Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· J. G. Ballard ·

The Drowned Giant

(jutt aastast 1964)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
2
1
0
0
0
Keskmine hinne
4.667
Arvustused (3)
Laur Salundi

Ühel päeval uhub meri mingisuguse uppund hiiglase kaldale. See mis pärast seda toimuma hakkab on muidugi ettearvatav: igasugu muidumehed, politsei, teadusemehed jne jne. Tõttöelda suht jabur lugu, mille põhiline eesmärk oli vist kajastada rahva reaktsioone antud sündmusele, muust eriti ei kirjutata. Tahtsingi talle esiti kolme hindeks anda, kuid lugesin igaks juhuks üle ja saab nelja. Seda eelkõige sellepärast, et hea ladus oli lugeda, käest ära viskama ei sundind (isegi mitte teisel korral) ja pisut seal ikkagi ühtteist oli...
Teksti loeti vene keeles
Kristjan Sander

Meeleolujutt, nagu paljud Bradbury asjadki näiteks. Marquezil on ka üks sarnane jutt randauhutud laibast ("Maailma ilusaim uppunu"), mis aga ulme ei ole.
Teksti loeti inglise keeles
Sven Vabar

Tõsi, sarnasus jutuga "Maailma ilusaim uppunu" on nõnda suur, et vaatasin järgi, kumb enne trükis ilmus. Hämmastav küll, aga Ballard - neli aastat enne Marqueze juttu. Sellist elamust nagu Marquezest ma kõneksolevast jutust ei saanud, kuid hea lugu sellegipoolest, oma suveräänsete, ballardlike lisanüanssidega sellele "õilsa uppunu motiivile".

Täpselt nagu Marqueze loos, nii ka siin omab uppunu teda avastanud inimestele seletamatult ülendavat mõju. Paneb nägema oma tühisust, ebatäielikkust, küündimatust, ning igatsema millegi suure, tõelise, kuid lihtinimesele kättesaamatu järele. Tsitaat loost: "Mistahes muu asi meie elus on avatud kahtlustele, kuid hiiglane, olgu ta elus või surnud, eksisteerib absoluutses mõttes, võimaldades heita pilku teiste temasarnaste absoluutide maailma, mille suhtes meie - rannal ringi luusivad uudishimulikud - oleme vaid ebatäiuslikud ja väetid koopiad."

Ja surnud hiiglase saatus ongi just selline, mida võib oodata rannas jahmerdavatelt ebatäiuslikelt, väetitelt koopiatelt ehk siis tavainimestelt. Ka Marqueze ilusa uppunu kohta võiks öelda täpselt sama (mistõttu pole siinkohal tegu spoileriga), kuid käesoleva jutu hiiglase saatus on selline väga ballardlik saatus, mis olulisel maailmavaatelisel määral erineb Marqueze jutu omast. Siinkohal võiks rääkida modernismist ja postmodernismist, aga see teema läheks antud formaadis liiga mahukaks ja libedaks. Nende kahe loo võrdlemisele saaks üles ehitada huvitava kirjandusteadusliku uurimuse.
Teksti loeti inglise keeles
x
Sven Vabar
1977
Kasutaja rollid
Viimased 19 arvustused:
Sven Vabar

Väga tänuväärt, et selline asi eesti keelde on tõlgitud. Kuna olen sellest raamatust Sirbis jm pikalt kirjutanud, ei hakka seda siin rohkem tegema; eelnev K. Sanderi arvustus tõukas mind aga teostama ajalise distantsi kontrolli - üldiselt on nii, et kõige paremad teosed on selgelt meeles ka pikema aja möödudes (antud juhul kaks aastat).

Ja sellele kontrollile peab Weitze hästi vastu. Eriti hästi on mul meeles Antarktika-lugu "Akvanaudid" ja kõrbelugu "Ahnus". Samuti kummaline lapse kadumise lugu "Aare". Seda peaks lausa üle lugema. Mõned jutud olid kehvapoolsed ka, nagu see pedofiilia-teema, või "Mustad jalgratturid" ja "Kreeta tuled". Aga tervikuna ikkagi hea ja originaalne autor.
Teksti loeti eesti keeles
Sven Vabar

Mulle iseäranis meeldis see tilluke metallist ja kalliskividest "aed" või õieti mikro-maa, mikro-riik, mille imperaator ise oli leiutanud, ja kus miniatuursed inimesed liikusid miniatuursetes majades, väikestel põldudel, loomad ja linnud väikestes metsades jne. Ja millele ta siis ülalt alla vaatas, kui ta oli selle kaadervärgi käivitanud võtmekesega, mis tal kaelas rippus. Vaatas samamoodi nagu lennumasina leiutaja vaatas päris-maale, mille kohal ta oma proto-deltaplaaniga lendas (aastal 400). Eks see imperaatorit ärritaski. Kontrolliv pilk... millest kirjutavad keskkonnaesteetikud. Tahta vaadata kõrgetest kohtadest või lennumasinaist avaraid vaateid kaunistele linnadele ja maastikele on natuke tahta neid keskkondi kontrollida.Samas saaks seda ideed kuidagi PKDickilikult edasi arendada. Imperaator vaatab (pärast oma saatuslikku otsust) oma tillukest mehhaanilist kuningriiki ja märkab, et seal lendab üks väike lennumasin ringi, mida tema ise sugugi sinna projekteerinud polnud... Ja tema pisi-impeeriumis hakkavad toimuma muudki ootamatud ja projekteerimatud sündmused. Mis on kuidagi veidral viisil seotud ootamatute sündmustega tema päris-impeeriumis... jne...Ei, tõesti hea lugu.
Teksti loeti inglise keeles
Sven Vabar

Loo maailmas käib igasugune inimestevaheline suhtlus sünnist saati ainult televisiooni ning arvutite vahendusel. Perekondlikud koosviibimised, pulmad jne eeldavad tegelikult oma kodus istuvatelt asjaosalistelt pidevat ja korralikku operaatoritööd, montaaži jne. Kõik lähedased inimesed kannavad kõva meiki, et kaamerate ees kenamad välja näha...

Ja siis peategelastel - kahe lapsega abielupaaril - tekib ennekuulmatu idee perega tegelikult, füüsiliselt kokku saada. Pereisa elutoas. Tagajärjed muidugi on ootamatud.

Või siis ei ole. Mulle pigem istuvad sellised Ballardi lood, kus tegelaste psühhootilised tegutsemismotiivid jäävad rohkem-vähem arusaamatuks ja võimaldavad mitmeid tõlgendusviise. Kuid vanemas eas muutus Ballard aina rohkem "sotsiaalkriitiliseks", kuidagi ühemõtteliseks. Selle väga võika loo "idee" võiks kokku võtta ühe tõeteraga, mida kunstis ja kirjanduses nõrkemiseni ekspluateeritud - et lähedus on vägivald.

Samas pole see nüüd ka otseselt halb lugu. Eks see ju paneb mõtlema selle peale, kuidas me praegu, oma realistlikus olevikus rakendame lähisuhtluses omamoodi "telerežiid", "montaaži" jne. Ja kuidas me end mitmes mõttes meigime. Ja kuidas põhiküsimus on, mis viisil kogu sellest potjomkinist läbi, teise inimese hingeni tungida. Ja kuidas see protsess tavaliselt väga veretult ei kulge.
Teksti loeti inglise keeles
Sven Vabar

Tegu on vististi ühe motiiviga Ballardi kuulsast autobiograafilisest romaanist "Empire of the Sun", milles kirjanik kujutab II Ilmasõja ajal Jaapani vallutatud Shanghai põgenikelaagris oldud aega. Selles loos siin on sõda juba läbi, Jaapan ametlikult kapituleerunud, kuid liitlaste võim pole veel kehtestunud, nii et päevadel, mil toimub loo tegevus, valitseb Shanghai ümbruses mingi sõjast väsinud võimuvaakum.

Loo peategelane on 20-aastane tsivilist-vang, kellele jaapanlased teevad enne tema vabastamist ülesandeks vedada mõnikümmend teiste tsivilistide (peamiselt lääne inimeste) laipa kuskile protestantide surnuaiale. Lugu kujutabki tema teekonda surnukehadega läbi selle sõjast laastatud võimuvaakumi. Alguses on tal plaan laibad kuskile ära poetada ning põgeneda linna, et leida üles oma ülejäänud pereliikmed, keda ta pole aastaid näinud, aga sedamööda, kuidas ta ühes oma surnukehadega satub mitmetesse ränkadesse situatsioonidesse, tekib tal laipadega mingi kentsakas side, mida võib nimetada ajaloolis-religioosseks. Lõpuks muutub peategelase suhtumine üsna psühhootiliseks ja kummaliseks. Selles kummalisuses (ega selles loos üldse) pole midagi rangelt võttes ulmelist, aga kummalist on siin rohkem kui enamikus ulmes.
Teksti loeti inglise keeles
Sven Vabar

Kuskil Mehhiko kandis toimub mere kohal lennuõnnetus. Esimest korda lennunduse ajaloos hukkub lennuõnnetuses tuhat reisijat. Kõik leheneegrid tormavad ummisjalu kohale, ainult et lennuki rususid pole veel leitud. Peategelasel ajakirjanikul tekib enda arust suurepärane idee - äkki lennuk ei kukkunudki merre, vaid merekalda lähedale mägedesse. Lootuses teenida rusude ja laipade esmaavastajana kuulsust ja loorbereid, suundub ta oma autoga üksi mägedesse rususid otsima. Teele jäävad mõned üksikud vaesed mehhiklaste külakesed. Peategelane aina loobib külaelanikele raha ja nuiab: "Lennuõnnetus? Rusud? Laibad?" Mehhiklased noogutavad ja juhatavad teda aina kõrgemale mägedesse, kus külad jäävad aina vaesemaks.Nojah, lõpuks ta leiab oma rusud ja laibad. Ainult et kas just need, mida ta otsis...Suurepärane puändipõhine novell, milles ulmet ainult niipalju, et tuhande reisijaga lennuk. Ühest küljest nii ballardlik tema põhimotiividega - lendamine, (lennu)õnnetus, hukkunute perversne fetišeerimine [massimeedia poolt]. Teisest küljest aga nagu täitsa "normaalse" realistliku kirjaniku vana kooli novell. Ja seda võiks pidada isegi "sotsiaalkriitiliseks", humanistlikke väärtusi rõhutavaks novelliks. Samas - võibolla ka mitte. Ühelt poolt nii tavaline, teisalt ikka päris imelik lugu.Väga hea filmi, sellise seisundifilmi, road-movie saaks sellest jutust.
Teksti loeti inglise keeles
Sven Vabar

Jah, see on tõesti hea lugu, mu lemmik sellest kogumikust. Friedenthalile omane painajalik vaade ajaloole; sellele, kuidas minevik meid vältimatult mõjutab, aga pole sugugi aru saada, kuidas. Lisaks veel armastuseteema, mis on ajalooga seotud, aga ma ei ole kindel, mismoodi; kas armastusel on ajalugu lunastav, ajaloost päästev toime, või on ka see osake sõgedast ajaloomehhanismist, mille käes inimene on õnnetu mängukann.
Teksti loeti eesti keeles
Sven Vabar

Tõsi, sarnasus jutuga "Maailma ilusaim uppunu" on nõnda suur, et vaatasin järgi, kumb enne trükis ilmus. Hämmastav küll, aga Ballard - neli aastat enne Marqueze juttu. Sellist elamust nagu Marquezest ma kõneksolevast jutust ei saanud, kuid hea lugu sellegipoolest, oma suveräänsete, ballardlike lisanüanssidega sellele "õilsa uppunu motiivile".

Täpselt nagu Marqueze loos, nii ka siin omab uppunu teda avastanud inimestele seletamatult ülendavat mõju. Paneb nägema oma tühisust, ebatäielikkust, küündimatust, ning igatsema millegi suure, tõelise, kuid lihtinimesele kättesaamatu järele. Tsitaat loost: "Mistahes muu asi meie elus on avatud kahtlustele, kuid hiiglane, olgu ta elus või surnud, eksisteerib absoluutses mõttes, võimaldades heita pilku teiste temasarnaste absoluutide maailma, mille suhtes meie - rannal ringi luusivad uudishimulikud - oleme vaid ebatäiuslikud ja väetid koopiad."

Ja surnud hiiglase saatus ongi just selline, mida võib oodata rannas jahmerdavatelt ebatäiuslikelt, väetitelt koopiatelt ehk siis tavainimestelt. Ka Marqueze ilusa uppunu kohta võiks öelda täpselt sama (mistõttu pole siinkohal tegu spoileriga), kuid käesoleva jutu hiiglase saatus on selline väga ballardlik saatus, mis olulisel maailmavaatelisel määral erineb Marqueze jutu omast. Siinkohal võiks rääkida modernismist ja postmodernismist, aga see teema läheks antud formaadis liiga mahukaks ja libedaks. Nende kahe loo võrdlemisele saaks üles ehitada huvitava kirjandusteadusliku uurimuse.
Teksti loeti inglise keeles
Sven Vabar

Taas üks sellistest Ballardi lugudest, kus potentsiaalselt huvitav idee kängub liiga jäikades psühhoanalüüsi-raamides. Peategelane on silmakahjustuse tõttu ajutiselt pimedaks jäänud, kuid kõikide eelduste kohaselt saab peatselt taas nägijaks. Kuid võibolla ta ei tahagi seda enam? Pimeduses elades on üliteravaks arenenud tema muud meeled - ta kuuleb mitmete miilide kauguselt kajakakisa ning on avastanud oma hallutsinatoorse paralleelreaalsuse, mis teda vastupandamatult aina rohkem endasse mähib. Selles reaalsuses on mingi rannik, kaljud, maja ning üks naine... ja see naine on tegelikult... Siin tulebki mängu psühhoanalüüs, mida nii suurel ja selgel määral poleks tarvis olnud.
Teksti loeti inglise keeles
Sven Vabar

Maakera on peaaegu pöörlemise lõpetanud ja seega on aeg seisma jäänud - vähemalt ööpäeva mõiste mõttetuks muutumise määral. On vaid maakera päevapool ja ööpool, nagu Stephen Kingil. Päevapoolel on Sahara liivad lakkamatu päikse käes lõpututeks klaasiväljadeks sulanud, Venemaa stepid on pimeduses liustike alla mattunud. Peategelane kannatab unetuse all. Ta läheb ühte põhja-Aafrika mahajäetud kuurortlinna (Ballard kangesti armastab mahajäetud kuurorteid, hotelle, ajaviiteasutusi...), kus kohtub kahe mõistatusliku naise ja ühe veel mõistatuslikuma meesarstiga, kes kõik jändavad unenägudega.See võiks hea lugu olla, aga vahel Ballard on oma psühhoanalüüsiga kuidagi liiga ühemõtteline ja pealetükkiv. Eks Ballardi kui science fiction-autori science-iks ongi väga tihti psühhoanalüüs, ja nagu sci-fi jääb vahel vaid allegooriaks, et kindlaid teaduslikke ideid edasi anda, nii ka Ballardi puhul on mõnikord psühholoogiat (ja -analüüsi) liiga palju ja kirjandust liiga vähe. Nii ka selles loos. Kogu see unenägudega jändamine ja sürrealistlike maalikunstnike üle arutamine ning ise maalida püüdmine... Aga õnneks ei lähe Ballard sedapuhku liiga lihtsaks ja selgeks. On hullemaid näiteid. Pealegi on selle loo füüsilised keskkonnad Ballardi parimikku kuuluvad.
Teksti loeti inglise keeles
Sven Vabar

Üks paremaid Ballardi jutte üldse. Linnud, keda peategelane kuulipildujaga hommikust õhtuni maha notib, on kasvanud hiiglaslikuks sellepärast, et on söönud põldudel muundatud teravilja. Ja ühes kehamassiga on muidugi kasvanud ka lindude söögiisu. Niisiis on süüdi inimesed ise. Seeaeg kui peategelane linde tapab, tahab temaga kohtunud naine nähtavasti ise linnuks saada (võibolla vaid sümboolselt ja rituaalselt, aga kes teab), sest linnud on talle ja ta perekonnale palju kurja teinud. Peategelase ja naise vahel kujuneb isesugune suhe.Lugu võiks tõlgendada kuidagi ökoloogiliselt, aga see oleks üsna ilmselge, igav ja piirav tõlgendus, eriti mis puudutab loo lõppu. Ballardi parimad tööd ongi need, mis on nii kummalised, et ei allu niisama lihtsalt mingile ühele tõlgendusmudelile ega võimalda endast mõnd ühest ideed välja destilleerida.
Teksti loeti inglise keeles
Sven Vabar

Ootamatult naiivne ja fantaasiavaene tekst tõesti Ballardilt. Kuulub tema viletsamate juttude hulka, mida pole õnneks palju. Lugu sellest, kuidas meditsiini abiga saab (vana)inimestel organeid aina välja vahetada, nii et teoreetiliselt võib inimene lõpmatuseni elada. Loo võib kokku võtta Singer Vingeri laulusõnadega "Kui poleks surmavat vikatimeest, ei viitsiks elada kopika eest".
Teksti loeti inglise keeles
Sven Vabar

Miks nii halb hinne? Simaki peamine väärtus on inimlikkuse väärtustamise oskus kirjanduslikul teel. Selles raamatus pole see suurt õnnestunud. Hinne on pandud võrrelduna teiste Simaki töödega. Võrrelduna kõigi teiste ulmeraamatutega saaks "Libainimesed" mu käest mõistagi viie.
Teksti loeti eesti keeles
Sven Vabar

"Linn" on kuratlikult inimlik raamat. Soe, turvatunnet tekitav, humaanne, mõistev, tark. Nagu vanaisa. Parim, mida mina Simakilt lugenud olen.
Teksti loeti eesti keeles
Sven Vabar

Vaevalt, et Orwell oma raamatutega midagi mingi kindla riigi kohta öelda tahtis. Siis ta oleks töötanud ehk mingi ajalehe kolumnistina, mitte kirjanikuna. Nõukogude ühiskond andis mehele ehk mingi algimpulsi "Loomafarmi" või "1984" kirjutamiseks, kuid mille kuradi pärast pidi Orwell kirjutama raamatu mingist riigist! Lugedes lehti tekkis tal Orwellil, ma arvan, mingi algne ideesähvatus, sealt edasi aga liikus ta mõte täiesti uusi, kõigile teistele inimestele tundmatuid radu pidi. "1984" on kirjandus ja sellena tuleb seda ka vaadelda. Mitte metafoorses vormis ja pikalt lahti kirjutet ajalehe juhtkiri. Asi iseeneses. "1984" oli minu jaoks õudusromaan. Ei ükski Kingi raamat ega ükski õudusfilm pole pannud mind tõeliselt kartma, "1984" aga küll. Orwell on mõnes mõttes masohhist, et ta midagi sellist julges kirja panna, midagi niivõrd totaalselt masendavat, rusuvat ja surmahirmutavat. Hea raamat. Tõelise kire ja tundega kirjutatud.
Teksti loeti eesti keeles
Sven Vabar

Vene kirjanikud on ühe asja poolest oma Lääne ametivendadest paremad: nende teostes on märksa suuremal hulgal inimlikkust, loomulikkust, armastust ja kaastunnet; ma nüüd ei teagi, millise ühise mõistega kõik need taolised sõnad kokku võtta. Eks see ole mingi slaavi vaim, millest paadunud Läänlased ehk kunagi päriselt aru ei saa. Simak on ka väga inimlik, kuid sellisel humanistlikul tasemel kui Strugatskid ei oleks ta kunagi suutnud kirjeldada stalker Redricku nooruslikku isepäist madistamist, tema hoolitsust oma naise ja pärdikust järeltulija eest, morni saatusega leppimist ja kõige viimastel lehekülgedel kõike kuradile saatvat inimlikkust.
Teksti loeti eesti keeles
Sven Vabar

Suurim lugemispettumus. Stoori algas suurejooneliselt - maailm, mille elanikud võitlevad üha pahatahtlikumaks muutuvama ümbrusega saades ise pidevalt tugevamaks, muutudes lõpuks mingiteks übermenscheniteks. Väga hea leid. Edasi läks aga asi totaalseks action-madistamiseks ja lõppes lapsiku happy-endiga. Action oli tegelikult tasemel, ma oleks andnud sellele raamatule viis punkti, kui poleks olnud raamatule hoopis kõrgemaid nõudmisi esitavat algust.
Teksti loeti eesti keeles
Sven Vabar

Mulle tundub, et Tolkieni jaoks ei olnud Silmarillion enam lihtsalt looming, hea raamat. Mees töötas selle kallal üle 50 aasta. Sellise ränga vaeva tulemus tähendas vaevanägijale tervet uut maailma, milles toimuv iga sündmus ja tegelaste käekäik tähendas selle maailma loojale midagi isiklikku, ülevat ja eepilist. Sellisena Silmarillion mõjubki - pühana ja eepilisena, nagu piibel mõnede jaoks. Tegelikult on Silmarillioni stiil üsna hüplik ja vahelduva tasemega, kohati on lausa loogikavigu. Aga selle kallal norida oleks piinlik. Tunned, nagu oleks kirikus hambaid kiristanud.
Teksti loeti inglise keeles