Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Suzanne Collins ·

The Hunger Games

(romaan aastast 2008)

eesti keeles: «Näljamängud»
Tallinn «Tänapäev» 2009

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
2
4
1
0
0
Keskmine hinne
4.143
Arvustused (7)

Romaani tegevus toimub Ameerikas, kunagi tulevikus. Keskvõim asub Kapitooliumil ja talle alluvad 13 ringkonda. Ammu aega tagasi (kuskil seitsmekümne aasta ringis) tõstsid ringkonnad keskvõimu vastu mässu, mis aga uputati verre. Kolmeteistkümnes ringkond tehti selle käigus tuumarelvaga maatasa. Nüüd korraldatakse igal aastal ülestõusu mahasurumise puhul pidustused. Selleks peab iga ringkond saatma sellele üritusele ühe poisi ja ühe tüdruku vanuses 12-18 eluaastat, kes valitakse loosi teel. Need 24 last võitlevad omavahel elu ja surma peale suurel areenil. Väga suurel areenil. Keset mägesid, orge jne. Kogu maastik on mängumeistrite kontrolli all. Tahavad - sajab paduvihma, tahavad - toimub maavärin jne. Relvi, toitu ja muud varustust peavad mängijad ise omal käel hankima. Need ongi Näljamängud. Kes viimasena ellu jääb, on võitja ning pärib igavese au ja rikkuse.

Väga põnev raamat. Kuidagi ei saanud teda käest pandud, enne kui lõpp vastu tuli. Pinge oli kogu aeg üleval, emotsioonid kõikusid ühest servast teise, keel oli ladus ja sujuv.

Lugemise ajal olin täiesti vaimustuses. Hiljem aga, kui raamat läbi ja loetust mõni aeg möödas, siis hakkas tunduma, et kõik oli isegi liiga ladus ja sujuv. Liiga hea. Ma ei saanud tükk aega aru, et mis mind ei rahulda - raamat on ju täiesti super. Siis aga mõistsin - kogu lugemise aja oli kõik väga ere ja pingeline. Hiljem aga kui hakkasin sisule tagasi mõtlema, siis ei tulnud ette midagi erilist, midagi säärast, mis oleks mällu sööbinud ja teravalt meelde jäänud. Pigem nagu kerkib keelele sõna tüüpiline. „Running man“ lastega versioon. Väga kaasakiskuvalt ja söödavalt kirja pandud… aga midagi erilist nagu ei olnud. Ehk järgmistes osades.

Teksti loeti eesti keeles

Lugeda sai seda kiirelt ja kergelt ja sisu oli haarav. Aga samas oli tal palju vigu. Eelpool arvustajale lisaks juurde veel mõned:
1) Miks oli (pea)tegelastele füüsiline vägivald võõras ja veidi vastumeelne, kui "KÕIK" ju vaatasid televisioonist iga aasta show ülekannet
2) Majandusmudelist ei saanud eriti aru. Ringkond 13 suurus oli liiga väike, et (teiste ringkondadega koostöös) Kapitooliumis kirjeldatud majanduselu üleval pidada

Lugedes seda raamatut tuli esimese asjana pähe võrdlus, et raamat on "Surelike masinate"-sarja ja "Maa lapsed"-sarja ristsugutis.
Teksti loeti eesti keeles

Esimeses arvustuses on piisavalt sisust juttu.

Seega raamatu tugevused:

1. Pingeline tegevustik, mõningad ootamatud pöörded;

2. Alguses häirivat oleviku vormis minajutustust (mida oma lugemuse piires ei mäleta, et oleksin kuskil mujal kohanud) loen juba alates selle köite esimesest veerandist pigem plussiks.

Raamatu puudused: nõustun 100% võrdlusega filmiga "Running man", mis tundus ka kunagi 1990.aastatel vaadates kõva sõna, kuid hiljuti üle vaadates...
Teksti loeti eesti keeles

Jälle on toimunud mingit sorti globaalne? kataklüsm ning tsivilisatsioon, sellisena nagu meie seda tunneme, on langenud tagasi peaaegu barbaarsusesse. Priviligeeritud klass istub kuskil pilvepiiril ning rõhub tavalist tööinimest, piirates nende õigusi ja vabadusi. Näljamängud, kus lapsed elu ja surma peale võitlus peavad, on vaid ebavõrdsuse tipp.Ma teadsin kohe algusest peale, et tegu on vanameister Kingi "Running Mani" kinoversiooni adaptsiooniga nooremale lugejale. See fakt mind ei häirinud, pigem tekitas huvi, mis sai ka rahuldatud. Tegemist pole otseselt halva raamatuga. Vähemalt esmapilgul mitte, sest kõik on justkui paigas. Karakterid, setting, tegevus. Lugeda oli ka päris mõnus. Autor suudab põnevust kruvida ning saavutatud pinget ka hoida. Sisuliselt kuni lõpuni välja. Küsimused tulevad sellepärast ka hiljem, peale teose käest panemist ning vastuseta jäänud kuidas ja mikside hulk tõmbab hinde natuke alla. Nelja teenib välja, kuid seda lootuses, et järgmised osad selgitavad "Näljamängude" maailma toimimispõhimõtteid vähe paremini
Teksti loeti eesti keeles

Minul assotsieerus see raamat esmalt Running Man’i, tõsielusarjade (nt Robinsonid) ja „Kärbeste jumalaga“, mis on teismeliste jaoks põnevuslooks kokku miksitud, lõppu on näpuotsaga lisatud ka kohustuslikku romantilist tundlemist. Karta on, et noorte armukolmnurk saab järgmistes osades keskseks teemaks, aga vähemalt siin oli see enam-vähem kontrolli all hoitud. Kuid see on vaid teose vorm ja narratiiv.

Mulle oli raamatu kõige olulisem sõnum suhtumine toitu, ehk tegu on tegelikult väga hea ühiskonnakriitilise teosega. Nälg ei ole naljaasi.

Maailm, milles tegevus toimub, oli päris õõvastav. Väga lahti autor seda ei kirjutanud, piirdus vaid üldise taustaga (huvitav, kas peale Panemi ka muu maailm eksisteerib?), et põhjendada toimuvat, aga kogu raamatut täitev julmuse allhoovus tekitab külmavärinaid.
Eespool olevas kommentaaris tõstatatud küsimusele vastaks aga, et vägivald oli ka kõigile teistele vastumeelne (v.a. Kapitooliumile, kes käsib, poob ja laseb ning peab kuidagi oma jõudeaega sisustama ja kontrolli säilitama). Ringkondi sunniti vaatama, kuidas nende lapsed sisuliselt surnuks piinati.
Tiba harjumatu oli, et tekst esitati oleviku ainsuse esimeses pöördes, aga kuna lugu oli nii kaasahaarav, siis see väga elamust ei häirinud. Kuigi selle valiku eesmärk jäi mulle pisut segaseks – kolmanda pöörde kasutamine ei annaks peategelase sisemaailma ja pinget ilmselt nii hästi edasi; lihtmineviku mina-vorm aga näitaks, et peategelase jaoks lõppes eluohtlik katsumus positiivselt, ta saab sellest tagantjärgi rääkida, kuid ometi teab lugeja, et kui ühest tegelasest lähtuvalt on kirjutatud raamat (3 raamatut), siis midagi letaalset temaga juhtuda ei saa.

Mis seal salata, lugu on tõesti põnevalt kirja pandud ja raamatut käest panna polnud niisama lihtne. Lisaks pani see (vähemalt mind) ka veidi mõtlema.

Teksti loeti eesti keeles

Üsna düstoopiline tuleviku Põhja-Ameerika, kus USA on lagunenud. Peategelane, tüdruk, elab provintsis tohutus vaesuses ja viletsuses, nagu muide enamik selle provintsi elanikke. Neid valitseb raudse rusikaga rikas keskus, mille vastu provintsid kunagi mässasid ja mis nüüd kord aastas võtab karistuseks loosiga igast 13st provintsist poisi ja tüdruku elu ja surma peale võitlema telesõusse "Näljamängud". Peategelane peab samuti sellest osa võtma. Alguses mind häirisid natuke sellised küsimused, nagu miks peaks keskus sõuga provintsides enda vastu iga aasta uut viha tekitama. Aga üsna varsti keskendus tekst mängule endale ja see osa oli hoogne ja kaasakiskuv. Üldse mitte nii hull kui ma enne lugemist kartsin. Hakkasin pärast lugemist jälle nethacki mängima :)
Teksti loeti inglise keeles

Sõber Taavi kutsus ühel päeval kinno. Filmiks oli "Näljamängud: lahvatab leek" ehk siis triloogia teise raamatu järgi tehtud film. Kui esimene film aasta tagasi välja tuli siis minu silmis langes see huviorbiidist kohe välja. Nimelt 1999 aastal ilmus Jaapanis raamat "バトル・ロワイアル" ehk ingliskeeli "Battle Royale", millest aastal 2000 tehti samanimeline film. "Battle Royale" filmi sisu (raamatut pole lugenud) oli kirjelduse põhjal väga sarnane Suzanne Collinsi raamatuga, palju oli ka juttu sellest, et tegu on lausa plagiaadiga (Collinsi esimene raamat ilmus 9 aastat peale "Battle Royale"-i) . Igaljuhul kuna mulle Jaapani film meeldis väga siis ei tundunud üldsegi huvitav (potentsiaalse) remake`ga tutvust teha. Noh ja sinna see film minust aastal 2012 ka jäi.

2013 lõpus aga läksin kinno, pikk jutt lühidalt (sest praegu ei tule juttu filmist) - jäin rahule. Kui "Battle Royale" oli väga tume ja karm düstoopia siis Hollywood tegi sarnasest süžeest üsna turvalise filmi - mis on endiselt hoiatav tulevikuvisioon.

Terve "Näljamängude" triloogia on kirja pandud teismelise tüdruku Katniss Everdeen`i vaatenurgast. Tegevus toimub tulevikus, kus Põhja-Ameerikat on laastanud sõda ning alles on jäänud üks riik nimega Panem. Keskmes on toretsev ja haljal järjel pealinn Kapitoolium ning seda ümbritsevad 12 (või 13 aga sellest saab täpsemalt raamatust lugeda) virelevat ringkonda. 75 aastat tagasi üritasid ringkonnad mässu tõsta, oli ka paras madin kuid Kapitoolium surus selle veriselt maha. Et enam see ei korduks siis igal aastal korraldab Kapitoolium vaatemängu, näljamängud. Igast ringkonnast valitakse välja üks poiss ja üks tüdruk vanuses 12-18, natuke õpetataks-koolitatakse võitlemis- ja ellujäämiskunsti ning pannakse kogu kamp (24 last) areenile elu ja surma peale võitlema. Ellu saab jääda ainult üks, võitjaid saab olla vaid üks. Areenid on relvi ja lõkse täis riputatud, kogu mängu juhivad ja tõmbavad kulisside taga niite erinevad ametimehed, kõike kantakse lives üle telekanali riigis laiali. Võitja ringkond on järgmise aasta jooksul mõningate privileegidega... kuni lähevad järjekordsed mängud lahti.

Esimeses osas loob Collins päris korralikult tausta, märkimisväärne osa "actionist" toimub üldsegi Katnissi peas. Selles suhtes on film absoluutselt jõuetu, arusaadav kah, et mõningaid asju saab paremini kirjasõnaga edasi anda. Varakult enda pere eest hoolitsemine, isa kaotus varajases nooruses, apaatne je enesesse tõmbunud ema ning väike õde, kelle eest Katniss on kasvõi surema. Või siis astuma näljamängude areenile - mis ka esimeses osas juhtub. Panemi ajalugu, keskkonna kirjeldus, meeleolu, erinevad kõrvaltegelased - kirjanikuproua suudab anda kogu maailma edasi anda üsna piiratud vahenditega. St mitte hemingwaylikult lihtlausetega kuid pole ka sedasorti jorutamist, mida (kaasaegses) fantasy`s ikka kohtab.

Omaette liin on veel Katnissi varajased armusuhted ning klassikaline "kas poiss on sõber või midagi enamat" kõhklused. Varajane ärkav erootika on väga nauditavalt kirja pandud ning ei libastu. See on ilmselt ka üks põhjus, miks raamat/film on naiste hulgas palju huvi tekitanud. Noh ja mulle meeldis ka see joon raamatus.

Teine pool esimesest raamatust toimubki areenil, on võimuvõitlust, actionit, planeerimist ja koostööd ning eks mängijad langevad järjest nagu kärbsed. Ilmselt ei ole mul vedanud kuid suurem osa loetud (heast) kirjandusest on kirjutatud meeste poolt, naiste kirjutatu on aja jooksul kerge skeptsise ja eelarvamuse tekitanud. "Näljamängud" on meeldiv erand, Collins suudab ehtnaiselikult (vabandage mu stereotüüpset väljendusviisi) hästi edasi anda nö. "tundelist" poolt, samuti manab vaheda sulega esile karmimat, nö. "mehelikku" osa tulevikumasendusest.

Selline sümpaatne ja hea raamat. Miinuseid otseselt polegi kuid ülim tipp ja ahhetamapanevalt oivaline ka mitte. Loed järjest ja huviga, endale raamaturiiulisse ostma ei hakka - viid raamatukokku tagasi ja oled kokkuvõttes kulutatud ajaga rahul.
Teksti loeti eesti keeles
x
Maniakkide Tänav
1976
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Hornetile omaselt selline lühike, püändika lõpuga lugu. Jalust maha ei löö, aga täitsa loetav. Vaikselt hakkaks juba ootama Hornetilt pikemaid lugusid ka. Kirjutada oskab, ideid on, nüüd pikemalt laua taha.
Teksti loeti eesti keeles

Päris vahva lugu. Minu jaoks võinuks plahvatusi rohkem olla ja laibaseeni ikka katuseääreni, (ja selle all ma tegelt mõtlen sedasama draamat, mis Triinugi, sest need võinuks ka lihtsalt vaimset laadi plahvatused olla) aga suurepärane idee ja mõnus atmosfäär. Ümber minu heljus kogu lugemise aja selline Friedenthali "Mesilaste" atmosfäär. Oleks täitsa ka tublisti pikemat versiooni hea meelega lugenud.
Teksti loeti eesti keeles

Üks vahva, tumedamat karva, kuid lõbusalt helkiv pärl eesti ulme kaelakees. Mulle meeldivad sellised ägeda ideega lood.
Sisuks siis väike seiklus, millesse satuvad üks tüüp ja tema tsika, kui nad tik-toki videoid tehes musafestile sõidavad. Saavad päris vahvad videod :)
 
Teksti loeti eesti keeles

Päris naljakas lugu. Algus oli veidi rabe, aga kui müsteerium juba pihta hakkas, siis ei pööranud rabedusele enam erilist tähelepanu, see ei olnud enam oluline :D 
Teksti loeti eesti keeles

Vimmakiskumine laevastiku siseselt kogub hoogu ja nüüd hakkavad omad keset vaenlase territooriumi ja meeleheitlikke võitlusi ühise vastase vastu, juba üksteist selga pussitama. Salapärase võõrrassi kuri käsi muutub üha karvasemaks ja on inimestevahelises sõjas sees sügavamal kui seni arvatud. Tegelased teevad ka omavahelistes suhetes tibusammu edasi ja seepärast ehk julgen ka talle kõrgema hinde panna. 
Teksti loeti inglise keeles

Armaada teekond läbi Sündikaadi territoriaalkosmose jätkub. Lahingud on põnevad. Armeesisesed kiskumised huvitavad. Taustal kumav tulnukate oht intrigeeriv. Tegelase isiklik elu on igav. Igav peamiselt seepärast, et tegelased on üsna staatilised ja korrutavad kogu aeg ühte ja sedasama juttu ja isegi mitte eri variatsioonides. See pani kannatuse vahepeal päris proovile, kuid kosmosesõda ise oli piisavalt huvitav, et võtan ette ka järgmise osa.
Teksti loeti inglise keeles

Kui muidu on militaarulmes valdavalt keskendutud ikka jalaväerühma rasketele võitlustele, siis seekord meeldiva erandina on peategelaseks kosmosearmaada juht, kes tõepoolest tegeleb ainult planeerimise ja lahingute üldjuhtimisega, ilma ise kordagi kellelegi kättpidi kallale minemata. Väga mõnus ja huvitavad kosmoselahingute kirjeldused.
Teksti loeti inglise keeles

Lugu räägib kaptenist ja tema kosmoselaevast, kes peavad tegelema pikkadel üksildastel kosmosereisidel meeskonnas üleskerkivate kiimaliste tungide maandamisega. Ja hiljem siis ka kosmoselaeva omadega.
Väga vahva lugu, minu kaheldamatu lemmik 2020 aasta Erektorist. 
Teksti loeti eesti keeles

Oh sa püha ristike, ma polegi seda hinnanud. Parandan nüüd vea. On ju minu meelest tegu ühe Eesti ulme säravama tähtteosega :) Sihtgrupi jaoks muidugi.
Teksti loeti eesti keeles

Tundus, et alguses oli autoril isegi mingi idee, millest lugu on. Teises pooles kadus aga igasugune siht silme eest. Ainus pluss - palju huvitavaid v2ljendeid. Kahjuks ei asenda terminoloogia seda, et jutul puudub j2lgitav m6te. 
Teksti loeti eesti keeles