Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· J. R. R. Tolkien ·

The Silmarillion

(romaan aastast 1977)

eesti keeles: «Silmarillion»
Tallinn «Tiritamm» 1999

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
23
7
5
0
1
Keskmine hinne
4.417
Arvustused (36)
Tundmatu Arvustaja

Raamat, mille kohta on raske midagi ütelda. Seda peab lihtsalt ise lugema. Lihtsalt mõõgakeerutamist ja võlukunsti ootavale lugejale ei soovita. Soovitaksin enne "Kääbiku" ja "Sõrmuste Isanda" läbi lugeda, muidu võib jutt liig abstraktne näida. Kui epiteete jagama hakata, siis võib öelda, et saaga on suurejooneline ja monotoonne, võimas ja masendav ... nagu elu. Teos, mis filosoofiast peamiselt koosnebki. Hoiatan veelkord: lihtsalt meelelahutuse otsijale EI SOOVITA. Hindeks annan viie, sest rohkem anda ei saa.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Ott Sepp

Huvitav raamat. Kirjeldatakse kogu Tolkieni maailma algusaegu ja edasiarengut. Jääb mulje, nagu loeksid mõnda ajaloolist arhiiviteost (ehkki tegelikult päris selline mulje ka ei jää). See on täiesti kindlasti üks parimaid raamatuid üldse!
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan-Joel Välja

Gigantne teos. Absoluutselt igas mõttes. Tolkien särab jälle igatpidi: tema fantaasia on ületamatu, keelekasutus midagi tõeliset head jne. Raamat on suht keeruline nii keelelises mõttes kui ka struktuuri mõttes, seepärast seda algajatele ei soovitaks. Newbied, kes te Tolkieni maailma alles avastamas olete, soovitan soojalt läbi lugeda kõigepealt sellised raamatud nagu The Hobbit ja The Lord Of The Rings, enne kui Silmarillioni kallale asute. Muideks, The Silmarillion eeldab ka väga head inglise keelt. Ei usu, et seda kunagi eesti keelde tõlgitakse. Kokkuvõtlikult võib öelda, et The Silmarillion on parim fantaasiaraamat, mis eales kirjutatud.
Teksti loeti inglise keeles
Jüri Kallas

Ei meeldi mulle see raamat. Selle rämeduse kõrval näivad "Kääbik" ja "Sõrmuste isand" suisa maailmakirjanduse verstapostidena. Kuigi Keskmaa mõistmiseks vajalik sekundaarne materjal. Peaks vist lõpetama, muidu võtavad kivid ning kukuvad pilduma...
Teksti loeti inglise ja vene keeles
Roland Tepp

Raske! - igas mõttes raske raamat (kaalunud küll pole, kuid ei teeks paha) Ühinen täielikult Jürkaga - poole raamatu piiri ületada on pea et inimlikkust proovile panev ülesanne - kes aga kaugemale jõuab... Mina jõudsin ja ei kahetse! Kogu see maailm mõjub kuidagi reaalselt ja käegakatsutavalt, kuid mis seal''s enam pikalt kiita - mees nägi eluaeg vaeva, et maailma luua - usun, et tulemus tasus ennast ikka võimsalt ära Seda raamatut lugedes ma lõpuks mõistsin, et raamatut on vaid siis huvitav lugeda, kui selles kellegi käbarad kehvasti käivad... ... kahju on, kuid seda huvitavam. Soovitan kõigile (kellel on näljase hundi püsivus) PS! Raamat mõjub kuidagi piibellikult ja mingid naised olid saunas rääkinud, et mõned kristlikud liikumised mõtlevad pisut Püha teost täiendada osas, mis jääb Vana Testamendi 1. Moosese raamatu esimese 25 (vot peast ei mäleta) peatüki piiridesse. Vot nii on lood...
Teksti loeti inglise keeles
Avo Nappo

Huvitav, kas myydid käivad kategooria "fantasy" alla? Nagu näiteks "Kalevipoeg" või Homerose "Odysseia"? "Silmarillion" läheb just nimelt pigem sinnapoole. Mäletan mismoodi seda omal ajal loetud sai - keel oli suhteliselt raske. Hästi ei kujuta ette, mismoodi seda tõlkida oleks võimalik. Aga võimas on see raamat kyll. Kellele "Sõrmuste Isand" meeldis ja kes ennast inglise keeles koduselt tunnevad, neile ilmselt kohustuslik kirjandus.
Teksti loeti inglise keeles
Sven Vabar

Mulle tundub, et Tolkieni jaoks ei olnud Silmarillion enam lihtsalt looming, hea raamat. Mees töötas selle kallal üle 50 aasta. Sellise ränga vaeva tulemus tähendas vaevanägijale tervet uut maailma, milles toimuv iga sündmus ja tegelaste käekäik tähendas selle maailma loojale midagi isiklikku, ülevat ja eepilist. Sellisena Silmarillion mõjubki - pühana ja eepilisena, nagu piibel mõnede jaoks. Tegelikult on Silmarillioni stiil üsna hüplik ja vahelduva tasemega, kohati on lausa loogikavigu. Aga selle kallal norida oleks piinlik. Tunned, nagu oleks kirikus hambaid kiristanud.
Teksti loeti inglise keeles
Tea

Soovitan soojalt kõigile neile, kelle meelest "Sõrmuste isanda" lõpp ületamatult kurb on. Eepiline ja hunnitu maailmaloomise lugu ja muud müüdid. Lugemine eeldab head keeloskust (loodetavasti niipea ei üritata tõlkida) ning avatust või lihtsalt mingit aimdust surelikkusest. Enda ja teiste omast.
Teksti loeti inglise keeles
Targo Tennisberg

Nii, haaraku Tolkieni fännid nüüd kivid, kaikad ja mädamunad tugevasti pihku :-)
Hea küll, ma olen nõus, et see raamat on suurejooneline ja ülev ja võimas jne. Ma ei hakka neid eelmiste arvustajatekiidusõnu üle kordama, selle asemel on mulüks loll küsimus - milleks see kõik hea on?Jah, see oli Tolkieni jaoks mingis mõttes elutöö,jah, ta töötas selle kallal hirmus kaua ja nägipalju-palju vaeva, aga ma küsin ikkagi, kas talselle ajaga midagi targemat tõesti teha polnud?Võtnud parem kätte ja kirjutanud mõnele tundmatulesuguharule rahvuseepos, asjast oleks paljurohkem kasu olnud. Sest mingis mõttes eepos"Silmarillion" ju on, aga ta on eepos ilma omaeneseajaloota, ilma rahvata, kes sellest lugu peaks.Mulle meeldib "Kalevala" näiteks, meeldib"Nibelungide laul", meeldib "Ilias", need kõik suurel määral sellepärast, et seal on suhteliseltreaalsed (elusad) tegelased, ma suudan neile kaasa elada ja nendega kaasa mõelda. Aga "Silmarillion"oma abstraktsuses ei meeldi.Kellele seda sellisel kujul vaja on õige? TrobikonnaleLotR-i fännidele? Kahtlen, kas nad seda aega ja vaeva väärt on. Ühesõnaga - kahju, et hea kirjanik sellise idee peale nii palju ennast kulutanud on.
PS BAASi infolehekülg näitas, et see on arvustus number 4000 BAASis. Sada aastat veel ja Amazon on löödud.
Teksti loeti inglise keeles
Indrek Hargla

Suudan aru saada argumentitest, miks seda nii heaks peetakse. Suur ja fantaasiaküllane töö on tehtud, loodud oma ja uus maailm. Tehismütoloogia jne. Kõik see on tore. Selles, millele see raamat pretendeerib, oleks kõik nõudmised nagu täidetud. Lugesin seda siis, kui isegi JRRT vaimustust põdesin, kuid ei löönud see asi. Jäi pisut imalaks ja liigtehislikuks. Kogu oma mastaapsuse ja haarde juures, jäi tal siiski midagi puudu - elulähedust vast. Või siis inimlikkust sügavusest. Pole ma nõus ka ühe ülaltoodud väitega, et Silmarillioni maailm mõjub reaalselt ja käegakatsutavalt. Mulle ei mõjunud! ta on vajalik "Sõrmuste isanda" mõistmiseks, seda küll, kuid kas mitte sellise krestomaatilise funktsiooniga ta ka ei piirdugi? Positiivse poole pealt - kohati on üpriski nauditavat legendikoomise oskust, mitte kõik "tegelased" pole kriipskujud. Aga põhimulje, mis mul temast meelde jäi oli see, et lugeda tuli tahtejõuga ja läbi sain rohkem jõumeetodil. Lugemisaega raisatuks aga ka ei pea ja kui keegi juhtub ta ära tõlkima, loeks vast uuestigi.
Teksti loeti inglise keeles
Dragofor

Suurejoonelisus suurejoonelisuse pärast. Viga, mis on Tolkienile vist eriomane. Nagu "The Lord of the Rings". Ma ei tea, kuid mulle see teos ei sobinud. Hingetu ja sisutühi. Luues suurt maailma, tuleks luua ka tegelased, kes seal usutavalt mõjuksid. Tolkien seda ei teinud. Mitukümmend aastat tööd ja vaeva ning tulemus? Sõnademulin, mis üritab kujutada mingitmoodi kellegi eepost. Tehke mida iganes, aga Tolkienist ei saa enam kunagi kirjanikku, kes vääriks minu tähelepanu. Vähemalt sellest olen ma üle saanud. Liiga eluvõõraks jääb kogu see suursugune maailm, liiga võltsiks jäävad need tegelased ning liiga kahvatuks need sündmused...
Teksti loeti inglise keeles
Märt Laur

Oojaa, `Silmarillion` on suur igas mõttes. Tolkien on suutnud luua väga keeruka nimede süsteemi, millest ma ausalt öeldes raamatu lõpuni täielikult aru ei saanud... vanjarid, noldorid, eldarid, loendamatud suguvõsad jne jne, kipub juba Piibli mastaapsuse poole. Eelkirjutajad on kurtnud, et raamat igavaks kippus minema, mina seda ei märganud - - kogu aeg oli huvitav lugeda. Tõsi küll, tegu polnud seda laadi teosega, mis sunniks söögipauside ja uneaja arvelt lugemiseks aega juurde näpistama. Sõrmuste triloogiaga ei ole Silmarillion võrreldav, selleks on nad liiga erinevas stiilis kirjutatud. Meeldis see, et polnud tobedat isikunimede tõlkimist nagu eestikeelses LoTR`is, no võib-olla ei andnud Silmarillion selleks võimalustki, aga igatahes nimed silma ei häirinud. Ometigi pidi iga teise uue haldjanime puhul mõtlema, et kuidas vastav nimi suupärasemalt hääldub.. ohjah, ma pole kunagi haldjakeeles tugev olnud ;-)Niisiis, igati tore ja mõnus raamat, täiesti 5 vääriline.
Teksti loeti eesti keeles
Erkki Lindpere

Võimas ja pühalik. Tolkien on tõesti loonud eepose ja terve mütoloogia. Ja mis selles nii halba on? Targo pidas seda mõttetuseks, ajaraiskamiseks. Sama hästi võiks arvatavasti 90% kirjandust, eriti ulmet ajaraiskamiseks pidada. Keegi märkis veel, et teos pole elulähedane. Kuidas ta saaksi olla? Ta ei peagi olema.
Teksti loeti inglise keeles
Sander Vahter

1999. aastal 9. juuli pealelõunal asetasin oma eluteele järjekordse verstaposti ja lõpetasin ingliskeelse "Silmarillioni" lugemise. Ja jumala eest, ei soovita sellist tegu kellelegi, kes pole inglise keele filoloog, soovitavalt spetsialiseerumisega arhailisustele (jeesus kristus, "hearken"="listen", no milleks?) :)Sisust kõneldes on Silmarillion aga väärikas algus (või lõpp, kuidas keegi soovib) Keskmaa lugudele ja paneb ka ametlikult asjadele alguse ja otsa. Ma ei tea, kuidas suhtusid kirikuringkonnad Tolkieni tegemistesse kuid seda oleks päris huvitav teada, arvestades seda, et uue Piibli kirjutamine ei tohiks nende silmis eriti jumalakartlik tegu olla. Jätmata siinkohal arvestamata ka Tolkieni sõnu intervjuus BBC-le, et LotR-is paar korda mainitud ja Silmarillionis kesksema tegelasena ringi madistav Eru ongi ikka seesama Üks ja Ainus, kes meiegi tegemistel oma silma peal hoiab.Olles inglise keelega vaevlemisega poole peal, sain pisut sirvida ka eestikeelset tõlget. Kuna tegu oli tõesti sirvimisega, ei pruugi ma päris täpne olla, kui ütlen, et kogu teksti meeleolu või alatoon tundus olevat hoopis teisest puust (mis omakorda ei tähenda, et see mingit moodi halvem või parem oleks). Küll aga võis siin taas oma osa mängida minu vilets arhailise inglise keele tase. :)Negatiivse poole pealt: mis lõpuks häirima hakkas, oli see täiusliku ja tervikliku maailma taotlemise tagajärjel tahes-tahtmata tekkinud venitatuse tunne, et nii mõnigi sündmus oli teksti sisse surutud vaid sellepärast, et kunagi sai "Kääbikusse" või LotR-i noorusrumalusest paar üleliigset lauset kirja pandud ja nüüd on vaja neile tausta taha saada.Kõike kokku võttes ja kahjuks mitte liiga objektiivne olles - "neli miinus". Kipun ju ikka tolkinistide leeri, aga lihtsalt ei pakkunud enam pinget.
Teksti loeti inglise keeles
Saara

Au neile, kes suudavad Tolkieni inglise keeles lugeda. Piinlikkusega pean tunistama, et isegi eestikeelne tõlge jäi kohati raskeks - mitte et mul sõnadest arusaamisega raskusi oleks, aga nimesid, kohti ja sündmusi oli ikka kole palju küll. Alla viie ka nagu panna ei sünni - liiga suur teos vähema hinde jaoks. Tjah, aga ajaviiteks see raamat hea ei ole. Diagonaalis lugedes on ausalt öeldes igav ja süvenemiseks... Siis peab olema palju aega ja kannatust. Siiski on ilus kujutleda, et ka selline võiks üks maailm ja tema tekkimise lugu olla.
Teksti loeti eesti keeles
Misfit Creep

Keskmaa ajalugu. Numenor, Valor, Iluvatar, Morgoth, selle maailma tekkimine ja palju muud. Iidsed lahingud ja sõjad, vanad ammuunustatud tarkused ja legendid. Raamat, mis peaks vist olema suurim omasuguste seas. Kui mitte ei ole, sest kui palju veel selliseid maailmas leidub?
Teksti loeti eesti keeles
Krister Haav

Kui maailm alguse sai...

Minu arust on see isegi parem kui "sõrmuste" triloogia. See haldjate saagade raamat annab hästi edasi kõik selle, mis viib "sõrmustes" suure sõjani. Intrigeeriv on ka see, et kolm tellist "isandast" on seal kirjutatud kokku... Oli see viiele lehele? Igatahes hea raamat.
Teksti loeti eesti keeles
Maniakkide Tänav

Kellele meeldib lugeda ajalugu, (mitte ajaloolisi raamatuid, vaid kroonikaid jms.)sellele meeldib. Kellele mitte, sellele ei meeldi. See pole säärane raamat, mille tegevusel peaks olema mingi tohutu mõte taga. See on nagu ajalooõpik. Kõik seal kirjutatut tuleb võtta nagu ajalugu, kõik lihtsalt on nii juhtunud. paratamatu. Ilma mingi mõtteta, vaid inimeste askeldamiste tulemusena.
Teksti loeti eesti keeles
mcpat ( naine )

aus olla ma seda lõpuni ei lugenud, kuidi olen Tolkieni paadun fänn, eks ma võtan selle kord uuseti kätte ja naudin ja ma loodan et südamest. Ma arvan et see raamat pole lihtsalt ilukirjandus vaid teatmeteao...
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Esimest korda lugesin seda raamatut muide rootsi keeles :-0 Head vaid niipalju, et terminid-nimed jätsid rootslased lihtsalt tõlkimata ja muud teksti ei ole meelega arhailiseks aetud. Kuna ingliskeelset olen ainult sirvinud, mitte lugenud, ei oska võrdlevalt eestikeelse kohta midagi öelda.

"Tõelisele fännile"... Mõned osad on väga head, kannavad näiteks ka iseseisva jutustuse mõõdu välja, ent küllalt palju on täitematerjali, mis JRRT muid teoseid mittetundja paneks vaid õlgi kehitama, nii et selles mõttes ebaühtlane raamat. Suur töö ära tehtud, aga iseseisva teosena... keskmine.

Kuidagi kokkuvõtteks - kui "Hobbit" on meistriteos, siis Sõrmuste saaga on "selle järgi tehtud seriaal" ja "Silmarillion" "ülejäänud lõigud", mida koos plakatite ja kummist kangelastega fännile pähe määritakse.
Teksti loeti eesti, rootsi ja inglise keeles
Must Kass

huvitav, tundub, et sattusin kunagi lugema mingit muud samanimelist raamatut kui enamik eelkirjutajaid. minu jaoks oli see niisama ammendavalt kõikehaarav, ent paraku ka niisama köitev lugemismaterjal kui telefoniraamat. ma saan aru, et autoril oli vaja eeltööd, miskeid märkmeid, et LoR kirjutamisel loogikavigu ei tekiks jne, aga miks oli vaja need märkmed ära trükkida? mis on muidugi retooriline küsimus, sest näib, et päris mitu inimest on selle raamatu seltsis päris mitu mõnusat tundi veetnud...
Teksti loeti inglise keeles
Märt Saar

Mul jäi küll mitu korda raamat pooleli, aga Tolkien iseenesest... ei saa viit jätmata panna. Mees mõtles ikka igavesti laheda maailma, tõi silme ette. Kronoloogiline teos kui selline ei peagi tooma silme ette midagi, fännidele lisainf pigem. Iga Tolkiini fänni kohustus, mis sest et ulmelist põnevust jääb puudu. hinne -- lihtsalt eeskujulik.
Teksti loeti eesti keeles
Tasariel

Super! Mina küll seda mingiks `lisainfoks` või `kronoloogiaks` ei nimeta. Seda ta muidugi põhimõtteliselt on, aga siiski...Ma ei oskagi tegelikult väga hästi seletada, miks ma seda raamatut armastan. Noh, sellepärast et seal on Luthien ja Gurthang ja Nirnaeth Arnoediad ja Silmarilid. Mis siin ikka rääkida. Tolkien oli geenius.
Teksti loeti eesti keeles
Lily Tamm

Väga hea, kuid jääb ilmselt siiski sõrmuste isanda varju. Lihtsaks lugemiseks ei saa seda kindlalt nimetada, sest paljude tegelaste ja ohtrate sündmuste jälgimiseks kulub palju energjat
Teksti loeti eesti keeles
Heili Kase

minu meelest j`a`ab LOTR t`aiesti selle varju. kui LOTR l6pp tegi kurvaks, tekitab S l6pp t`aieliku depreka. l6ppeks, v`aidetakse, et see oli Tolkieni k6ige armsam, suuremat t`o`od n6udnud etc. t`o`o.
Teksti loeti eesti keeles
Ermelin Hunt

Tolkien oma parimas vormis! Kauneim, parima keelekasutuse ja stiiliga, huvitavaim ning haaravaim ajalookäsitlus, mida eladeski lugenud olen, mis sellest (või selle pärast?), et ajalugu oli Esmasündinute oma (ja välja mõeldud...). Piibli tähtsusega suurteos kõigile ulmehuvilistele ja kindlasti tolkienistidele. Kahjuks rikub eestikeelne tõlge jälle kõik ära - Tolkieni on niigi poolvõimatu häsi tõlkida, "Silmarillion" on aga eriline pärl nii stiili kui keelekasutuse poolest. Siiski üks parimaid asju, mis üldse kunagi kirja pandud...
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Tarts

Ähh, et huvitavaim ja haaravaim ajaloo käsitlus? Oh, olge ometi inimesed, isegi peale paari päeva pikkust suht intensiivset, kuid samas modereeritud napsutamist jääb kogu yllitis ysna kaugele sellst, mida yldiselt loetakse "huvitavaks", "haaravaks", "p6nevaks" (noh, kallid kaasarvustajad, aidake veel tegevust kirjeldavate ja samas suurte ja yllaste omaduss6ndaega) jne. Ometigi väärib seesinane teos suurt ja eriti rasvast "viite". Et siis miks? Eks ikka töötab sama efekt, mis ka piibli juures - siinkirjutaja ei näe kyll mitte ainsamatki p6hjust, miks ei oleks "Silmarillion" olla mingi ainult ysna pisut teistsuguse rahvaste rändamise tulemusena saanud raamatuks, mida meie nimetame "Piibel". Eks sisaldab ju temagi loomislugu, seda kuis yks k6iksetargema teenritest tema vastu t6usis, kuis meisterdati suurim teos ja sinna peale pandi mutukad elulema. Ja siis nemad tegid sugu ja neid sai palju ja n6nda saigi Iluvatari loomaaed suur ja lai...
Ja nii edasi ja t6esti. Mis hinde paneksin ma raamatule, mis p6hineb yhe rahvakillu muistenditel ja on kestnud läbi m6ne tuhande maa pöörde? Järgneb kysimus: aga mis hinne panna teosele, mis sisaldab k6ike sedasama, kuid on suures osas ainult yhe inimese temp? Jah, 6ige, selline teos vääribki suurimat tunnustust ja seda ma nyyd siin jaotangi.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
x
Sven Vabar
1977
Kasutaja rollid
Viimased 19 arvustused:
Sven Vabar

Väga tänuväärt, et selline asi eesti keelde on tõlgitud. Kuna olen sellest raamatust Sirbis jm pikalt kirjutanud, ei hakka seda siin rohkem tegema; eelnev K. Sanderi arvustus tõukas mind aga teostama ajalise distantsi kontrolli - üldiselt on nii, et kõige paremad teosed on selgelt meeles ka pikema aja möödudes (antud juhul kaks aastat).

Ja sellele kontrollile peab Weitze hästi vastu. Eriti hästi on mul meeles Antarktika-lugu "Akvanaudid" ja kõrbelugu "Ahnus". Samuti kummaline lapse kadumise lugu "Aare". Seda peaks lausa üle lugema. Mõned jutud olid kehvapoolsed ka, nagu see pedofiilia-teema, või "Mustad jalgratturid" ja "Kreeta tuled". Aga tervikuna ikkagi hea ja originaalne autor.
Teksti loeti eesti keeles
Sven Vabar

Mulle iseäranis meeldis see tilluke metallist ja kalliskividest "aed" või õieti mikro-maa, mikro-riik, mille imperaator ise oli leiutanud, ja kus miniatuursed inimesed liikusid miniatuursetes majades, väikestel põldudel, loomad ja linnud väikestes metsades jne. Ja millele ta siis ülalt alla vaatas, kui ta oli selle kaadervärgi käivitanud võtmekesega, mis tal kaelas rippus. Vaatas samamoodi nagu lennumasina leiutaja vaatas päris-maale, mille kohal ta oma proto-deltaplaaniga lendas (aastal 400). Eks see imperaatorit ärritaski. Kontrolliv pilk... millest kirjutavad keskkonnaesteetikud. Tahta vaadata kõrgetest kohtadest või lennumasinaist avaraid vaateid kaunistele linnadele ja maastikele on natuke tahta neid keskkondi kontrollida.Samas saaks seda ideed kuidagi PKDickilikult edasi arendada. Imperaator vaatab (pärast oma saatuslikku otsust) oma tillukest mehhaanilist kuningriiki ja märkab, et seal lendab üks väike lennumasin ringi, mida tema ise sugugi sinna projekteerinud polnud... Ja tema pisi-impeeriumis hakkavad toimuma muudki ootamatud ja projekteerimatud sündmused. Mis on kuidagi veidral viisil seotud ootamatute sündmustega tema päris-impeeriumis... jne...Ei, tõesti hea lugu.
Teksti loeti inglise keeles
Sven Vabar

Loo maailmas käib igasugune inimestevaheline suhtlus sünnist saati ainult televisiooni ning arvutite vahendusel. Perekondlikud koosviibimised, pulmad jne eeldavad tegelikult oma kodus istuvatelt asjaosalistelt pidevat ja korralikku operaatoritööd, montaaži jne. Kõik lähedased inimesed kannavad kõva meiki, et kaamerate ees kenamad välja näha...

Ja siis peategelastel - kahe lapsega abielupaaril - tekib ennekuulmatu idee perega tegelikult, füüsiliselt kokku saada. Pereisa elutoas. Tagajärjed muidugi on ootamatud.

Või siis ei ole. Mulle pigem istuvad sellised Ballardi lood, kus tegelaste psühhootilised tegutsemismotiivid jäävad rohkem-vähem arusaamatuks ja võimaldavad mitmeid tõlgendusviise. Kuid vanemas eas muutus Ballard aina rohkem "sotsiaalkriitiliseks", kuidagi ühemõtteliseks. Selle väga võika loo "idee" võiks kokku võtta ühe tõeteraga, mida kunstis ja kirjanduses nõrkemiseni ekspluateeritud - et lähedus on vägivald.

Samas pole see nüüd ka otseselt halb lugu. Eks see ju paneb mõtlema selle peale, kuidas me praegu, oma realistlikus olevikus rakendame lähisuhtluses omamoodi "telerežiid", "montaaži" jne. Ja kuidas me end mitmes mõttes meigime. Ja kuidas põhiküsimus on, mis viisil kogu sellest potjomkinist läbi, teise inimese hingeni tungida. Ja kuidas see protsess tavaliselt väga veretult ei kulge.
Teksti loeti inglise keeles
Sven Vabar

Tegu on vististi ühe motiiviga Ballardi kuulsast autobiograafilisest romaanist "Empire of the Sun", milles kirjanik kujutab II Ilmasõja ajal Jaapani vallutatud Shanghai põgenikelaagris oldud aega. Selles loos siin on sõda juba läbi, Jaapan ametlikult kapituleerunud, kuid liitlaste võim pole veel kehtestunud, nii et päevadel, mil toimub loo tegevus, valitseb Shanghai ümbruses mingi sõjast väsinud võimuvaakum.

Loo peategelane on 20-aastane tsivilist-vang, kellele jaapanlased teevad enne tema vabastamist ülesandeks vedada mõnikümmend teiste tsivilistide (peamiselt lääne inimeste) laipa kuskile protestantide surnuaiale. Lugu kujutabki tema teekonda surnukehadega läbi selle sõjast laastatud võimuvaakumi. Alguses on tal plaan laibad kuskile ära poetada ning põgeneda linna, et leida üles oma ülejäänud pereliikmed, keda ta pole aastaid näinud, aga sedamööda, kuidas ta ühes oma surnukehadega satub mitmetesse ränkadesse situatsioonidesse, tekib tal laipadega mingi kentsakas side, mida võib nimetada ajaloolis-religioosseks. Lõpuks muutub peategelase suhtumine üsna psühhootiliseks ja kummaliseks. Selles kummalisuses (ega selles loos üldse) pole midagi rangelt võttes ulmelist, aga kummalist on siin rohkem kui enamikus ulmes.
Teksti loeti inglise keeles
Sven Vabar

Kuskil Mehhiko kandis toimub mere kohal lennuõnnetus. Esimest korda lennunduse ajaloos hukkub lennuõnnetuses tuhat reisijat. Kõik leheneegrid tormavad ummisjalu kohale, ainult et lennuki rususid pole veel leitud. Peategelasel ajakirjanikul tekib enda arust suurepärane idee - äkki lennuk ei kukkunudki merre, vaid merekalda lähedale mägedesse. Lootuses teenida rusude ja laipade esmaavastajana kuulsust ja loorbereid, suundub ta oma autoga üksi mägedesse rususid otsima. Teele jäävad mõned üksikud vaesed mehhiklaste külakesed. Peategelane aina loobib külaelanikele raha ja nuiab: "Lennuõnnetus? Rusud? Laibad?" Mehhiklased noogutavad ja juhatavad teda aina kõrgemale mägedesse, kus külad jäävad aina vaesemaks.Nojah, lõpuks ta leiab oma rusud ja laibad. Ainult et kas just need, mida ta otsis...Suurepärane puändipõhine novell, milles ulmet ainult niipalju, et tuhande reisijaga lennuk. Ühest küljest nii ballardlik tema põhimotiividega - lendamine, (lennu)õnnetus, hukkunute perversne fetišeerimine [massimeedia poolt]. Teisest küljest aga nagu täitsa "normaalse" realistliku kirjaniku vana kooli novell. Ja seda võiks pidada isegi "sotsiaalkriitiliseks", humanistlikke väärtusi rõhutavaks novelliks. Samas - võibolla ka mitte. Ühelt poolt nii tavaline, teisalt ikka päris imelik lugu.Väga hea filmi, sellise seisundifilmi, road-movie saaks sellest jutust.
Teksti loeti inglise keeles
Sven Vabar

Jah, see on tõesti hea lugu, mu lemmik sellest kogumikust. Friedenthalile omane painajalik vaade ajaloole; sellele, kuidas minevik meid vältimatult mõjutab, aga pole sugugi aru saada, kuidas. Lisaks veel armastuseteema, mis on ajalooga seotud, aga ma ei ole kindel, mismoodi; kas armastusel on ajalugu lunastav, ajaloost päästev toime, või on ka see osake sõgedast ajaloomehhanismist, mille käes inimene on õnnetu mängukann.
Teksti loeti eesti keeles
Sven Vabar

Tõsi, sarnasus jutuga "Maailma ilusaim uppunu" on nõnda suur, et vaatasin järgi, kumb enne trükis ilmus. Hämmastav küll, aga Ballard - neli aastat enne Marqueze juttu. Sellist elamust nagu Marquezest ma kõneksolevast jutust ei saanud, kuid hea lugu sellegipoolest, oma suveräänsete, ballardlike lisanüanssidega sellele "õilsa uppunu motiivile".

Täpselt nagu Marqueze loos, nii ka siin omab uppunu teda avastanud inimestele seletamatult ülendavat mõju. Paneb nägema oma tühisust, ebatäielikkust, küündimatust, ning igatsema millegi suure, tõelise, kuid lihtinimesele kättesaamatu järele. Tsitaat loost: "Mistahes muu asi meie elus on avatud kahtlustele, kuid hiiglane, olgu ta elus või surnud, eksisteerib absoluutses mõttes, võimaldades heita pilku teiste temasarnaste absoluutide maailma, mille suhtes meie - rannal ringi luusivad uudishimulikud - oleme vaid ebatäiuslikud ja väetid koopiad."

Ja surnud hiiglase saatus ongi just selline, mida võib oodata rannas jahmerdavatelt ebatäiuslikelt, väetitelt koopiatelt ehk siis tavainimestelt. Ka Marqueze ilusa uppunu kohta võiks öelda täpselt sama (mistõttu pole siinkohal tegu spoileriga), kuid käesoleva jutu hiiglase saatus on selline väga ballardlik saatus, mis olulisel maailmavaatelisel määral erineb Marqueze jutu omast. Siinkohal võiks rääkida modernismist ja postmodernismist, aga see teema läheks antud formaadis liiga mahukaks ja libedaks. Nende kahe loo võrdlemisele saaks üles ehitada huvitava kirjandusteadusliku uurimuse.
Teksti loeti inglise keeles
Sven Vabar

Taas üks sellistest Ballardi lugudest, kus potentsiaalselt huvitav idee kängub liiga jäikades psühhoanalüüsi-raamides. Peategelane on silmakahjustuse tõttu ajutiselt pimedaks jäänud, kuid kõikide eelduste kohaselt saab peatselt taas nägijaks. Kuid võibolla ta ei tahagi seda enam? Pimeduses elades on üliteravaks arenenud tema muud meeled - ta kuuleb mitmete miilide kauguselt kajakakisa ning on avastanud oma hallutsinatoorse paralleelreaalsuse, mis teda vastupandamatult aina rohkem endasse mähib. Selles reaalsuses on mingi rannik, kaljud, maja ning üks naine... ja see naine on tegelikult... Siin tulebki mängu psühhoanalüüs, mida nii suurel ja selgel määral poleks tarvis olnud.
Teksti loeti inglise keeles
Sven Vabar

Maakera on peaaegu pöörlemise lõpetanud ja seega on aeg seisma jäänud - vähemalt ööpäeva mõiste mõttetuks muutumise määral. On vaid maakera päevapool ja ööpool, nagu Stephen Kingil. Päevapoolel on Sahara liivad lakkamatu päikse käes lõpututeks klaasiväljadeks sulanud, Venemaa stepid on pimeduses liustike alla mattunud. Peategelane kannatab unetuse all. Ta läheb ühte põhja-Aafrika mahajäetud kuurortlinna (Ballard kangesti armastab mahajäetud kuurorteid, hotelle, ajaviiteasutusi...), kus kohtub kahe mõistatusliku naise ja ühe veel mõistatuslikuma meesarstiga, kes kõik jändavad unenägudega.See võiks hea lugu olla, aga vahel Ballard on oma psühhoanalüüsiga kuidagi liiga ühemõtteline ja pealetükkiv. Eks Ballardi kui science fiction-autori science-iks ongi väga tihti psühhoanalüüs, ja nagu sci-fi jääb vahel vaid allegooriaks, et kindlaid teaduslikke ideid edasi anda, nii ka Ballardi puhul on mõnikord psühholoogiat (ja -analüüsi) liiga palju ja kirjandust liiga vähe. Nii ka selles loos. Kogu see unenägudega jändamine ja sürrealistlike maalikunstnike üle arutamine ning ise maalida püüdmine... Aga õnneks ei lähe Ballard sedapuhku liiga lihtsaks ja selgeks. On hullemaid näiteid. Pealegi on selle loo füüsilised keskkonnad Ballardi parimikku kuuluvad.
Teksti loeti inglise keeles
Sven Vabar

Üks paremaid Ballardi jutte üldse. Linnud, keda peategelane kuulipildujaga hommikust õhtuni maha notib, on kasvanud hiiglaslikuks sellepärast, et on söönud põldudel muundatud teravilja. Ja ühes kehamassiga on muidugi kasvanud ka lindude söögiisu. Niisiis on süüdi inimesed ise. Seeaeg kui peategelane linde tapab, tahab temaga kohtunud naine nähtavasti ise linnuks saada (võibolla vaid sümboolselt ja rituaalselt, aga kes teab), sest linnud on talle ja ta perekonnale palju kurja teinud. Peategelase ja naise vahel kujuneb isesugune suhe.Lugu võiks tõlgendada kuidagi ökoloogiliselt, aga see oleks üsna ilmselge, igav ja piirav tõlgendus, eriti mis puudutab loo lõppu. Ballardi parimad tööd ongi need, mis on nii kummalised, et ei allu niisama lihtsalt mingile ühele tõlgendusmudelile ega võimalda endast mõnd ühest ideed välja destilleerida.
Teksti loeti inglise keeles
Sven Vabar

Ootamatult naiivne ja fantaasiavaene tekst tõesti Ballardilt. Kuulub tema viletsamate juttude hulka, mida pole õnneks palju. Lugu sellest, kuidas meditsiini abiga saab (vana)inimestel organeid aina välja vahetada, nii et teoreetiliselt võib inimene lõpmatuseni elada. Loo võib kokku võtta Singer Vingeri laulusõnadega "Kui poleks surmavat vikatimeest, ei viitsiks elada kopika eest".
Teksti loeti inglise keeles
Sven Vabar

Miks nii halb hinne? Simaki peamine väärtus on inimlikkuse väärtustamise oskus kirjanduslikul teel. Selles raamatus pole see suurt õnnestunud. Hinne on pandud võrrelduna teiste Simaki töödega. Võrrelduna kõigi teiste ulmeraamatutega saaks "Libainimesed" mu käest mõistagi viie.
Teksti loeti eesti keeles
Sven Vabar

"Linn" on kuratlikult inimlik raamat. Soe, turvatunnet tekitav, humaanne, mõistev, tark. Nagu vanaisa. Parim, mida mina Simakilt lugenud olen.
Teksti loeti eesti keeles
Sven Vabar

Vaevalt, et Orwell oma raamatutega midagi mingi kindla riigi kohta öelda tahtis. Siis ta oleks töötanud ehk mingi ajalehe kolumnistina, mitte kirjanikuna. Nõukogude ühiskond andis mehele ehk mingi algimpulsi "Loomafarmi" või "1984" kirjutamiseks, kuid mille kuradi pärast pidi Orwell kirjutama raamatu mingist riigist! Lugedes lehti tekkis tal Orwellil, ma arvan, mingi algne ideesähvatus, sealt edasi aga liikus ta mõte täiesti uusi, kõigile teistele inimestele tundmatuid radu pidi. "1984" on kirjandus ja sellena tuleb seda ka vaadelda. Mitte metafoorses vormis ja pikalt lahti kirjutet ajalehe juhtkiri. Asi iseeneses. "1984" oli minu jaoks õudusromaan. Ei ükski Kingi raamat ega ükski õudusfilm pole pannud mind tõeliselt kartma, "1984" aga küll. Orwell on mõnes mõttes masohhist, et ta midagi sellist julges kirja panna, midagi niivõrd totaalselt masendavat, rusuvat ja surmahirmutavat. Hea raamat. Tõelise kire ja tundega kirjutatud.
Teksti loeti eesti keeles
Sven Vabar

Vene kirjanikud on ühe asja poolest oma Lääne ametivendadest paremad: nende teostes on märksa suuremal hulgal inimlikkust, loomulikkust, armastust ja kaastunnet; ma nüüd ei teagi, millise ühise mõistega kõik need taolised sõnad kokku võtta. Eks see ole mingi slaavi vaim, millest paadunud Läänlased ehk kunagi päriselt aru ei saa. Simak on ka väga inimlik, kuid sellisel humanistlikul tasemel kui Strugatskid ei oleks ta kunagi suutnud kirjeldada stalker Redricku nooruslikku isepäist madistamist, tema hoolitsust oma naise ja pärdikust järeltulija eest, morni saatusega leppimist ja kõige viimastel lehekülgedel kõike kuradile saatvat inimlikkust.
Teksti loeti eesti keeles
Sven Vabar

Suurim lugemispettumus. Stoori algas suurejooneliselt - maailm, mille elanikud võitlevad üha pahatahtlikumaks muutuvama ümbrusega saades ise pidevalt tugevamaks, muutudes lõpuks mingiteks übermenscheniteks. Väga hea leid. Edasi läks aga asi totaalseks action-madistamiseks ja lõppes lapsiku happy-endiga. Action oli tegelikult tasemel, ma oleks andnud sellele raamatule viis punkti, kui poleks olnud raamatule hoopis kõrgemaid nõudmisi esitavat algust.
Teksti loeti eesti keeles
Sven Vabar

Mulle tundub, et Tolkieni jaoks ei olnud Silmarillion enam lihtsalt looming, hea raamat. Mees töötas selle kallal üle 50 aasta. Sellise ränga vaeva tulemus tähendas vaevanägijale tervet uut maailma, milles toimuv iga sündmus ja tegelaste käekäik tähendas selle maailma loojale midagi isiklikku, ülevat ja eepilist. Sellisena Silmarillion mõjubki - pühana ja eepilisena, nagu piibel mõnede jaoks. Tegelikult on Silmarillioni stiil üsna hüplik ja vahelduva tasemega, kohati on lausa loogikavigu. Aga selle kallal norida oleks piinlik. Tunned, nagu oleks kirikus hambaid kiristanud.
Teksti loeti inglise keeles