Meelis Friedenthali jutt «Vinguv jalaluu» mõjus samanimelises originaalantoloogias üsna kummaliselt. Justkui oleks pioneeride tuppa, kus parajasti põlevilsilmi arutatakse homse luuremängu süžeed ja teise rühma lipu varastamist, sattunud asjasse puutumatu, tõsise ja mõtliku olekuga täiskasvanu. Nii palju erineb ta kõigist teistest Kreutzwaldi-kogumiku paladest.
Seda ei maksa kuidagi ärapanemisena võtta. Ülejäänud lood on ka täitsa head ja raamatust tervikuna peatselt ühes teises kanalis uuel aastal pikemalt... ning ma ise olen ju tegelikult ka oma maitse-eelistustelt pigem pioneeride-parteis. Aga ikkagi. Kui ülejäänud lood on kõik rohkem või vähem mängulised, hästi seikluslikud või tegevusrohked, siis see on mõtisklusi ja sisemisi arutlusi täis seisundilugu. Tema suurimad plussid ja üksikud miinused ongi seotud sellega, et ta sellel raamatu taustsüsteemil nii jõuliselt eristub ja esile tõuseb.
Arheoloog leiab ühest 17. sajandi kloaagist inimese reieluust tehtud vile(pilli) ning seda puhudes kangastuvad talle kummalised ja jõletuslikud õudusmaastikud, mis iga korraga üha sürrealistlikumaks muutuvad. Ometi ei suuda ta vastu panna ja puhub pilli üha uuesti. Kõlab üsna M. R. Jamesi klassikalise antikvaari tondijutu süžeena, eksole? Aga see pole antud juhul üldse tähtis.
Tähtis on see, et alates esimestest lausetest suhestud selle tekstiga hoopis teisiti kui kogumiku seikluslike ja tegevust täis paladega. Tunned vahelduseks heameelt, et siin mingit mürglit ja tagaajamist ega muinasjutulikku pajatust pole. Ja autori lause, tegelase sisemonoloog hakkab sinuga kõnelema, dialoogi pidama. Jääd oma elu kontekstis mõtlema mingite väidete ja seisukohtade paikapidavuse üle, mille üle peategelanegi mõtiskleb, loed, naudid tempot, lauset ning nuputad autoriga kaasa, püüad välja mõelda, mil määral peategelase esitatud hinnangud sinu enda elu kohta käivad. Suurte inimeste kirjandus vahelduseks.
Nii et, pioneeride palee retsensiooniosakond, «pedaal põhjas»-actioni puudumine ei saa kuidagi olla selle loo miinuseks! Kogumiku tugevaim tekst ja võibolla ka Eesti ulmeaasta oma. Kuigi, jah, žanriulme on ta sisulisest küljest, pala eesmärke silmas pidades üsna tinglikult. Vormiliselt on küll.
Seda ei maksa kuidagi ärapanemisena võtta. Ülejäänud lood on ka täitsa head ja raamatust tervikuna peatselt ühes teises kanalis uuel aastal pikemalt... ning ma ise olen ju tegelikult ka oma maitse-eelistustelt pigem pioneeride-parteis. Aga ikkagi. Kui ülejäänud lood on kõik rohkem või vähem mängulised, hästi seikluslikud või tegevusrohked, siis see on mõtisklusi ja sisemisi arutlusi täis seisundilugu. Tema suurimad plussid ja üksikud miinused ongi seotud sellega, et ta sellel raamatu taustsüsteemil nii jõuliselt eristub ja esile tõuseb.
Arheoloog leiab ühest 17. sajandi kloaagist inimese reieluust tehtud vile(pilli) ning seda puhudes kangastuvad talle kummalised ja jõletuslikud õudusmaastikud, mis iga korraga üha sürrealistlikumaks muutuvad. Ometi ei suuda ta vastu panna ja puhub pilli üha uuesti. Kõlab üsna M. R. Jamesi klassikalise antikvaari tondijutu süžeena, eksole? Aga see pole antud juhul üldse tähtis.
Tähtis on see, et alates esimestest lausetest suhestud selle tekstiga hoopis teisiti kui kogumiku seikluslike ja tegevust täis paladega. Tunned vahelduseks heameelt, et siin mingit mürglit ja tagaajamist ega muinasjutulikku pajatust pole. Ja autori lause, tegelase sisemonoloog hakkab sinuga kõnelema, dialoogi pidama. Jääd oma elu kontekstis mõtlema mingite väidete ja seisukohtade paikapidavuse üle, mille üle peategelanegi mõtiskleb, loed, naudid tempot, lauset ning nuputad autoriga kaasa, püüad välja mõelda, mil määral peategelase esitatud hinnangud sinu enda elu kohta käivad. Suurte inimeste kirjandus vahelduseks.
Nii et, pioneeride palee retsensiooniosakond, «pedaal põhjas»-actioni puudumine ei saa kuidagi olla selle loo miinuseks! Kogumiku tugevaim tekst ja võibolla ka Eesti ulmeaasta oma. Kuigi, jah, žanriulme on ta sisulisest küljest, pala eesmärke silmas pidades üsna tinglikult. Vormiliselt on küll.