Paar aastat tagasi oli mingi hetk, kus iga nägu rääkis ülivõrdes miskist ulmefilmist «Screamers». Eelmine aasta näitas seda ka Filmnet, vaatasin isegi mitu korda ning olin pidevalt üsna sillalaadses asendis. Aga juba esimesel vaatamisel oli miskit tuttavat ses loos. Teisel vaatamisel püüdsin leida tiitritest vihjet.. leidsingi, et film põhineb Philip K. Dicki jutul «Second Variety»... oot-ot, ma olen ju seda lugu lugenud!. Sai taas üle loetud!

HEA JUTT!!!

Käib tohutu sõda Venemaa ja Ameerika vahel... kõik on laastatud ja lagastatud, valitsus on Kuule putkanud jne. Aga sõda käib edasi... Mingil hetkel lasti käiku isetäiustuvad kübersüsteemid... ning sõda sai kohe uued ja võikamad tuurid peale. Loo tegevus toimubki ajal, mil kübersüsteemid on inimestel totaalselt üle pea kasvanud ning küsimus pole enam selles, et kes sõja võidab... sõdijad huvitab lihtsalt ellujäämine...

Tagasi tulles filmi juurde ütleks seda, et Philip K. Dicki jutu kõik elemendid on filmis säilinud, vaid tegevus on viidud Maalt tähtedele ning vene-ameerika vastasseisu asemel on tegu hoopis korporatsioonide sõjaga.

Jutt saab kindla viie! Filmi siin ma ei hinda, filmist rääkisin vaid seetõttu, et üsna kompetentne ekraniseering juhatas mu tagasi toreda jutu juurde.

Teksti loeti vene ja inglise keeles

Andri Riid

22.05.1998, kell 18:09

Parim Dicki jutt, mida seni lugenud olen. Kuigi väliselt tegu SF-ga, on minu meelest siin järgitud klassikalise õuduka skeemi. Ja seda on hästi tehtud. Loo konks seisneb selles, et iseorganiseeruvad kübersüsteemid on suutelised produtseerima hävitusvahendeid, mis väliselt meenutavad inimesi. Ja siis kes on kes? Erinevalt venelastest pole nendega ka võimalik enam milleski kokku leppida... sünge, väga sünge.

Teksti loeti inglise keeles

Indrek Hargla

13.12.1999, kell 19:24

Mis mind jutus eriti lummas, oli stiil, milles see kirjapandud. Kiire, fikseeriv, täpne ja rabav; tegelelased räägivad lühikeste lausetega (militaarid ju!), ei mingit pikemat joba. Ja tegevus käib pidevalt edasi - puänt ei kasva mitte tegelaste sedastustest, vaid tegevusest, toimuvast - see on suur väärtus... Ja kujutage ette kui palju see laastatud Maa pakkunuks võimalusi lehekülgede pikkusteks kirjeldusteks.

Aga Dick teeb kõike parajas pikkuses, lugejat mõnusalt tillist tõmmates. Selline petuloogika nõks, et kui on teada I ja III versioon, siis otsitakse taga II-st. Ja keegi ei mõtle, et on ka ju IV.

Ja nagu näha, see Dicki üks esimesi tektse.

Teksti loeti inglise keeles

Kalevipoeg

24.07.2000, kell 00:53

Tekst, mis jääb meelde. Lihtsalt jääb. Armutu madin synges ja surevas yhiskonnas, mis masinatele alla jäämas. Idee selline kvaliteetne, et... ei oskagi nagu piisavalt kiita. Need varietyd panid aga mõtlema - kas on selsinatsel Dicki lool midagi ka "Terminaatoritega" pistmist? See maailm, mis seal taustaks oli, see tulevikuyhiskond oli kangesti seda nägu, et sellest loost matti võetud.

Teksti loeti inglise keeles

Must Kass

17.03.2001, kell 04:16

aimamaks, et happy endi pole oodata, piisab muidugi autorinimest. aga kuidas just see lõpp kätte tuleb, on muidugi stiilselt tehtud. vägagi mõjusate kujunditega - kui neid variante just kujunditeks nimetada...

Teksti loeti inglise keeles

Liisa Vesik

30.07.2002, kell 03:40

Märt Laur

25.06.2005, kell 15:48

Erkki Toht

25.01.2014, kell 20:24

Teksti loeti inglise keeles

Madis Maasing

25.04.2014, kell 04:39

Hästi kirjutatud ja võimsalt sõjavastane jutt. Ent mõningad ebaloogilisused hakkasid siiski häirima: näiteks oleks saanud tehisinimesi ilmselt hoopis lihtsamalt paljastada kui kellegi pea sodikslaskmine: kui tehisinimene naha all koosned ainult mutritest ja muudest sarnastest jubinatest, siis piisaks ju sellestki, kui sulle lihtsalt kätte lõigata ja vaadata, kas seal on veri ja lihased või metallist pudinad.

Aga muidu võib eelarvustajatega nõusse jääda, et väga hea lootusetult sünge jutt. Seega saab siin hindeks (väikese miinusega) viis.

Teksti loeti eesti keeles

Kristjan Rätsep

23.06.2015, kell 21:39

Kiidusõnadega tuleb ühineda, tõesti hea tekst. "Screamersit" ma näinud pole, ent "Terminaator" meenus "Teist generatsiooni" lugedes mullegi. Ja eks see 1953. aastast pärinev tekst ole seoses automaatsete relvasüsteemide järjest laialdasema levikuga aktuaalne ka tänapäevalgi.

Mida võiks ehk ette heita on lõpplahendus-erinevalt eelmistest arvustajatest tundus see puänt mulle suures osas ettearvatav. Ja sarnaselt Erkki Tohtile pean nentima, et eriti venelaste moodi need "Teises generatsioonis" esinevad venelased küll polnud, isegi vene nimesid neil polnud.

Teksti loeti eesti keeles

Kristjan Sander

27.06.2015, kell 20:14

See tekst annab juba aimu, milline paranoilise õhkkonna meister PKD-st hiljem saab. Üleskeeratavate mänguasjadena sarnanevad "küünised" ja üleüldse mõte, et tuumasõda võidetakse külmrelvadega, ei luba kõrgeimat hinnet anda, aga jutt on hea ikkagi.

Teksti loeti eesti keeles