Karel Michal

Muuseas ei saa ma eriti aru, miks Raul seda õudusjutuks nimetab... St ma ei usu, et see autori kavatsuste järgi oleks üldse kuidagimoodi õudne olema pidanud. Õudusjutuna oleks tegemist tõesti läbikukkunud üritusega, sest mingit õõva tekitada see küll ei suutnud ja kroonikastiil pole selleks ka kõige sobivam -- kuid nagu öeldud, minu arvates pole sellel õudusega suurt midagi pistmist. Ega`s kõik lood, milles Vanapaha tegutseb, veel õudus ei ole. Minu arvates on see lihtsalt üks hea üleloomulikuga segatud ajaloohõnguline ja väljapeetud lugu.

Teine asi, mis Rauli arvustusega kuidagi ei haaku -- jutt saab punkti juurde veel selle eest, et suur ja paks raamat Necronomicon ei olnud... ;)

Pikemalt ei kommenteeri, sest

1) takistavad teatavad professionaalsed nüansid;

2) lugesin ma seda vist umbes aasta tagasi ja enne "analüüsi" kirjutamist, peaks üle lugema.

Sorry!

Sümpaatne oli see, et kristlus ja sellega kaasnevad nähud nagu ordud ja muud vennas-,õeskonnad olid suht asjalikult ja ilma otsese negatiivse varjundita esitatud. Autori hoiak kristluse suhtes on muidu üsna selge ja arusaadav, aga siin jutus ei olnud see forsseeritud ja just see mitterõhutamine meeldis mulle. Kuna lugu ise on vist üsna fifti-fifti tõepärane, siis tuleb Harglale au anda, et ta keskaegset materjali osavalt kasutades on ilusti ka enese mõtteid sinna juurde lisanud ja tulemus on hää.

Ja see suur raamat seal lõpus - see väärib eraldi viit.

Vend Rus oli üks esimestest Hargla lugudest, mida ma lugesin. Kui ma paari kohta mõnele sõbrale jutustasin ütlesid, et see on rõve, kuigi ma ei saa pihta mis võiba ühes heas jutus rõvedat olla?! Igatahes lahe jutt jne.