Et siis mäng "Parem kui elu", mis korjab inimese alateadvusest soove. Viga on aga selles, et ühe tüübi alateadvus ei salli teda mitte... Kohati vapustavalt hea raamat, kohati võttis ikka tõsiselt hirnuma, aga tervikuna... Noh, on ka midagi. Hakkasin siin mõtlema, et milles õieti seisneb selliste Adamsi, Pratchetti ja teiste selliste pulaajajate fenomen ulme üldisel taustal ja mulle tundub, et tegemist on kirjandusliku animafilmi vastega - et hüpaku see Bruce Lee, kuidas ta hüppab, vingerdagu Keanu Reeves kuulide eest, kuidas ta vingerdab, miski ei saa selle vastu, kui part tänavale kahekümne meetri peale laiali määritakse või aurik ehmunud preilina veest välja hüppab. Et vist on kuratlikult raske korrata Jerome K. Jerome "Kolm meest paadis" teravmeelsuste kammerlikku sära, palju lihtsam on võtta ulme "kõik on võimalik" taust (aga seda see ju lihtsatele hingedele on!) ja ohjeldamatult jalaga tagumikku anda... Ma ei väida, et seda tegema ei peaks - algavad ju anekdoodidki "... sattus printsess kolme karu majja..." või "... tuleb hunt metsas Punamütsikesele vastu..." - kuid kui keegi tõsimeeli väidab, et "maailm on usutav", saab tegu olla vaid hallutsinogeenide üledoosiga või pole pikad varrukad olnud korralikult selja taha seotud, kuna subjekt on kuidagi klaviatuurini küündinud.
Kindlasti korra lugeda tasub! Lõpuks hakkab muidugi tüütama, kuidas üks võimatus teise otsa kuhjatakse ja seda, et Maa prügimäeks muudetakse, on ka juba oksendamiseni loetud. Hea ühe õhtu meelelahutus.