Humoorika ulme vallas ei ole Metsapässile vastast. Ehkki olin seda suulises esituses juba korra kuulnud, siis üle lugedes sain endiselt mõnusalt naeru mugistada.
(jutt aastast 2015)
https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-vanamehe-unistus
Mis siin siis on? Tegelikult ju lihtsalt üks olupildike mingist vanast, kes pealtnäha on elus mitte midagi olulist teinud, mitte kuskile jõudnud, mitte millegagi silma paistnud alkohoolik. Suvaline vanemehenäss, kelle peamine mõte on see, et saaks ometi mingisugustki X% etanoolisisaldusega jooki. Metsavana tekstidele omaselt on peategelase kulgemiste sekka peoga puistatud ulmemaigulist butafooriat, millest osad asjad on tegelikult juba olemas (osad meil siin kodusel maakamaral, teised veel üksnes kuskil seal wonderlandis, mil nimeks Hiina ja Jaapan), teisi asju veel pole, kuid need ilmselgelt realiseeruvad lähema (julgeks arvata-loota) paari kümnendi jooksul ja mõned võibolla jäävadki ulmikute fantaasia pärusosaks. Osa minust kehitab õlgu ja on valmis seda lugu lahterdama kategooriasse "täiesti mõttetu pahn"...
Naljakas? Möönan, et inimeste huumorimeeled ongi erinevad. Paaril kohal pani natuke muigama. Aga pigem seetõttu, et nagu natuke hale hakkas sellest Antonist.
Mis mulle selle jutu juures meeldis - ootamatu aktuaalsus tänase sisserännuteemalise diskussiooni juures, mis meedias on tagasihoidlikult toiminud. Et on moslemitest naabripoisid, kes kuulavad Hiina muusikat ja hiinlastest kaaskodanikud jne. Paneb mõtlema küll, et missugune see maailm siis olema saab kui ise olen lühikese jutuga vanamees, kel sent surmale võlga ning kes pole õppinud selgeks e-maili-järgseid tehnoloogiad. Ehk siis tegelikult pean tunnistama, et ma "sain tabamuse", see jutt torkas millegi pihta minus. Mis tegelikult on ju hea loo tundemärk.