Ilmus nõukogude ulmejuttude kogumikus "NF:Sbornik naucnoi fantastiki võp. 32" Käsikiri dateeritud 1984. Nukeravõitu jutustus. Teatud mõttes hüvastijätt "pealiiniga". "Lained" on järjeks "Saarele" ja "Põrnikale". Igati hea ja nauditav lugemisvara. Veel üks vaatenurk kontaktile supertsivilisatsiooniga ja progressile. Panen viie.

Teksti loeti vene keeles

Toomas Sildvee

20.08.1998, kell 20:20

Lugu sellest kuis inimkonnast (inimkonn) sünnib Inimene. Minu lemmikteema.

Teksti loeti vene keeles

Valentin Abramov

14.02.2000, kell 16:05

Maksimi triloogia kolmas osa. Ka seekord piirdun ainult progressorluse teemaga. Pärast "Põrnika" traagilisi sündmusi on pendel läinud teisele poole, ühiskonnas on tekkinud süü kompleks. Kuid KOMKON-2 eksisteerib ikka ja jätkab oma tegevust.

Rea sündmuste analüüs viib järelduseni, et Maal ikkagi käib võõraste progressorite tegevus. Tekib tõrge, tahamine vastu hakata. Aga kui need "võõrad" progressorid on pärit Maalt? Kui nad on peaaegu needsamad meie inimesed, vaid veidi erinevad enamusest?

Strugatskid lasevad lati allapoole. Võõrastele progressoritele hakkame vastu, neid me ei taha. OK, aga kui need progressorid on meie endi seast? Hakkame ju ikkagi vastu. Sest me tõesti tahame elada oma elu, vägisi aidata ei saa kedagi, vaid ainult seda, kes seda ise tahab.

Teksti loeti vene keeles

Indrek Hargla

5.03.2001, kell 13:13

See küllatki ähmase pealkirjaga (millest ka tegelased päris hästi aru ei saa) romaan lõpetab Strugackite tulevikusarja, mis algas “Purpurpunaste pilvedega”. Maailm selle ajaga võrratult keerulisemaks muutunud, ehk liigagi. Sarja finaal on kõike muud kui pompöössne; pigem kammerlik ehk kammererlik. Maksin Kammerer - jälle peategelasena üsna kõrvaline isik - kirjutab Maia Glumova palvel vanaduses memuaare; üritab meenutada ja seletada, mis juhtus omal ajal Maia poja Toivo Glumoviga, kes tema alluvuses KOMKONi Erakordsete Juhtumite osakonnas töötas.

Otsitakse loomulikult Rändureid, arvatakse, et nad on Maal ja viivad läbi oma progresorlust. Suurem osa romaanist on edasi antud aruannete ja kirjade kaudu ja mulle selline dokumntaalne stiil meeldib. Kuna peaks eesti keeles ilmuma, siis sisust ei tahaks pikemalt rääkida. Kohtume siin pooleteistsaja aastase Gorbovskiga, Genka Komoviga, Athos-Sidoroviga. Põgusalt meenutatakse kogu kuulsusrikast ajalugu. Ei ole vist tegelikult Strugackite puhul kõige kanoonilisem või programmilisem tekst; kuigi kõik see, mis nende teosed suureks teeb on täitsa olemas.

Ka selles tulevikuilmas toimiv poliitiline süsteem jäätakse suuresti lugejale arvata...näiteks ainsa riigi nimetusena on tekstis Läti, kus Gorbovski vanuripäevi veedab. Üldiselt on aga detektiivlugu - palju intellektuaalset põnevust, tegevust ja mõtisklusi sedavõrra vähem. Üsna pöörane ideede kaskaad. Ja peaksin kaüheks Strugactkite kõige horrorlikumaks looks...vähemalt minul hakkas kohati üsna kõhe.

Salapära ja saladuslikkust jätkub, lõpus jääb mõistatusi rohkem üles, kui neid lahendati. Igatahes üsna kummalisse lõppu jõuab see “Poldeni” maailm. Minule meeldis tõsiselt. Kuidas siis ikka mõista, et lained summutavad/madaldavad tuule? Äkki nii, et ka lained on ju tuule sünnitis?

Autorite enda suhtumine (Rändurite) ülitsivilisatsiooni lastakse vist kuuldavale tuua sureva Gorbovski suu läbi. Ja see annab ühtlasi hinnagu ka KOMKONi tegevusele. Mingiteks läbivateks teemadeks on ksenofoobia ja võõrandumine... kadunud on sarja alguse optimism; kontakte võõrmaailmatega jääb vähemaks, inimkond hakkab poolduma, ees seisavad muudatused.

Teksti loeti vene keeles

Kristjan Sander

15.05.2001, kell 13:45

Ausalt öeldes ootasin triloogia kolmandast osast mingit lahendust "leidlaste" probleemile. "Leidlapsed" IMHO olid liiga oluline sündmus XXII saj. ajaloos, et see edaspidi lihtsalt maha vaikida, nagu seda poleks olnudki. Ka ei mõju see hästi romaani ühele põhimotiivile, mis öeldakse välja Gorbovski suu läbi -- pole mõtet seletada väliste jõududega seda, mis on saanud alguse meist enestest -- sest "leidlapsed" ju siiski olid välise jõu ilming, vähemalt ei antud triloogia viimases osas mingisuguseid vihjeid, mis laseksid vastupidist arvata.

Mis puutub ülejäänud teksti, siis annab tunda, et Vendade loomingu kõrgpunkt on möödunud... Kadunud on närvesöövalt ehtsad tegevuspaikade kirjeldused, tegelased on muutunud skemaatilisemaks, sündmustiku kujutamine lamedamaks. Hindamisel ei näe põhjust anda alla 4, kuid see 4 pole ka mingisugune tugev 4.

29.08.2004: Pealekauba on jama see kontseptsioon, et üliinimeste jaoks olid tavalised maalased tüütud, nagu lapsed väga hõivatud täiskasvanule... Kui mõni täiskasvanu on nii hõivatud, et pole aega lapse küsimusele vastata, siis tõenäoliselt pole ta mitte hõivatud, vaid lihtsalt jobu. See, kuidas Toivo jättis Maksimi mitu korda kokkulepitud kohta ootama, oli hästi ja veenvalt kirjutatud, kuid see siiski ei seleta, miks ljudenid kasvõi lihtsalt viisakusest mõningaid asju ei seletanud. Sest lihtsalt viisakas on normaalne inimene ka endast palju madalamal asuvate eluvormide suhtes.

"Neli" jääb "neljaks", kuid tegelikult jäigi see ljudenite arusaamatu ignorants mulle romaanist kõige enam meelde. Mis ei ole hea näitaja.

19.08.2012. Ei näe põhjust midagi eelöeldust ümber hinnata. Mainiksin vaid, et sama teemaga tegeletakse ka romaanides "Inetud luiged" ja "Selle maailma väetid". Borissi kinnisidee...?

Teksti loeti eesti keeles

Ats Miller

17.05.2001, kell 14:27

Parafraseeriksin eelmist arvustust - A&B maailm on vananenud koos nendega, ei ole enam pöörasust, kirge, pea-ees-optimismi, on vanad mehed, kes kirjutavad memuaare. Kusjuures minu arust teevad seda hästi. Nii kuradi hästi, et vaatamata vigadele ulatuvad pea ja õlgade jagu keskmisest üle (mida iganes see müstiline "keskmine" siis ka ei tähendaks ;-) ...) Teos annab minu jaoks loetutest pea kõige sümpaatsema "järgmise inimese" kirjelduse - väga palju jääb muidugi ütlemata, mõistmata, väga palju jääb ka lahtisi otsi, aga sümpaatne on just see, et ega me - st. homo sapiens - sellist supereluvormi tegelikult täielikult mõista ei suudakski. Igaljuhul on saavutatud väga mõjus tervik, mille igast sõnast õhkub pisut resigneerunud, elutarkusest nõretavat ja ometi maailmavalu põdevat vahedat taipu. Murdsin end kord läbi venekeelsest, kuid tunnistan, et osa läks kaduma ja eesti keeles oli seda tõeline nauding lugeda (ütlematagi - alustasin, ja siis lõpetasin lugemise, vahepeal katkestusi peale ei võtnud).

Kui norida tahta - siis teose suurimaks puuduseks loen niiöelda pealiini unarussejätmist - kogu Poldeni sarja läbivat Rändurite teemat ei arendata edasi, rääkimatagi lahendusest. Mitte et see halb oleks, aga tundub tõenäoline, et Rändurid ju ikkagi tegutsesid Maal (?), seega oleksid ljudenid pidanud nendega kokku puutuma. Või ei öeldud seda lihtsalt inimestele? Selle kohta pole kahjuks ühtegi vihjet. Edasimõtlemisvõimalusi on, ja loomulikult suudaksin mõned teooriad välja pakkuda, ent sellise "maailma" kohta, mis tegelikult ju sündinud autori sulest, pole teisi "allikaid" võtta ja kui A&B ei ütle, on iga oletus samaväärne. Tahtsid nad seda edasi kirjutada? Ei tea, sest teoses kasutati ühelt poolt ausat, teiselt aga natuke kunstlikuna mõjuvat võtet vastustest hoidumiseks seal, kus nad väga spekulatiivseks oleksid läinud (mõtlen siin puuduvaid lõike lindil, mida Maksim Toivol kuulata lasi). Ei tea...

Teksti loeti eesti ja vene keeles

Toomas Aas

21.05.2001, kell 23:21

Ei oskagi eriti oma arvamust põhjendada, aga pärast läbilugemist jäi hinge kerge pettumus... Et kas siis sellega see lugu lõpebki? Pärast "Põrnikat" oleks nagu oodanud midagi vägevamat, kuigi ei tea isegi mida... Kuna oma arvamust eriti põhjendada ei suuda, ei saa ka hinnet väga madalale lasta. Põhimõtteliselt on tegu siiski Hea Asjaga.

Teksti loeti eesti keeles

Alari Rajande

21.06.2001, kell 19:53

Taavi Kalju aka Ghilderich

11.07.2001, kell 21:59

Ka minule meeldis selline dokumentalistlik stiil. Vana inimene kirjutab lihtsalt oma memuaare. Kuid samas oli raamatus palju pinevust, palju otsi jäi väga lahtiseks. Paistab, et ka Maksim ise ei saa paljustki aru. Kokkuvõtlikult hea, lihtsalt hea jutt.

Teksti loeti eesti keeles