"Maailmade sõda" ja Wells on lahutamatud. Üks enim tuntud ja armastatud fantastilisi romaane üldse. Raamatut on korduvalt ekraniseeritud ja lavastatud, kirjutatud sel teemal muusikat jne. Tegemist on vist esimese SF looga kontaktist maavälise mõistusega ja paljugi romaanist on tänaseni aktuaalne. "Viis" suurmeistri shedöövrile. Erakordseks teeb selle loo vist see, et on (koos "Ajamasinaga")ainumas ulmekas, mida erinevate riigivõimude ajal erinevate tõlkijate poolt KORDUVALT ka maakeelde ümber on pandud.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Targo Tennisberg

17.08.1997, kell 22:16

Kuidas ta küll oskas? Kirjutada küllaltki tehnilist raamatut, mis sada aastat hiljem ka veel tasemel on - see on midagi enamat, kui lihtsalt kirjutamine. Auga teenitud viis punkti klassikule. Muuseas - seda raamatut on korduvalt võrreldud filmiga 'Independence Day', kuid näib, et Wells teeb filmitegijatele pikalt ära - esiteks sisukuse, teiseks toimuva (loomulikult valmimise aja kriteeriume silmas pidades) põhjendatuse poolest.

Teksti loeti eesti keeles

Laur Salundi

2.10.1997, kell 17:22

Marslaste esimene sissetung. Ülejäänud tulid vist suurel osal just sellesama loo mõjul trükimasinatest välja. Muidu päris kõva tase, aga isiklikult jääb ta Nähtamatust ikka kõvasti maha. Aga üldiselt päris tore katastroofiromaan.

Teksti loeti eesti keeles

Andri Riid

7.11.1997, kell 12:56

Maailmade sõda on ainuke Wellsi ulmeromaan, mis seisab kõrgemal ajast, mil ta kirjutatud on. Oskuslikult on kujutatud võõra jõu poolt põhjustatud paanikat (sama romaani ainetel Orson Wellesi poolt lavastatud raadiokuuldemäng suutis Amerikas ka pa päris reaalse paanika esile kutsuda). Samuti peavad kaasaegse lugeja silmis vett nii Marslased ja nende sõjavarustus, kui põhjus mis maalased siiski hävingust päästab. Wellsile kuulub ilmselt au olla tänaseni kulumiseni ekspluateeritud SF alaliigi (tulnukate sissetung) kõige efektsem esitaja. Tõesti tore.

Teksti loeti eesti keeles

Alari Rajande

11.11.1997, kell 14:03

Üllar Lindmaa

28.01.1998, kell 21:00

Vist tõesti parim Wellsi teos. Suhtun suure nostalgiaga ka samanimelisse rockooperisse. Mälestusi on veelgi - esimene raamat, mille ma vene keeles läbi lugesin. Tõesti võimas elamus - ja jällegi ääretu realismi tõttu. Kui ka tänapäeval suudetaks küündida samalaadse usutavuseni. See viide enam uutele ameerika filmidele. Neil seal alati liiga hea elu olnud, nad ei suuda enam kirjlada tõelist hirmu, tõelist paanikat. Oma ulme usutavuses on Wells võrratu.

Teksti loeti vene keeles

Jüri Kallas

12.03.1998, kell 06:12

Ääretult oluline tekst maailma ulme ajaloos! Kummaline on veel see, et oma skeemilt järgib antud romaan traditsioonilist tulevikusõja romaani... a la, et mis oleks kui sakslased hakkaksid Inglismaad vallutama, ainult, et HGW pani sakslaste asemele marslased... Tüüpiline näide sellest, kuidas värske pilguga vanasse traditsioonilisse süzheesse uus elu sisse puhutakse... aga Wells kujutas ka neid marslasi ääretult leidlikult... see on juba geniaalsus... Raamatut hindangi viiega just selle teedrajava tähenduse tõttu... puht meelelahutusena oleks hinne siiski neli... kirjanduslikult on "Nähtamatu" ja "Inimjumalad" kindlalt paremad.

Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Arvi Nikkarev

15.07.1998, kell 15:15

Sel aastal sajandat juubelit pidav teos on mõnuga loetav. Romaan on mõjutanud, mõjutab ja jätkab mõjutamist ka pärast meid. Näiteks sai Connie Willis 1997 aasta Hugo preemia oma novelli “The Soul Selects Her Own Society: Invasion and Repulsion: A Chronological Reinterpretation of Two of Emily Dickinson’s Poems: A Wellsian Perspective” (milline õudlohe pealkirjaks!) eest. Novellis tõlgendatakse kahe Dickinsoni luuletuse sündi ajal, mil marslased Maad ründasid. Uuritakse, kuidas marslaste teod kajastuvad luuletustes ja kuidas luuletaja omakorda mõjutas marslasi. Ja veel: Lisaks kuulsale 1938. aasta 30.oktoobri raadiokuuldemängule põhjustas analoogse paanika viiekümnendate aastate algul Quito raadio kuuldemäng Ekuadoris. Sealsed sündmused nõudsid veriseid ohvreid. Ja veel: Viis aastat enne vaadeldavat romaani kirjutas Wells artikli “The Man of the Year Million” (1893), milles ta kirjeldas olendit, kes miljoni aasta pärast on asendanud inimese – see sarnanes väga marslastega tema “Maailmade sõjas”. Üle kandes selle inimese väga kauge järglase Marsile, järgis Wells lihtsat loogikat – kuna Mars on Maasta arengus vanem planeet, võisid Marsi eluvormid jõuda sellisele arengutasemele, millise inimesed saavutavad Maal kauges tulevikus. Kirjutades marslaste sissetungist, võis Wells vastamisi seada tänapäeva inimese oma kauge ning temaga mittesarnaneva järglasega. Loetud Wellsi romaanidest meeldib see mulle enim.

Teksti loeti vene keeles

Siim Espenberg

20.07.1998, kell 08:51

Suurmeistri parimaid teoseid. Mind paneb imestama, et sellise tehnilise tasemega romaan suudeti kirjutati juba aastal 1897!!! Näidatakse veenvalt marslaste süstemaatilist Inglismaa purustamist ja vallutamist. Kuigi tulnukatel on eriti karmid relvad — mürkgaas, mingi laseri sarnane relv, ei näita Wells kõiki inimesi mingite ilgete paanikas äpudena, vaid laseb neil ka marslastele mõningat kahju tekitada. Hindes ei ole siin küsimus, see saab olla ainult "5".

Teksti loeti eesti keeles

Pronto

4.10.1998, kell 19:24

Küllalt sünge lugu teemast, millest on kirjutatud küllalt palju. See raamat on eriline aga selle poolest, et see on esimene kirjatükk, mis püüab analüüsida tulnukate sissetungi inimeste liivakasti. Huvitav on see, et Wells püüab selgitada ka tulnukate motiive ning neile vabandust leida, mitte nagu tavaliselt, kus tulnukad on pahad lihtsalt sellepärast, et nad on pahad. On ju John Cristopheri Tripoodide jutt peaaegu sama süzheega. Samuti hiljuti kinodes jooksnud "Independence Day" (Yuck) ning "Mars Attacks". Nimekirja võiks vabalt jätkata lõpmatult. Huvitav on see, et arvestades teose vanust on detailid üldjoontes üsna vettpidavad (arvestamata muidugi asjaoluga, et Marsilt never laekub mingeid kurja elukaid, kes kohalikele laksu hakkavad andme) Laserid, robotid, närvigaasid ja ka (miks mitte) bioloogiline relv. Süzhee käib selle ümber, kuidas mingid astronoomid näevad mingeid Marsil toimuvaid sähvatusi ning veidikese aja pärast maanduvad meie armsal sinisel planeedil hiigelsuured konservipurgid. Konservipurkidest turnivad välja mingid kombitstegelased, kes kukuvad külvama kaost ning surma. Inimesed, kes alguses olid uudishimus, pärast tigedad, seejärel paanikas ning lõpuks peaaegu täielikus käegalöömismeeleolus proovivad jõudumööda vastu seista. Mingil määral see neil ka õnnestub, kuid selgub, et vastupanust hoolimata on neile leitud uues maailmas üsna nadi koht -- nimelt tulnukate taldrikus. Lõuks selgub, et tulnukate organismile pole jõukohane võitlus kohalike bakteritega ning heidavad hinge nagu üks mees. Tõsi, mulle tundub, et Wells on pisut liialdanud selle momendiga, et pärast tulnukate lahkumist suundusid kõik tagasi omatööpostile nagu midagi poleks juhtunudki. See vahepealne vestlus peategelase ja kahurväelase vahel viitas võimalikule puändiga lõpule. Vaatamat pisikesele nurisemisele panen hindeks kindla viie, kuna tegemist on teedrajava teosega, arvestades tema esmatrükki ning arvestades sellega, et tegemist oli esimese raamatuga, kus kirjanik spekuleerib mõttega, et mujal planeetidel ei pruugigi iinimesed elada. Huvitav, mis Vatikan sellisest jumalavallatust ideest arvas?

Teksti loeti inglise keeles

Rauli Rajande

7.10.1998, kell 23:10

Uuesti lugemine tuleb mõttesse vaid mälu värskendamiseks Wellsi poolt ajast ees olevate ideede osas. Ülejäänu jättis kuidagi kombineeritud mulje.

Teksti loeti eesti keeles

Avati

18.10.1998, kell 03:55

Liitun eelkirjutajate kiiduavaldustega ja panen viie kirja. Mõne asja üle tahaks ikkagi nuriseda. Raamat oleks justkui päevikuvormis kirjutatud, mingit vahejuhtumit kirjeldama hakates on sulgudes juba ette ära lisatud lahendus. See häirib. Nii kaob ju ära ootamatuse võlu. Miks ma pean juba ette teadma, et maalased võidavad? "Trifiidide päev" on selles suhtes parem. Teiseks, päevik ise näitab peamiselt ühe inimese perspektiivi asjale, vahepeal aga räägib sellest, kuidas "minu vend nägi" ja "tegi". "Nähtamatus" on need eri isikute perspektiivid paremini lahus hoitud ja tulemus on ka sellevõrra meeldivam.Ja veel üks asi - anglotsentrism. Olgu London pealegi linnade kuniganna ja Inglismaa merede valitseja - Inglismaa häving pole veel kogu maailma lõpp, ka tsivilisatsiooni lõpp mitte.Öeldu ei tähenda, nagu mulle raamat ei meeldiks, soovisin lihtsalt osutada mõnele nõrgale kohale.

Teksti loeti eesti keeles

Urmas Muinasmaa

3.02.1999, kell 18:09

Eks panen minagi viie. Eespool on seda teost juba kuhjaga kiidetud, minu kiitmine siin miskit enam ei loe. Mainiksin ära hoopis eestikeelse raamatu lõpus olevat järelsõna, mis oli huvitav just Wellsi Eestiga seotuse koha pealt.

Teksti loeti eesti keeles

helar

13.04.1999, kell 21:03

ma ei teagi lugesin need arvustused läbi, sealt eest ja mul oli täiesti häbi. kas viga on minus või ...... aga mind jättis see raamat täielikult külmaks . natukene isegi pettusin. mulle tundus kogu see asi kuidagi toores ja punnitatud. sorry.

Teksti loeti eesti keeles

Lumemees

9.09.1999, kell 20:47

Wells ju, ei saa ju isegi 4-ja panna.

Teksti loeti eesti keeles

Adrifted

4.02.2000, kell 05:04

Kui romaan oleks kirjutatud tänapäeval saaks ta minu käest nelja, sest olen paremaidki jutte lugenud. Tausta arvestades aga kindel viis.

Teksti loeti eesti keeles

21.03.2000, kell 19:21

Võimsaim ulmeteos, mida ma olen lugenud. Ei suuda uskudagi kuidas oli Wells lahendanud mitmed kohad. Näiteks Maa bakterid tegid lõpu tulnukate võimule, mitte inimesed, kes loogiliselt iga teise ulmekirjaniku teostes oleks võitnud. Seekord võitis loodus ja Emake Maa. See teos on oma ajast ees.

Teksti loeti eesti keeles

Märt Laur

9.05.2000, kell 15:58

"Nähtamatu/Inimjumalad" meeldis rohkem. Muidu aga igati kobe tükk.

Teksti loeti eesti keeles

Krister Haav

17.06.2000, kell 15:12

Klassika. Hea lugu igatahes, kuigi natuke naiivne.

Teksti loeti eesti keeles

Enn Hunt

14.08.2000, kell 17:01

Ats Miller

29.01.2001, kell 16:59

Vaatamata puudustele ei saa sellele raamatule alla "5"e panna. Jah, peale sadu raamatuid ja filme oleme me ründavate tulnukatega nii harjunud, et kui üks päriselt ilmuks, oleks vist esimene reaktsioon "juba jälle", ent milline idee! Võimas!

Teksti loeti eesti keeles