Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Harry Harrison ·

Deathworld 1

(romaan aastast 1960)

ajakirjapublikatsioon: «Astounding Science Fiction» 1960; jaanuar - «Astounding/Analog Science Fact & Fiction» 1960; märts
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Taltsutamatu planeet»
««Tänapäeva» Jutulisa» 1991; nr 18 – nr 28

«Surmailm I»
Tallinn «Varrak» 1997 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • F-sari
  • Ilmunud ajalehes
Hinne
Hindajaid
25
21
8
2
2
Keskmine hinne
4.121
Arvustused (58)
Raul Sulbi

Tegu on äärmselt võimsa visiooniga, mis rehabiliteeris minu silmis Harry täielikult. Rehabilitatsioon oli tarvilik pärast Terasroti ja Ajamasina saaga lugemist. Surmailm 1 räägib planeedist nimega Pyrrus, mille floora ja fauna tegeleb sihikindlalt planeeti asustavate inimeste enamuse hävitamisega. Siis saabub planeedile Jason dinAlti nimeline psiivõimetega suller, kellele planeedi ja selle asukate vahel käiv madin, mida need asukad ülimalt naudivad, mõttetuna näib, ning hakkab sõjardlike kolonisaatorite tahte vastaselt selle konflikti algpõhjusi otsima. Nagu juba öeldud, Harrison on suutnud maalida võimsa pildi inimvaenuliku floora ja faunaga planeedist. Kuigi raamat on õhem kui Düün, on visioon mingil irratsionaalsel põhjusel võimsam. Ja nagu ma juba korduvalt olen öelnud, Urmas Alas on väga osav tõlkija.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Tegu on ühe kõige suurejoonelisema nägemusega võimalikust ühiskonnast. Probleemilahendus näib otsituna, kuid see ei kahanda kogu ülesehituse võimsust.
Teksti loeti eesti keeles
Jako Bergson

Väga sügavat muljet küll ei jätnud. Olustik ei mõjunud liiga usutavalt, nii mastaapsete nägemuste puhul oleks rohkem põhjendatust vaja. Liiga palju oli "otsitud" lahendusi - näiteks see psiivõime, liiga kergelt lahendati terve planeedi probleeme. Meenus "Flügerlane". "Düün", mis oli veel keerulisem, mõjus vähemalt terviklikumana ja põhjendatumana.
Teksti loeti eesti keeles
Jüri Kallas

Surmailma sarja esimene romaan.

Tõeliselt võimas ning tugev sotsioloogiline seiklusulme. Võid lugeda kui tõelist sopakat ning on ka mille üle mõelda.

Jason dinAlt on üks paremini loodud kangelasi Harrisonil. Võluv on ka see suure kondiga võimas naisterahvas, hilisem Jason dinAlti abikaasa.

Romaan läheb kohe alguses hästi käima ning autor jalga pedaalilt eriti ei tõsta. Samas tunnen siiralt kaasa neile õnnetutele eesti lugejatele, kes peavad käppa imema ja järgesid ootama. Mul oli nii, et hakkasin esimesest romaanist peale ning ei saanud ennem pidama, kui kogu sari läbi oli. Kaks päeva oli elust maas, aga need olid ilusad päevad.

Mul on tõeliselt hea meel, et Harrison sai õigel ajal pidama ning piirdus vaid 3,25 tekstiga. Kole oleks kui ta teeks Surmailmaga seda, mida tegi Roostevaba Terasroti ja Galaktikangelase Billiga.
Teksti loeti vene, inglise ja eesti keeles
Pronto

Tüüpiline kollane kirjandus. Tõsi küll, tegemist on Deathworld triloogia parima raamatuga - ülejäänud kaks on veel palju absurdsemad. Raamat on iolmselt suunatud lugejale vanuses alla kahekümne ning stoori on tüüpiline "tough guy" stoori, kes kindlakäeliselt lahendab universumi probleeme. See muidugi ei tähenda, et raamatu võiks lugemata jätta - tegemist on nimelt teatavat sorti easyreadinguga, mis paistab ka olevat Harrisoni leivanumber. Sellist klouni nagu Jason dinAlt on suhteliselt raske ka mingisse tõsisemasse raamatusse paigutada - hasartmängija, kes ühe õhtuga riisub paljaks ühe planeedi kasiino, et kindlustada teise planeedi sissetuleku ning sealjuures veel ellu jääda. Huvitav kes eesti elatustase tõuseks kui me Lennart Mere Eesti Vabariigi eelarvet "Olympic" kasiinosse turgutama saadaksime?
Teksti loeti inglise keeles
Laur Salundi

Väga hea raamat. Lugesin sindri hiljuti uuesti üle ja olin vaimustuses. Nii hästi tehakse harva. Muidugi võis see positiivne mulje ka tekkida nendest vahepeal loetud juradest, aga pole midagi öelda. Samas on küll kahtlane, kas miskine suli kohe miskit maailma päästma tormab, aga tühja kah. Hea et sihke raamat eesti keeles olemas on ja kui järjed ka veel tulevad. Viis puhtana käde.
Teksti loeti eesti ja inglise keeles
Avo Nappo

Mis võimsatesse visioonidesse puutub, siis mina sealt kyll yhtegi ei leidnud (ei otsinudki ausaltöelda). Samas ei nõustu ma sugugi Prontoga - tegemist ei ole mitte "tyypilise kollase kirjanduse" vaid viimasepeal hea kollase kirjandusega, Aru ei saa mina nendest inimestest kes igalt poolt ja iseäranis Harry Harrisoni kirjatykkidest elu mõtet paistavad otsivat. Tegemist on lõbusa ja way hästi kirjutatd hoogsa enterteinmentiga. Mina igastahes naudin selliseid asju. Vastasel korral loeksin ainult Tammsaaret ja ei viriseks kui teised kirjanikud värki kergemalt ja lõbusamalt kujutaksid.
Teksti loeti vene keeles
Sven Vabar

Suurim lugemispettumus. Stoori algas suurejooneliselt - maailm, mille elanikud võitlevad üha pahatahtlikumaks muutuvama ümbrusega saades ise pidevalt tugevamaks, muutudes lõpuks mingiteks übermenscheniteks. Väga hea leid. Edasi läks aga asi totaalseks action-madistamiseks ja lõppes lapsiku happy-endiga. Action oli tegelikult tasemel, ma oleks andnud sellele raamatule viis punkti, kui poleks olnud raamatule hoopis kõrgemaid nõudmisi esitavat algust.
Teksti loeti eesti keeles
Andri Riid

Ei tasu vist sellele romaanile läheneda mingite eriliste intellektuaalsete ootustega. Siis on juba ette kõik rikutud. Ja rikkujaks on lugeja, mitte autor! Kui aga raamatut võtta noorsooteosena, asetub kõik omale kohale. Piisavalt keerukas maailm, dünaamiline story, inimlik ja elujaatav kangelane ning lõppude lõpuks ei puudu siit ka õpetlik moraal (tundub, et raamat on kerge militarismivastase kallakuga). Maksimumhinne, sest ma kujutan väga selgelt ette kuidas ma seda viieteistaastasena nautinud oleksin. Kaugelt üle muidu etaloniks peetavaist Heinleini juveniilulmekaist.
Teksti loeti inglise keeles
Maniakkide Tänav

Midagi jäi nagu puudu selles jutus, kuidagi nagu liiga lihtsalt käis kogu see värk seal. Seepärast olen nõus, et kollane, täiesti kollane kirjandus. Siiski loetav ja imen järge oodates käppa.
Teksti loeti eesti keeles
Tundmatu Arvustaja

Vaatad pilti ja ei usugi - sümpaatne papi, habemega, prillid ees ja puha... Aga vaata milliseid jutte kirjutab! Jalga tõesti pedaalilt eriti ei tõsta. Norida ju siit-sealt võiks, aga kuna sai hooga (ja mõnuga) tagakaaneni, siis las olla. Oleks see ju sama, kui viimase pannkoogi juures kurtma hakata, et moos oli liig magus ja üldse on kookoserasvaga praetud pannkoogid maitsvamad.
Teksti loeti eesti keeles
Jaanus Trolla

Ei leidnud seda suurepärast. Võiks olla veidi teisiti, kuid milline siis, ei oska öelda. Jäi nagu veidi puudu küll. Senini pean "Ajamasina saagat" veidi paremaks, oli teine hea huumoriga kirjutatud.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Arvi Nikkarev

Harrisoni esimene trükitud romaan on hea valik, tõlge on samuti hea. Vaatan siiski hirmuga tulevikku: paari aasta pärast on juba tõlgitud mitu-mitu romaani “Surmailm” triloogiast, “Terasroti”-sarjast ja “Bill-Galaktika kangelane”sarjast. Selline on olukord Soomes, kus 7-8 HH kõrvale ei ole panna ühtegi Kressi, Ellisoni ja Wolfe teost; ka Zelazny’lt on ilmunud vaid “Needuste allee”. Raamatuturg on väärastunud, kui neid nelja kokku on 7-8 korda vähem kui HH-d. Ja üksikult võttes on igaüks neist Harrisonist tugevam kirjanik
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Üsna nigerik jutuke. Primitiivsed ja üheülbalised tegelased - lapselik madistamine. Ebaveenev tegelaste ümberkasvamine lõpukaadrites. Ühesõnaga tüüpiline jutuke mingist lastekirjanduse sarjast. Tasemelt üsna keskmise nõukogude kosmoseutoopia kanti. Miks siis ikka nii kõrge hinne? Sellepärast, et idee ise - Pyrrose loodus nägi inimeses vaid loodusõnnetust ja sõdis tema vastu kui suvalise muu katastroofi vastu - oli väga hea. Kahju vaid, et sellises äralörtsitud vormis esitatud. Tõesti kahju.
Teksti loeti eesti keeles
Margus Freudenthal

Ühtin eelkõnelejatega: stooris oli palju nõrku kohti, tegelasi oleks võinud paremini kujutada ja lõpplahendus saabus kuidagi liiga väheste pingutustega. Samas aga ei pannud ma raamatut enne lõppu käest. Seega on ta vähemalt "hea" välja teeninud.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Espenberg

Minu meelest on "Surmailm I" väga hea raamat. Sellistele filosoofilistele ja mõtlemapanevatele tekstidele mõnus vaheldus actioni näol. Pealegi olid siin väga huvitavad ideed (planeedi loomad ja taimed on inimestega sõjajalal, inimesed on seal arenenud tapamasinateks jne). Lisaks on Harrison kõike kujutanud väga usutavalt (minu meelest). Ega tegelastelgi midagi viga ei ole. Jason dinAlt näituseks on minu arvates väga usutav ja meeldejääv tegelane. Pealegi pole ta mingi selline kangelane, kes üksinda viimasel hetkel maailma päästab. Ta kasutab nende kolonisaatorite (nii metsas kui linnas elavate) abi, kusjuures jutu käigus ei tundugi ta eriti kangelaslikuna, vaid lihtsalt psii-võimet omava suliga, kes sattus kogemata maailma päästma. Nagu paljud eelkõnelejad on maininud, ega "Surmailmas" naljalt hingetõmbamiskohta leia. Kogu aeg käib selline mõnus ja kiire tegevus. Noh, Harrison tõusis selle raamatuga minu silmis hoobilt lemmikute hulka. Kuna minu võõrkeelte oskus on selline suhteliselt kehvake ja eriti ei teagi kust inglisekeelset "Surmailma" hankida saaks, imen tõesti järgesid oodates käppa. See raamat peaks kohustuslik olema kõigile actionifännidele. Hindeks "5".
Teksti loeti eesti keeles
Märt Laur

Esiteks selline arvamus, et kogu triloogia oleks võinud vabalt välja anda ühes osas. Raamat 1, Raamat 2, Raamat 3 -stiilis. Aga see selleks. Pyrruse maailm joonistub piisavalt tõetruult välja. Pyrruslased kah. Igav lugedes ei hakka, tuleb tunnistada. Samas ei tundu ta ka nii hea olevat, et 5 saaks panna. Aga ikkagi, võinuks olla kolm osa ühes raamatus koos ...
Teksti loeti eesti keeles
Wookie

Tõsiselt hoogne raamat - enne läbilugemist käest ära ei pane. Samas ei maksa sellest raamatust sügavaid mõtteid ning elutarkusi otsida. Tundub, et lugu on kirjutatud rohkem põnevat actionit kui sügavust taotlema. Suurepärane raamat igavat õhtut sisustama.
Teksti loeti eesti keeles
Jaanis Tali

Oli ta nüüd kollane või sinine või hoopis siiruviiruline? Mida k...t. Hea oli! Lõmpsti läbi loetud, hea tunne sees!Muidugi oleks võinud elust 2g maailmas Le Guin`iliku ulmeetnograafilise kirjelduse teha (ja LeGuini käes oleks kindlasti väga hea saanud). Aga noh iga mees jäägu oma liistude juurde ja seekord on Harrisson oma liistudega (kaasakiskuv, mõninga järelemõtlemisainega aktsioon) hiilgavalt toime tulnud. Need 2 geed suudab Harrison ikka tõeliselt elavale silme ette manada. Tea kaugele ise jookseks 75 kilone seljakott seljas?

Mis häiris: Mind on alati pead vangutama pannud kui kirjeldatakse ühiskonda, kus raamatud(ilukirjandus) on ära kadunud, hävinud ja siis täielikult unustatud. See on sotsiaalselt ebaloogiline. Aru saaks kui raamatud oleks keelatud või põletatud jne. aga ka siis leiduks ikka keegi, kes mõned alles hoiab. Kasvõi needsamad ärakeelajad. Inimene on juba niisugune. Paljast tehnilise kirjanduse tarbimisest ühiskond püsti ei seisa, ka selline nagu see Pyrrosel on kirjeldatud. See oli ka kõige ebaloogilisem moment raamatu juures.

Olen seda raamatut mitu korda lugenud ja loen tõenäoliselt veel. Järelikult kindel viis.
Teksti loeti vene ja eesti keeles
Alari Rajande

Ei jätnud just _eriti_ võimsat muljet, kuid kehv ka polnud. Algus paistis paljutõotav, kuid mida edasi, seda otsitumad tundusid lahendused. Mõningates kohtades oli tunne, et nö "päris elus" oleksid Pyrruse karmid tüübid mr.dinAlt-i lihtsalt maha koksanud, mitte aga jäänud tema juttu kuulama ning jamama.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Nõustun eelkõnelejaga, kes nimetas teost viimase peal kollaseks kirjanduseks. Ega tast rohkem midagi oodata mõtet ei ole. Tugevate külgede koha pealt võiks mainida Pyrrose looduse päris head kujutamist ning seda, et maa- ja linnarahvas on siiski suht üheülbalise närvikavaga, ei ole tegeletud kardinaalselt reinevate kultuuride kliðee ekspulateerimisega (kõige rohkem häiris mind sellest laadist Clarke`i "Linn ja tähed", kus Linna ja Lysi erisustega oli ikka liiale mis liiale mindud). Tegevus on hoogne, erilisi ämbreid esmapilgul silma ei hakka.

Miinuspoole pealt: kasutatud on USA actionlugude tüüpskeemi, mis juba ammu ära tüüdanud ("Kondori kolm päeva" jne.) kahe tule vahele jäänud isikust, kes ometi peab piiratud aja jooksul (yo`v got forty eight ours, yo now!) midagi ära tegema - antud juhul siis planeedi päästma. No ega ikka ei tohiks see küll nii kiiresti ja lambist käia, et tuleb lihtsalt mingi vend kohale, vaatab veidi ringi ja teeb ära! Juba see stseen, kuidas keldriraamatukogust esimese 10 minutiga logiraamat üles leiti, ajab südame täis.

Kui asja oleks ette võtnud Herbert või Le Guin, oleks meil kindlasti üks SF tähtteos juures, sest idee on ju väga hea, aga Harrison on ikkagi lihtsalt kollane kirjanik. Selline, kelle käes head ideed paratamutult ära kolletavad, mis sest et suht loetavaks siiski jäävad. Ja õigus on ka neil, kelle arust oleks kogu triloogia võinud ühtede kaante vahel ilmuda, ilmselt on siin äriliste nüanssidega tegemist.

Kokku siis kolm plussiga ja mul pole vähimatki plaani järgesid osta või lugeda.

18.01.2013: Allpool ühes arvustuses peetakse mõtet LeGuini poolt sama teema käsitlemisest "tõeliselt õudseks". Maitse üle ei vaadelda, aga selle seisukoha argumentatsioon reedab paraku mitte maitse-erinevusi, vaid vähest lugemust ja tundub ka, et on lihtsalt ajale jalgu jäänud. LeGuini tegelased ei ole kaugeltki ainult filosofeerivad kitsekarjused. Kolm aastat pärast kõnealust arvustust sai ka tema kõigiti kompetente kosmoselennu looga maha ("Paradises Lost", 2002).
Teksti loeti eesti keeles
Chris

Päris hea raamat, mille ainukeseks puuduseks võib pidada seda, et põnevust on,vähemalt minu meelest, natuke valesti doseeritud. Miks siis? Asi on lihtsalt selles, et H.H. hellitab lugejat kohe algusest peale kiiresti arenevate sündmustega, pidevalt midagi uut, pidevalt midagi toimub, nõnda areneb ka pinge tõusvas joones, kuni ühel hetkel tempo aeglustub ja tekib pingelang. See aga, mida enamus autoreid üritab enam-vähem lõpuossa sokutada (kirjanduses vist kulminatsioon ja puänt, kui ma nüüd ei eksi)saabub H.H.-l liiga vara ja nii tundubki teose lõpuosa eraldi seisvana-otsituna. Mis teha, muidu hea raamat, aga lõpu eest neli.
Teksti loeti eesti keeles
Dragofor

Ma ei tahaks küll norijana näida, kuid ajuti jäi mulje nagu oleks tegu teisele planeedile viidud Burroughsiga, ainsa vahega, et siin polnud tegu mingi musklis rohkem looma kui inimese sarnase tegelasega., vaid "intellektuaaliga", kui nii võib väljenduda. Aga selle planeedi idee oleks mujal küll kulda väärinud!!!
Teksti loeti eesti keeles
Siim Sõber

Julmad mälestused on mul selle raamatuga seotud. Nimelt kui ta mulle õrnas nooruses esmakordselt mingite vihikute näol kätte juhtus, siis ahmisin kuni raamatukogu stseenini välja, nauding oli kirjeldamatu, aga siis tuli shokk - kuri saatus viis mu vihikutest lahku... ma olin mitu kuud traumeeritud.

Ei saanud teist ka raamatukogust võtta kuna lugemishoos ma sellistele pisiasjadele nagu pealkiri tähelepanu ei pööranud. Aga juhuslikult sattusin eelnevaid arvustusli lugema ja siis oli küll äratundmisrõõm suur ...

Tõin raamatukogust. Lugesin. Tunne oli sama!
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Hea. Mõnus madistamine. Maailm on paigas, erilisi võimatusi taustas ei ole. Mis mind häirib (ja sarjas mida edasi, seda hullemini), et tõenäosusteooria järgi peaks Jason dinAlt ammu-ammu surnud olema. Vähemgi pööraste seikluste puhul on mõni teine tegelane ise ausalt öelnud, et on oma hea õnne tagavara eluks ajaks ära kulutanud, ning pensionile läinud.Mind ei häiri, et dünaamika huvides mõned lahendused liiga ruttu tulevad. Kahes arvustuses on pakutud HH "ristamist" Le Guiniga. Tõeliselt õudne mõte! Kosmoselaeva aknalaual ei ole lillepotti, Jason dinAlt ei karjata kitsi. Ta tegutseb, ajab mõnusat teksti ja tunneb end hästi.
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Peris kena raamat ja waffa lugeda. Kuna DW III pole lugend, siis ei julge suure kindlusega väita, et on triloogia parim lugu ,kuid teisest on ta mäekõrguselt yle.
Teksti loeti eesti keeles
Riivo Mägi

Pean ühinema nendega, kes raamatut suurepäraseks loevad, lihtsalt ei oska kuidagi muudmoodi raamatusse suhtuda, mida olen vist 8 korda küll läbi lugenud (täielikult või osadena). Tõeline actionulme(?) klassika.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Adrifted

Kui seda Terasrotiga võrrelda, siis oleks nagu tegemist kahe erineva autoriga. See, Surmailma triloogia esimene osa, on ühtlasi ka triloogia parim. Parajalt hoogne madistamine, mille ühe korraga kiiresti läbi võib lugeda. Muid intellektuaalseid sügavusi sellest otsida oleks patt. Siiski, üks hea mõte seal siiski oli: kuidas küla kutsule, nõnda kutsu külale. St. sõda planeedi asukate ning inimkonna vahel ei saa enne lõppeda, kui inimesed ise sõja lõpetavad ning vihkamisest loobuvad.
Teksti loeti eesti keeles
Valentin Abramov

Ilmselt esimene Harrisoni romaan, mis mulle kätte on sattunud, kunagi ammu mingis nõukogudeaegses ulmekogumikus. Tookord enne raamatut käest ei pannud, kui läbi oli. (Ja ega korduval ülelulgemisel mulje kehvem polnud.) Igatahes autori nimi jäi pärast esimest lugemist kohe ja lõplikult meelde.

Väga korralikult kirjutatud seiklusulme, kus seikluste kõrval ka huvitavid ideid, nagu sissetungijatega võitlev planeedi elusloodus. Aga põhiline on ikkagi action, kus jalga pedaalilt tõesti maha ei võeta. Ja sellisena tulebki seda raamatut võtta.
Teksti loeti vene keeles
Kalev

Surmailm 1 on autoril kukkund välja, kui mõned teisedki teosed suure raskusjõuga planeetidest. Siiski on tegevuse huvitavaks teinud planeedi elanike lausa sügavalt nauditav põikpäisus. Soovitan igal juhul veel lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
Krister Haav

Aga mulle meeldis. Esimest korda kohtasin seda juttu kas mitte kuskil jutusabas... Oli see siis "Tänapäeva jutulisa" vms. Ag meeldis juba siis ja läheb praegugi kaubaks. Ise ostma küll ei hakka, veel.
Teksti loeti eesti keeles
Lupus

Idiootne sisu, ebausutavad tegelased. Mõttetu raamat tõlkimiseks. Kui Harrison üritas kirjutada paroodiat, siis see ei õnnestunud. Kui ta kirjutas seda tõsiselt, siiis on raamat väärt veel ühe võrra väiksemat hinnet.
Teksti loeti eesti keeles
Shakti

kolm. lugesin kyll yhe hooga kõik kolm läbi, aga mida edasi, seda ebahuvitavamaks läks.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

Pole see mingi kollane kirjandus; väga võimas sõjavastane teos, lugu lihtsalt kirja pandud nii, et võib ka kergemas plaanis lugeda... Minu meelest üsna sügava sisuga romaan; läbivaks teemaks Harrisoni leitmotiiv ksenofoobia.

Kujutagem ette - põlvkondede kaupa ollakse pühendunud mõtetule sõjale, kogu elu on selle järgi sätitud. On kujunenud oma autonoomne väärtushinnangute süsteem; vaata, et peaaegu religioon. Ja siis ilmub keegi vandersell, kes natuke asja uurides kuulutab, et vennad, teil on siin kõik asjad paigast ära, lood on hoopis teistsugused. Teie Püha Sõda on jaburdus ja tuleb lõpetada!

Aga oi kui raske on peatada midagi, mis toimub Püha Idee nimel! Harrison räägib ju sõdimise mõtetusest ja sellest, kuidas mingitel ajenditel peetav sõda muutub lõpuks eesmärgiks iseenesest; selle peatamiseks ei tehta midagi, vaid elatakse edasi oma militaarvaimustuses. Ebatolerants ja patriotism asendavad püüdmist mõista; ajaloouuringuid ja rahupüüdlust. Isegi sõna `rahu` on muutunud sõimusõnaks...

Ning raamatu pealkiri "Deathworld" ka osav valik on, sest Pyrrusel on surm tõesti kõige mõõduks ja omalaadseks etaloniks väärtusskaalal. Surm ja tapmine on eesmärgid, läbi nende leiavad sealsed inimesed oma identiteedi ja hierarhiseerivad ühiskonna.

Jasoni (NB Iason!) ja tüdruku armastuslugu on samuti ilus ja veenev; psiivõimed omal kohal. Ehk madistamist oli tõesti veidi liiga palju.
Teksti loeti eesti keeles
Raimond Raiskaja

Või et ökoloogiline ulme. Loomad, olgu nad nii psi tundlikud kui tahes, põgenevad võimaluse korral ohu eest. Seiklusjutuna kõige halvem ei ole. Väärtust tõstab kurb tõsiasi, et järgmised osad on veel tunduvalt kehvemad, eriti teine.
Teksti loeti eesti keeles
Kätlin Traks

Mina ei leidnud kõike seda head, mille pärast Harrisoni kiidetakse, enda jaoks vist lihtsalt üles. Tundus täiesti mõttetu olevat ja põhjus, miks esimesel arvustamiskorral kolme andsin (hiljem parandasin kaheks), oli see, et järjed olid veel mõttetumad.
Teksti loeti eesti keeles
Tarmo Õuemaa

See on raamat, mida ma esimest korda tarbisin mitte lugedes, vaid kuulates. Aasta oli ehk 1990, ja üks inglise keelt valdav ulmehull sõber, puhaku ta rahus, lihtsalt jutustas selle mulle ümber. Tohutu õhinaga ja üksikasjalikult, see võis võtta oma tunni jagu aega. Olin samuti vaimustuses ja vist just see raamat sundis mind hakkama inglise keelt õppima. Et no kuidas muudmoodi, kui ettekujutamatu kogus nii vägevaid ulmekaid ootab lugemist. Paradoksaalsel kombel lugesin "Surmailmad" lõpuks läbi ikkagi eesti keeles. Ausalt öeldes ei mäleta enam midagi järgedest, aga esimene osa oli just nii hea, nagu ette olin kujutanud. Seiklusromaani vormis ja kompaktne, mis Harrisoni puhul on tavaline, aga lisaks väga hea ühiskonna- ja keskkonnaulme.
Teksti loeti eesti keeles
Karmo Talts

Mis on olemas ja on hea: kontseptsioon eriti inimeste vaenulikust planeedist, jutskui Verne Saladusliku saare antipoo. Erinevalt Vernest pole keskkond lihtsalt selline nagu autorile vaja, vaid on selliseks muutunud inimeste tegevuse mõjul. Mis on olemas, aga nii hea pole: seletus, mis tagab planeedi inimestele vähekõlblikuks muutumise kiiremini, kui seda teinuks loodusvarude raiskamine ja loomuliku keskkonna hävitamine. Üldiselt on veel seletuse detailid veel sellised, et supervõimetega (kui tõsiselt seda psi-värki tänapäeval enam üldse uuritakse?) kangelane saaks olukorra lahendada.Mis on puhas ajaviide: selles raamatus on Jasoni mäguriloomusel küll vaid üks eesmärk -venitada raamat alguses olevate seiklustega pikemaks vihikust, mille saanuks konspektist surmaplaneedi kohta ja selle otsa kleebitud õnnelikust lahendusest.Kolm nelja miinuse asemel sel põhjusel, et ma pole kindel, et ma pole seda raamatut varem lugenud nii, et sellest mingit mälestust ei jäänud.
Teksti loeti eesti keeles
x
Sven Vabar
1977
Kasutaja rollid
Viimased 19 arvustused:
Sven Vabar

Väga tänuväärt, et selline asi eesti keelde on tõlgitud. Kuna olen sellest raamatust Sirbis jm pikalt kirjutanud, ei hakka seda siin rohkem tegema; eelnev K. Sanderi arvustus tõukas mind aga teostama ajalise distantsi kontrolli - üldiselt on nii, et kõige paremad teosed on selgelt meeles ka pikema aja möödudes (antud juhul kaks aastat).

Ja sellele kontrollile peab Weitze hästi vastu. Eriti hästi on mul meeles Antarktika-lugu "Akvanaudid" ja kõrbelugu "Ahnus". Samuti kummaline lapse kadumise lugu "Aare". Seda peaks lausa üle lugema. Mõned jutud olid kehvapoolsed ka, nagu see pedofiilia-teema, või "Mustad jalgratturid" ja "Kreeta tuled". Aga tervikuna ikkagi hea ja originaalne autor.
Teksti loeti eesti keeles
Sven Vabar

Mulle iseäranis meeldis see tilluke metallist ja kalliskividest "aed" või õieti mikro-maa, mikro-riik, mille imperaator ise oli leiutanud, ja kus miniatuursed inimesed liikusid miniatuursetes majades, väikestel põldudel, loomad ja linnud väikestes metsades jne. Ja millele ta siis ülalt alla vaatas, kui ta oli selle kaadervärgi käivitanud võtmekesega, mis tal kaelas rippus. Vaatas samamoodi nagu lennumasina leiutaja vaatas päris-maale, mille kohal ta oma proto-deltaplaaniga lendas (aastal 400). Eks see imperaatorit ärritaski. Kontrolliv pilk... millest kirjutavad keskkonnaesteetikud. Tahta vaadata kõrgetest kohtadest või lennumasinaist avaraid vaateid kaunistele linnadele ja maastikele on natuke tahta neid keskkondi kontrollida.Samas saaks seda ideed kuidagi PKDickilikult edasi arendada. Imperaator vaatab (pärast oma saatuslikku otsust) oma tillukest mehhaanilist kuningriiki ja märkab, et seal lendab üks väike lennumasin ringi, mida tema ise sugugi sinna projekteerinud polnud... Ja tema pisi-impeeriumis hakkavad toimuma muudki ootamatud ja projekteerimatud sündmused. Mis on kuidagi veidral viisil seotud ootamatute sündmustega tema päris-impeeriumis... jne...Ei, tõesti hea lugu.
Teksti loeti inglise keeles
Sven Vabar

Loo maailmas käib igasugune inimestevaheline suhtlus sünnist saati ainult televisiooni ning arvutite vahendusel. Perekondlikud koosviibimised, pulmad jne eeldavad tegelikult oma kodus istuvatelt asjaosalistelt pidevat ja korralikku operaatoritööd, montaaži jne. Kõik lähedased inimesed kannavad kõva meiki, et kaamerate ees kenamad välja näha...

Ja siis peategelastel - kahe lapsega abielupaaril - tekib ennekuulmatu idee perega tegelikult, füüsiliselt kokku saada. Pereisa elutoas. Tagajärjed muidugi on ootamatud.

Või siis ei ole. Mulle pigem istuvad sellised Ballardi lood, kus tegelaste psühhootilised tegutsemismotiivid jäävad rohkem-vähem arusaamatuks ja võimaldavad mitmeid tõlgendusviise. Kuid vanemas eas muutus Ballard aina rohkem "sotsiaalkriitiliseks", kuidagi ühemõtteliseks. Selle väga võika loo "idee" võiks kokku võtta ühe tõeteraga, mida kunstis ja kirjanduses nõrkemiseni ekspluateeritud - et lähedus on vägivald.

Samas pole see nüüd ka otseselt halb lugu. Eks see ju paneb mõtlema selle peale, kuidas me praegu, oma realistlikus olevikus rakendame lähisuhtluses omamoodi "telerežiid", "montaaži" jne. Ja kuidas me end mitmes mõttes meigime. Ja kuidas põhiküsimus on, mis viisil kogu sellest potjomkinist läbi, teise inimese hingeni tungida. Ja kuidas see protsess tavaliselt väga veretult ei kulge.
Teksti loeti inglise keeles
Sven Vabar

Tegu on vististi ühe motiiviga Ballardi kuulsast autobiograafilisest romaanist "Empire of the Sun", milles kirjanik kujutab II Ilmasõja ajal Jaapani vallutatud Shanghai põgenikelaagris oldud aega. Selles loos siin on sõda juba läbi, Jaapan ametlikult kapituleerunud, kuid liitlaste võim pole veel kehtestunud, nii et päevadel, mil toimub loo tegevus, valitseb Shanghai ümbruses mingi sõjast väsinud võimuvaakum.

Loo peategelane on 20-aastane tsivilist-vang, kellele jaapanlased teevad enne tema vabastamist ülesandeks vedada mõnikümmend teiste tsivilistide (peamiselt lääne inimeste) laipa kuskile protestantide surnuaiale. Lugu kujutabki tema teekonda surnukehadega läbi selle sõjast laastatud võimuvaakumi. Alguses on tal plaan laibad kuskile ära poetada ning põgeneda linna, et leida üles oma ülejäänud pereliikmed, keda ta pole aastaid näinud, aga sedamööda, kuidas ta ühes oma surnukehadega satub mitmetesse ränkadesse situatsioonidesse, tekib tal laipadega mingi kentsakas side, mida võib nimetada ajaloolis-religioosseks. Lõpuks muutub peategelase suhtumine üsna psühhootiliseks ja kummaliseks. Selles kummalisuses (ega selles loos üldse) pole midagi rangelt võttes ulmelist, aga kummalist on siin rohkem kui enamikus ulmes.
Teksti loeti inglise keeles
Sven Vabar

Kuskil Mehhiko kandis toimub mere kohal lennuõnnetus. Esimest korda lennunduse ajaloos hukkub lennuõnnetuses tuhat reisijat. Kõik leheneegrid tormavad ummisjalu kohale, ainult et lennuki rususid pole veel leitud. Peategelasel ajakirjanikul tekib enda arust suurepärane idee - äkki lennuk ei kukkunudki merre, vaid merekalda lähedale mägedesse. Lootuses teenida rusude ja laipade esmaavastajana kuulsust ja loorbereid, suundub ta oma autoga üksi mägedesse rususid otsima. Teele jäävad mõned üksikud vaesed mehhiklaste külakesed. Peategelane aina loobib külaelanikele raha ja nuiab: "Lennuõnnetus? Rusud? Laibad?" Mehhiklased noogutavad ja juhatavad teda aina kõrgemale mägedesse, kus külad jäävad aina vaesemaks.Nojah, lõpuks ta leiab oma rusud ja laibad. Ainult et kas just need, mida ta otsis...Suurepärane puändipõhine novell, milles ulmet ainult niipalju, et tuhande reisijaga lennuk. Ühest küljest nii ballardlik tema põhimotiividega - lendamine, (lennu)õnnetus, hukkunute perversne fetišeerimine [massimeedia poolt]. Teisest küljest aga nagu täitsa "normaalse" realistliku kirjaniku vana kooli novell. Ja seda võiks pidada isegi "sotsiaalkriitiliseks", humanistlikke väärtusi rõhutavaks novelliks. Samas - võibolla ka mitte. Ühelt poolt nii tavaline, teisalt ikka päris imelik lugu.Väga hea filmi, sellise seisundifilmi, road-movie saaks sellest jutust.
Teksti loeti inglise keeles
Sven Vabar

Jah, see on tõesti hea lugu, mu lemmik sellest kogumikust. Friedenthalile omane painajalik vaade ajaloole; sellele, kuidas minevik meid vältimatult mõjutab, aga pole sugugi aru saada, kuidas. Lisaks veel armastuseteema, mis on ajalooga seotud, aga ma ei ole kindel, mismoodi; kas armastusel on ajalugu lunastav, ajaloost päästev toime, või on ka see osake sõgedast ajaloomehhanismist, mille käes inimene on õnnetu mängukann.
Teksti loeti eesti keeles
Sven Vabar

Tõsi, sarnasus jutuga "Maailma ilusaim uppunu" on nõnda suur, et vaatasin järgi, kumb enne trükis ilmus. Hämmastav küll, aga Ballard - neli aastat enne Marqueze juttu. Sellist elamust nagu Marquezest ma kõneksolevast jutust ei saanud, kuid hea lugu sellegipoolest, oma suveräänsete, ballardlike lisanüanssidega sellele "õilsa uppunu motiivile".

Täpselt nagu Marqueze loos, nii ka siin omab uppunu teda avastanud inimestele seletamatult ülendavat mõju. Paneb nägema oma tühisust, ebatäielikkust, küündimatust, ning igatsema millegi suure, tõelise, kuid lihtinimesele kättesaamatu järele. Tsitaat loost: "Mistahes muu asi meie elus on avatud kahtlustele, kuid hiiglane, olgu ta elus või surnud, eksisteerib absoluutses mõttes, võimaldades heita pilku teiste temasarnaste absoluutide maailma, mille suhtes meie - rannal ringi luusivad uudishimulikud - oleme vaid ebatäiuslikud ja väetid koopiad."

Ja surnud hiiglase saatus ongi just selline, mida võib oodata rannas jahmerdavatelt ebatäiuslikelt, väetitelt koopiatelt ehk siis tavainimestelt. Ka Marqueze ilusa uppunu kohta võiks öelda täpselt sama (mistõttu pole siinkohal tegu spoileriga), kuid käesoleva jutu hiiglase saatus on selline väga ballardlik saatus, mis olulisel maailmavaatelisel määral erineb Marqueze jutu omast. Siinkohal võiks rääkida modernismist ja postmodernismist, aga see teema läheks antud formaadis liiga mahukaks ja libedaks. Nende kahe loo võrdlemisele saaks üles ehitada huvitava kirjandusteadusliku uurimuse.
Teksti loeti inglise keeles
Sven Vabar

Taas üks sellistest Ballardi lugudest, kus potentsiaalselt huvitav idee kängub liiga jäikades psühhoanalüüsi-raamides. Peategelane on silmakahjustuse tõttu ajutiselt pimedaks jäänud, kuid kõikide eelduste kohaselt saab peatselt taas nägijaks. Kuid võibolla ta ei tahagi seda enam? Pimeduses elades on üliteravaks arenenud tema muud meeled - ta kuuleb mitmete miilide kauguselt kajakakisa ning on avastanud oma hallutsinatoorse paralleelreaalsuse, mis teda vastupandamatult aina rohkem endasse mähib. Selles reaalsuses on mingi rannik, kaljud, maja ning üks naine... ja see naine on tegelikult... Siin tulebki mängu psühhoanalüüs, mida nii suurel ja selgel määral poleks tarvis olnud.
Teksti loeti inglise keeles
Sven Vabar

Maakera on peaaegu pöörlemise lõpetanud ja seega on aeg seisma jäänud - vähemalt ööpäeva mõiste mõttetuks muutumise määral. On vaid maakera päevapool ja ööpool, nagu Stephen Kingil. Päevapoolel on Sahara liivad lakkamatu päikse käes lõpututeks klaasiväljadeks sulanud, Venemaa stepid on pimeduses liustike alla mattunud. Peategelane kannatab unetuse all. Ta läheb ühte põhja-Aafrika mahajäetud kuurortlinna (Ballard kangesti armastab mahajäetud kuurorteid, hotelle, ajaviiteasutusi...), kus kohtub kahe mõistatusliku naise ja ühe veel mõistatuslikuma meesarstiga, kes kõik jändavad unenägudega.See võiks hea lugu olla, aga vahel Ballard on oma psühhoanalüüsiga kuidagi liiga ühemõtteline ja pealetükkiv. Eks Ballardi kui science fiction-autori science-iks ongi väga tihti psühhoanalüüs, ja nagu sci-fi jääb vahel vaid allegooriaks, et kindlaid teaduslikke ideid edasi anda, nii ka Ballardi puhul on mõnikord psühholoogiat (ja -analüüsi) liiga palju ja kirjandust liiga vähe. Nii ka selles loos. Kogu see unenägudega jändamine ja sürrealistlike maalikunstnike üle arutamine ning ise maalida püüdmine... Aga õnneks ei lähe Ballard sedapuhku liiga lihtsaks ja selgeks. On hullemaid näiteid. Pealegi on selle loo füüsilised keskkonnad Ballardi parimikku kuuluvad.
Teksti loeti inglise keeles
Sven Vabar

Üks paremaid Ballardi jutte üldse. Linnud, keda peategelane kuulipildujaga hommikust õhtuni maha notib, on kasvanud hiiglaslikuks sellepärast, et on söönud põldudel muundatud teravilja. Ja ühes kehamassiga on muidugi kasvanud ka lindude söögiisu. Niisiis on süüdi inimesed ise. Seeaeg kui peategelane linde tapab, tahab temaga kohtunud naine nähtavasti ise linnuks saada (võibolla vaid sümboolselt ja rituaalselt, aga kes teab), sest linnud on talle ja ta perekonnale palju kurja teinud. Peategelase ja naise vahel kujuneb isesugune suhe.Lugu võiks tõlgendada kuidagi ökoloogiliselt, aga see oleks üsna ilmselge, igav ja piirav tõlgendus, eriti mis puudutab loo lõppu. Ballardi parimad tööd ongi need, mis on nii kummalised, et ei allu niisama lihtsalt mingile ühele tõlgendusmudelile ega võimalda endast mõnd ühest ideed välja destilleerida.
Teksti loeti inglise keeles
Sven Vabar

Ootamatult naiivne ja fantaasiavaene tekst tõesti Ballardilt. Kuulub tema viletsamate juttude hulka, mida pole õnneks palju. Lugu sellest, kuidas meditsiini abiga saab (vana)inimestel organeid aina välja vahetada, nii et teoreetiliselt võib inimene lõpmatuseni elada. Loo võib kokku võtta Singer Vingeri laulusõnadega "Kui poleks surmavat vikatimeest, ei viitsiks elada kopika eest".
Teksti loeti inglise keeles
Sven Vabar

Miks nii halb hinne? Simaki peamine väärtus on inimlikkuse väärtustamise oskus kirjanduslikul teel. Selles raamatus pole see suurt õnnestunud. Hinne on pandud võrrelduna teiste Simaki töödega. Võrrelduna kõigi teiste ulmeraamatutega saaks "Libainimesed" mu käest mõistagi viie.
Teksti loeti eesti keeles
Sven Vabar

"Linn" on kuratlikult inimlik raamat. Soe, turvatunnet tekitav, humaanne, mõistev, tark. Nagu vanaisa. Parim, mida mina Simakilt lugenud olen.
Teksti loeti eesti keeles
Sven Vabar

Vaevalt, et Orwell oma raamatutega midagi mingi kindla riigi kohta öelda tahtis. Siis ta oleks töötanud ehk mingi ajalehe kolumnistina, mitte kirjanikuna. Nõukogude ühiskond andis mehele ehk mingi algimpulsi "Loomafarmi" või "1984" kirjutamiseks, kuid mille kuradi pärast pidi Orwell kirjutama raamatu mingist riigist! Lugedes lehti tekkis tal Orwellil, ma arvan, mingi algne ideesähvatus, sealt edasi aga liikus ta mõte täiesti uusi, kõigile teistele inimestele tundmatuid radu pidi. "1984" on kirjandus ja sellena tuleb seda ka vaadelda. Mitte metafoorses vormis ja pikalt lahti kirjutet ajalehe juhtkiri. Asi iseeneses. "1984" oli minu jaoks õudusromaan. Ei ükski Kingi raamat ega ükski õudusfilm pole pannud mind tõeliselt kartma, "1984" aga küll. Orwell on mõnes mõttes masohhist, et ta midagi sellist julges kirja panna, midagi niivõrd totaalselt masendavat, rusuvat ja surmahirmutavat. Hea raamat. Tõelise kire ja tundega kirjutatud.
Teksti loeti eesti keeles
Sven Vabar

Vene kirjanikud on ühe asja poolest oma Lääne ametivendadest paremad: nende teostes on märksa suuremal hulgal inimlikkust, loomulikkust, armastust ja kaastunnet; ma nüüd ei teagi, millise ühise mõistega kõik need taolised sõnad kokku võtta. Eks see ole mingi slaavi vaim, millest paadunud Läänlased ehk kunagi päriselt aru ei saa. Simak on ka väga inimlik, kuid sellisel humanistlikul tasemel kui Strugatskid ei oleks ta kunagi suutnud kirjeldada stalker Redricku nooruslikku isepäist madistamist, tema hoolitsust oma naise ja pärdikust järeltulija eest, morni saatusega leppimist ja kõige viimastel lehekülgedel kõike kuradile saatvat inimlikkust.
Teksti loeti eesti keeles
Sven Vabar

Suurim lugemispettumus. Stoori algas suurejooneliselt - maailm, mille elanikud võitlevad üha pahatahtlikumaks muutuvama ümbrusega saades ise pidevalt tugevamaks, muutudes lõpuks mingiteks übermenscheniteks. Väga hea leid. Edasi läks aga asi totaalseks action-madistamiseks ja lõppes lapsiku happy-endiga. Action oli tegelikult tasemel, ma oleks andnud sellele raamatule viis punkti, kui poleks olnud raamatule hoopis kõrgemaid nõudmisi esitavat algust.
Teksti loeti eesti keeles
Sven Vabar

Mulle tundub, et Tolkieni jaoks ei olnud Silmarillion enam lihtsalt looming, hea raamat. Mees töötas selle kallal üle 50 aasta. Sellise ränga vaeva tulemus tähendas vaevanägijale tervet uut maailma, milles toimuv iga sündmus ja tegelaste käekäik tähendas selle maailma loojale midagi isiklikku, ülevat ja eepilist. Sellisena Silmarillion mõjubki - pühana ja eepilisena, nagu piibel mõnede jaoks. Tegelikult on Silmarillioni stiil üsna hüplik ja vahelduva tasemega, kohati on lausa loogikavigu. Aga selle kallal norida oleks piinlik. Tunned, nagu oleks kirikus hambaid kiristanud.
Teksti loeti inglise keeles