu „Repent, Harlequin!“ Said the Ticktockman (65), I Have No Mouth, and I Must Scream (67) ja A Boy and His Dog (69). Selline taust siis sellel raamatul.
Hoiatus: kirjutus sisaldab spoilerit.
Pärast kahte õnnetult valitud Stephen Kingi romaani oli värskendav lugeda head ulmet, sest seda ju Le Guini teosed alati on. See siin koosneb neljast lühiteosest, millest esimeseks on lühim, jutustus Reetmised. Kahe soos rabaväljade keskel vanaduspõlve veetva inimese, endise õpetaja Yossi ning endise vabadusvõitleja ja Maailmapartei juhi Abberkami, taustal saame teada naaberplaneetidest Werelist ja Yeowest, nende ajaloost ja seotusest. Werel on isandate planeet, Yeowe seevastu koloniaalplaneet, ekspluateeritav planeet. Järgmises kolmes omavahel tihedalt seotud lühiromaanis Yossil ja Abberkamil mingit osa ei ole. Sellele hindeks 4/5, teised on aga puhas kuld.
1. Andestuspäeva peakangelane noor Solly oli esimene ja ainus Oikumeeni saadik planeedil Werel. Ajapikku omandas üha tähtsama rolli väga vaoshoitult ja formaalselt käituv ihukaitsja Major, täpsemalt rega Teyeo, kelle kujunemisest üks pikem peatükk räägib. Toimub ka hädaohtlik seiklus, mis kulmineerub „Jaani ja Miina õnnelike pulmadega“. Lühiromaani lõpus saadetakse Solly Oikumeeni esimeseks suursaadikuks Yeowele, kuhu talle järgneb ka Teyeo.
2. Rahvamehes koondub tähelepanu maakale, pueblos kasvanud ja õpinguid alustanud Havzhivale, kes aga ei lepi ettemääratud tulevikuga, vaid lahkub pueblost, et minna ajalugu õppima, maailmaga tutvuma. Pärast õpinguid saadetakse ta Oikumeeni saatkonnatöötajana just iseseivunud Yeowele. Seal satub ta haiglasse, kus teda ravib põetaja Yeron, hariduselt arst. Yeroni kaudu saame lugeda selle paljukannatanud planeedi naiste elust, nende alistamisest, sest olid nad ju orjade orjad, omandite omandid.
3. Naiste vabastamises sündis Rakam orjana Werelil. Ta oli ilus tüdruk ja kuueaastaselt sai temast leedi Tazeu seksiori, kuni too Rakami oma pojale kinkis. Kuueteistaastaselt õnnestub kirjaoskamatul Rakamil põgeneda linna, kus teda lugema-kirjutama õpetatakse. Sellest ajast on raamatud tema elu sisuks. Ja temast saab õpetaja, algul koolis, siis ülikoolis. Üldiselt ei osanud omandid e. orjad lugeda. Neil polnud minevikku, neil polnud tulevikku, nad olid oleviku orjad.
Orjandusvastase tegevuse pärast ähvardas Rakami vangistus, kuid Oikumeeni saadiku abil õnnestub tal Yeowele põgeneda. Seal kohtub ta Yeroniga ning Oikumeeni saatkonna töötaja Havzivaga. Ning mõistagi pole Jaani ja Miina saatusest pääsu.
Siinkohal kokkuvõtteks: mitte eesmärk pole peamine, vaid teekond selleni ehk raamatu seisukohalt: mitte üldsüžee pole tähtis, vaid peamiste tegelaste mõtted ja tunded. Ja need haaravad kaasa. Hindes poole kõhklust: 5/5.
On hea, nägus ja vapper prints Peter, on temast hulga noorem vend Thomas (kelle kohta ütleb kõiketeadev jutustaja korduvalt, et ta pole üdini paha, vaid sügavalt õnnetu) ja on loo kurikael – võlur ning kuninga nõuandja Flagg, kelle eesmärgiks on Delaini õitsev kuningriik vaat et maa pealt ära pühkida. Lisaks veel Peteri südamesõber Ben ja Peteri kammerteenri poeg Dennis, kellest pidi aja jooksul saama Peteri tulevane kammerteener.
Lugu ei haakunud, raamat ei edenenud. Ja kusagil saja viiekümnenda lehekülje juures otsustasin – mida kuradit. Ma ju tean, kuidas kõik lõpeb. Stoori on ju igiammune muinasjutt, aga hästi piiikaks venitatud.
Järgneb spoiler.
Sirvisin läbi viimased paar-kolmkümmend lehekülge ja oligi nii, nagu arvasin: sõbrad (Ben, Dennis) päästavad Peteri, noorem vend Thomas osutub südames heaks ning kuri (võlur Flagg) saab kurjale kuuleva palga. Olen rahul, et lugemata jäi üle 200 lehekülje mittemidagiütlevat teksti ja saan kätte võtta mulle rohkem sobivaid fantasyraamatuid (näit Anubise väravad, Valguse isand, Palveränd uude maailma, Tuleriitade öö jne) Usun, et see raamat sobiks hästi 11-14 aastastele ja tegelikult on ju ladusalt ja loogiliselt kirjutatud. Aga mitte minu maitse – ma ei kuulu sihtgruppi. Hindeks minu sobivusskaalal 2/5.
Kingi olen varem lugenud suhteliselt vähe – paar jutukogu ja viis romaani, neist viimane ligi kümme aastat tagasi neelatud Joyland (5/5). Fantaasia jõulupakkumine avas hea võimaluse paar uut Kingi juurde hankida.
Jõululaupäeval alustatud Muinasjutu lõpetasin tehvanipäeval. Piduliku jõulusöömaaja, külastuste ja kalmistulkäigu kõrval lausa meeletu lugemiskiirus. Oli hea ... ja polnud hea. Hästi ja ladusalt kirjutatud – seda King ju oskab! Aga teisalt. Kui nii mõndagi raamatut olen oma elus lugenud 2-5 korda, siis seda ma teist korda ei loeks. Algus, kuni paralleelmaailma Empiseni jõudmiseni, oli minu maitse jaoks, kuid siis tuli sisse laenusid/viiteid nii ühele, teisele, kolmandale jne muinasjutule või klassikalisele fantaasialoole ja siin sai minu jaoks hea maitse piir ületatud. Üks pikk-pikk muinasjutt laenatud kuues. Aga hästi kirjutatud – ei saa üle ega ümber. 3+
Kõigepealt tuleb öelda, et kirjastus Fantaasia on paarikümne aastaga muutunud ülivõimsalt parimaks eestikeelse ulme kirjastuseks maailmas! Kui seda teost tellides oli mul väike kahtlus, kas üldkontseptsioon ei meenuta ehk liiga palju Fred Hoyle’i romaani Esimene oktoober on liiga hilja (1966), milles meie ühtne aeg puruneb erinevateks ajalaamadeks, kus Ateena sõdib Spartaga, Prantsusmaa Saksamaaga jne, siis lugemine veenis: siin on tegemist mitu suurusjärku meisterlikuma looga. Pannakse omavahel sõdima Antiik-Kreeka väed Aleksander Suure juhtimisel ja Tšingis-khaani mongolihordid; sekkuvad veel 2037. aasta rahuvalvajad ja astronaudid/kosmonaudid ning Kipling 1885. aastast. Kõike seda dirigeervad mingid tulnukad. Ega viimastest mingit sotti saa, peab kindlasti lugema järge. Aga põnev oli, kohe väga.
Mu esimene loetud Kunnase raamat Sõdurjumala teener rabas mind oma jõulisuse, räiguse ja teemaga. See siin on aga hoopis teine, kuid omamoodi mõjuv: väga põhjalikult on esitatud Maa Föderatsioon 900 aastat pärast meid. Föderatsiooni relvajõud on täielikult eraldatud tsiviilmaailmast: isegi seadused on neis erinevad, mitte üksnes infovõrgud (vastavalt MILNET ja GALNET). Raamatu peamine puudus on sama, mis peamine tugevus: ääretult põhjalik maailmaloome. Ligi pool raamatu algusest kulub sellele, et dialoogivormis selguks peategelase saatus minevikus ja mõistagi selle tulevikuühiskonna korraldus, ajalugu. Vast teine tugev külg on arutlused üksikisiku vabadustest ja militaarisikute pea „orja“ seisundist, et need vabadused oleks ikka kaitstud. Puuduseks pean seda, et väga kauge tuleviku relvastust on ikka liiga põhjalikult kirjeldatud (ühiskonnakorra kirjeldud on seevastu OK) – militaarulme austaja pole ma just kunagi olnud.
Kuna lõpulehekülgedel selgub, et eetilist konflikti pole peategelasel võimalik vältida (orjalik allumine vs eetiline käitumine), siis ootan kärsitult, mis selgub teistes osades. On hea, et sellise tasemega ulmekaid Eestis ikka kirjutatakse.
KOKKUVÕTE: raamatukaupluses tegin ostuvaliku Sõdurjumala teenri kasuks, Gort Ashryni võtsin raamatukogust (koduriiulid ei mahuta kõiki häid raamatuid) ja tegin õige valiku!
Lugesin ja mulle selgus, et raamat on hea, isegi väga hea ning siis ma lahutasin terad sõkaldest. Antoloogia algus on väärikas: 1866 Kreutzwaldi kirjutatud Põhjakonn, aga sellega klassika headus ka lõpeb. Tuglase „Maailma lõpus“ (1917) on võlts, nii võlts – antoloogia nõrgim jutt. Tammsaare ja Ristikivi palad olid puised, vaevu rahuldavad! Ilmselt polnud koostajal midagi võtta sealt, kus midagi polnud.
Järgnevad kakskümmend kaks kobedat ja eriti suurt lugemismõnu pakkuvat lugu, millest ehk kuuteteist hindaksin maksimumiga. Kõik need on nii eriilmelised, et raske on ühte teisest paremaks või tugevamaks pidada – eile järjestasin nii, täna naa ja homme hoopis muudmoodi. Kui eile oli esiviisik (suvalises järjestuses): Meeleparandaja (Trinity), N’Yargal (Kivistik), Hällilaul (Belials), Meister ja õpipoiss (Loper) ja Mirabilia saladus (Hargla), siis täna on selleks Loojangulaul (Ojamaa), Näkipüüdja (Lembinen), Punksi metamorfoos (Sander), Sulavesi ja vereside (Meres) ning Umgolla mustad maagid (Mahkra). Aga kes teab, mis eelistusi toob homne päev; ehk Veskimehe, Kalmsteni või hoopis mõne eilse või tänase loo uuestikerkimise viisikusse.
Kuidas kirjeldada kirjeldamatut, hinnata hindamatut. Need kaks põhimõttelist küsimus kerkivad üles iga monumentaalse antoloogia puhul. Ilmselt tuleb lähtuda püstitatud eesmärkide saavutamist ja lugemisnaudingust. Eesmärk on selge: ülevaate pakkumine eesti fantaasiakirjanduse ajaloost ning seda teeb see raamat täiuslikult. Ka naudingu osas pole kahtlust: eriti soovitatav kõigile, kes lugeda armastavad, mitte üksnes ulmehuvilistele. Seega: kindel viis pluss.
No ma ei tea ... Juba teine kogumik eesti ulmet järjepanu (pärast antoloogiat „Kübeke elutervet vihkamist“), mida oli nauding lugeda. Peab pausi pidama, muidu ehk ei taha muumaalasi enam kättegi võtta. Nüüd raamatust. Meeldivalt üllatas kena ja kujundirikas keel. Seda polnud nii väga märgata kogumikus „Pimesi hüpates“ ja romaanis „Tõrkeotsing“. See kogu koosneb kolmest erinevast jututriaadist.
Vast enim meeldis fantasy-hõnguline Revali kolmik ning sellest eelkõige Lahke mehe tasu, mis oli ka „Eesti nõia“ üks lahedamaid lugusid. Selge viis. Ülejäänud kaks (Karma võlg ja Helisev muusika) olid tiba nõrgemad, st üksnes head. Tore, et igal lool oli eri kandev tegelane: kirikuõpetaja Märt Pihelgas, kõrtsmik Markus Karma ja vanakraamikaupluse omanik Sootamm. Kõik kolm on tegusad kogu triaadis.
Teine kolmik pole enam sugugi kompaktne. Ühendavaks teguriks võiks ehk olla suurem või väiksem terake õudust ning kindlasti kohtumine võõraga, tulnukaga. Omal ajal sai Reaktorist hää meelega loetud Kaansoosse paigutuvat Vaikust ja rahu ning ka nüüd pean seda kolmiku köitvamaks. Seda hindaksin viiega ja teised on muidu head, st kunagi loen need mõnuga uuesti üle.
Kolmas triaad on kõige auahnem. Esmane maailm on Tõrkeotsingu oma: Eestis on üle kümne miljoni elaniku ja ka pindalalt on see tükk maad suurem praegusest (isegi Riia kuulub Eestile). Kõigis kolmes loos on tegelased samad, ka põhitegevus sama. Niisama hästi oleks see triloogia võinud olla vormistatud kolmeosaliseks 180-190 lk pikkuseks lühikeseks romaaniks: otsijad, sekkujad ja kogu see mitmekihiline maailm, paralleelmaailmade kirju kogum. Hea oli, kuigi kaks viimast lugu pole nagu täiesti eraldi loetavad. Kogu triloogiale hindeks viis, kuigi kaks viimast iseseisvatena selleni ei küüni.
Jutukogule viis, mis muud! Ootan nii Revali sarjast kui ka Mitmekihilisema maailma sarjast lisa lugemist.
Ikka kohe väga mõnus ulmekogumik. Kuigi minu maitsenärvi kõditasid viieväärselt üksnes viis lugu üheteistkümnest, olid ka teised jutud üle Harju keskmise ja toredad lugeda. Esitan mulle enim naudingut pakkunud lood (lugemise järjekorras):
1. Juba avalugu Harjusk (Häli Kivisild) tekitas kindluse, et see raamat pakub MIDAGI HEAD.
2. Miljones päev (Kristjan Sander) oma ootamatu lõpplahendusega on ikka väga tugev jutt.
3. Kübeke elutervet vihkamist (Veiko Belials). Siin on lisaks natuke segasele ja ohtu täis õhkkonnale (ilmselt põlvkonnalaeva meenutaval tuumakatastroofi järgsel kinnisel alal?) väga meeldejäävad lapsed, eriti see Rille. Emotsionaalselt Harjuski kõrval meeldejäävamaid.
4. Kiirituskuu sõnnik (Laura Loolaid). Lisaks huvitavale süžeele on keel mõnus: ööhaku suund, üleliialised küsimused, muidurahvas, auvääriline, praeguajal jne. Ja ega kõrvaltegelasedki alla jäänud: Sada Tuhan, seksimaja emand Raudputs, söör Exit, kõrts nimega Situv kirp.
5. Tapjaprints (Manfred Kalmsten). Üldiselt ma high fantasyt ei tarbi, eriti veel siis, kui jumalad on mängu toodud (omal ajal pettusin kõvasti Gaimani Ameerika jumalates, isegi ostetud raamatu panin müüki), kuid siin on vana Ühesilmne ja Loki omal kohal, olid nad ju haldjate esiisad. Ja haldjate vastu pole mul kunagi midagi! Nii et üks parimaid lugusid kogumikus.
Tibake vähem pani mind nurruma Plahvatus Le Gynil (Triinu Meres); ilmselt sellepärast, et siin on koos kaks teemat SF-s, millesse ma suhtun eelarvamusega: kosmoseulme ja ennast tunnetav tehisaru. Need kaks koos moodustavad kompoti, mis ilmselt mõjutab mu alateadvust 😊. Minu skaalal 4+. Õunapuu (Meelis Friedenthal) on hea stiili ja meisterliku maailmaloomega. Ka on välditud Abracadabras esinenud pimetähni sõnavalikus (seal on liiga üksluine otsese kõne saatesõna kasutamine: 75 korda ’ütles’ ja 24 korda midagi muud (küsis, kordas, kinnitas jne) ning see häiris lugemist). Kindel 4. Tore maailm on ehitatud seiklusjutule Läbilõigatud niidid (Miikael Jekimov). Welwitchia Mirabilis (Lüüli Suuk) on mu esimene kokkupuude autori tekstidega ja kindlasti ei jää see viimaseks – jättis hea mulje. Tume leek (Artur Räpp, Maarja Kruusmets) on põlvkonnalaeva lugu ja et olen eesti ulmeautoreid vähe lugenud, siis minule esimene selline. Kordaminek! Vein Naanil (Kristi Reisel) on kosmoses toimuv seikluslugu, kus tegutsevad mungad palverändurid ja tore tegelane Naffi, kel on oma kari.
Usun ja loodan, et see kogumik toob järgmisel aastal kirjastusele, koostajatele ja autoritele mitu Stalkerit. Soovitan soojalt: naudin garanteeritud!
Lugesin eile läbi. Viimase aasta-pooleteist parimaid kohatud jutte. Aitäh soovitamast!
Kummaliselt koostatud, aga hea antoloogia. Kaheteistkümnest jutust olid viis mulle vägagi meele järgi, st viievääriliosed – seejuures kõik neist eesti autorite omad. Tavaliselt on ka välisautorid kogumiku häädusele oma panuse andnud. Olgu meelepärased sisukorra järjekorras nimetatud:
1) Meelis Kraft Kaotatud kümnendi viimane päev. Siin ei seganud isegi loo üks mitteusutav külg – looduse nii raju pealetung viie-kuue aasta pärast;
2) Häli Kivisild Ma kasvatan tuuleturbiine. Põneva sündmustiku käigus avaneb lugejale ka kliimamuutuse mõju, sotsiaalsed muutused;
3) Miikael Jekimov Tagasi varju alla. Kenasti tõuseb esile inimeste vastutus teiste/kaaslaste ees;
4) Veiko Belials Laena laipa. Just sellest alustasin raamatu lugemist ja õnneks avastasin peale Belialsi loo ka teisi väärt jutte;
5) Indrek Hargla Kümme tuhat aastat vihma. Hargla ulmelugudes pole ma kunagi pettunud. Lugesin seda kohe pärast Belialsi juttu ja ootused antoloogia tasemest tõusid väga kõrgele.
Antoloogia nõrkuseks tuleb seekord pidada tõlkevalikut: pikim teos, lühiromaan Maa hukk oli mäekõrguselt ka nõrgim. See oli ainus, mida ma ei suutnud läbi lugeda – tõrge tekkis viiendal-kuuendal leheküljel. Selgelt puudulik, st hindeks 1. Teine tõlkelugu, Babüloni muusikavirtuoos võistleb minu silmis tagantpoolt auväärse teise koha pärast. Kuigi maailm joonistus välja, polnud põnevust mitte üks raas ja ka tegelased jätsid külmaks. Hindeks kaks.
Kahetsusega peab nentima, et Pangborni looga võistlevad ka kaks omamaist autorit:
a) Kell Rajasalu Parema maailma portree. Üheksa pildikest tulevikumaailmast, millest igaühe ülesanne on esitada selle maailma ühte külge. Tegelased on vaid nimed paberil, mis võinuksid ka olla A, B, C jne. Lugejale, ka mulle, meeldivad lood, stoorid. Rajasalu jutus polnud lugu, esitati vaid üheksat pildikest tulevast maailmast. Selline ülesehitus kõlbaks, kui iga pilt oleks omaette novell, aga siis tuleks sellest ju lühiromaan! Sama ülesehitusega Brunneri romaani Stand on Zanzibar hindasin veerand sajandit tagasi kahega. Ei näe põhjust juttu kõrgemalt hinnata (jutu plusspooleks on lühidus, mistõttu lugesin selle lõpuni; romaan jäi pooleli);
b) Seio Saksa Merikurat. Ilmselt oli lugu liiga lühike, et selles võiks areneda korralik intriig, välja joonistuda vastandlikud tegelased. Pildike tulevikumaailmast, mis millegipärast ei köitnud.
Thade Thompsoni Exile Parki heidikud ja Jaagup Mahkra Šeikide maal olid lobedast loetavad, Thompsoni loos vast enam leidlikkust. Mõlemale vast nõrk neli. Mahkralt lootsin ja ootasin enamat, sest oli ju antoloogias Eesti nõid tema lugu Weinbergi, Veskimehe ja Krafti juttude kõrval raamatu üks pärle.
Stravinski Tuhapilve sajandil oli asjalik lugu supervulkaani mõjust, st tead.-tehniline osa jättis meeldiva mulje, kuid peategelane, see erakust meesterahvas, ei pakkunud erilist huvi. Ka õige tegevus ja pinge puudusid ses loos. Kui selles maailmas olnuks äkšönit, kui see olnuks dünaamilisem, olnuks see jutt kogumiku üks tippudest, praegu nõrk kolm.
Kohe algul tuleb tõdeda, et Asimov ei ole päris minu kirjanik. Omal ajal meeldis „Igaviku lõpp“, kuid kohe mitte sugugi tema robotilood ja -romaanid. Aga loetud need said. Sestap ei köitnud mind ka Tea Roosvaldi Jänesehautis, Reidar Andersoni Heategu ja Indrek Hargla Õnnelik robot.
Siim Veskimehe Sulguvate teraskooobaste aeg ei tekitanud samuti mingit elamust, kuigi seni olen tema jutte ja romaane kõrgelt hinnanud. Mäletamist mööda oli Veiko Belialsi Raske piisk pilvest ainus rahuldava hinde saanud lugu tema kahe aasta tagusest suurepärasest kogumikust. Millegipärast ka tema teine lugu – Asum ja psühhoajalugu – ei tõusnud esile.
Meeldiva mulje jätsid Kristjan Sanderi Sees (mulle avaldas mõju just puänt, mis keeras loole teise vindi peale) ning Joel Jansi ja Maniakkide Tänava Inspektor ja planeet. Neile siis minu skaalal neli.
Kolm juttu tundusid mulle väga head: Heinrich Weinbergi Patrioot (Mõnusalt sirgjooneline ja õiges kohas üllatav), Mairi Lauriku Valesti ajastatud (kas oli ehk põhjuseks see, et „Igaviku lõpp“ oli ja on üks mu lemmikuid?) ning antoloogiale krooni pannud Indrek Hargla Einsteini viimased sõnad.
Kokkuvõtteks: Igati kiiduväärt ja tugev antoloogia. Asjatult venitasin ostmise ja lugemisega neli aastat. Eelarvamused, mis muud.
Mul on karvane tunne, et sel sajandil on soome keelde kõige rohkem tõlgitud Alastair Reynoldsi ulmeraamatuid, nimelt 21 köidet. Aga Eversioni veel mitte! Küll jõuavad.
Selle raamatu juures meeldib mulle eriti, et romaan on hakitud erinevateks stoorideks, mis lõpus elegantselt kokku tõmmatakse. Olen ju lühivormi austaja ja mulle sobib eriti lühiromaan. Nüüd võisin raamatu õhtul rahulikult pärast Norra ranniku seiklusi kõrvale panna. Järgmise õhtu veetsin Silasega Patagoonia ranniku lähedal jne.
Tore lugemine, kindel viis. Kunagu ammu, oma paarkümmend aastat tagasi sai loetud Kuilukaupunki (Chasm City), mis erilist muljet ei jätnud (st hindeks keskmine neli) ja hiljem kinkisin selle teismelisele pojapojale. Tuleb uuesti Reynoldsit lugema hakata, soome keeles ju jalaga segada.
Seletematu on tõlkeulme avaldamine ja autorite populaarsus maade lõikes. Võrreldes Soomega on Eestis väga populaarsed Zelazny (raamatute arvestuses 18:3 Eesti kasuks), Poul Anderson (8:1) ja Silverberg (9:4). Vastupidiseid näiteidki on, olgu siinkohas toodud Greg Bear (6:0 Soome kasuks) ja Ph. K. Dick (23:5). Ja ometi on põhjanaabrid pärast 2. Maailmasõda avaldanud erinevaid ulmeraamatuid 3-4 korda rohkem.
Nüüd vaadeldavast kogumikust. Väga tugeva viieväärse elamuse sain lugudest Tee detsembrisse, Koguja roos ja See tormihetk. Nõrgemat sorti väga head jutud olid See surelik mägi ning Jumalik hullus. Ülejäänud lood olid nelja- ja kolmeväärsed. Pea kõik lood on inimestest, inimestest ulmelises keskkonnas, mis annab võimaluse teravamini esile tuua tegelaste iseloome ja motiive.
Kuigi olen oma paarkümmend aastat tagasi originaalkogu läbi lugenud, oli rõõm ja nauding seda uuesti eestikeelsena lugeda. Raamatule kindel viis. Väärt kogumik Stalkeri võitjaks!