Jutu sisu pole vist mõtet ümber jutustama hakata? :-))) Või kui, siis hästi lühidalt.
Kuskil, mingil saarel nimega Felsand, elab Mees. Täpsemini, algusest peale ei ela, vaid asub sinna elama. Kogu jutust, eriti detailidest, kumavad läbi autobiograafilised motiivid ja võib-olla ongi alusskeemiks Autor ise koos oma tütre või tütretütrega (kui tal neid, muidugi mõista oli) Väinamere maamajas suvitamas.
Ühel ilusal päeval kasvab Mehele ... odraiva silma! Naljaviluks seob ta silmale vanas santsukastis vedeleva musta sideme ja vajutab pähe päevinäinud õlgkaabu ... ning muutub Silver Ükssilmaks, Felsandi hirmasks mereröövliks :-))
Loomulikult on see MÄNG. Lihtlabane lapsemäng, kus hoolitsev Isa mängib oma Kati-Kadrianniga mereröövleid ja "konspireerib" tsutsuke Marianni vastu.
Tundub, et ULMELISEDelemendid ilmuvad juttu autorile endalegi üllatusena. Ta nagu läheneks piirile ja hüpaks siis ehmununa tagasi... Mürkroheline papagoi, kes pleekinud värvipildilt meremehekasti kaanealuselt Väinamere laiduderiigi halli taeva ja kadakate vahele sattub, mõjub pigeb võõristava, kui ulmelisena, kuuludes pigem mängu.
Ometigi teeb Heino Väli pattu, millest enamik tõsimeelseid Eesti kirjanikke suudab risti ette lüües ja õhates: "Average, satana!" (ilma ennast seejuures oluliselt pingutamata, nii tundub mulle) kaugelt ja kaarega mööda minna. Ta laseb ennast mängust, aga sedapuhku enam mitte lapsega mängiva isana, vaid KIRJANIKUNA kaasa vedada. Nii saabki rahvajuttude kratitegemise lugu uuesti ja kerge irooniga taaskord ümber jutustatud. Et varanduse asemel on tegemist toatäie kokkukantud vihmaussidega, ei tee asja minu arust karvavõrdki halvemaks. Pigem vastupidi!
Siiski jääb see lugu tervikuna ikka veel üsna lähedale ja üsna sügavale lastekirjanduse traditsiooni, ega anna täiemõõdullist fantaasialugu välja. Ometigi jäi kerge lootus teemaarendusele, mis ka mitte tulemata ei jäänud.