(antoloogia aastast 2025)
Raamatut võib üksnes kiita – ilus kujundus, nii seest kui väljast, koostajad on kaasanud eriilmelisi teoseid ja enamik pakkus lugemisel hõrke elamusi. Neist kolme tooksin siinkohal esile:
1. Koonemani Õnn (Veiko Belials) oli linn, kus õnne polnud küll keegi leidnud. Räpane, troostitu, maagiaga rikutud. Meeldejäävad olid timuka tütar Martella, kõrtsmik Nitomo ja harmoonikat mängiv pime Vana Morrigan. Loo tonaalsuse võtab kokku lõpplause: Ja Koonemani Õnn saab otsa.
2. Kaks kätt ja süda (Mairi Laurik). Loitse ja väekive, Anni ja Kaarna tärkav armastus. Haaras kaasa ja nautisin täiega.
3. Siidisärki-kuldakörti (Häli Kivisild). Ääretult tore lugu sellest, kuidas põrgu meie maailmaga seotud on. Ka Vanapagan ja tema poeg Aksel olid peategelase Eeva kõrval meeldejäävad. Nüüd ma siis tean, miks rahvajuttudes Kaval-Ants on alati Vanapaganast nutikam!
Veel kannan raamatu aktivasse neli head lugu:
1. Ei laps, ei lind (Krahvinna). Põnevalt kummaline lugu lindmees Ragnest ja Luisest, kes tasapisi muutub samuti lindinimeseks. Lugu just õige pikkusega, poeetiline.
2. Lumetüdruk (Siim Veskimees). Enamasti Veskimehe kirjutatu mulle meeldib, kui seal pole just loo tegevuse jaoks mittevajalikku seksi ja liialt palju kriipsujukust tegelasi. Siin neid puudusi polnud.
3. Ma vajan 6 grammi (Kristi Reisel). Oma arust pole ma sellist teemat varem kohanud. Ka lõpplahendus vastas kenasti antoloogia teemale: teistsugused armastused.
4. Ahelmurdjad (Koidu G. Ferreira). Hästi konstrueeritud: Mäelinn, koletistest tulnukad – Rachid, inimeste salajane vastupanu vallutajatele. Aga ... jutu lõppedes tekkis mõte, et kui nende Rachide eesmärk oli selline hea, siis miks nad inimestega tihedamalt läbi ei käinud, neid ei valgustanud? Ilmselt oli neil keelatud arengusse sekkumine, inimestele anti vaid teine võimalus.
Jutud Meie kaevu oli lihtne kukkuda (Urmas Nimetu) ja Teisel pool maski (Meelis Kraft) olid hästi välja mõeldud, kuid ühel või teisel põhjusel ei hakanud minu peal tööle.
Kaks lugu olid aga sellised, mis mulle kohe üldse ei istunud. Zen-tri-fuuga (Timo Talvik) jättis lugedes arvutimängu kirjelduse mulje, aga et ma neist eriti ei hooli, siis jätsin heaga siit-sealt paar lehekülge vahele ja nii ma ta lõpuks läbi saingi. Joakim (Toomas Krips) oli teine lugu, mis kohe kuidagi ei läinud – pidin üksjagu pingutama, et seda pooleli ei jätaks, sest ükski tegelane ei pakkunud huvi ja ka maailm oli kuidagi veider, motiveerimata. Aga tõenäoliselt on mõne teise (ulme)veregrupiga lugejal hoopis teistsugune arvamus neist lugudest.
Kokkuvõtteks võin öelda, et eelmine antoloogia Kübeke elutervet vihkamist oli märgatavalt tugevam.
Võõrtsivilisatsiooni kosmoselaev maandub võimsate heli- ja valgusefektide saatel kusagil Põhja-Soome väikese kolkaküla lähedal. Sündmust näeb pealt vaid läbikukkunud mahetalunik Taisto Hallikainen, teised külaelanikud ei märka midagi, sest vaatavad samal ajal telekast "Knight Riderit”. Hallikainen leiab laeva ja kohtab nii kummalise nimega inimesesarnast olendit, et Hallikainen otsustab ta Koikkalaiseks nimetada. Koikkalaise ülesanne on koguda maa pealt tarbeesemeid, loomi ja taimi, mille ta kavatseb viia oma viljatule koduplaneedile. Hallikainen ja Koikkalainen otsustavad sõita Helsingisse, et Koikkalaise soov täita.
Humoorikas ja mõneti ühiskonnakriitiline romaan, mis tegelikult võiks ilmuda ka eesti keeles.
