Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Triinu Meres

20.01.1980–

  • Eesti

Teosed

· Meelis Friedenthal ·

Õunapuu

(jutt aastast 2024)

ajakirjapublikatsioon: «Looming» 2024; nr 3
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
0
1
2
2
0
Keskmine hinne
2.8
Arvustused (5)
Must Kass

Hea sõnaga alustades: mulle meeldib autori stiil. Selles on omapära, see on peaaegu äratuntav.
Mis mulle ei meeldi, on see, kui 10 lk jutu kogu tegevus mahuks poolele leheküljele, kõik ülejäänu on tausta lahtikirjutamine.
Ja kohe eriti ei meeldi, kui see taustakirjeldus on autori, mitte peategelase vaatekohast.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Jah, autor on valinud kõikvõimalikest jutustamisviisidest kõige lihtsam(eelsem)a: kannab lugejale ette, mis kunagi juhtus. Peategelast pole selleks tegelikult vajagi, sest tema sisemonoloog see pole. Kui inimesed minevikust mõtlevad, siis teevad nad seda teisiti: mõte läheb uitama, meenuvad mingid isikud või sündmused, mõte kulgeb ajas edasi ja tagasi ühest pidepunktist teiseni.
Teksti loeti eesti keeles
Kalmsten

Üsna tugev annus tavapärast Freidenthali, aga veidi ka midagi muud. Mulle tõtt-öelda meeldis, see "midagi muud" tiba rohkem.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Suur hulki kirjeldusi viimastel aastatel maailmas toimunud (ja lähitulevikus loodetavasti mitte vähemalt sellisel kujul toimuvatest) sündmustest, sekka argirealistlikke kirjeldusi suitsukala söömisest bussis ja õunapuu saagimisest. Lugu ennast nagu polnudki, üsna igav. 
Teksti loeti eesti keeles
x
Kalmsten
1982
Kasutaja rollid
Viimased 21 arvustused:
Kalmsten

Mul on mingi kala Triinu postapoga. Kuningates oli midagi puudu, mis takistab mul seda mõistlikult muljetamast ja "Devolutsiooni" puhul ma ei saa siiani aru, et mis mind härima jäi. "Reeturid" on hea lugu. Aga ...postapoelement ei ole kuigi tugev vms. Probleemiks, et see ei ole rõhuvalt sünge postapo, see pole kole postapo ja pole ka harjutav postapo.
See on kuidagi... puudulik postapo. Et kõike justkui on, aga Triinu ei ole suutnud seda nii kirja panna, et sel lugejatel mõju ka oleks. Muidu, kõik muu on tipp-topp, aga mind ei huvita see maailm, selle saatus, see mis selle hävinguni tuua võis jne.
Et lugu mis võiks särada, ei sära.
Teksti loeti eesti keeles
Kalmsten

Tean, et osad lähevad pääst täpiliseks kui kunstmuinasjuttu ulme alla liigitada, aga minu arust kuuluvad nad sinna täieõiguslikult. See sinatsene aga ...hea kunstmuinasjutt, aga mitte väga hea ulme... rahuldav tulem sellegi poolest
Teksti loeti eesti keeles
Kalmsten

 
...enne "Naha" ilmumist Reaktoris teadsin ma Triinut ainult, kui mingit tšikki, kes võitis üsna keskpärase looga jutuvõistluse.
Ühesõnaga oli umbes üheksa eelarvamusel põhinevat võimalust kümnest, et ma seda lugu võrgust lõpuni ei loe. Vähemalt nii vist arvasin. Aga, tegelikult neelasin kogu Reaktori kohta üsna pika loo vist enam-vähen ühe istumisega alla.

Eks libahundilugusid on varemgi loetud, aga hetkel ei meenu ükski, mis oleks olnud nii püshholoogiliselt pingestatud ja emotsionaalselt kaasa haarav, kui see. Kaugel sellest.
Lõpuridade eest veel lisapunkt ja hakata Triinu puhul veel kord rääkima tema sõnaseadmisoskustest on minu arust vähemalt hetkel üleliigne. Küll jõuab veel, enamus raamatust veel ees. 
Teksti loeti eesti keeles
Kalmsten

Ma suht lülin muljetamisel erinevate autorite võrdlemist või ühisjoonte leidmist mingite teiste teostega, sest see alavääristab parimal juhul vaid hiljem loetud autorit... Tihti aga mõlemat ja on üldse üsna totter kenitlemine kenitlemise enda pärast...

Trinu puhul oleks see suisa patt, aga...

 

Selle loo puhul hakkasid häirekellad tööle ja peas kummitas nimi - Maarit Leijon. Ja seda kahjuks mitte positiivses valguses.

Kus Leijon suudab olla karm ja veenev, suudab Meres olla selles loos küll karm, aga... Ei haara kaasa. Juba otsene retsimine lihtsalt peab lugejani jõudma ja mingi tundmuse tekitama, muidu ei mõju tõsiseltvõetavalt. Nii oligi, et pilk libises üle, read vormusid pähe ja - haihtusid sealt sekund hiljem, jättes vaid jälje meisterlikust keelekasutusest.  

 

Probleemiks ongi, et ehkki hästi algav ja kulgev armumise ja tasumise lugu ei suuda kõnetada rohkem, kuna sisu jääb tugevalt alla jõulisele käekirjale. Tasakaal puudub.
Autoril lihtsalt ei õnnestunud üsna hirmsakoelist lugu minu südamesse või pähe istutada. Pigem oli, et kenasti kirjas, isegi väga kenasti, aga... No ei hakanud väga huvitama.
Teksti loeti eesti keeles
Kalmsten

Timo “Tim Hornet” Talviku nimi polnud mulle üldsegi võõras. Kadedaks tegevalt hea huumorimeele ja hea sulejooksuga autor on kostitanud meid peamiselt ulmevinjettidega juba mitu head aastat. Tema eelmine tähevalguse hetk oli 2023 aasta ulmejutuvõistlusel teise koha saanud lit-rpg tüüpi lugu “Kuningatütre vari.” Romaan “Sulid ja sulased” on aga hoopis teine ooper.
Tegemist on siis seikluslooga, mis rullub lahti eestipärases ja nii oma- kui ka Eesti mütoloogias suplevas tegevusmaailmas.


Tõtt-öelda pole Eesti mütoloogia mu jaoks just kuigi huvitav. Kuidagi kaootiline ja sihitu. Vägevad jumalad on parimal juhul pinnapealsed ja, nagu Talvikki on esitlustel kinnitanud, keerleb meite allesjäänud talurahva pärimused enam-jaolt selle ümber, et kuidas ja mitmelt põllalt korraga vili sisse vehkida. Polnud meil ju vajalikul hetkel oma Snorri Sturlusoni, kes oleks juba varakult kõik pärimuskillud meelevaldselt, ehk oma suva järgi üheks suureks mütoloogiasüsteemiks kokku kirjutanud. Ja seda looomulikult ajal, mil veel midagi kirjutada ka oli ning nii ongi, et kild siit ja tükike seda ning kokku üks seosetu kamarajura. Aga see selleks…
Nii et ehkki autor sümpaatne ja kodumaine fantasy mulle südamelähedane, tegi väljakuulutatud kohaliku mütoloogia kesksus mind ettevaatlikuks. Üsna standardsest AI-genereeritud esikaanepildist ma hetkel veel ei räägi. Ehk jõuan hiljem.


Raamat jaguneb kahte ossa – “Sulid” ja “Sulased”. Esimesest osast läbinärimiseks pidin pingutama, sest kogu loojooks oli tüütu. See oli pealtnäha sihitu kulgemine ühest pentsikust situatsioonist teise. Jah, kenasti ja lobedalt kirja pandud ning nii mõnegi huumoriteraga vürtsitatud, aga seda nagu suti vähe. Arvestades, et romaan on siiani saanud äärmiselt hea vastuvõtu osaliseks ja seda just nimelt mitte-hardkoor ulmelugejate ridades, siis esinen teooriaga, et see ongi hea gateway-kraam. Et need maagilised juhtumised, millesse raamatu peategelased end mässivad, võivad ju olla huvitav lugemisvara neile, kelle söögilaual pole fantaasiakirjandus just igapäevane maiuspala.


Minusuguse fantasy-fänni jaoks ei pakkunud need aga eriti midagi peale rohke haigutusvõimaluse. Nagu ütlesin – ma ausõna ei vaimustu ennemuistseist juttudest ja suti vaimuvaesest varastamispärimustest ning autor mulle raamatu esiosas omamütoloogia või maailmaloomega väga appi ei tulnud.


igal juhul lõpetasin ma esipooliku hambad ristis ja … jäin haigeks. Mitte lugemisest, ei, ärge kartkegi, aga päris kole oli sellegi poolest ja arusaadavatel põhjustel tekkis lugemisse paus.
Edasilugemine kulges alguses tõrgetega. Eemaletõukav esikaas ei teinud raamatu kätte võtmist just kergeks, sest kui ma tahan näha AI-jebundraid, siis avan ma Facebooki, kus mitmed identsest jamast täisoksendatud kunstigrupid mulle 24/7 voogu jooksevad. Või siis genereerin neid pilte ise, sest olen selleks võimeline nagu iga algelistki kirjaoskust omav inimene ikka on. Aga aitab sellest koledusest ja räägime parem edasi.


Raamatu teine osa on fragmentaarsem, hüplikum, ja see loole tuleb tohutult kasuks. Ei ole enam tüütu riburadapidi lonkimine ühest sündmusest teise, vaid hakitus annab loole tempo. Tegevus hakkab huvitama, tegelastele tekib taust, kogu mütoloogia- ja maagiamöll saab endale piirid ja seosed ning oi kuidas ma teist raamatupoolt nautisin. Lahe oli! Ka autori lobe sulejooks kandis kuidagi jõulisemalt. Sellesse oli siginenud raskus, ehk uus mõõde. Ei olnud enam lihtsalt lobetsemine vaid sealt aimdus juba tugevalt kirjanikku.
Ausalt, mul oli suti kahju, kui raamat läbi sai.


Kokkuvõttes on mul hea meel kahe asja üle – et romaani lõpuni lugesin ja selle üle, et meil on nüüd „Rehepapi“ kõrvale korralik fantaasiateos, mida saab häbita nii-öelda tavalugejale pihku suruda, kuna selle autoriks pole isik, kes väidab, et ulmet kui sellist pole kirjandusžanrina üldse olemas. Ei, meil on nüüd tänu Timole aus ulmeraamat, mida võib lugemiseks kasvõi ulmekaugele vanaemale anda.

Tehkem seda!


- Kalmsten, side lõpp
Teksti loeti eesti keeles
Kalmsten

Selle lühiromaaniga avab Mahkra kauaoodatud kogumiku. Tegemist siis sünge armastuslooga, milles lugu ise on ka selle selgelt tugevaim külg.
Tehniliselt aga jätkub kõvasti ruumi etteheidetele. Peamiseks, siis et lugu algab aeglases lahtirulluvas tempos, läheb siis järsku lampi kiiremaks ja siis lõpupoole vajutatakse tempo veel korra sobimatus kohas kiiremaks.
Käekirjaga - no lõpuks ometi! - sama lugu. Alguses ühes ja kuskil poole pealt juba täiesti teises stiilis. Ja lobiseda meeldib Mahkrale ka, liigselt, aga mitte huvi surmaval tasemel. Ehk siis selge kiirustamise lehk on lool juures ning kasu see loomulikult ei too. Turtsusin raevust, kui tüübid armeedest mööda lipsasid ja siis jälle ette tõttasid jne. Kes lugenud, see saab aru ja teab, et selliseid hüppeid oli veel.
Lugu, mida jutustatakse on aga tõesti hea ja leidlik ning lisaks on Mahkra parem luulekildude looja kui keegi seda ealses uskunud oleks.
Hindeks neli vinguva miinusega, ehk siiski neli, ja seega hea avalöök antud.
Teksti loeti eesti keeles
Kalmsten

Alustuseks
 
 
Mul on siiras huvi kodumaise kangelasfantaasia vastu ja seetõttu jõudis ka „Muinaskuningas“ mu lugemislauale eelisjärjekorras. Tunnistan kohe ausalt ära, et ma pole suurem asi ManT-i loomingu fänn, aga nii umbes kord nelja-viie aasta tagant annan ma ta loomele jälle ühe võimaluse, et ehk on hea.
No ei olnud ka seekord või õigemini – seal oli lugu, mis oleks ideaalselt töötanud lühijutu-lühijutustusena. Et lugu jätta üldjoontes samaks, aga kaks kolmandiku kogu võitlusmöllust, ja sellest see raamat 90% ulatuses koosnebki,  oleks tulnud käeseljaga üle lauaääre pühkida ja allesjäänust pool enne avaldamist välja rookida. Et kõik need kõnglased ja käojaanid ning kurakäe toonekured – neid oli tüütult ja mõttetult liiga palju ning enamgi veel.
Aga katsume, oki, lõhestagemgi juuksekarvu...
 
 
Miinustest
 
 
*Raamat on taotluslikult kirja pandud sellises,  eelmise vabariigi muinasajavõitluskirjandusele sarnanevas stiilis, ja antagu mulle andeks aga ma ei saa selle vajalikkusest aru. See ei anna ju edasi 1000 aasta tagust pseudo-muinasaega?
Mitte vähimalgi määral. Pigem tekitas küsimuse, et kas kirjakeele arenemine on siis tõesti nii halb nähtus, et seda igal võimalusel ignoreerima peab. Et must valesti aru ei saadaks – mõni arhailine väljend siin ja teine seal oleks igate vinge ja sobiv olnud, aga igasugu unarsõnadega ülekülvatud tekst oli parimal juhul kohutavalt tüütu lugemine. Eriti dialoogid, mis manasid silme ette eidekesed kuskil Võromaa laadapäeval.
 
*Võimetest ka. Peategelane Hüüp on haldjavahetis ja seetõttu omab ta ka erivõimeid ja maailm kus tegevus toimub vajab ka erikohtlemist – olgu siis tegemist soo (Soost hiljem eraldi!) või hiiega. Lihtsalt, kogu seda mälli oli liiga palju ja selle suure kulbiga lugejale serveerimine oli sooritatud hindele halb. Lihtsalt, mul oli sest vanaaja supermehest kõrini juba enne kui raamatu esimene neljandik kätte jõudis ning paar korda oli mul tõsine(!) tahtmine raamat vastu seina visata ning lugemine katki jätta.  Sama teema oli igasugu odade hingede, umbluuluu kontide, surnuvarjude ja muude ohrviandidega, mida igal sammul kuskile külvama pidi. Küll teeb küllale liiga küll, ausõna.
 
*Lugu ise oli laias laastus üks otsatu möll, kus autor üritas punnitada et iga järgnev madin oleks veel võllim kui eelmine, aga läks nagu kohe alguses põhja vajutatud gaasipedaaliga ikka reeglina(!) läheb, ehk siis kui alguses veel kuidagi oli, siis mida edasi, seda tüütum kogu see aina enam ja enam arvutimängu ümberjutustusele sarnanev kemplemine oli. Seda hetkeni, mil ma enam ei üritanudki seda sarnasust eirata või siis sellest mööda vaadata.
 
*Parravana või mis-tand-oligi. Et sellel kollil oleks võinud natuke rohkem lugu olla, kuna kahtlused tema motiivides tekkisid mul juba alguses ning samuti moodustas ta koos sooga selle tandemi, mis mind raamatust vaat et väevõimuga läbi viis.
 
 
*Niigi pinnapelasete tegelaste vaat et aseksuaalsus. Ausalt, nagu kui korraks murueide embamine  välja arvata, siis oli kogu tegelaste seksuaalsus asendatud tahtmisega kellelegi molli kütta, ohvreid tuua või varandust kokku ajada. No ei ole usutav. Mkm.
Ma ei ütle, et kogu aeg peab mingi tahaajamine olema, aga viide siin või seal, või vihje sinna või tänna... Kuluks ära.
Saati kui arvestada, et ManT on kirjutanud Erektorisse väga-väga laheda fantasy-porri „Kuidas vabaneda kassinahast?“ Loetagu parem seda, see on hea.
 
 
Pluss
 
*SOO! Põmst oleks kogu suurem fantasy-möll võinudki piirduda laias laastus sooga, sest selle ja Soovanaga seonduv oli tõesti lahe ja nagu ma juba ütlesin – oleks tegemist olnud lühivormiga, oleks see ilusti kogu loo ära täitnud.
 
 
Lõpetuseks
 
On juba varemgi öeldud, et ManT-i tegelastele meeldib ettejuhtuvaid olukordi mustkunstniku kombel ja  vajalikul hetkel torukübarast jäneseid välja tõmmates lahendada ning see ei ole tegelikult hea lähenemine.  Loo alguskolmandik võiks(!) seada siiski maailmale mingid piirid, et mis asjad on võimalikud ja oodatavalt ootamatud ja mis asjad mitte. ManT sellest mõttes lugu ei pea ja seega saan nüüd jälle neli-viis aastat rahulikult oodata, enne kui veel mõne tema üllitise kätte võtan.
 
 
Kas ma soovitaks seda lugeda:
 
Lihtsalt paljulugeval inimesel – Mitte nii väga. Liiga arvutimäng. (3-)
Fantasy-fännil - Vabalt, kas või juba selle mainitud soo pärast. Aga, suhtuda juba ette reservatsioonidega. (4+)
ManT’i loomingu fännil – Kindlasti! Tüüpiline Maniakkide Tänav oma heas  ja halvas  (5)
Et ma annaks sellele viie plussi, rasvase plussi, kui see oleks ilmunud lühiromaanina, millest on seda va taplusigavust kõvasti välja õgvendatud, aga... prageu neli.
Kerge miinusega neli, aga siiski neli.
Teksti loeti eesti keeles
Kalmsten

Alustuseks     
Kui autorile ütlesin, et ma ta raamatu vastu huvi tunnen, siis ta hoiatas mind, et tegemist on naistekaga. Kena. Paraku ei saa ma eriti täpselt aru, et mis asi on naistekas. "50 halli varjundit" pidavat olema naistekas. Kena. Enamuse, mu tuttavatest naistest, arvates on see varjundiraamat naeruväärselt halb või miski, mis tekitab õigustatult okserefleksi.    Seega - naistekas on raamat, mis on naiste arust naeruväärselt halb või tekitab õigustatult okserefleksi?   Ok, tundub lihtne, aga ... aga ... aga ... Robin Hobb, ka tema raamatuid nimetatakse ju naistekateks? Kas need ka kedagi oksele ajavad? Ok, mind, hästi natuke, sest need on enam-jaolt minu jaoks üliigavad lapsukesest maailmapäästjaks kujunemise lood ja ma vihkan selliseid, aga see on juba mu isiklik kala ja ei tohiks kedagi huvitada.   Aga, probleem, et ka minu enda "Kaarnalaulu" on nimetatud naistekaks ... Ohtlik jää millel kõnnin ühesõnaga.   Igal juhul, selle pika sissejuhatuse mõte on rahuliku südamega kinnitada, et ehkki romaani "Veri mäletab" on nimetatud naistekaks, ei aja see oksele, ega ole ka naeruväärselt halb. Kas just täpselt vastupidi, sellest kohe järgnevalt, aga enne veel natuke möla. Andestust, palun.   Nimelt vastasin ma autorile, et kui tegemist on raamatu/jutuga, mis on vähemalt keeleliselt hästi kirjutatud ja loo endaga on ka kõik korras, siis suudan ma lugeda enam-vähem ükskõik mida peale moodsa skandinaavia noir-porno ning Agatha Christie'like krimide.   Ja nii ongi ning seega,..    
Asjast ....    
... ehk siis raamat on kirjutatud nii minu, kui ka paljude teiste jaoks üsna vastuvõetamatus mina vormi olevikuvormis ja vaata sellega on tõesti nii, et kui autor suudab mind kohe alguses teksti külge kinnitada, siis OK. Ma kulgen kaasa, aga see on selline harvaesinev võimalus.   Kuna lugu algas sellega, et keegi daame põgenes kuhugi varjatud pühamusse ja see oli keeleliselt heal tasemel kirjutatud, siis konksu otsa ma just ei jäänud, aga kaasa libisemiseks sellest piisas.   Tegelikult piisas isegi selleks, et taluda lehekülgi (mälu järgi) 30-100, mille jooksul asetleidnud tegevuse kohta võiks öelda isegi, et "palju kära ei millestki," ainult et seda va kära ka polnud. Oli heal tasemel kirjutatud, kuid paraku mitte just kuigi huvitav tants mõlema peategelase abiellumise ümber. Koosnes see peamiselt mõtteuitudest ja tegelaste tegevusetusest.   Ok, vahepeal küll jahmerdati väljavalituste, võitlusõpetajate ning valitsusasjadega, aga tee mis tahad, see ei pääsenud mõjule ning see armastusliin kulges alguses suti liiga kiretult, Polnud nagu sädet, mille lõõmama löömist oodata ja ehkki mulle meeldib VÄGA kui tegelased mõtlevad, teeb küll küllale liiga küll.   Soovitan seega Suukil karmimat toimetajat või kriitilisema meelega testlugejaid kasutada, sest minimaalselt neljandiku sellest mõtteuitude pudrust ja kapsast oleks saanud ja olekski tulnud välja rookida. Et kuni tajutava piirina aitab tegelaste mõtete edasiandmine tegelaskujudele liha luudele kasvatada ja neid täieõiguslike homo sapiensidena esitada, aga ... jah, nagu öeldud  - küll teeb ....    Veel ühe miinusena toon välja, et ehkki meile kirjeldati pühendunud põhjalikkusega neidsamu tundeid ja tundmusi, siis maailmakirjeldusi, miljöökirjeldusi jms jäi väheks. Et ma tõesti ei mäleta, kas neid oli esimesel 30-l lehel rohkem, aga siis see mind veel ei häirinud. Umbes leheküljed 30-100 ongi selle raamatut Achilleuse kand, sest ma mõtlesin sügavalt, et kuidas lootustandvale autorile võimalikult vähepatroniseerivalt selgitada lausete tempostamise põhi- ja algtõdesid, kuni ...     
Läks järsku huvitavaks
    Kuskil leheküljel 100-115 ma juba avastasin, et lugu pole enam lihtsalt hea lauseseade ja rikkaliku sõnavara baasil kirja pandud miskisugusus, vaid on juba huvitav. Peategelaste suhtesse oli siginenud kirge. Lausete tempo on olukorrale vastavalt kiirem või aeglasem. Dialoogid veenvad ja kuna tegelaste vaheldumine ka loomulikum, siis tundus, et autor on jõudnud lõpuks sinna, millest ta tegelikult tahtis jutustada. Lugu edenes, maailm ja kogu elementalismi teema, mida kahjuks oli liiga vähe, sai endale mõtte ja üldse ... Viimased 50 lehekülge oli juba põnev. Nii põnev, et lugesin tapvalt eredas laelambivalguses kuni lõpuni ja olekssee vaid ilma selle kuradi epiloogita lõppenud, siis mu käsi ei väärataks hinde andmisel, aga .... 
Kokkuvõtteks ....    
.... Oli tegemist laheda, ehkki natuke liiga taustale jäänud omamaailma ja keeleliselt heal tasemel raamatuga, millel oli kahjuks liiga pikk käivitusperiood ja - sorry - aga minu jaoks ka äärmiselt halb epiloog, mis mõjus hästi kaasavedava proloogi vastandina.   Aga ok, pole(!) tegelikult minu või meie asi otsustada, kuidas autor on tahtnud oma lugu jutustada, vaid hinnata ja muljetada, kuidas see tal õnnestunud on. Ja ma ütleks, et kuna ma just lõpetasin, siis üldmulje oli rohkem kui postiivne.   Et hindaks seda viie punkti skaalal neljaga, aga ... Tänu sellele pikale veninud abiellumise ümber tiirlemisele ei taha nagu niisama nelja panna ning seega lisan, et see on tegelikult avansi korras neljaks ümardatud 3,49.   Nagu ausalt, usun siiralt, et sellelt alasilt on veel kõvemat rauda tulemas, aga esialgu ... jäägu miinusega neli. Pika miinusega neli. Väga pika miinusega.      
Teksti loeti eesti keeles
Kalmsten

Ma olen kindel, et kui ma poleks sõltumatustest allikatest kuulnud, et tegemist on äärmiselt hea romaaniga, siis oleks see lugemata jäänud. No et ma pole kunagi suurema asi noortekate fänn olnud ja raamatu pealkiri ja esikaas (rääkimata tagakaanetekstist) olid ka sellised, et pigem „ei“, kui „ja.“ Lisa-motivatsioonilõhestaja oli veel see, et sama autori kirjutatud ja jutuvõistlusel esikohale tulnud lugu ei kõnetanud mind kohe üldse. Aga, pika hamba ja eelarvamusega, ent siiski, võtsin selle „Saskia...“ siiski ette.
Tunnistan ausalt, et mind lummas autori käekiri algusest peale. Samuti lummas mind see, kuidas kolm lugu olid kindla käega kokku põimitud ja ainuke asi, mis segas mul selle teose täiel rinnal nautimist, oli see, et – nagu juba öeldud - ma pole iial moodsa noortekirjanduse fänn olnud.
Et Kakspealohe ja Nösliku (No mida nime?!) lugu tundus ikkagi liiga lapsik, ehkki ma saan aru, et see oli mõeldud 12 aastasele Liinale jutustamiseks. Paraku ma veel(!) mäletan, et 12 aastaselt olin ma juba sukeldunud traagilistesse ajalooromaanidesse ning ulmesse ja nimi Nöslik oleks mus okserefelksi esile kutsunud. Aga jah, tänaspäev ja noored ehk see selleks...
Et Kakspealohe eneseohverdused olid küll, jah, traagilised, aga see oli selline lastele suunatud lahjendatud kraam. Mitte, et ma siit nüüd mingit erilist grim-darkilikku veristamist oleks oodanud, ent pigem oli see selline leebem, aga mitte Grimmi muinasjuttude kanti lugu, ehkki taotlust paistis nagu olevat. Ok, lõpetan selle osa enne kui päris segast peksma hakkan ja lausun vaid, et eelneva tõttu tundubki mulle, et ehkki Saskia ja tema perekonna loo dramaatilisus oli suunatud teismelistele, siis meemäkrade ja Kakspealohe oma jälle eelteismelistele. Ah, vahet pole. Vänderdas nende kahe sihtgrupi vahel, mis ta vänderdas, ent lõpule ta kenasti jõudis.
Hea raamat oli kokkuvõttes. Ja justnimelt eelpool mainitud kaks tehnilist aspekti ei võimalda mul sellele alla viie palli anda, ehkki kümnepallisüsteemis oleks see hinne 9/10. Lepime siis, et viis, aga miinusega.
Teksti loeti eesti keeles
Kalmsten

„Devolutsioon” on tunnustatud kirjaniku Triinu Merese ja laiema avalikkuse jaoks veel tundmatu Kristo Jansoni poolt kahasse kirjutatud postaporomaan, kus jälgitakse kahe inimese, endise sõjaväelase Lingi ja noore, umbes kümneaastase poisi Rico teekonda läbi tsivilisatsiooni varemeteks muutunud Ameerika, mida asustavad vähesed viirusest puutumata jäänud inimesed ja verejanulised wending’od.
 
 
Üldiselt ja pigem hästi...
 
Tõtt-öelda on mul selle romaaniga kahetised tunded. Selgituseks ütlen, et lugesin testlugejana selle lühiversiooni ja andsin ka tagasisidet. Seega oli romaani peasündmustik ja läbiv mõte minu jaoks ette teada ning kuskil kolmveerandilt, kus muutusi enam polnud, hakkas lugemine aina enam ja enam hanguma. Lühiversiooni puhul muidugi seda muret polnud.
Ehk siis – usun täiesti väiteid, et tegemist on väga põneva romaaniga, aga minul isiklikult muutus lugemine lõpuosas juba suti vaevaliseks. Aga läbi sain.
 
Hea järelmulje sain ka, sest tekst on oskuslikult kirja pandud, aga sisu huvitavuse püsivuse osas pole ma tõesti õige inimene sõna võtma. Ütlen lihtsalt, et see, mida ei mäletanud või mida lühiversioonis polnud, oli põnev või vähemalt huvipakkuv.
 
Tallinna Keskraamatukogus Triinu Merest intervjueerides esinesin väitega, et „Kristo Janson on kohati tapnud Triinu Merest ja sellest on kasu olnud.”
Jään selle väite juurde enam-vähem kindlaks, sest olles Triinu Merese loominguga tuttav, võin käsi südamel öelda, et „Devolutsioon” on  mereselik ja eba-mereselik (jansonlik ehk?) ühestükkis. Ehk siis on näha ja on tunda, et mõlemad autorid on andnud oma panuse, ja  ehkki Triinut tundub endiselt rohkem olevat, ei ole alati tegemist siiski selle „vana hea ja tuttava Triinuga.” Ei. Mingi muutus on sees ja see on huvitav. Võingi öelda, et kui tekst muutus juba väga tuttavaks, siis üritasin üsna ebaõnnestunult tuvastada kohti, mis oleks kindlalt ühe või teise  kirjutatud.
 
Nagu ütlesin – ebaõnnestunult, sest kogu tekst mõjus ühtse ja ladusa tervikuna.
 
 
Kitsamalt ja kitsaskohast…
 
 
Mainisin sisututvustuses, et tundmatu viiruse tõttu on osad inimesed muutunud verejanulisteks wendingo’deks, ja siin tunnetan ma ka teose ainsat tegelikku kitsaskohta.
Nimelt jääb wendingo-probleem kaugeks. Kui alguses antakse mõista, et lisaks inimestele tulistatakse vahest puruks ka mõni humanoidne värdvorm, siis tegelikult unustatakse wendingo’d üsna kiiresti ära. Jah, seda sõna esineb veel mõnedel kordadel, aga wendingo’d ise tiksuvad distantsil ja kahjuks mitte ähvardavalt, et lugeja peas pidevalt tiksuva lisaohuallikana mõjuda, vaid lihtsalt mingi mitmetähelise võõrsõnana. Autorid pole suutnud panna neid ohtlikuna mõjuma.  Kahjuks. Või siis pole seda üritatudki, millest on samuti kahju, sest miks neid üldse siis sinna vaja on? Alguses esineva wendingo-situatsiooni oleks saanud ka kümnel muul moel lahendada...
 
Nii lõpetuseks või nii...
 
Muidu on aga tegemist juba algusest peale hea minekuga looga, mis käsitleb kahe kardinaalselt erineva inimese  kokkukasvamist.
Võikski lõpetuseks sõnada, et sirgelt öelduna on see  teekonnaraamat…
See käsitleb naise teekonda sõdalasest emaks muutumiseni.…
Teksti loeti eesti keeles
Kalmsten

Hea minekuga, hea käiguga ja hea lõpuga. Imestan et see gurmee jutt hoopis jutukal esikümnesse tuli. 
Teksti loeti eesti keeles
Kalmsten

Koos Maniakkide tänava looga "Kuidas vabaneda kassinahast?" on Pillesoni loo näol tegemist Erektori pärliga. Ent erinevalt "tantsupartnerist" on antud lugu loetav ka lihtsat fantasy-möllukana. 
Väga hästi kirjutatud, pingeline, põnev ja üldse... kui mitte asetumine, siis samm eesti muinasfantasy raudvaramu poole kindlasti.
Sry, see lugu ei roki, see on metal!
Teksti loeti eesti keeles
Kalmsten

Cyberpunk läbi Belialsi silmade, ehk Belials küperpungi kastmes. Aus ja hea. Ja vingumine et mitte ju "see päris cyperpunk" ajab parimal juhul naerma.
Teksti loeti eesti keeles
Kalmsten

"Kullake" oli sihke cyber-punk ja tark-mees-taskus tüüpi lugu, mille samaaegseks miinuseks ja plussiks oli liigne sagedus kõrvaldetailide osas.
Aga, kui algus ei saanud vedama, siis mingi hetk tundsin, et tegelikult on see kvantarvuti ja igapäeva-noormehe suhtedünaamika päris tore lugemisvara, ehkki teist korda või veel enam - kolmandat või neljandat korda, nagu eelnevaid lugusid, ma seda enam ei loeks. Nii hea ka polnud, aga üsna tugev siiski. 
Teksti loeti eesti keeles
Kalmsten

Teine tõeliselt tugev lugu esikümnes. Tehniliselt väga hea taseme ja kandva nukravõitu noodi ja atmosfääriga armastuslugu sellest, kuidas ajastute jooksul "veidi" uue kuue saanud vikatimehe ametit pidav Ants armub ja kuhu see välja viib.
Väga hea, samuti üsna minu teetass, ehk veidi veider, veidi lootusrikas ja paari päiksekiirega rikastatud ning sutike kurb lugu.
 
P.S. Ennustasin juba seda lugu failist lugedes, et kuna laserpistoleid ei ole, siis liigitab mingi ärksameelsem kontingent selle kindlasti marginaalulme või maagilise realismi alla, aga - las karavan haugub, hundid murravad ikkagi. 
P.P.S. ja raamat, mis lõpus vilksatab on loomulikult Terry Pratchetti "Vikatimees." On, sest mina ütlen nii!
Teksti loeti eesti keeles
Kalmsten

Lugu "Vennad nüüd kokku said," mis õnnetuseks pealkirjastus avaldamise käigus suurema särata "Kalifaadi viirastusteks," oli sõgedaima maailmaga lugu esikümnes.
Maailmaehitus oli nimelt nii lummav, et esiotsa ei pannudki tähele, et tegelaste paksus kõikus kuskil paberilehe ja pannkoogi vahepeal. No ei, kes oli kaval oli kaval, kes oli M oli M ja kes oli lihtsameelne, oli ka lihtsalt lihtsameelne. No ei ole usutav, aga nagu öeldud - see jäi tugeva maailmaloome varju. Ja seda ütlen mina, kes tegelaste suhtes religioosselt nõudlik on.
Aga jah, kui kogumik läbi sai, siis lugesin loo veel kiirkorras teist korda läbi ja meeldis vaat et rohkemgi. Teadsin ju mida oodata ja seetõttu nautisin maailma ja lugu veelgi rohkem.
Teksti loeti eesti keeles
Kalmsten

Üsna tugev annus tavapärast Freidenthali, aga veidi ka midagi muud. Mulle tõtt-öelda meeldis, see "midagi muud" tiba rohkem.
Teksti loeti eesti keeles