On suvi, koolivaheaeg. Lapsed on linnast maale suvitama pagenud. Ennast yksildasena tundev kolmeteistaastane Dima siirdub linnaparki jalutama. Seal astub talle ligi mingi fotoaparaadiga tyyp ja seletab, et tahab poisist ajakirja jaoks pilti teha. Dima on nõus. Fotograaf seab oma aparaadi valmis, käib klõps.. ja saabub tyhjus.
Teadvusele tuleb Dima mingi liivahunniku otsas. Ymberringi sagib trobikond päevitunud, räbaldunud teksastes ja puust mõõkadega teismelisi. Taamal kohiseb ookean. Kynka tagant paistavad keskaegse kindluse tornid.
Paik kuhu Dima sattus, on Neljakymne Saare Arhipelaag. Igal saarel on kindlus. Igast kindlusest viib kolm silda, mis yhendavad igat saart kolme lähima naabersaarega. Igal saarel on oma, 10-20 lapsest koosnev garnison.
Saartel leiab aset Mäng. Mängu eesmärgiks on kõigi neljakymne saare vallutamine. Auhinnaks on Mängus pääs tagasi koju. Igal hommikul saadab iga saare garnison välja kolm sõjasalka, kaitsmaks oma saare kolme silda.
Puust mõõgad, mida lapsed kannavad on ohutud pilpad vaid niikaua, kuni mõõga kandja oma vastast ei vihka. Tõelises võitluses muutub ka mängumõõk tõeliseks, metallseks, teravaks, surmarelvaks. Saarte elanikond vahetub kiiresti. Harva möödub mõni kuu, kui saarel kedagi ei maeta.
Mäng Neljakymne Saare Arhipelaagis on kestnud juba peaaegu sajandi. Senini ei ole keegi kõiki saari vallutada suutnud. Paljud on proovinud.. ja hukkunud. Nyyd on kord Dima käes.
Järjekordne fantastiliselt hea asi Lukjanenkolt. Lõpp ehk vajus _pisut_ ära.. aga muidu tõeline tase! Teatud mõttes on see nagu pooleldi "noorsooromaan". Vähemasti ma kujutan ette, et seda võib ka nooremas koolieas mõnuga lugeda. Samas ei usu ma, et kui ma teda viiekymne aastasena uuesti loeksin, et ta mulle siis oluliselt vähem meeldiks. Soovitan soojalt (asi on ka moshkovi raamatukogus võrgus väljas). Viis pluss.