Karel Michal

Olen üks õnnelikest, kes on lugenud pea kogu Asimovi roboti-, impeeriumi-, asumilood selles järjekorras, nagu lugude sisemine kronoloogia kulgeb. Ja Robots & Empire on mu lemmik. Kogu Asimovi Universumis on ta üks kummaline murdepunkt, ilma milleta ei ole lõbus jälgida seda, kuhu asjad lähevad. Üks selline murdepunkt on ka Foundation Edges, kus räägitakse Igavikust täiesti uuest küljest. Kolmas murdepunkt on Foundation & Earth lõpus. Rohkem sellise mastaabiga asju tal minu arust ei olegi.Aga R&E oma on kõige lahedam.

R. Daneel Olivaw ja R. Giskard Reventlov (jumaldan seda nime :-) on lisaks mu lemmiktegelased. Sügavad, omapärased, kannatavad, siirad, armastavad, pühendunud, võimsad, eesmärgikindlad, haavatavad. Sellised, nagu ma tean, et ükski inimene väljaspool kirjandusteost olla ei saa.

See, mis nende kahe vahel toimub on midagi enamat kui sõprus. Kui tahaks Asimovi fänne õrritada, siis võiks rääkida siin kahe roboti homoarmastusloost (homo siis kreeka mõttes. sarnasearmastus). Ahjaa, homoerootikast par excellance koos selle juurde kuuluva igavese nooruse kultusega tahtsin ma rääkida Linn ja Tähed arvustuses. Sinna lähengi.

ps: lemmikstseen on see, kui Daneel Giskardi elu päästab suurel rahvakogunemisel.

Trambiks ka teise koha pealt. Ma ei tea, kas see on õige koht kogu selle temaatika lahkamiseks, aga mulle tundus, et see tulevik, mida robotid, saate aru, robotid inimkonnale keetsid, on ju Asumi-raamatutes saanud oma antiteesi – möödunud on kümned ja kümned tuhanded aastad ja mida inimkond on saavutanud? Ikka seesama viletsus, ikka sõda, nälg, armetus, lühike närune elu, mis võib vägivaldselt lõppeda ja nõme mitte kuhugi viiv töö... Mida nad saavutasid peale selle, et rohutirtsuparvena üle Galaktika valgusid? Õigustab see kõiki neid kannatusi ja degeneratsiooni? Just degeneratsiooni, sest antud Elijah Bailey & R. Daneel Olivaw sarjas on tehniline tase kõrgem kui Asumi-sarjas... Nii et ehk määras robotite poliitika inimkonna ca 30000 aastaks paigalseisu, ainult mehhaanilise kasvu faasi? Ehk tõi see ja ainult see kaasa tehnilise tagasimineku ja Maa hävimise?

Olgu, aitab. Kui kunagi viitsin, kirjutan sellest pikemalt – huvitav teema. Ja siinkohal tasub ehk ära öelda, et kui mul juba niipalju küsimusi tekkis, on raamat ikka pea ja õlgade jagu üle sellest keskmisest, millel tavaliselt midagi peale meelelahutusväärstuse ei olegi. Nii et see on selline plussiga neli. Noh, õnnetu Gladia oleks võinud ehk olla mitte nii lootusetu topis... Lootsin ehk Solarialt rohkem... Ehk Baleyworldilt... aga olgu. Mul oli nimelt just põhjust see raamat üle lugeda. Kannatas ka teist korda lugeda, eks ole.

Jah, muidugi oli autoril alustades oma kolm mõtet. Kuidas robootika seadustest veel üks piisk välja väänata. Tulemus polnud eriti veenev. Siis, kuidas erinevaid sarju kokku ühendada. Poleks tarvitsenud. Ning kolmandaks romantilised kujutelmad daami ümber, kes kahes eelmises romaanis oli noor, kuid pipardav, nüüd aga umbes 250, kuid täiesti pandav. Ma parem ei mõtle, millest inimestel sellised ideed võivad tulla. Kõige uinutavamalt mõjus aga kahtlemata täitematerjal, kahe roboti omavahelised kõnelused. Nii kawaii, nii tapvalt nunnu!