Karel Michal

On tulevikus miski telegladiaatorite show, kus võitlus sageli surma peale käib. Tundub tuttav ja leierdet teema? Aga Tiit Tarlap kirjutab sellegi väga omanäoliseks looks.

Peategelasele, noorele lootustandvale gladiaator Lamontile on üle kantud vana kosmosepiraadi Lennoxi mälu ja oskused, mis teksti arenedes temas üha enam võimust võtavad. Lisaks sellele sisekonfliktile tekib ka konflikt omaniku ja tema orja vahel, mille loo fataalsest lõpust hoolimata võidab - tol hetkel juba täielikult - Lennoxiks muutunud peategelane. On värvi, on dünaamikat, on asjalikke märulikirjeldusi - ja see polegi nii iseenesestmõistetav! Eesti ulmes on sageli üliedukalt tõestatud, et seda kõike annab ka äärmiselt tuimalt ja sirgjooneliselt ning banaalselt kirjutada.

Tarlap on aga teise kooli mees!

Lisaks veel elus olev ja eestist pärit autor...OK. neli. Ja seda just võrreldes tema teiste juttudega, mida lugenud olen (Hirmul ei ole kodu ja Õnn kestab igaviku). Mis ei ole rohkem kui 2. Ja mida kunagi arvustada ei tahaks.

See lugu annab minu arust vägagi palju lootust, et need, kes end kolmekesi eesti ulme ja fantasykirjanikeks loevad, peavad endale uue nimetuse välja mõtlema. Sest tegelikult on see kirjanik Tarlap.

Hoogne lugu, veenvad võitluskohad. Paar mõnusat süzeega vembutamist, lahe lõpp.

Puudused: dialoog annab küll infot, aga ei ütle midagi uut tegelaste emotsionaalse seisundi kohta. Ei ole pinget jutumärkide sisse jääva ja vahetult nende ümbruses olevate sõnade vahel.

Ma ei saanud ka aru, kuidas mees, kelle keskmine nimi on testosteroon, kelle võitlusoskus põhineb puhtalt elukogenud mehe instinktidel ja noore mehe võimsal kehal ja energial, ei saa hakkama mingi kanaga. Babega.

Kulla autor, seksuaalparteri valik ja ärarääkmine (või võtmine, vägistamine - kuidas soovite)on täpselt samuti ürginstinktide mäng nagu tapmine, oleks tahtnud lugedas mitu korda hüüda.

Sotsiaalkriitilisus on siin veel üks ebameeldiv üllatus, nagu paprika koduses hakklihakastmes. Ei, tegelikult hoopis vastupidi: lugu on päris, lugu on tõeline, see maailm on usutav. Aga just reklaamide lugu on see kodune ja jälk vanaema oma kätega tehtud hakklihakaste. Poleks ju vaja olnud. Massimeelelahutuse töö ja labasus on ju niigi selge.

Oletame, et minu trepikojas sureb just praegu üks süütu tüdruk. Tema surm jääb surmaks vaatamata sellele, kas ma loen praegu Piiblit või vaatan MacGyverit või OMO liposystemi reklaami.

Aga muidu oli see lugu tõeliselt meeldiv üllatus.

Kes need gladiaatorid on? Surmamõistetud. Ilmselt siis kuritegude ja neile eelnenud valikute eest. Rabelemisega saavad nad oma paratamatule lõpule viivaid mõttetuid elupäevi pikendada. Suurtest kividest väikeste tegemise asemel on neile leitud rakendus meelelahutustööstuses, asi seegi. Kolmandat korda ma küll lugema ei hakka, aga jäi mulje, et peategelase keha ja pool teadvust on mängu laekunud vabatahtlikult. Kedagi nii lolli on raske isegi ette kujutada, aga olgu. Koos surmamõistetutega eluohtlike mängude mängimine pole just parim võimalus muretute vanaduspäevade kindlustamiseks. Aga kui kellegi ainsaks elueesmärgiks on tulla maailmameistriks... Raske isegi öelda, kumb mulle idiootlikumana tundub, röövliromantika või spordiromantika. Ehk Vonnegutti meenutades: milline inimene tahab kasvatada oma lapsest paadi päramootori... Ja poiss ju tulebki maailmameistriks? Mis tal siis veel kurta? Pärast seda on aeg võlg ära maksta - ja maksabki. Tuimalt ja vääramatult.

On ka mingit ulmelist butafooriat. Lihtsalt on, dekoratsiooni tasemel, seda ei kasutata. Välja arvatud skisoidne värk ühe keha kahe teadvusega, aga seda tuleb ette ka ulmeväliselt. Tegelikult ma isegi usun, et autoril oli midagi hingel, midagi, mis kirjutama sundis. Aga tulemus on ebaadekvaatne. Vägisi tahaks puuduliku panna, aga meenub, et olen vist korra Bergi neljaga hinnanud. Olgu siis rööbastega kolm.

Aga - lõpp läks heaks ja parandas kogu mulje.